1695-1712

Ellujäämislaagrisse!

2012-01-29T22:13:00.001-08:00

Käes on uue nädala algus ning praegusel hetkel tähendab see seda, et loetud tundide pärast tuleb jätta kõik see hea, mida tsivilisatsioon on meile aastasadade jooksul omakasupüüdmatult valmistanud, ning minna nädalaks ajaks elama Rõuge muinasmajja. Riided on olemas, need võttis Viire juba eile õhtul kaasa, samuti on olemas varurõivad. Nii igaks juhuks, kuigi ma ei tea, kas neid ka viimases hädas kasutaksin. Tuleb vaid loota, et jään pakasele ja suitsuvingule peale.

Ei saa öelda, et ma oleksin selleks avantüüriks kõvasti valmistunud. Üleüldse olen ma talvel telgis - selles tavalises, ilma ahjuta variandis - ööbinud vaid paar korda ning siis olid miinuskraadid mannetud. Kõigele lisaks juhtus see mitu aastat tagasi. Ajaliselt kõige lähem kogemus võis olla ehk kevadel, mil ma aprillis metsas matkates paar ööd lageda taeva all veetsin, kaaslasteks vaid soojad riided ja magamiskott (kuigi mõlemad jäid külmale napilt alla). Nii et saab näha, kuidas siis seekord. Vähemalt ahi peaks tares põhimõtteliselt olemas olema.

Kuna tegemist on arheoloogilise eksperimendiga, siis saab meie, hullude, keda saab olema viis, elukäik suitsutares jooksvalt dokumenteeritud. Et ka teistel oleks lõbusam, siis pannakse kogu jutt avalikku ruumi lugemiseks. Nimelt siia: http://www.muinasmaja.edicypages.com/blog

Seega näis, kes seekordsel duellil muinasaeg vs inimene peale jääb. Senimaani on skoor olnud pigem muinasaja kasuks; pole ju ühtegi omal ajal oma ajaga rinda pistnud inimest pikemas perspektiivis elavate kirja jäänud. Aga niisama ilma võitluseta ka asja ei jätaks, ega ju?

Nii et et. Sukeldumine tundmatusse.

Fools

2012-01-21T14:16:00.000-08:00

I'm crying I'm dying

I can see what's wrong with me
It's in my head
I can see what's gonna be
As I lie in my bed
Man is not my brotherhood
I am of the dead
I died as I lived as I loved and was born
On some distant hill
The reasons to hide were the reasons I cried
Fools pass laughing still

There can be bad blood in all and I can see
It's in my brain
You don't know the pain I feel
As I must live again
Rocks and stones can't bruise my soul but
Tears will leave a stain
They smile to themselves as they lay down my head
On some distant hill
The blind and the child sweep a tear from their eye
Fools smile as they kill

I got my own way to go and now I want
To take your minds
I believe if you could see
The blood between the lines
I believe that you could be
A better kind
Please lead the way so the unborn can play
On some greener hill
Laugh as the flames eat their burning remains
Fools die laughing still

Teaduspäev 20. jaanuaril 2012

2012-01-18T11:47:00.000-08:00

Eesti Arheoloogiaselts korraldab 20. jaanuaril 2012.a. Tallinnas Rüütli tn.6, III
korruse suures saalis (ruum 303) teaduspäeva, mis on pühendatud Silvia Laulu ja
Lembit Jaanitsa sünnipäevadele.
Eriti oodatud on nii Tallinna, kui Tartu ülikoolide arheoloogiatudengid, kellel on
võimalus tutvuda eri põlvkondade muinasuurijatega.
Sissepääs Rüütli tn.10 valvelaua juurest.

Päevakord
12.00. Ain Lavi. Avasõnad.
Sünnipäevalaste õnnitlemine
12.40. Maria Smirnova, Anti Lillak. Tartu Ülikooli viimaste aastate
arheoloogilistest uurimistöödest Kagu- Eestis.
Ain Lavi. Uusi andmeid I aastatuhande pKr ehituskultuurist.
Tanel Moora. Head kolleegid Silvia Laul ja Lembit Jaanits.

Sünnipäeva tähistamise jätk kohvilauas vabas meeleolus
Arheoloogiaseltsi juhatus

Oli kord pidu

2012-01-10T01:48:00.000-08:00

See juhtus juba eelmisel aastal, nimelt 30. detsembril 2011, mil sattusin õnnelike asjaolude tõttu õhtut veetma klubi Rock’n’Roll keldris. Mind sundis sinna minema paha saatus ja seletamatu huvi müra vastu, mida mõned kurdistunud esteedid millegipärast muusikaks kutsuvad. Eks ole hästi teada, et metal pole mingi muusika, vaid puhtakujuline lärm. Seda teadis omal ajal rääkida juba Balthasar Russow ning Goethe Instituudil on vastaval teemal välja antud lausa omaette ariklite kogumik. Ka mina usun neid täielikult, kuid sellest end mitte häirida lastes roomasin ikka kohale.

Ega ma polnud ainus. Rahvast ikka leidus, selline keskmine rokika üritus, kuigi ma pole mingi ütleja, kes igal võimalikul ja võimatul ajal ainult seal viibib. Üldse juhtun sinna, kuidas jumal juhatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soovisin hoopis pajatada nn „muusikast“, mida kolm noort kollektiivi tol õhtul lavalt kuulda tõid. Kõiki neid võis ühendada äärmiselt laia termini metal alla, aga unelev armuhevi jäi tol korral viljelemata – suuremat rõhku pandi eeskätt ekstreemsemale ja ekspressionistlikumale raskemuusikale.

Niisiis. Kolm bändi, mis kõik olid omavahel seotud mingite ühiste bändivendadega. Alažanri poolest oli igaüks neist siiski oma nägu. Vanakooli black metal, elektrooniliste elementidega metalcore (või deathcore?) ja meloodiline death metal. Vähemalt nõnda liigitaksin mina neid. Võib-olla nad ise peavad end kellekski teiseks.

Esimeseks oli pandud Mortferus. Sellelaadseid õuldskuuli mustmetalli keevitavaid ansambleid polegi tegelikult tänapäeva Eestis enam kuigi palju. Omal ajal oli vast rohkem, aga paljud bändivennad jäid enneaegselt vanaks ning asendasid kitarri karkudega. Mortferusest ma seda veel uskuda ei tahaks, sest tegemist on täies elujõus meestega ning kuigi kõik nad on teistes bändides mänginud juba piisavalt, et enam-vähem teada, mida teevad, siis Mortferus ise on ikka veel võrdlemisi noor bänd, kelle esinemisi võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Täpsemalt öeldes oli see neil vist üldse alles neljas avalik ülesastumine. Mina neid varem laval näinud ei olnudki. Sügisest, mil nendega intervjuu tarbeks väheke vesteldud sai (kel huvi, vaadaku http://surnuaed.ee/2011/12/intervjuu-mortferus/), oli aga muutunud niipalju, et kõrikarjeid teinud Ronga, keda mõni friigist entsüklopedist teab kunagisest Tartu BM-bändist Kamztcsroth, ülesanded oli enda peale võtnud nüüd Mortferuse mastermind Henry isiklikult. Enda asemel kitarri mängima oli ta võtnud härra Anto, kes pesitseb veel ansamblites Tapper ja Form (nagu kusjuures Henry isegi). Ja trummide taga oli Otto, kes ka praegu Tapperis trummi lööb, samal ajal kui Ausin ajateenijana metsas jookseb ja pätte tulistab. Teist kitarri mängis Mortferuses Artur (varasem Tarmu liige) ning bassi Peeter.

Nii. Nüüd, kus need ääääretult olulised remargid, kes kellega suguluses on, said ära seletatud (ehkki ma hoidsin end veel tagasi), räägiksin põgusalt ka Mortferuse muusikast ja esinemisest üldse. Alustuseks ei kuulnud ma päris selgelt kumbagi kitarri. Selle asemel oli bassi natuke liiga palju ja eriti kõlises trummi ride üle teiste instrumentide. Hea oli aga, et helimees suutis oma vigu mõista ning keeras ajapikku soundi juba võrdlemisi normaalseks, nii et lõpuks kõlas kõik päris ühtlaselt. Lood läksid ka arvatavasti just sellepärast aina ägedamaks, nii et olime sunnitud koos Maddyga kaelale valu andma ja juuksed lendu laskma. Tagantjärele jäi eriti meelde lugu nimega „Toores“. Oli äge lugu, sellepärast. See vist oligi seesama, mis õhutas kõik surnukehad ära sööma, eks? Võtan igatahes teadmiseks.

Tegelikult on see just sedasorti bänd ja muusika, kus vokalist (kellel ju niikuinii mingit tülikat pilli nagu kitarr või lüüra kaelas ei ripu) võiks veel iivõlilt teatraalne olla ja igasuguseid asju teha mikrisse karjumisele lisaks. Verd juua või laipu närida või. Koolnud vareseid nuusutada või. Ma ei teagi. Mida selliste kurjade bändide vokalistid ikka sel puhul teevad?

Corpsepaintid olid päris stiilsed, liiale ei mindud. Ainult et trummar peaks ka alati olema ära värvitud, y’know. Vastasel juhul jätab sellise keha mulje, et polegi päris bändiliige.

Kui Mortferus oli lõpetanud ning minu kange ja valutava kaelaga jätnud endamisi juurdlema, kas ma tõesti olen nii vanaks jäänud, et ma enam moshida ka ei jaksa, võttis aegamisi kohad sisse core-bänd Paradise Beneath Us. Selle bändi fänkond oli muide väga kergesti äratuntav. Noh, aimate küll, teatud juukse- ja riidemoega noored inimesed. Lava ette ma tähtsa näoga trügima ei hakanud, sest rahvast oli niigi, vaid selle asemel istusime Marguse ja Maarjaga tagapool laua ümber ning kuulasime sealt. Eks ta selline metalcore (või deathcore?) oli. Huvitavaid käike oli küll üksjagu, aga nagu Margus ütles, siis ei tekkinud sellist huvitavat pinget, vaid alati vaibus asi mingisugusesse kuuenda lahtise keele breakdowni, mis kogu senise hõõguva sädeme maha jahutab. Ja nõnda on vähemalt minu meelest lood päris suure osa metalcorega. „Make cowbell, not breakdown!“ tahaks siin jutlustajana kuulutada. Teine asi, millega konkreetselt Paradise Beneath Us natuke alt läks, oli elektrooniliste helide pool. Nende puhul piirdus elektrooniline muusika mõningate introte ja vahekäikudega, mis tulid läpakast, aga selle sujuvat kokkupõimumist muu kitarrikeevitamisega ma ei täheldanud. Võimalik, et tegelikult oli, aga kõrvalise kõrvaga sellest küll aru ei saanud. Nõnda et ega tegelikult poleks katki midagi ka siis, kui rüperaal koju jäetaks ning klassikalisele kitarrid-trumm kombole keskendutaks. Muusika küll ei kaotaks sellest suuremat. Muuhulgas jääksid ära ka arvutipoolsed tehnilised viperused, millega bänd esinemise ajal pidi kohati rinda pistma.

Viimane bänd Thy Remains oli üsna hiljuti oma nime muutnud maakeelseks Manalaks, aga välja olid nad kuulutatud veel vana nime all. Koosseis oli põnev selle poolest, et trummar Otto ja kitarrist Peeter olid enne Mortferuse ning teine kitarrist Paradise Beneath Us ridades üles astunud. Nii et suuremas osas juba soojendusdressi seljast heitnud tüübid. Bassil oli, üllatus-üllatus, härra Madness isiklikult (okei, tegelikult ma ju teadsin, et ta seal ka mängib) ja mikrofoni hoidis Vahur, keda ma tean peamiselt mõnede ühiste sõprade kaudu. Pillid hääles ja näod kõigil viisakalt valgeks võõbatud, hakkasid nad ühtäkki nii ägedat melodeathi mängima, et pikalt ma enam mõelda ei saanud ning pidin taas kiharatel lennata laskma. Ning hea oli see, et kangekaelsus kadus sealjuures päris ära ja ma teadsin, et aastad ei tee mulle, vägevale, veel vähimatki. Hahaa! Bändi enda kohta ei saa ka veel öelda eakas ja võib-olla natuke oli seda ka kõrvalt kuulates-vaadates aimata, aga midagi norivat ma öelda ei saa.

