Kõik peavad kohale tulema.
Möll ja vereojad
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pean ka siin kuulutama, et Langenu, Mortferus ning Voodoo Ladies esinevad 15. novembril Voorel, Saare vallas, Jõgevamaal.
Vaigamaa vappub mis hirmus...
Kõik peavad kohale tulema.
Kõik peavad kohale tulema.
10 raamatut
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Vaikus ja tühjus on siin valitsenud, kõle tuul puhunud. Loodan tasapisi oma veebižurnaali taas ellu äratada. Kuna FB-sse kirjutasin soovi peale mind enim mõjutanud raamatutest, siis mõtlesin, et panen sama teksti siiagi üles.
Kümme mind enim mõjutanud raamatut (vabas kronoloogilises järjekorras):
„Loomade elu“ 1–7
Nõukogude ajal ilmunud seitsmeköiteline sari, kus juttu kõikvõimalikest elukatest alates ainuraksetest kuni vaaladeni. Põnnina olin neist teostest absoluutses vaimustuses ning laenasin pidevalt peretuttavatelt mõne köite, et sealt näiteks loomade pilte vihikusse ümber joonistada. Rõõm oli suur, kui tädi mullegi kogu sarja kinkis. Suur osa teadmistest loomade kohta pärineb just nimelt sealt.
Valter Ojakäär „Popmuusikast“
Kui hakkasin varateismelisena senisest rohkem muusikast huvituma, siis oli see teos minu teejuhiks popmuusika ajaloorägastikes. Kodus on 1983. aastal ilmunud trükk. Praegusel ajal pakub wikipedia küll põhjalikumat teavet, aga alus pärineb Ojakäärult.
Henno Käo „Kuningas, kuninga kass ja teised“
Lastekirjandusse kuuluv raamat hõlmab Henno Käo kujutlusvõime paremikku. Ühes teoses on laantesügavikes elavad päkapikukuningad, nähtamatud inimesed, olendid teistest maailmadest ja kummalised ajarännakud. Muidugi tasub siin hea sõnaga mäletada ka teisi Käo pööraseid fantaasiaid „Oliüks“, „Dondijutud“, „Olematu saar?“ jm.
Robert E. Howard „Conan ja Musta Ranniku kuninganna“
Raamatu sain raamatukogust. Jutud vägilasejõuga kimmerlasest, kes pidevalt sattus vastakuti mõne hirmuäratava ebamaise kolliga, olid inspireerivad ning ärgitasid ennastki välja mõtlema karme vanaaegseid maailmaid, kus madistamine kuulus argitoimetuste juurde.
Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“
Kuigi Kivirähk muutus oma hilisemate ajalooaineliste teostega „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ järjest tõsisemaltvõetavamaks ja sügavamaks, olid Ivan Orava mälestused siiski minu jaoks maamärgiks ja õppetunniks, et minevikust, ükskõik kui valus ja karm see ka poleks olnud, on alati võimalik rääkida ka väga naljakalt ja jaburalt. Pingemaandaja.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“
Eesti rahvusliku fantasy ja horrori vanameister Juhan Jaik ei tohiks tutvustamist vajada, aga kui siiski vajab, siis soovitan lugeda. Kui tahab, on ta karm ja kalk („Laanemees“), kui tahab, muhe ja soe („Kuri kuumees“). Müstiline Kaarnakivi ise on aga justnagu meie oma lõunaeestilik Võimusõrmus.
Markku Koski „Beatles: ühe ansambli anatoomia“
Võtan selle raamatu ikka ja jälle riiulist, et üht või teist kohta üle lugeda. Lisaks ühele ansamblile (Beatles, kui see veel selge pole) on siin väga põhjalikult avatud viiekümnendate-kuuekümnendate-seitsmekümnendate ühiskonda, milles biitlid tegutsesid. Koski stiil on omapärane, peaaegu esseistlik, aga värvikas.
Henriku Liivimaa Kroonika
Võib-olla kõlab see natuke klišeelikult, ent lõbusatest juhtumitest Baltikumis 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul ei vesta keegi paremini kui lätlaste preester Henrik. Jah, ta on erapoolik, hoides selgelt ristisõdijate poolele, aga kroonikuna on ta olnud tolle aja osas siiski parim. Ilmselt paljudele ajaloohuvilistele eestlastele on Henriku kirjatöö mingis mõttes kroonikate etalon. Kahtlemata kirjutati ka hiljem mitmeid häid kroonikaid – mainin siin vaid sõdalasvaprust hindavat anonüümset Vanema Riimkroonika autorit, bestselleristi Balthasar Russowit ja põhjalikku Christian Kelchi.
Leo Kunnas „Gort Ashryn“ 1–3
Äge on, kui kirjanik lisaks kirjutamisele teab veel midagi elust ja olust. Kunnas teab väga palju militaariast ja sellega seonduvast. Lisaks on tal olnud piisavalt aega, et välja mõelda üks detailirikkamaid ja usutavamaid maailmu, mis siin Hüperborea nurgas eales sünnitatud. Kui juba kätte võtsin, siis läks kõigi kolme osa lugemine väga kiiresti.