Vaat siis! Pärast sai pidu otsa ja me läksime koju. Lõpp hea, kõik hea.

Tahaks rännata

2011-12-24T08:36:00.000-08:00

...before Time took our dreams away...

2011-12-14T13:09:00.000-08:00

Sest mõnikord ütleb Nukrus, et on tema kord...

Ja võiks olla selline pesa, kus keegi eales ei segaks. Kas või igaks juhuks.

Kellelgi täna on valus

2011-12-11T12:53:00.000-08:00

(Tänud lähevad Jaanikale, kes selle loo fsb-sse postitas).

Jõulukogumik

2011-12-08T09:42:00.000-08:00

Anti presenteerib!

Tänavu, 20. detsembril 2011, ilmub kogumik minu juhendatud arheoloogilistest kaevamistest aastatel 2008 ja 2009. Kogumikus on kokku neli CD-plaati, millest igaüks sisaldab materjale ühest kaevamisekspeditsioonist. Esindatud on:

Alt-Laari asulakoht (2008)

Rõuge linnamägi (2008)

Lääniste linnamägi (2009)

Võmmorski asulakoht (2009).

Kõik plaadid ja pappkarp, millesse nad on pakendatud, on maitsekalt kujundatud ning sisaldavad lisaks arheoloogidele huvipakkuva informatsiooni boonusmaterjalina meeleolukaid seltskonnapilte ja saatesõna/memuaare otse minult eneselt!

Võimalik on endale soetada nii kogu neljane komplekt kui ka üksikuid plaate eraldi. Viimasel juhul ei kuulu kaubaga kaasa eksklusiivne pappkarp. Hinda täpselt ma veel ei tea, aga küllap saab see maksma vaid CD-toorikute enda hinda.

NB! Pakkumine kehtib (kahjuks) vaid arheoloogiaga seotud inimestele ning ma vaatan näo järgi, kas ma teen kaupa või mitte. Esmajoones on eelistatud mainitud kaevamistest osa võtnud inimesed, kuid kui Sa arvad, et soovid samuti oma plaadiriiulisse tõelist juveeli, siis küsi julgelt!

Tellimusi võib hakata esitama juba praegu. Kauba toimetan kätte alates 20. detsembrist niipea kui võimalik. Kiirustage, tiraaž saab olema piiratud!

Kogumiku väljaandmist toetavad Alt-Laari Kontsentratsioonilaager, Bockoloogia Instituut ja Idaste Rahvavabariigi Sõjakomissariaat.

Mortferusest

2011-12-07T22:36:00.000-08:00

Kellel on huvi, võib lugeda surnuaia portaalist minu tehtud intervjuud ansambli Mortferusega. Kuri Tartu bläkk, y'know >:))

Ja nad mängivad täna õhtul Tapperis koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga.

http://surnuaed.ee/2011/12/intervjuu-mortferus/

Ülivarahommikused meelelahutused

2011-11-29T15:53:00.000-08:00

Mulle eriti ei meeldi valmivatest asjadest avalikumalt suud pruukida, aga ühe teatava Tartu bändiga juba augustis tehtud vestluse litereerimine pani küll rohkem kui korra tõsiselt muigama (sic!).

Ent ärge kartke, lõplikult publitseeritud variandist saavad kõik vähegi mahlakamad kohad ära kastreeritud nagu kuldimunad!

Hilja novembris...

2011-11-28T11:24:00.000-08:00

Kitarrimängu lainel tegin veel ühe loo - kannustatuna külmast novembri lõpust, kui suurem osa ajast on juba pime. Mingi nukrus või midagi säärast. Ei teagi. Aga las lugu räägib enda eest.

Niipalju siiski veel kommentaariks, et lõputult lihvima teda ei hakanud, sest see polnud eesmärk omaette. Sestap siin-seal kõrva hakkavad kahtlased kohad :P Ahjaa, ja moviemaker lisas veel mingil talle teadaoleval põhjusel kummalise kahina, mis originaalhelifailil puudub - kuulasin igaks juhuks isegi üle, et ega mikrofon viimati üle peksa, aga ei, tema tegi ausat tööd. Nii et kui keegi tahab puhast lugu (koos tahtlike minupoolsete vigadega), siis ma võin eraldi saata.

2003

2011-11-27T08:19:00.000-08:00

Aasta oli 2003 ja mina kuskil kaheksateistkümnene, kui selle loo tegin. Lindistasin sellest täna klassikalise kitarriga alguse (sest kogu seda pikka oopust ma enam ei mäletagi) ja palun teil ära arvata, mis oli antud loo esitaja nimi... ning kui teadmised sellest eelajaloolisest ajast lubavad, siis ka loo enese nimi.

Tegu pole muidugi teab mis rafineeritud esitusega...

Kari

2011-11-22T12:48:00.000-08:00

Vaikselt liikus piisonikari mööda udusse mässitud öist Elva tänavat. Loomi oli palju. Nad trügisid õlg-õla kõrval, kuid ei teinud seejuures ainsamatki heli, mis oleks võinud majade elanikke panna aknast välja kiikama. Ühtki tänavale pargitud autot ei puudutatud sarveotsagagi; neist möödusid hiiglaslikud karvased kogud graatsiliselt nagu muuseas. Karja esiots jõudis Väike-Kaarde ning keeras sealt tänavalaternate seepiast valgusest paremale pimedusse. Kõndisin tagumiste järel. Jalas kõrged rohelised kummikud, peos pikk karjasevits, mis oli küll rohkem seisusenäitaja kui reaalne töövahend. Nad ei vajanud kunagi tagantutsitamist. Nad teadsid alati. Kõrged veidi sünged kolmekümnendate aastate villad tunnistasid mitmesajapealise piisonikarja ja nende karjapoisi hääletut rändu, kuni vaid loetud minutite jooksul olid kõik juba jõudnud kõrvaltänavasse ning kadunud tasahilju kes teab kuhu. Ainult öö kestis oma aeglases hingamises edasi.

kohe-kohe

2011-11-22T03:46:00.000-08:00

Oleks mul siis midagi siia kirjutada, aga viimastel päevadel (või nädalatel) pole sellist erilist kirjutamissoont sees olnud. Tähelepanu on mujal ja hajali, aga loodan end lähiajal taas kätte võtta ja midagi koledat korda saata. Sest muidu oleks maailm kõigi jaoks igavam paik, kus oma pisitühiseid elunatukesi raisata.

Öine

2011-11-17T14:58:00.000-08:00

Tulles keset ööd koju, vaatan tihtipeale, et minu toa aken helendab nii kummituslikult, et ma lausa kahtlen, kas ikka tasubki majja sisse minna. Et äkki kummitab või on midagi muud kahtlast seal teoksil. Aga sisenen siiski. Ja leian, et kõik on õige. Minu toa aken peabki nõnda kummituslikult helendama. See on ju ikkagi minu tuba.

Päris hästi ikka mängivad

2011-11-12T03:31:00.000-08:00

...või mis?

Elutharcus

2011-11-08T12:28:00.000-08:00

I’ve come through Hell and high water. Look at me, I’m still alive, this time armed with an enormous amount of cynicism. Life, I sincerely thank You for this!

If only I'd known how cool death is

2011-10-31T10:05:00.000-07:00

Ausalt, mul on ükskõik, mis tähtpäeva white trash täna kuskil pühitseb, aga kui see lugu pole mitte meeletu rõukenrõull, siis fuck it, I'm going home...

The dead they got that morbid beat it goes deo deo
They dance upon decaying feet with their black toes oh no
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

The devil stole a yule tree decorated with souls
Jesus trick or treating as him below
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Bonham on drums, Entwistle on bass as guest morticians
Bon Scott on vox, Rhoads just for kicks, on guitar Hendrix
Lennon sits in with his friend George but where is Morrison?

Of course I cried when I heard they'd died and took a part of me
Same time gave from beyond the grave became what was to be

Elvis ain't dead so he isn't here party never ends
Demon roadies, angel groupies, suicide losers
If only I'd known how cool death is I'd have killed myself sooner

Of harps and choirs, pumpkin pine pyres, flames of red and green
Orange and black, years take me back - Christmas or Halloween

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Werejanu

2011-10-23T10:41:00.000-07:00

Püha püss, milline köitev verepulm on siin valmis treitud! Charming!

Wiimnepäew

2011-10-21T09:20:00.000-07:00

21. oktoober oli vanarahval tuntud kui viimnepäev. Sel puhul tavatseti ennast surnuks juua.

Pole neist praeguseks ka enam ühtegi alles.

2011-10-13T01:19:00.000-07:00

On tantsuaeg!

Kolm maailma

2011-10-12T23:32:00.001-07:00

Kolm maailma on mul, kolm omavahel seotud universumit. Triversum. Ilma teisteta poleks ilmselt ühtegi neist olemas. Aga sellegipoolest on nad erinevad. Oma eripärade ja konksudega. Ja see teebki nad huvitavaks.

Alustagem Mängumaailmast. Siin viibin ja tegutsen ma suurema osa oma eluajast. Siin tegutsevad inimesed minu ümber. Mõnikord ilmuvad lavale uued inimesed. Mõnikord vanad kaovad. Mängumaailm on ju iseenesest tore, kui sellesse nii mõelda. Ta ju ongi Mängumaailm. Playground. Lisaks minule mängivad siin ka teised, aga mõned ei teagi, et nad on osa mängust ja seetõttu kipuvad nad mõningaid asju väga tõsiselt võtma. Kuulge-kuulge, see on ju kõigest mäng. Mina ei võta seda kõike enamasti (ehkki ei peaks üldse) tõsiselt ja saan sellepärast nende käest vahel vastu pead, aga ega siis ometi saa nende pärast, kes mängureegleid ei tunne, asju muutma hakata. Ehkki mäng ongi sellepärast mäng, et seal saab soovi korral reegleid muuta. Niipalju, kui vaja. Ja niipalju, kui tahan.

Siis on Unenäomaailm. Sinna lendan ma regulaarselt siis, kui Mängumaailmast siiber saab. Unenäomaailm on natuke sarnane, aga selle poolest vahva, et siiski täiesti erinev. Ja seal juhtub ka kogu aeg midagi. Näiteks mulle meeldib eriti see, et Unenäomaailmas saan ma lennata. Enamasti siis, kui meelde tuleb, kus ma olen ja mida suudan. Mängumaailmas pole seda seni veel juhtunud. Lendamiseks ei lähe mul vaja tiibu ega midagi, ainult tuleb ennast hästi-hästi kergeks mõelda ning sellele keskenduda – siis tõusen ma õhku ja võin suuri vahemaid läbi rännata. Veel on Unenäomaailmas ideaalmaastikud, ilusad tüdrukud ja mälestused, millest ma tihtilugu ei teagi, kas olen nad Mängumaailmast kaasa võtnud või pärinevad nad varasematest Unenäomaailma rännakutest. Või midagi kolmandat või kahekümne neljandat. Aga muidu on ka tore. Kui päike loojunud, võib Unenäomaailma kulunud mäetippe näha kaugel taevas ning siis on aeg peagi käes, et end sinnapoole minema asutada.

Ja siis ja siis on veel Kadunud Asjade Maailm. Sinna olen ma ise küll harva sattunud ja siis ka üsna viivuks, aga see-eest on Kadunud Asjade Maailmas terve müriaad mälestusi, asju ja isegi inimesi, kes ühel või teisel moel sinna elama lähevad. Noh, enamasti nad lihtsalt kaovad ära. Voodi alla. Suurde Tundmatusse. Iseenesesse. Ma oletan, et seal võib ka elu päris tore olla, sest suurem jagu minejaid on sinna ka jäänud ega mõtlegi naasmise peale. Mis omakorda viitab, et küllap tuleb ka endal ükspäev sammud sinna seada. Nii pikemaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Kadunud Asjade Maailm ja igavesti on nagu sukk ja saabas, särk ja perse, siga ja kägu, tõde ja õigus, sõda ja rahu. Kes neid suudaks lahuta.

Sellised nad on, need kolm ilma. Tiirlevad ja pöörlevad triversumina läbi aegruumi. Kui otsa saavad, siis ma ei tea, mis neist saab. See on juba teine jutt ka.