Margo Vaino, Jaak Urmet „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika“
Ehkki kaugeltki mitte esimene rokibiograafia, mida lugenud olen, on see kõige põhjalikum. Lisaks Grapsile saab aimu ka sellest, mis toonases Eesti muusikaelus üleüldse toimus. Pealegi on lugu tõusust, hiilgusest ja langusest alati väga köitev ning toidab meie sisemist müüdinälga, mida me, enda arust suured uskmatud, ikkagi pidevalt tunneme.
Kümme mind enim mõjutanud raamatut (vabas kronoloogilises järjekorras):
„Loomade elu“ 1–7
Nõukogude ajal ilmunud seitsmeköiteline sari, kus juttu kõikvõimalikest elukatest alates ainuraksetest kuni vaaladeni. Põnnina olin neist teostest absoluutses vaimustuses ning laenasin pidevalt peretuttavatelt mõne köite, et sealt näiteks loomade pilte vihikusse ümber joonistada. Rõõm oli suur, kui tädi mullegi kogu sarja kinkis. Suur osa teadmistest loomade kohta pärineb just nimelt sealt.
Valter Ojakäär „Popmuusikast“
Kui hakkasin varateismelisena senisest rohkem muusikast huvituma, siis oli see teos minu teejuhiks popmuusika ajaloorägastikes. Kodus on 1983. aastal ilmunud trükk. Praegusel ajal pakub wikipedia küll põhjalikumat teavet, aga alus pärineb Ojakäärult.
Henno Käo „Kuningas, kuninga kass ja teised“
Lastekirjandusse kuuluv raamat hõlmab Henno Käo kujutlusvõime paremikku. Ühes teoses on laantesügavikes elavad päkapikukuningad, nähtamatud inimesed, olendid teistest maailmadest ja kummalised ajarännakud. Muidugi tasub siin hea sõnaga mäletada ka teisi Käo pööraseid fantaasiaid „Oliüks“, „Dondijutud“, „Olematu saar?“ jm.
Robert E. Howard „Conan ja Musta Ranniku kuninganna“
Raamatu sain raamatukogust. Jutud vägilasejõuga kimmerlasest, kes pidevalt sattus vastakuti mõne hirmuäratava ebamaise kolliga, olid inspireerivad ning ärgitasid ennastki välja mõtlema karme vanaaegseid maailmaid, kus madistamine kuulus argitoimetuste juurde.
Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“
Kuigi Kivirähk muutus oma hilisemate ajalooaineliste teostega „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ järjest tõsisemaltvõetavamaks ja sügavamaks, olid Ivan Orava mälestused siiski minu jaoks maamärgiks ja õppetunniks, et minevikust, ükskõik kui valus ja karm see ka poleks olnud, on alati võimalik rääkida ka väga naljakalt ja jaburalt. Pingemaandaja.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“
Eesti rahvusliku fantasy ja horrori vanameister Juhan Jaik ei tohiks tutvustamist vajada, aga kui siiski vajab, siis soovitan lugeda. Kui tahab, on ta karm ja kalk („Laanemees“), kui tahab, muhe ja soe („Kuri kuumees“). Müstiline Kaarnakivi ise on aga justnagu meie oma lõunaeestilik Võimusõrmus.
Markku Koski „Beatles: ühe ansambli anatoomia“
Võtan selle raamatu ikka ja jälle riiulist, et üht või teist kohta üle lugeda. Lisaks ühele ansamblile (Beatles, kui see veel selge pole) on siin väga põhjalikult avatud viiekümnendate-kuuekümnendate-seitsmekümnendate ühiskonda, milles biitlid tegutsesid. Koski stiil on omapärane, peaaegu esseistlik, aga värvikas.
Henriku Liivimaa Kroonika
Võib-olla kõlab see natuke klišeelikult, ent lõbusatest juhtumitest Baltikumis 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul ei vesta keegi paremini kui lätlaste preester Henrik. Jah, ta on erapoolik, hoides selgelt ristisõdijate poolele, aga kroonikuna on ta olnud tolle aja osas siiski parim. Ilmselt paljudele ajaloohuvilistele eestlastele on Henriku kirjatöö mingis mõttes kroonikate etalon. Kahtlemata kirjutati ka hiljem mitmeid häid kroonikaid – mainin siin vaid sõdalasvaprust hindavat anonüümset Vanema Riimkroonika autorit, bestselleristi Balthasar Russowit ja põhjalikku Christian Kelchi.
Leo Kunnas „Gort Ashryn“ 1–3
Äge on, kui kirjanik lisaks kirjutamisele teab veel midagi elust ja olust. Kunnas teab väga palju militaariast ja sellega seonduvast. Lisaks on tal olnud piisavalt aega, et välja mõelda üks detailirikkamaid ja usutavamaid maailmu, mis siin Hüperborea nurgas eales sünnitatud. Kui juba kätte võtsin, siis läks kõigi kolme osa lugemine väga kiiresti.
Margo Vaino, Jaak Urmet „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika“
Ehkki kaugeltki mitte esimene rokibiograafia, mida lugenud olen, on see kõige põhjalikum. Lisaks Grapsile saab aimu ka sellest, mis toonases Eesti muusikaelus üleüldse toimus. Pealegi on lugu tõusust, hiilgusest ja langusest alati väga köitev ning toidab meie sisemist müüdinälga, mida me, enda arust suured uskmatud, ikkagi pidevalt tunneme.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)