Elu mõttest

2011-10-10T12:23:00.001-07:00

Aga tegelikult on ju nii, et me võime oma peas ju ükskõik millise mõtteraasukese välja muneda ning seda hauduma hakata, muutes selle kinnisideeks, mis elu jooksul on vaja kindlasti realiseerida, et siis elu ikka täisväärtuslik oleks. Samas on tõeline kunst hoopis oskus neist sadadest ja lõpututest plaanidest ja soovidest loobuda. Niisama lihtsalt.

Me ju ei tea keegi, mis sellest tehtust saab, kui me ükskord sureme. Kas kantakse meie saavutuste nimekiri siis mingisugusele personaalsele kontole, mille täitmist me saame uuesti sündides jätkata? Kas jääb see saavutatu meie igaveseks auks ja kiituseks siia maha? Kui kauaks meid üldse mäletatakse? Kui paljud meist näiteks teavad, mida suurt saatsid korda meie vanavanavanavanavanemad? (peale selle, et tänu nendele oleme olemas ka meie; paljunemine iseenesest ei erista inimest ühestki teisest elusorganismist). Me ju ei tea enamasti nende nimesidki, millestki enamast rääkimata. Kas nende elu läks sellega tühja? Suure tõenäosusega nad ise enda jälje jätmise peale siia ilma ei mõelnud, vaid elasid võimalikult rahulikult oma elupäevad algusest lõpuni ära. Kuigi, noh, eks tuli ka käredamaid päevi ette.

Hjah. Ja kui peakski nii minema, et mul pärast surma avaneb võimalus uuesti elada, siis saadan pakkujad pikalt. Sest kujutage ise ette, kui teile antaks teha maailma raskeim töö. Ning teete ja teete ja teete ja pärast meeletuid pingutusi saabki töö viimaks tehtud. Aga asemele öeldakse, et tore ja aitäh, aga tee nüüd kõik otsast peale. Thanks but no thanks!

Reaalne ja metareaalne Poku

2011-10-06T08:30:00.001-07:00

2011. aasta maikuus leidis Pokoloogia Instituudi ekspeditsioon Petseri rajooni Malõ järve äärsest Roogova külast omapärase puust kuju, mis äratas kohe paljunäinud folkloristide-esoteerikute tähelepanu. Nimelt meenutas see mõneti Eesti Rahva Muuseumis asuvat Peko kuju, kuid oli siiski mitmes mõttes teistsugune. Tuginedes viimase veidi enam kui saja aasta jooksul kogunenud nappidele arhiiviandmetele, võis oletada, et tegemist on kunagi siinses piirkonnas tuntud jumaluse Poku kujuga, esimese omalaadsega, mis teadlaste kätte sattunud. Selle avastuse valguses oleks sobiv tutvustada Pokuga seotud uskumustikku ja traditsioone lähemalt. Liiatigi pole antud teemaderingile trükisõnas seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Kõigepealt peab tähelepanu pöörama Poku sarnasusele teise, laiemalt tuntud setu jumaluse, Pekoga. Lisaks asjaolule, et mõlemast on tehtud antropomorfseid kujusid, mida teatud rituaalides kasutati, on Irboska nulga Pokolodoovo ja Satanovo külades peetud Pokut Peko (kurjaks) kaksikvennaks. Peaasjalikult nende küladega Poku kultuse levik piirdubki; kuskilt mujalt pole Poku kohta andmeid kogutud ning võib arvata, et ta pole kunagi eriti laialdaselt tuntud olnudki. Küll aga on huvitavad võimalikud seosed Poku ja mõningate Antiik-Mesopotaamia jumalate vahel. Need avalduvad juba Poku nimevariantides. Nii on mitmel korral mainitud jumaluse nimena Poku-Baal, üksikjuhtudena kohtab ka variante Poku-Marduk ja Pok-Maha-Kali. Sarnaselt paljudele Viljaka Poolkuu piirkonna ja naaberalade antiiksetele jumalatele iseloomustab ka Pokut eelkõige suur verejanu ning halastamatu iseloom, mis tuleb eriti ilmekalt välja ütluses: Poku, tuu taht kõõ verd ja tapõluist. Ku taplõt, sis ülti, õt Poku jo uut, kunas veri vällä tulõ, õt saasi juvva taad verd. Pokust ei jäänud puutumata ka arhailine agraarkombestik: Vanarahvas õks kõnõli, õt edimene rüävili, minkä sa nurmõlt lõikat, tulõ Pokulõ anda’, noh, nigu ohverda’ vai niimuudu. Ja viimanõ ka ni keskmäne ka. Üldse anna’ kõõ saak Pokulõ, muido saa sõda. Ku annat, tulõ õks sõda. Poku taht sõda, nii sõda ka tulõ niikunii. Sääne taa Poku jo om, mis sa hädägä tiit.

Joonis 1. Poku kultuse kunagine levik. Nn Poku-külad on märgitud mingit värvi täpi või tingmärgiga. Kaardi koostanud G. Grotesque oma geograafiliste teadmiste põhjal.

Võrdlemisi vähe on teada Poku-kultusega seotud kombestikku. Kord aastas – mainitud on nii tuumapäivä (tuumapäeva pidasid Irboska nulga setu ja vene külad traditsiooniliselt 6. või 9. augustil, Hiroshima ja Nagasaki linnadele tuumapommide heitmise mälestuseks) kui ka baalipäivä (mitte segi ajada peetri-paulipäevaga, mis setu traditsioonis kannab piitrepäävä nimetust) – kogunesid mainitud Pokolodoovo ja Satanovo külade mees- ja naispere kokku ühte tallu, kus hoiti Poku-puuslit, et läbi viia nn Poku-palvus ehk kohalikus setu murrakus rituaal. Mis selle käigus täpsemalt toimus, pole võimalik enam tagantjärgi öelda, sest ükski osavõtja ei jäänud ellu. Tapetute verega kostitati Poku kuju ning terve ülejäänud aasta hulpis kuju ohvriverega täidetud tünnis selles talus, kuhu ta oli rituaali käigus sattunud ja jäänud.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub ainus seni teadaolev Poku-palvuse variant:

A mainstream of self-reliant diehard tricks
If I move you any closer
I heal with all 666.

H MDCXCV 4, 666/9 (18) < Setu, Irboska v., Pokolodoovo k. (1899).

Poku kuju kohta on arhiiviteadetes mainitud vaid, et sääne väigokõnõ kõrvavaigust vai inemise kontõst kokko pant puusli; teisal ka: Poku-Baali puusli pääh palli ütessä musta kündlit, miä olli kastõtu’ musta kikka ja musta kitsõkõsõ verre. A viil parõmp, ku tapõti kits paari pujakõsõga ni näide verre kastõti noo’ kündli’. Nagu nähtub väga erinevat laadi pärimusteadetest, võis varasemal ajal olla Poku-kultus vägagi mitmekesine ning rikkalik. Seniajani puudus uurijatel siiski täpsem ettekujutus Poku kujust kui sellisest. Nagu juba sissejuhatuses mainitud, korvati see viga alles hiljaaegu ning nüüd võime mõne sõna öelda ka Poku materiaalse poole kohta. Roogova külast leitud eksemplar on umbes pool meetrit kõrge väga halvasti kirvega raiutud inimese(?)laadne puuskulptuur, kusjuures selle valmistamiseks on kasutatud ilmselt punase leedri kõverikku tüvetüügast. Kujul puuduvad normaalsed käed-jalad. Viljakuskultusele viitav fallos puudub, mis kinnitab juba varem esitatud oletust, et Poku esindab Läänemere-äärsete obiugrilaste kultuuris üsna omapärast viljatuskultust, mille väljendusvormidena nimetatakse teaduskirjanduses tavaliselt Tooru-Behemothi kultust ning kõigile soomeugri rahvastele iseloomulikku väljasuremistendentsi.

Joonis 2. Poku kuju Roogova külast (Petseri raj.) kevadel 2011. Juuresolev folklorist-esoteerik on fotolt suures jaos välja lõigatud, kuna ta ei osanud normaalselt käituda.

Omaaegne aktiivne Poku-kummardamine võib olla ka põhjuseks, miks praeguseks on selle traditsiooni tuumikala külad viimse hingeni välja surnud.

Siiski näib Poku olevat viimasel ajal sarnaselt oma kaskikvennale Pekole kohaliku kogukonna seas taas ausse tõstetud. Nii leidub Poku-kultusele iseloomulikke traditsioonielemente uusliikumises „Igavese Talve Ordu“, mille peamiseks eesmärgiks on taas ellu äratada teenimatult unustuse hõlma vajunud esivanemate needused ja nendesse puutuv kombestik. Ka on Poku-kultus esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse võtmiseks kui unikaalne, tsiviliseeritud rahvastele tundmatu, verepulm. Neid tendentse arvestades võib avaldada lootust, et Poku tõuseb peagi taas au sisse, milles ta, tõsi küll, kunagi varem olnud pole (välja arvatud juhul, kui paaniline hirm ja austamine lugeda sünonüümideks).

"The Final Frontier"

2011-10-03T12:37:00.000-07:00

Kuulan juba päris mitmendat päeva Iron Maideni eelmisel aastal välja antud plaati "The Final Frontier" ning ei saa neid lugusid enam kuidagi peast välja. Täielik lummus. Mõni plaat või bänd ikka suudab aeg-ajalt mind niiviisi enda võrku tõmmata ning siis rabelen ma tükk aega - sõltuvalt juhust kas mitu päeva või mitu kuud - selle kütkeis, enne kui edasi suudan minna.

Tegelikult hämmastab mind juba ainuüksi asjaolu, kuidas suudab 1975. aastal loodud bänd toota pärast 35 tegevusaastat nii lummava albumi, nii neetult mitmekihilise ja kaasa mõtlema paneva, et see on lausa omaette maailm, kuhu kuulaja sisse kisutakse. Mina avastasin selle plaadi Martini autos, kui Raplast arheoloogiat tegemast tulime, ning pärast kodus kuulasin veel. Ja veel. Ja siis ikka veel. Kuna plaat ja lood selles on igavesti pikad - 76 minutis kümme lugu - võin kindel olla, et praeguseks pole ma veel kõiki "The Final Frontier"i tahke enda jaoks avastanud. Ja see on igavesti tore. Isegi lood, mida ma esimese kuulamisega kuigi huvitavaks ei pidanud, on nüüd hakanud ennast avama.

Ma ei saa öelda, et ma oleks meeletu Iron Maideni fänn, aga nende looming lihtsalt meeldib mulle väga-väga. Seni olin rohkem süvenenud nende üle-eelmisse plaati "Dance of Death" ja mäletan oma noorepõlveaega, kui "Brave New World" välja tuli, mis oli ka hitte täis. Varasema materjaliga olen sporaadiliselt tutvunud alles tagantjärele, sest mind nende avaldamise ajal kas polnud üldse olemas või siis olin liialt naga, et sellistest asjadest midagi aimata (kuigi kui ma nüüd õigesti mäletan, siis näiteks Deep Purple'ga tegin tutvust vast juba kümneselt). See kõik on ka ehk põhjus, miks ma ei nuta nende väidetavat 80-ndate kuldaega taga, vaid suudan praegu viiekümnendates ättide loomingut värske kõrvaga ja väheste eelootustega kuulata. Või noh, neist ättidest igaüks suudab kinnisilmi ja vasaku käega noortele verisulis mürsikutele tuule alla teha, nii et tolmab. Nii et palun väga, muutke keegi mind viiekümnendates aastates Iron Maideni kitarristiks ja kõik oma ülejäänud soovid võin ma kergekäeliselt unustuse prügikasti heita.

Laulutekstides on ohtralt viiteid kirjandusele ja folkloorile, mida ma võin oma kitsa silmaringi tõttu ainult aimata, aga samas tekitab see ka teatud salapära ja küsimusi, millest need lood siiski räägivad. Ning maalivad kujutlusse erinevaid pilte. Müütilisi lugusid inimeste olemusest ja saatusest, soovidest, ihadest, hirmudest. Kuskil taustal annavad tooni futuristlik-apokalüptilised meeleolud, mis ei kao kuskil päris ära, isegi kui neist otseselt ei laulda. Selline nukker paratamatus kumab läbi. Põhimõtteliselt võiks igast loost eraldi pika jutu rääkida, kuna nad tekitavad üsna palju samastumismomente - nii muusika kui sõnad - aga jätan selle sinnapaika. Kui kellelgi indu, võib ise kuulata ja kaasa mõelda.

Hetke lemmikud on vast "The Final Frontier", "Mother Of Mercy", "The Talisman", "When The Wild Wind Blows", aga edasise süvakuulamisega võivad sümpaatiad ka muutuda. Mõned (rõhutan: kõigest mõned) toredamad hetked toon ka eraldi ära:

Ja siis üks vanem lugu ka, mis mu kõrvadele pai teeb:

Ma ei tea, mis must saab

2011-09-25T13:31:00.000-07:00

Head epilepsiapäeva, langetõbised!

2011-09-24T11:19:00.000-07:00

(Mis siis, et see tegelikult toimus juba 26. märtsil. Parem hilja kui mitte kunagi)

Lisainfoks kae

http://www.purpleday.org/

ja/või

http://www.myspace.com/dodheimsgard

Luhamaa

2011-09-22T08:09:00.000-07:00

Täna sai viimaks ühele poole mineval aastal Luhamaa kandis toimunud muinasuuringute aruande vorpimine. Et seda sündmust tagasihoidlikult tähistada ning ühtlasi heita pilk tagasi neile kaunitele suve- ja varasügisepäevadele, panen siia üles mõned meeleolu loovad päevapildid.

Teisel pool Pabra järve vett paistis sõbraliku naaberriigi igavese õnne maa. Aga sellest õnnest meie tol korral osa ei saanud, sest me lihtsalt ei osanud nii hästi veel ujuda.

Sellel pildil on küll kõvasti labidavehkimist, aga ometigi ei tegelda siin kaevamise, vaid uue heinaniitmismetoodika väljatöötamisega. Kui pea ei võta, peavad käed-jalad võtma. Aga kust midagi võtta pole, sealt ei võta surm kah.

Nagu igal teaduslikul uurimistööl, olid ka meil püstitatud küsimused, millele lootsime põhjalike välitöödega vastust leida. Neid oli kaks: 1) millal oli asulakoht tarvitusel ning 2) kui pervoks võivad muutunud keskkonnas minna täiesti tavalised (mitte arvestades kerget vaimlist puuet) optimistliku ellusuhtumisega nooruslikud inimesed. Mõlemad küsimused leidsid ka - tõsi küll, vägagi ehmatavad - vastused. Tulemused kavatseme avaldada ülejärgmise kuu ajakirjades National Geographic ja The Clinical Journal of Pain, esialgsed uurimistulemused on avaldatud viimased Kapo aastaraamatus.

Ülaloleval pildil murravad akadeemikud Arvis ja Pikne pead selle üle, miks küll pakutakse neile lõunasöögiks pangetäit kühvleid. Mina ja Maarja (tagaplaanil) ei aima veel, mida kohutavat on saatusel meile sellest lõbusast kollasest ämbrikesest pakkuda.

Suvepraktikat tegema tulnud esmakursulased pandi korraga öisesse vahetusse töötama. Noored ja kogenematud, nagu nad olid, ei osanud nad karta ööpimeduses ringi luusivaid metskitsesokkusid, kes aeg-ajalt tihnikusügavustes võikaid rögisevaid karjeid kuuldavale tõid.

Ja et oleks näidatud, et ka kaevand oli olemas, nii nagu sellistel uuringutel ikka tavaks, siia väike meeleolufoto rängast septembripäevast. Tõsi, asjaolu, et ühtlasi oli tegemist ühe kaaskannataja viimse puhkepaigaga (y'know s/he didn't make it), vaikisime konsensuslikult maha. Rest in pieces, mein morbid friend!

Ja siis üks bändifoto kohalike poluvernikute death-metal bändist, kelle repertuaari raudvara moodustasid variatsioonid regilaulust "Ema haual."

Kahjuks, kuid siiski väga headel põhjustel, ei saa ma siin avada kogu nende uuringute rikkaliku fotovaramu. Kui kellelgi siiski on tungiv soov sellele pilku peale heita (noh, teadusliku väitekirja kirjutamise eesmärgil), võib ta näiteks vaadata netist porri. Või juua ohtralt alkohoolseid vedelikke ning vaadata, mis juhtuma hakkab.

Lõpetuseks ka väike tõestisündinud olustikukilluke augusti lõpust. Olime neljakesi saanud päevatööga ühele poole ning vantsisime, tööriistad seljas, auto poole. Teel kohtasime piirivalvureid, kes tundsid elutervet huvi, mida me nii lähedal Euroopa Liidu idapiirile teeme. Esmalt jõudsid piirivalvuriteni Maarja, Pikne ja Tuuli, kes meeltesegadusest ajendatuna olid endile päeval joonistanud näkku markeriga lenksu. Ja siis jõudsin nendeni mina, kellel oli sellal päris lenks nina suu ümber. Ma küll ei tea, mida kordnikud meist arvata võisid, aga põhjalikku anatoomilist läbivaatust meile siiski tegema ei tõtatud. Keerutasin meid kohmakalt välja pominaga, millest piirivalvurid võisid eraldada sõnakatkeid "arheoloogia" ja "homolaager", aga küllap see neid maha rahustas ning nad lasid meil minna. Ja siis me läksime, sest kogu Ilm olid meie ees valla....

Mihkli kirik

2011-09-20T07:07:00.000-07:00

Kui ma ükspäev augusti lõpul Martinile helistasin ja küsisin, kas kuskil leidub mõni koht, kuhu võiks kaevama tulla, kostis ta vastuseks, et just kohe-kohe igatseb Mihkli kirik arheoloogi karedat kätt. Martin ise ja tema ustav sõjasalk väisas juba järgmisel päeval kirikut, et oma silmaga üle kaeda, mis ja kuidas täpsemalt. Ja nimelt. Kunagi ammu oli keegi tarkpea tulnud mõttele vedada Mihkli kiriku lae võlvikandadele kõvasti mulda. Võlvikannad. Need on kiriku pööningul need laevõlvi ja seina vahele jäävad süvendid. Ma ei tea, kas muld oli mõeldud selleks, et kirik paremini sooja hoiaks või miks. Igatahes suutis see vennike teised pehmeks rääkida, et need oma toorest ja arutut jõudu mängu pannes seda rumalat tööd vihtuma hakkaksid. Et lood veelgi kahtlasemad oleksid, siis võeti mulda otse ühelt vanalt kalmistult. Mis oli juba selleks ajaks ilmselt väga vana. Võib-olla olid nad selle olemasolugi juba unustanud. Või pärines muld kirikaiast või suisa kiriku enda alt? Ma ei tea. Noh, suuremad jäsemeluud ja koljud korjati tol korral küll välja, aga enamus veeti ikkagi suure hurraaga üles kiriku peale. Ning kogu see krempel oli seal rahulikult maganud oma igiund kuni tänase ajani. Millalgi nõukogude ajal vist vahetati veel katust ka. Vanad katusekivid ja muu ehituspraht jäeti – otse loomulikult – samuti lihtsalt samma lae peale vedelema. Kuni praeguseni, kah.

Kiriku katus oli ammusest remondist hoolimata hapras seisus. Siit-sealt paistis killukesi taevast. Tugitalad olid mädanenud või niisama viltu. Juba eelmise remondi ajal algusest peale ülejala paigaldatud. Ja sees olid kiriku seinad ja lagi kaetud tumerohelise vetikaga. Vist see muld ja rusu hoidis läbi katuse tilkuvat niiskust kinni, nõnda et vetikale oli antud roheline tee – tule ja ela!

Kirikust annaks veel palju rääkida – et millal on torn ehitatud ja kes altarimaali tegi ja kust orel ja kellad pärit on ja mida Villem Raam siin tegi jne jne. Selle kõige kohta võiks kirjutada mitu raamatut ja võib-olla keegi on juba seda teinud ka, aga meie tegevusse see kõik väga ei puutunud. Meie võtsime panged ja labidad ning hakkasime tööd murdma.

* * *

Aga peaaegu samal ajal ja samas kohas – linnulennult vaid umbes viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat eemal – seisis maalinna kaitsetarandiku peal Teho ja külmetas kõvasti. Pakane näpistas järelejätmatult varbaid, sest sukaotstesse olid kulunud augud. Lisaks pidi ninaga kõvasti luristama. Vastasel korral oleks terve nägu ja kasuka rinnaesise tükkis nohu täis.

Vastik päev! Ja veelgi vastikumaks kippus ta raibe minema, sest kaugemalt hakkasid paistma väikesed kogud. Head need igal juhul ei tähendanud. Teho kirtsutas nina ja õhkas suust hingeauru, mis kraekarvadesse härmatas. Pisikesed inimkogud hobustel, neid tuli nähtavale järjest rohkem, siblides ja sagides. Ikka lähemale. Noh jah, mõtles Teho. Ega muud üle ei jää. Niisama lihtsalt nad niikuinii ära ei lähe.

Mõnes mõttes oli ükskõik kah. Teho polnud enam ammu nii noor ega ka kaugeltki nii vana, et surm oleks käinud otseti tema kohta pärimas. Temavanused mehed läksid tavaliselt ise surma juurde. Või noh, vahest veidi nooremad, kellel jätkus tuhinat möllu teha kaugelt enam kui oskusi möllu teha. Selliseid ikka leidus, kes läksid ise, aga tagasi toodi. Oli alati leidub ja leidub ka siis, kui ilma peale on alles jäänud vaid põlvepikkune poisikene. Tehol endal oli vähemalt selles paremini läinud. Surm polnud teda kunagi päriselt tahtnud. Ei siis, kui ta kord lapsepõlves suure raginaga kõrgelt kuuse otsast alla sadas ega ka mitte siis, kui heinaajal vikatit luisates peaaegu pöidla oleks otsast lõiganud. Arvukatest väiksematest juhtumustest kõnelemata. Isegi siis, kui nad – mitte väga kaua aega tagasi, vist neli või viis aastat tagasi – olid käinud suurema väega koos Metsepoles liivlasi riisumas, polnud suurt midagi hullu juhtunud. Nojah, igasuguseid koledusi tuli ette küll. Näiteks see, kui samast külast pärit Manto, suur ja üdini lahke mees, kellel endal kodus suur pere ning kellest ükski ei võinud midagi halba öelda – seesama Manto oli Metsepoles ühte tallu ratsutanud ning eest leidnud eest kogu pererahva. Nad vist ei kuulnud sõda lähenemas. Igatahes raius Manto lihtlabaselt nad kõik oma kirvega surnuks. Sõda on julm, jah. Aga sülelaste pooleksraiumine, nagu nad oleksid niisked kasehalud, oli ikka jäle. Väga. Räige. Ning kui Teho, kes seda pealt juhtus nägema, oli ropsimise lõpetanud, läks pääris kaua aega, enne kui unenägudesse jälle veidi...tavalisemad asjad ilmuma hakkasid. Sa ei tea teist inimest kunagi.

Mõnel poisil muidugi polnud mingeid raskusi üleni veriseid poolsurnuid liivi tüdrukuid läbi tõmmata ja siis vere sisse lämbuma jätta. Ja otse loomulikult sellest veel mitu aega hiljem kõva häälega rääkida. Kas õlle kõrval või ilma. Tehol oli ammu kõrini neist kangelassaagadest. Pealegi eelistas ta võimalusel siiski elusaid tüdrukuid surnutele. Näiteks Hallit. Aga tema oli jälle liiga kangest hõimust Teho jaoks. Aga ikkagi. See, kuidas ta kõndis, nõtkelt, veidi nagu kurg või keegi. Ei teagi. Ilves? Ja siis see pilk. Mõnikord nii kaval, nagu nõidus. Selle pilgu taga võis olla terve ilm.

Hallit ei olnud enam, vähemalt mitte siin. Halli oli juba hulk aega mingi Viru kuninga emand ja sünnitas talle järjepanu pisikesi priskeid vägilasi. Ega Teho liiga täpselt teadnud, aga noh, seda nad ju tavaliselt teevad, kui nii läheb. Mõni teine tüdruk oli ka tubli ja tore, ent siiski ei olnud keegi neist päris selline, kellega oleks ette kujutanud ülejäänud elu. Võib-olla mõnega oleks veel, kui just päris paljud poleks minema viidud. Eks ikka sõjaga. Peale nende, kes jäeti vere sisse lämbuma. Või nende, kes juhu tõttu jäid haardeulatusest välja.

Tõde oli, et ega Teho ei kujutanud üldse erilist elu ette, ei üksi ega kaksi ega kuidagi. Viimasel ajal ta lihtsalt oli. Ei mõelnud, mis temast saab. Et kuidas elab. Niikuinii polnud temas seda kättevõtmist, et nüüd kohe hakkaks kuskil metsa maha võtma ja tare üles raiuma ja kõike muud, mis sinna juurde käib. Mõni ikka tegi ja oli tubli. Mõnel jälle ei vedanud. Ei soositud, järelikult. Teho polnud ka just eriline soosik. Kuigi, nagu juba öeldud, kaugeltki kõiges polnud ka viltu vedanud. Kui mitte arvestada seda, et mingil hetkel läks lihtsalt jõud ära. Jõud, mida oli olnud päris palju. Hoogu, tuhinat. Elusädet.

Võis ju täitsa olla, et Teho oli ära tehtud. Kes tegi, seda Teho ei teadnud. Ta ei rääkinud sellest ka kellelegi. Sest siis võis veel hullemini minna. Igaks juhuks ei usaldanud ta kedagi. Süüdi võis olla ükskõik, kes. Või nad kõik koos.

Aga asjade kokkulangevuse tahtel ei olnud praegusel hetkel erilist mõtetki juurelda oma saatuse üle. See siin oli saatuste verstapost, neile kõigile, kes siin olid. Ja ka kõigile neile, kes siia lähenesid, suure hooga.

Saatuse verstapost, siin, Soontaganas, nüüd ja praegu.

* * *

Nüüd ja praegu – kõigest viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat kõrvale astudes – vedasime Martini ja Mihkliga juba päris mitmendat päeva kiriku võlvidelt rusu välja. Töö oli korraldatud nõnda, et kaks kühveldasid labidatega rusu pangedesse ja üks tassis neid katusesse tehtud augu juurde, kus kupatas prahi suurt toru mööda alla Kamazi kasti. Ja nõnda pool tundi järjest, mille järel tuli vahetus. Alati samas järjekorras. Mõnikord oli väga pingutav, siis aga sai jälle kergemalt võtta. Vahel tõesti tilkus nina otsast higi ning oli tegu, et mitte koos selle neetud ehitusprahiga tükkis katuse alt alla autokoormasse sadada. Kuigi piire oli ka ikka ees. Üle kaheksa tunni päevas ei hakanud me pingutama. Ka järgmisel päeval tuli ju tööd rabada. Mitte äratõmmatud lihaste ja seljanärvidega ülejäänud elu haigesängis halada.

Meie puhastasime üht võlvikanda ja kohalikud mehed – neid oli sõltuvalt päevast kaks kuni neli, aga aja jooksul tuli koosseisus muutusi – puhastasid teist. Ja raadio mängis. Enamasti oli Vikerraadio. Ükskord oli mingine Power FM vms. Ja kui teine brigaad kuskil kolme paiku pärastlõunal lõpetas ja meid omapäi jättis, siis võisime kruttida veel millegi kolmanda jaama peale. Meie alustasime tööd enamasti kell üheksa ja lõpetasime pool kuus, nemad seevastu hakkasid juba kuskil seitsmest pihta.

Hullumeelsed olime me muidugi kõik. Keegi töömeestest oli rehkendanud, et kokku saab seda rusu olla kuskil 200 tonni. Nõnda kirjutaski Pärnu Postimehe ajakirjanik esilehe loos, et arheoloogid eemaldasid kirikuvõlvidelt 200 tonni ehitusprahti. Kui me seda siis ajalehest lugesime, tegime ise ka väikesed arvutused. Arheoloogideks võis nimetada vaid meid kolme. Ehkki Mihkel oli rangelt võttes medievist. Kolmekesi tegelesime puhtalt rusuvedamisega kuus tööpäeva. See tegi päevas järelikult 33 tonni rusu. 11 tonni per kärss päeva kohta. Ja tunni kohta...1,375 tonni. Näkku. Sellise tööjõudlusega võinuks ükskõik kes meist kolmest näiteks mägesid kuhjata, järvesid kaevata või ajaviiteks kas või rändrahnusid teise maakonda loopida. Tegelikult suutsime kolme peale tunnis ehk veidi üle kahe tonni teele saata. Või mine sa tea.

Kui võlvikand oli rusust puhtaks lakutud, algas arheoloogia. Rusu all algaski surnuaiamuld. Surnuluid paksult täis, peamiselt roided. Sekka ka mõni muu. Selgroolüli või isegi harvade hammastega lõug. Need läksid kõik musta kilekotti. Viimaks oli meil neid laibakotte juba päris palju ning nad nõudsid endale terve auto pakiruumi. Õnneks mahtus mu kitarr ka ikka ära. Harjutasin nimelt mõnikord õhtuti Langenu lugusid, mõnda keerulisemat kohta.

Muidu elasime sel ajal Mihkli sugulase Pauli pool. See oli selline väga omapärase huumorimeelega mees. Oldskool. Teatud isikupäraste nüanssidega. Ta tegi meile hommiku- ja õhtusööki ning küttis pärast tööpäeva sauna, nii et me võisime vähemalt suurema osa oma Mihkli-elust olla tolmuvabad. Õhtuti – kui ma just pilli ei harjutanud – vaatasime Martini arvutist filmi. Noh, igasuguseid, kõikvõimalikest žanritest. Whitesnake’i 1990. aasta Doningtoni kontsertit ja Dream Theater’i plaaditegemise filmi ja siis loomulikult Lemmy-filmi. Pärast tegime ise ka bändi. Selle nimeks sai Motörhead. Mida teie siis arvasite?! Kõikide nende filmide ühendavaks jooneks oli Steve Vai. Ta oli igal pool sees. Seven-String-Sorcerer.

Ikka päris hull, kuidas mõni igale poole jõuab...

* * *

Vastu ööd jäi Teho magama. Öösel eriti ei möllatud, pimedas võis endale tobedalt liiga teha. Eks vahid olid ka ärkvel. Paljud olid surnud. Veel rohkem vigastatud. Veel rohkem kartsid. Võib-olla kartsid kõik, aga mõni oskas seda mitte välja näidata. Kaotusehirmu lõhn heljus üle maalinna. Isegi siis, kui puudus hirm ise surma saada, oli ikkagi hirm lähedaste pärast. Isegi kõige kangematel ja murdmatutel. Ega tea, võib-olla vastasel juhul poleks keegi neist seda ööd näinud, kui poleks olnud mingit hirmu. Oleks olnud väljasööst ja viimseni langemine. Ja sellele oleks järgnenud ükskõik. Aga ükskõike ei olnud. Vähemalt mitte veel.

Teho polekski magama jäänud, sest ärevaid hetki oli päeva jooksul tekkinud oi kui palju, aga suur väsimus tegi oma töö. Isegi pakane, mis püüdis köetud tarre sisse murda, ei lugenud praegu. Niisiis suikus Teho sügavasse unne ja jõudis sogaste rännakute järel viimaks ühte kohta.

Üks koht oli tore; ta oli siin vist varemgi käinud. Mis ja kuidas, polnud oluline. Polnud ei külm ega palav. Sarlakpunaselt lõõmav taevas sobis hästi kokku selle rahustava vaikusega. Samblas punasid jõhvikad. Olid vist ikka jõhvikad; mis muud nad ikka olla võisid. Rabajärve ääres kasvas üksik puukene. Ja puu oksa peal istus David Coverdale. Kõlgutas jalga, vahtis järvepeeglit ja lihtsalt oleskles. Teho tegi jalad lahti ning torkas nad järvekaldale istudes turbapruuni rabavette.

„Paramparaa,“ ütles Coverdale.

„Mhmh,“ kostis Teho ega pööranud pilku kaugelt taevalaotuselt ära.

„Tead sa,“ jätkas Coverdale nüüd, „siin käis just üks põder. Suur uhke pull. Sarved sellised nagu katedraalilühtrid. Mind ei pannud tähelegi. Jõudis järve äärde, jõi ja läks siis jälle oma teed. Ja sina ei näinudki!“

Tehol oli natuke kahju küll. „Mis seal ikka,“ ühmas ta, „Küll jõuab veel. Paaril korral olen selliseid näinud ka. Ja ükskord metstarvast.“

„Tore! Mina olen ainult Steve Vaid näinud,“ vastas Coverdale tunnustavalt.

Hetkeks sai vaikus taas võimust.

„Kas me oleme unenäos?“ küsis Teho igaks juhuks.

„Jah, oleme,“ teatas Coverdale, „Aga mitte sinu omas. Ega ka minu omas. Tegelikult on see Lemmy unenägu.“

„Aa, ahah!“ tegi Teho arusaaja inimese näo.

„Tunned Lemmyt?“ Coverdale hüppas oksa pealt pehmesse samblasse.

„Mina? Ikka tean,“ vastas Teho imelikult muiates, „Ma päris nii eilane ka pole.“

„Võrratu!“

Mõneks ajaks jäid mõlemad vaikseks. Mõtlesid vaid endamisi. Kas eneste või Lemmy unenägudemõtteid. Kusagilt, otsekui teisest ilmast, kostus sookure karjatus. Üksik, kaeblev.

„Kuule...,“ ütlesid nad äkki mõlemad korraga teineteise poole pöördudes. Ning said ühel ajal aru ka teise mõtetest.

„....et kui sina läheksid hoopis sõtta ja mina kontserti andma....?“ pomises Teho. Sõnad tulid konarlikult, nagu üle kivide-kändude.

„...Hmmm....Oskad sa midagi mängida? Mingit pilli või? Või laulda?“

„Lehepilli oskan. Laulda...noh, jah. Peaaegu vist.“

Coverdale naeris. „Mul on just tuur käsil, Donington ootab nüüd järge. Mine ja tee ära! Ja ülejäänud keikkad ka. Ja ma lähen, peksan neid paganama sakslasi ja liivlasi. Või laulan neile midagi, et nende südamed sulaksid. „Is This Love“. Kes selle peale nutma ei hakkaks?

Coverdale ja Teho puhkesid kõva häälega naerma. Sõjajulmustes kalestunud sõdalased ei ole teismelised ebajumalanäljas rokitšikid. Nad ei püüaks saata „Is This Love“ lauljale armastuskirju ja kantud aluspesu. Nad saadaksid noole. Kulturträger my ass. Unenäos muidugi võiksid kõik asjad võimalikud olla. Aga see siin ei olnud üldse nende uni, vaid hoopis Lemmy oma. Nõnda et nii Tehol kui Coverdale’il oli üsna ükskõik. Nad võisid unenägude seadusi siin mitte arvesse võtta.

Nõnda sündiski, et Soontagana maalinna kaitsjate seas polnud David Coverdale’i, kuulsat rokiheerost, kes oleks võinud kõik piirajad ainuüksi oma seksapiiliga kurdistada, võita mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ühisväge, allutada kõik liivlased ja latgalid ning luua Soontagana vürstiriigi, maailmajõu, kus päike poleks kunagi loojunud. Ning Teho ei andnud Whitesnake’i Doningtoni kontserti ega kõiki ülejäänud tuuri livesid, kus ta oleks võinud mänginud lehepilli ja laulnud kahetunnise loo mehetapjast naisest, mis muidugi oleks kindlustanud talle hetkega maailmakuulsuse ning toonud kaasa universumi ülemvõimu ja maailma rahu ja Elu võidu Surma üle.

Kõik oli hoopis vastupidi. Ja läks ikka nii, nagu alati.

* * *

Lemmy tegi silmad lahti ja pilgutas neid pisut, et kindlaks teha, kas maailm on ikka samasugune, nagu ta magama minnes oli maha jätnud. Tundus, et on. Esmamulje põhjal otsustades. Lemmy ajas end voodis istuli, pani eelmisel õhtul põrandale vedelema jäänud saapad jalga ning jäi hetkeks vahtima.

„Kus mu kaabu on?“

Aga kaabu oli seal, kus ta alati olnud, ning Lemmy surus selle endale harjunud liigutusega pähe, et siis välja värske õhu kätte minna. Ja sealt edasi koduse baari umbse õhu kätte.

„Heh!“ mõtles ta juba tänaval, „Naljakas uni ikka. Et see Soontagana poiss võinuks Whitesnake’is laulda ja David Coverdale ristisõdijatega võidelda... Mida veel?“

Ta keeras ümber nurga teisele tänavale.

„Mihkli kirikus said nad vist juba eile arheoloogiaga ühele poole.“

Bläkkarid Saarjärvel

2011-09-11T05:07:00.001-07:00

See oli...eee...mingi päev. (Mälu värskendamiseks vaatasin rada7.ee-st, et see sai olla vaid 3. september ehk siis vaid nädal tagasi). Laupäev. Hommikupoole tegin mitmesuguseid vajalikke asju, aga kuna umbes 60 kilomeetrit lõuna pool oli käimas kurjade bläkkarite pilgar, mis väidetavalt kell neli pidi saama veel terve kuhja bändide kaasabil hoogu juurde, siis ei võinud ma enam pikalt passida. Moosisin auto peale Kadri ja Peetri, kes just eelmisel päeval oli pärast kaht kuud non-stop sõjakoledusi lubatud tagalasse logelema, ning pistsime poole nelja paiku Põlva poole kimama, et kõike seda oma silma ja kõrvaga kuulda-näha. Sõidu algus jäi küll nati hilja peale ning oletasin, et ega ma esimeste muusikute algusnoote pruugi üldse kogeda, aga ei hakanud sellepärast ka veel mängima, et mu Golf 3 on reaktiivlennuk. Alul oli umbmäärane plaan ka haarata Karilatsi kandist peale Maddy (kellel oli sel päeval nimelt sünnipäev!!!!!!!! All hail to His Royal Madness!!!), aga sõidu peal selgus, et ta veel ei jõua ning et küll ta ise kuidagi kohale saab. Hüva. Vurasime ise sujuvalt edasi.

Pärast Põlvat tuli silmad lahti teha ja hakata vahtima, kuhu see paganama Saarjärve-nimeline kant õigupoolest jääb. Keerasime Partsi juures Värska teest paremale ja rallisime umbes poolteist kilomeetrit edasi, kuni tee läks kaheks ja vasakule suunduva metsaraja poole näitas silt „Saarjärve puhkemaja“ vms. Ehkki ma teadsin küll, et pidu ei toimu selles kohas, vaid ühes teises (:P), keerasin ometigi viidatud metsateele. Pärast agarat, ent üsna arutut rallimist keset maalilist männimetsa, mille käigus jõudsime läbida ühe RMK väiksemat sorti raielangi, jõudsime ühiselt otsusele, et see tee võib küll viia Kadunud Asjade Maale, aga Põlva bläkkarite peole igatahes mitte. Keerasime auto nina ümber ja tulime tuldud teed mööda tagasi; ikka selleks, et valida parempoolne teeharu. Ja ennäe imet! Juba loetud silmapilkude möödudes silmasin kõrget kiviaeda, millest teadsin, et nüüd peaks küll koht õige olema

Autosid oli kogunenud meie seltskonna saabumise hetkeks vähe, aga aja jooksul neid ikka korjus. Kohe kui olime autost välja ukerdanud, hüppas ligi Thon ja kasseeris meilt piletiraha välja. Vahtisime veidi niisama ringi, sest bändidest polnud veel midagi aimata, kui mitte arvestada mõningaid laibamaalingutega tegelasi, kes siin-seal end ilmutasid. Samuti oli tore jälgida teenelisi orienteerujaid võistlushoos. Aukartust äratav kogus spordijooki hinge all, läbisid nad kõiki maailma raskusi jäärapäiselt trotsides kontrollpunkte. Ilm oli pilvine – Tartust Põlvasse sõites olime saanud ka mõned tugevad vihmavalingud – aga isegi kui Saarjärvel midagi taevast tuligi, siis jäime tänu kaasavõetud galantsetele vihmavarjudele kuivaks (ehkki mu katkised ketsid ei suutnud märja rohu diktaadile vastu panna). Peeter leidis rohust äraeksinud omanikuta telefoni, kuhu helistas parajasti keegi Kyyvits Synge. „Võta vastu, see on Kyyvits“, soovitasin ma, aga selle asemel viis ta telefoni Thonile, et eks too vaatab, mis kaotatud leluga peale hakata.

Nõndaviisi ringi kakerdades ja aeg-ajalt tuttavaid mordasid ära tundes lõime aega surnuks kuni poole kuueni, mil tõepoolest ühes väikeses kaminaga ruumis esimene rühmitus pillid pihku haaras ja lugudel kõlada lasi. See oli Pimeda triumviraat, Vincenti mõtete võigas inkarnatsioon, mis Saarjärve selleaastase möllu kultuuriprogrammi avas. Olin neid viimati näinud aprillis Rockstar’sis (vaatasin netist järele; kas see oli tõesti siis??? Oh mu kulunud mälu...) ning tolle korraga võrreldes meeldis mulle praegune esitus rohkem. Oli nagu natuke dünaamilisem, sujuvam. Eriti avaldas muljet trummari hullumeelselt kiire lõhkumine. Samas corpsepainti tegemisel ei piirduks ma ise ainult näoga, vaid võõpaks kogu (riiete alt välja paistva) keha valgeks – muidu jätab liialt maski mulje. Aga igatahes said nad oma laiviga õnnelikult ühele poole, tehnilistest viperustest kohkumata.

Järgmise bändini jäi pisut aega ning täitsime selle sisukalt töllerdamisega. Püüdsin Peetrit ja Kadrit ärgitada kiigele, aga erilist entusiasmi nad üles ei näidanud. Mis seal’s ikka, läksin kiibitsesin niikaua kaminasaali juures, kuni järgmine esineja, Nuclear Monarch, järje üles võttis. Saalikene oli nii väike, et päris paljud vaatasid-kuulasid esinemist väljas uksest sisse kiigates. Kui Pimeda jaoks oli Saarjärvel kolmas esinemine üldse (kui mu täppisteaduslikud arvutused mind alt ei vea), siis Nuclear Monarch astus üles elus üldse teist korda. Stiiliks death/doom. Polnud üldse halb, hoogsamad käigud tungisid isegi minu jäätunud hinge, nii et oli lausa hea. Sündimees loopis oma häästi pikki juukseid, nii et isegi kui tal ka pilli ees poleks ja ta ainult mossimisega tegeleks, oleks tema eksistents bändis täielikult õigustatud. Ka vokalisti ja kitarristi (see, kes jäi sündi ja mikrofoni vahele) esinemismaneer oli vaba ja loomulik. Peamine lugudelooja bassist võiks see-eest end rohkem liigutada või siis püüda mängida totaalset kivikuju, sest praegune täpne, aga emotsioonitu mängimine pole minu meelest lavalaudadele mõeldud (isegi kui lavaks on ühe Põlvamaa kaminasaali põrand). Ma tahan kontsertitel näha elu, sest surnute seltskonna nautimiseks läheksin surnuaeda või laibakuuri (või siis tsilliks kuskil laibakuuri lähistel; mu kodu lähedal Maarjamõisas üks on, aga seni pole tungivat vajadust nagu tundnud). Enam-vähem sama võib öelda ka teise kitarristi kohta.

Nuclear Monarchi ja Urta vahelisel ajaperioodil saabus peopaika kuuldavasti otse kartulivõtult isand Maddy, endal kummikudki veel jalas. Aga siis sättis Urt omal pillid häälde ja ilmamürin võis alata. Minu kurdistuv, kuid muidu tubli kõrv suutis tabada lugusid kõigilt neljalt albumilt ning muusikat, mida veel plaatidelt ei leia. Aga noh, Urt pole veel kunagi tähendanud poolikut kvaliteeti ja ei tähendanud seda ka sel korral. Isegi Saarjärve lakoonilistes tingimustes sooritati suurejooneline etteaste. Mida muud mul veel öelda olekski...

Pärast Urta olime meie juba natuke väsinud ning seetõttu jäid nii Bestia kui Thou Shell of Death meie poolt paraku nägemata, aga nagu ma olen aru saanud, siis nende esinemine siiski toimus ja pealegi suure eduga. Sõitsime minema, tegime veel korraks põike Kurepallu, kus suurvürst Martin enda vananemist tähistas, ja siis juba koju tuttu.

Vot kakoje prikljutšenije!

Lihtsalt midagi ilusat ja natuke tähenduslikku

2011-09-02T14:53:00.000-07:00

High flying glider, spread your wings
Flying high on a cloud
Born on the air, spiral around
So busy making circles
You never touch the ground

You see the sea, feel the sky
Don't know where you go when you die
Don't know the answers
To what's in my mind
Riding on the wind and turning with the tide

life takes you up, it brings you down
Changes the pain that remains
Keep moving fast, the wind and the rain
And if the world keeps spinning round
You'll be back again

Uppuvalt lennukilt

2011-08-29T11:51:00.000-07:00

Anna mulle oma silmad
Las ma kaotan nad ära

Sa vaata vaid akendes tulesid
Neid on aasta-aastalt vähem
Lõpuks ongi kõik
Ka viimases kustub valgus

Aga juba palju varem on lahkunud kõik
Mille nimel kord valmis oldi surema
Nüüd surrakse niisama
Ja et täita oma viimast kohust

Ent parem ma hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed

Sa vaata vaid tuledes aknaid
Neid on aasta-aastalt enam
Aga keda nad valgustavad?
Kurbkoledaid vaime?

Väljakooljad ja sissemagajad
Nende samm on tõesti täna kindel
Sissekooljad ja väljamagajad
Moriture me salutant

Nüüd kuulake kauaoodatud sümfooniat
Kaos ise mängib meie hingekeeltel
Väljasurm Feld//Tod juhatab avamängu
Kõigile on ruumi...

Parem hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed

Ma hääbun üksi
Oma maailma lagundan
Lõpuks kõik saab õigeks
Saab millekski
mittemillekski

Külm kuu
Rändab üle meie elude
Mis pole vist kunagi olnud
Suurt midagi väärt
Ent rõõmutsegem, südamed,
Sest teie vaevad
saavad lõpetatud

Ning viimaks oleme esirinnas
Näidates teistele õiget teed
Peagi järgnevad kõik
Väljasuremise õilsat rada

Lahkun
Ja enam kunagi teid ei kohta
Ei siin ega sealpool Unemägesid
Sest me lahustume olematuks
Ja ongi kogu jutt

Kui tärkab värske päev
Ja keegi meist
Teda ei näe
Siis on ju seegi hea

On viimne kohus
kantud
Ja antud vabadus
Kust tagasi ei tulda

(See kõrge lennukaar,
Kust viimaks lahkusin,
Sest vikatkaar ta
rännu poolitas...)

Enge liblik

2011-08-28T14:17:00.000-07:00

Iga sammuga muutub öö aina pikemaks ja pimedamaks. Varsti tulevad külmad ning vaid kõigekõrgem ja kõigemadalam teavad, kuidas me selle järjekordse kõleda igaviku peaksime üle elama. Aga pilkasest pimedusest lendavad valguse ja kardetavasti ka elulõhna peale aknale ööliblikad ning kraabivad sisselaskmist. Ma kardan neid, sest nad tulevad mu hinge järele ning veavad ta kuhugi öösse, kus selle tükkideks rebivad ja ära söövad. Sellepärast ei söanda ma akent avada. Hingeliblikad hingavad akna uduseks, arvates, et kui ma neid siis ei näe, muutun julgemaks ja teen akna lahti. Aga tühjagi ma teen.

Või...teha siiski?

29. juulist, Ulgurännust ja muinasmajast

2011-08-19T05:59:00.000-07:00

Käisin Aakre linnamäge kaevamas. Maarja karmi ja ebaõiglase käe all muudkui kaevasin ja kaevasin (tegelikult rohkem sõelusin, sest sõelalt leiab rohkem ägedaid leide), kuni neljapäeva õhtul võtsin oma seitse asja ja kihutasin Tartusse, kus mind ootasid auväärsed härrased Rebane, Kriss ja Otto. „Mida salapärast need džentelmenid küll koos sepitsevad?“ küsib nüüd kindlasti põnevil lugeja. Kannatust, mu noored sõbrad, kohe jõuan asja tuumani. Nimelt oli meil järgmiseks õhtuks kavandatud ühine ülesastumine Lõuna-Eesti vaenulikul mägismaal ning selle tarbeks tuli esitatavad lood selgeks saada. Neid viimaseid polnud küll kuigi palju, aga noh, ega neidki väheseidki saa siis poole vinnaga mängida. Ikka peavad selgeks saama.

Heitkem korraks pilk ajamaastikul selja taha, viimase aastavahetuse kanti, sest nõnda saavad mitmed antud loo seisukohast olulised tõigad selgemaks. See võis vist olla selle aasta esimene või teine päev, kui me Peetriga pisut pilli mängisime (harjutasime vist paari Langenu lugu, ma arvan). Kas puhtjuhuslikult või jumaliku tahte tõttu sattusid mu kitarrivõimu kusagilt kaugelt nõrgad raadiolained õrna pilliviisiga, mida ma korraks kuulama jäin. Püüdsin kuuldut kitarriga järele mängida, Peeter tuli trummidega kaasa ja kui olime käiku paar ringi ära mänginud, ütles ta: „Kuule, teeme uue bändi.“ Ja bänd sai.

Pets tegi paar-kolm kõnet sinna, kuhu vaja, ning veerand tundi hiljem oli meil täiskoosseisuline ansambel olemas. Muusikaliseks suunaks otsustasime võtta – üllatus-üllatus – viiking-metali. Tavaliselt suhtun ma paatoslikku muinasaja ülistamisse küll parajalt küüniliselt, aga vahel võib ju ka sellist muusikat teha. Muidugi tingimusel, et kõik oleks tasakaalus. Sest ka folgi ja metali sulatamise osas on mul väga kindel arvamus ja see pole just eriti positiivne, kui jutt käib muusikast, kus mingile rahvaviisi mängivale flöödile või viiulile või (sisesta suvaline rahvapill) topitakse taha trummid ja elektrikitarrid ja siis öeldakse, et voh, küll on nii ikka veel toredam kui lihtsalt folk või lihtsalt metal. Aga see selleks, kui ma kunagi viitsin – aga ega ma niikuinii ei viitsi – siis kirjutan folgi ja metali omavahelistest suhetest kunagi lähemalt.

Igatahes võtsime kampa vokalist/sõnasepp Rebase ja kitarrist Kristjani (mõlemad tuntud ansamblist Tapper) ning bassikäpp Otto. Poole aasta jooksul tegime mõne proovi ja saime valmis umbes-täpselt poolteist lugu, aga siis võttis Peeter trummipulkade asemel pihku tulirelvad ja sukeldus sõjakeerisesse. Meie teised jäime pahaaimamatult maha.

Peetri lahingutulle viskumisest oli möödunud vaid mõni päevakene, kui ma Võrumaa vaenulikel mägismaadel üht maja ehitades sattusin rääkima ehitusmeister Viirega, kes pidas plaane maja valmimise puhul peetava peo osas, mis pidi toimuma 29. juulil käesoleval aastal. Viire oli koos arvuka kaaskonnaga ehitanud seda maja juba alates eelmisest suvest, aga et mineval aastal tööd ühele poole ei saanud (ilmselt nõudis suurema osa tööväest endale kas sõda, katk või näljahäda – või nad kolmekesi), siis pidi maja valmima tänavu. Ja etteruttavalt võib öelda, et sai ka.

Kui kellelgi peaks nüüd punguma küsimus, mis imelik maja see olla võib, siis vaadaku ta siit täpsemalt järele: http://www.muinasmaja.edicypages.com/ Igatahes luiskasin ma Viirele nii et maa must, et kus meil alles on nii võimas bänd, et sellist pole varem olnud ja ei tule ka mitte kunagi ning et võime lahkesti esineda kavandataval tänuõhtul. Hakkasin siis oma kamraade läbi helistama, et selgeks teha, kas mõttel üldse oleks jumet. Kõik olid nõus, aga härra Rebane juhtis mu tähelepanu võrdlemisi tähtsusetule pisiasjale, et meil puudub trummar. Noh, jah. Mõttes käisin läbi mõned variandid, keda võiks värvata trummitabureti vastutusrohkele kohale. Valik number üks oli Ausin Taprist. Ettepanekuga oli ta lahkesti nõus ning nõnda kasvas Tapri liikmete hulk meie suurejoonelises viiking-metal orkestris kolmeni. Leppisime Viirega kohe ka kokku, et kontsert toimub ja kõik oli ilus.

Tegelikult oli minu kergekeelsel lubadusel vaid üks „aga“ – meil polnud veel kava, mida mängida. Kuna aega oli samuti vaid veidi üle kolme nädala, tähendas kõik seda, et tuli hakata lugusid välja mõtlema ning selgeks harjutama. Pisitasa alustasimegi proovidega. Enne esinemist saime täiskoosseisus – viiekesi – teha ei rohkem ega vähem kui ühe proovi. Lugedes veel hulka mõned vähendatud kollektiiviga proovid, olimegi 29-ndamaks juuliks valmis mis valmis. Tõele aru andes ei olnud kava küll päris täispikk, sest lavavalmis saime piiratud aja jooksul vaid viis kaunist pala, aga needki olid täiesti väärt esitlemiseks.

Siiamaani ei olnud meie kuulsusrikkal orkestril ka nime, mille järgi kõik need tuhanded ja miljonid tulevased fännid seda oleksid võinud ära tunda. Et „Üllatusesineja“, nagu me Rõuge muinasmaja valmimise tänuõhtu kuulutusel olime välja reklaamitud, ei tundunud just kõige soliidsema viiking-metal bändi nimi olevat, tuli midagi muud välja leiutada. Teadagi on bändile nime andmine äärmiselt tähtis ülesanne, sest nimi peab olema ühekorraga loomingut iseloomustav, omanäoline ja samas ka piisavalt lihtne, et vähemalt bändiliikmed ise seda mäletaksid ja vajadusel õigesti välja hääldada (või kui nende haridustase lubab, siis ka õigesti kirjutada) mõistaksid.

Mõtisklesin siis omaette nime üle, et selleks puhuks, kui ühiseks aruteluks peaks minema, oleks mul juba mõned head variandid välja käia. Ma ei hakka siinjuures kõiki ideid välja käima, sest lõppude lõpuks pole need olulised; mõttesõelale jäid neist viimaks igatahes üks – Ulguränd. Piisavalt tähenduslik nii bändi loomingulise suuna kui minu isiklikust seisukohast. Pakkusin seda ühes proovis teistele karvikutele ning kuna erilisi vastuväiteid kuulda polnud (või siis tegin end meelega neile kurdiks, ma enam ei mäleta), siis nii jäigi. Ulguränd.

Lisaks „Üllatusesineja“ ehk Ulgurännu (aga seda nime ei teadnud peale meie, moosekantide, veel keegi) oli üritusel välja kuulutatud Kanepi Lauluseltsi võrukeelne näitemäng „Varetepalu“ ja rahvamuusikaansambel „Sirgutii“ esinemine. Viimase rühmitusega olen ka isiklikult seotud, kuna mängin seal kitarri. Sestap pidin Rõuges üles astuma koguni kahe üpris eriilmelise bändiga. Noh, jah, tegelikult olingi mina ka Sirgutii antud esinemise taga (mis oli vast üldse esimene kord, kui ma Sirgutiile esinemise sebisin, sest seniajani olid seda ikka teised teinud). Sirgutii koosseis on Ulgurännu omast veidi suurem – Rõuges astus üles lisaks minule kuus andekat muusikut – , mistõttu tuli kahe bändi Tartust Rõuge mägismaale ja tagasi toimetamiseks arvestada kolme autoga. Need komplekteerusid nõnda, et suurem jagu Sirgutii crew’st sõitis ühe autoga, Rebase auto peale mahutasid end Rebane oma teinepool Evega, Otto, Kriss ja kaks kõlarit vokaali võimendamiseks (sest lõviosa lavatehnikast tuli meil endil kaasa võtta) ning minu auto peale läks kõik muu. Olgu järgnevalt ära toodud valik sellest „kõigest muust“:

Anti aka 1695 aka Galil – tk 1

Andreas, Sirgutii noor andekas klarnetimängija – tk 1

Riina – tk 1

Ausin – tk 1

Ausini kaasa Triin – tk 1

Trummikomplekt – tk 1, mis koosneb omakorda (valik) *) basstrummist,

*) soolotrummist,

*) 3 tommist,

*) 4 taldrikustatiivist,

*) taburetist +

*) Ausini taldrikutest,

*) kardaanist

*) ja pulkadest.

Elektrikitarr – tk 2 (minu ja Krissi omad)

Klassikaline kitarr – tk 1

Kontrabass – tk 1

Kitarrivõim – tk 3

Noodipultide kohver – tk 1

Jauram – tk 1

Mikrofonistatiivid – tk 2.

Lisaks kõikvõimalikke pudinaid, nagu juhtmed ja häälestajad ja mikrofonid ja mis kõik veel. Seega kokku üks korralik lendav tsirkus ning ma tabasin end rohkem kui korra mõttelt, kas kogu see krempel ikka mahub autosse ära. Aga mahtus ning seetõttu võime oma jutuga edasi hüpata Rõugesse, kuhu me õnnelikult jõudnud olime. Kuna Rebasel oli samal õhtul Jõgeval mingisugune mõõklemine toimumas, siis pidi terve tema autokond saabuma Rõugesse alles kümne paiku. Viire oli Rõuge rahvamajast ära rääkinud kogu sealse tehnopargi, mis koosnes mingisugusest mikservõimust, kahest kõlarist ja kahest mikrofonist koos statiividega. Tõime siis kogu tavaari Kopaga rahvamajast muinasmaja lähedal olevale välilavale. Eelmisel õhtul olevat vihma kallanud nii kõvasti, et Viire sõnade kohaselt olnud kõik seitse Rõuge järve põhjad ülespidi, aga kontsertiõhtuks oli igatahes kõik jälle üleni viisakas. Õnneks oli ka laval varikatus või kõlakaar, nii et kui ka taevast oleks hakanud vett langema, oleksid muusikud oma kolaga kuivaks jäänud. Iseäranis oluliseks pidasin seda Sirgutii esinemise jaoks, sest olime varemgi pidanud välikontsertidel mängides sellega arvestama ning pealegi eks mu eelmine klassikaline kitarr omal ajal ju üleliigse niiskuse nahka läkski. Aga tõesti, ei mäleta selle õhtu ja öö kestel küll ainustki vihmapiiska kukkuvat ning see oli hea.

Samal ajal, kui Viire tutvustas kõikjalt kokku voorinud huvilistele ja muidu skandaalinäljastele oma kuulsat maja ning Kanepi Lauluselts alustas näidendiga, sättisime meie Ausiniga oma kola paika. Mitte et me kumbki oleks tegelikult teadnud, kuidas helitehnikat õigesti üles panna – olin suutnud 26 aastat taolisest tööst ikka sujuvalt kõrvale hiilida – , aga igatahes saime kõik nähtavasti õigesti paika.

Näidendi lõppedes otsustas suurem jagu rahvast koju kotile kobida, aga kella kümneni – Sirgutii esinemise ja simmanini – oli veel mõneti aega. Mingi seltskond testosteroonisemaid mehi, kes nähtavasti polnud maja ehitamise aegu ise palke kisklaudadeks ajanud, tahtsid näha, kas selline poolitamine ikka on üleüldse võimalik (ütlen kohe, et on, aga natuke peab peaga ka juurde mõtlema), ning asusid kange robinaga üht ehitusest üle jäänud palki lõhestama. Nägin poolitatud palki hiljem muinasmaja kõrval vedelemas; ehituslauda sellest poleks enam saanud, aga kui eesmärgiks oligi olnud teha suur puidust korgitser, siis võib tüüpide ponnistused võrdlemisi õnnestunuks lugeda, sest palk oli lõhenenud puidukiudu mööda parajalt vindiselt.

Sirgutii esinemise ajaks oli lava ette klapptoolidele kogunenud peamiselt vanem põlvkond hardcore fänne (aga Sirgutii fännid suhtuvad oma missiooni alati väga tõsiselt). Laval oli süüdatud valgus. Kaks flööti, kaks klarnetit, triangel, kitarr ja viiul rivistusid üles ning tänuõhtu jätkus plaanipäraselt sulni rahvamuusika saatel. Meie kava pikkus oli umbes pool tundi, sealhulgas mängisin ühes loos esmakordselt üle mitme aasta kontrabassi. Esinemine läks päris ilusasti ning kuulajatele vist paistis ka meeldivat, ehkki söakaid jalakeerutajaid nende seas ei leidunud. Sirgutii ajal saabusid kohale ka teine autotäis ulgurännulisi.

Mulle meeldib alati, kui pärast kontsertit tullakse ligi ning öeldakse kommentaariks mõni sõna, eriti kui need on head sõnad. Huvitav on ka teada saada, milliseid tundeid või muljeid muusika ühes või teises inimeses tekitas. Näiteks sel korral astus minu juurde mees, kes lausus, et talle meeldis meie muusika, mis oli ühtlasi nii rõõmsakõlaline kui ka hästi kurvameelne. Või umbes kuidagi nõnda ma igatahes sain sellest aru. Muidugimõista tuli selline kompliment mulle üllatusena, sest ma ise polnud eales millegi taolise peale tulnud. Aga pikalt mul imestella ei lastud, vaid pidin asuma üllatusesineja esinemiseks valmistuma. Rebane oli stuudiost, kus nad parajasti Taprit lindistussessioone läbi viisid, kaubelnud paar parajalt mürakat vokaalikõlarit ning Otto oskas needki võimendi külge ühendada. Siis oli vaja veel pillid õigele häälele kruttida ning mul tuli lisaks veel Sirgutii outfit vahetada Ulgurännu oma vastu. Rebasele olime eelnevalt veel otsinud ühe puupaku, millele ta sai esinemisel ühte oma kahest jalast toetada, sest tal oli juba sisse kujunenud harjumus laividel jalga monitorile nõjatada, aga sellisest luksusest nagu monitorid ei tohtinud meie sel korral küll unistada. Rebane pani lava ette Jõgeva mõõklemisest kaasa võetud kilbi ning Viirel majaehitusel abiks olnud Elfi (see, kes Ecthalionis teeb) abivalmis kõrvade abiga tegime väikese soundchecki. Ja siis läks asi lahti.

Nüüd võiksin ma edasi jutustada sellest, mis sõrmega ma mis nooti võtsin ja kus kohas rohkem moshisin ja mis kohad kõik segamini läksid jne jne jne. Aga tutkit, midagi sellist ma teile ei räägi! Kes kohal oli, nägi ja kuulis ise, ning kes ei olnud, see tulgu järgmisel korral. Möllu ja muusikat sai vähemalt laval üksjagu ning kuigi antud publiku jaoks näisid olevat võõrad nähtused circlepit ja wall of death, tundus siiski, et inimestele meeldis. Playlist oli:

1) Esimeste laul

2) Poodute mets

3) Ragnarok

4) Torm

5) Lõpetus

Lisaks majaehitajatele olid meid kuulama tulnud ka sealsamas lähedal laagerdavad tsiklimehed. Eraldi tahaksin esile tuua Ottot, kelle jaoks oli tegemist elu esimese laiviga üldse, ning Ausini, kes monitoride puudumisel kitarre samahästi kui ei kuulnud ning mängis seetõttu lood maha praktiliselt mälu järgi. Kontsertit meil ilma lisaloota lõpetada ei lubatud, sestap tegime „Poodute metsa“ uuesti. Ainus, mida ma järgmisel esinemisel teisiti teeksin, oleks habeme mahaajamine enne laivi, sest juuksed kippusid alatasa habemesse kinni jääma ning ei tahtnud enam hästi sealt ära tulla. Mis siis, et habe on mõneti viikinglikum kui mittehabe...

Laiv läbi, pakkisime oma mängukannid kokku ning Rebane, Eve, Kristjan ja Otto tegid kohe Tartu suunas minekut, sest Rebase ja Eve koerakene Frost ootas juba kodus. Mina, Ausin, Triin ja Andreas aga mõtlesime endile leida muud tegevust; äreminekuga meil igatahes kiiret ei olnud. Viire oli enne kuulutanud, et kellel huvi, võib ööbida muinasmajas, mistap haarasime magamisasjad ühes ja kooserdasime pimedas tarekese poole. Oli teine hästi tasa ja vaikne, justkui peomelus ära unustatud pruut. Näis, et mitte keegi teine peale vaeste moosekantide ei olnud soovinud ööd veeta vastses muinasmajas. Aga ahi oli kõvasti soojaks köetud ning tuba oli suve kohta erakordselt palav. Mis seal’s ikka, viskasime magamiskraami tuppa lavatsi heintele, võtsime kaasa vaid kitarri, klarneti ja mõningat joogipoolist ning marssisime rahvamajja, kus oli käimas glamuurne aftekas. Ehkki alguses oli rahvast vähevõitu, kogunes seda aja jooksul juurde, kuni kõik olulised inimesed olid kohal. Pruugiti joogipooliseid, aeti juttu ning jämmiti käepäraste vahenditega. Algul mängisime mina kitarri, Andreas klarnetit, Essu klaverit ja Ausin lõi käte-jalgadega rütmi. Siis mängisid Ausin kitarri, Andreas klarnetit ja mina klaverit. Ning viimaks ning kõige kauem mängisid Elf kitarri ja Andreas klarnetit.

Tagantjärele ei suuda ma muidugi meenutada, kui kaua see pilgar rahvamajas õieti kestis, aga lõpuks tuli ikka aeg, mil leidsime, et uneaeg on väärtaeg ning kobisime muinasmajja magama.

Vahepeal oli mingite unenägude koht, aga neid ma enam ei mäleta ja teiste omasid ei näinud. Igatahes jätkan juttu sealt, kus oli hommik ja kass ronis mulle näo peale. Mis kuradi kass? küsib nüüd mõni tähelepanelikum lugeja, sest tõesõna – mingist kassist pole ses loos veel varem juttu tehtud. Aga siiski, kass mis kass. Nimelt oli tare ehitamise ajal hakanud objekti külastama üks väikene hallitriibuline kass, kes ristitit NoRa-ks (lühend arheoloogidele tuttavast vägisõnast „noorem rauaaeg“ – andku lapsevanemad mulle andeks, et seda sõna siin vastutustundetult eksponeerin) ja kes tunnistas maja endale sobivaks koduks. Seesinane kass oligi hommikul majja tulnud (sest keegi mulle tundmatu isik oli hommikul ukse suure kääksatusega lahti teinud ja lahti jätnud) ning ronis järgemööda kõigile pähe, nagu kassidel teatavasti kombeks. Selle peale virgusime, ütlesime päikesele tere – välja arvatud Ausin, kes magas sügavalt edasi – , mängisin veel natuke kassiga, siis provotseerisin teda kaklusele, mille käigus ta kündis oma küünega mu sõrme sisse pika punase vao, ning kõmpisime poodi süüa otsima. Siis vaatasime, kes veel rahvamajas ellu on jäänud, aga seal oli jäänud veel vaid paar igiunist, muidu oli suur maja tühi mis tühi, justkui oleks sealt küüditamine üle käinud. Töllerdasime Triinu ja Andreasega veel veidi seal ning selle üliasjaliku tegevuse käigus leidsin ma rahvamaja soppidest üliägeda nõukogudeaegse punase basskitarri, mis lausa kutsus rokenrolli standardeid plõnnima. Seda ma iseenesestmõistetavalt ka tegin, kuni küllalt sain ning helistasin Viirele, et uurida, mis toimub. Selgus hämmastav tõsiasi – Rõuge koolimajas oli käimas hommikusöök. Aga mis on üks hommikusöök ilma meieta?

Nõnda olime loetud minutitega platsis. Koolimajas resideerus laste spordilaager, aga see polnud eriline uudis, sest Rõuge koolis on kogu aeg spordilaager, arvatavasti isegi kooliajal. Kooli köögis istus aga tõepoolest terve pataljon kuskilt tuttavaid nägusid ning meilegi anti puder ette, mille tänutundega pintslisse pistsime. Viire uuris veel, kuidas siis öö muinasmajas möödus ja et kas tuba sooja hoidis ja kas kass käitus viisakalt ja, ja... ma ei teagi mida kõike veel. Vastasime tema nõudlikele küsimustele nii püüdlikult kui oskasime, aga varsti hakkas Triin muret tundma, mida võiks Ausin arvata, kui virgudes avastab, et on võõrasse kohta ihuüksi jäetud. Jätsime teistega viisakalt hüvasti, kõmpisime koolist salajast otseteed kasutades läbi Ööbikuoru muinasmaja juurde, äratasime unise Ausini, pakkisime pagasi ja inimesed kenasti autosse ning sõitsime koju Tartusse. Õnneliku lõpuga lugu, hurraa!

Ulgurännu tänude rubriiki kuuluvad: Viire, kes meile selle suurejoonelise kontsertetenduse võimaldas ja meile Rõuge rahvamajast tehnika sebis;

Kopa, kes tehnika rahvamajast lava juurde transportis;

Rahvamaja tädi, kes sellel kõigel sündida lasi;

Peeter, kes ise lahinguväljal turmtule all viibides lubas oma trumme võtta;

Henry, kes lubas meile oma kitarrivõimu;

Minu vanemad, kes andsid autot kasutada;

Kikas Ö-stuudiost, kellega Rebane võimude osas kaubale sai;

Andreas, kes aitas kola lahti võtta ja kokku panna ja oli muidu tore;

Triin, kes tegi fotosid ning toetas sõna ja teoga;

Eve, kes ei pahanda (vähemalt mitte avalikult), kui Rebane jälle mingi bändiasjaga tegeleb, vaid toetab oma kaasat;

Elf, kes aitas meil heli paika sättida;

Manka, kas sai pihta mu lendmedikaga, aga jäi sealjuures siiski ellu;

Kõik ilusad ja head inimesed, kes kuulasid ja kellele meeldis.

Ja kui keegi tunneb, et ka tema peab selles nimekirjas olema, andku julgelt teada, panen kirja.

Tähelepanu, tähelepanu!

2011-07-20T05:39:00.000-07:00

Antistani eksiilivalitsuse propagandatalitus annab teada:

Pühapäeval, 24. juulil, kell 11.15 Tartu Ülikooli peahoone ees üks ja ainus, rahvapilliansambel Sirgutii! Kõik on kohustatud vabatahtlikult tulema vaatama seda ilmaimet, kuidas pillidest erinevaid lugusid välja nõiutakse. Kiirustage!

Kogu kontsert toimub mingisuguse ürituse "Europeade 2011" (hääldage seda siis, kuidas tahate) raames.

http://www.europeade2011.eu/

P. S. Kogu muusika täitsa ilma rahata!

Endiselt

2011-07-13T06:01:00.000-07:00

Seesama lugu, mis eelmine, aga laivis. Sest elusast peast kõlab palju ehedamalt. Ehkki parimad bändid on surnud bändid.

P.S. Esituse muudab tähendusrikkamaks asjaolu, et tegemist oli Sentencedi absoluutselt viimase esinemisega üldse. Mingeid reunioneid õnneks ei tule, sest üks kitarristidest jõudis vahepeal teise ilma suunduda.

...kui minu eest on juba öeldud

2011-07-11T11:34:00.000-07:00

I've dragged myself through the blood and mud
and with burning eyes pushed the love away'
No, I'm not the kind of man who'd play for keeps'
-The enchantment lies in the moment of goodbyes
For eternity'
-My sun has set down
I dream to flee'
As I suffer "the black" bleed into me
I regret every single day I ever lived in my life
I gave all I had in me' So it's time to say Goodbye
The breath of wind beneath my beating wings
is slowly dying down'
-Yet raging it's final blow!
As it crumbles down' my castle in the air
The relieving words of farewell end my earthly Hell
For eternity'
-My sun has set down
It has ceased to be'
The lightning that once burned in me
I regret every single day I ever lived in my life
I gave all I had in me' So it's time to say Goodbye

Now we are free

2011-06-20T07:06:00.000-07:00

Lugulaul sellest, et

2011-06-08T08:49:00.000-07:00

Me väljamõeldud sõiduk kogub aina kiirust juurde
Hetk veel ja juba lendab ta kui mõte üle maa
Meil pole mingit soovi panustada ellu suurde
See tunduks ajaraisk ja sestap sõitkem minema

Me selja taga taevas nõrgub päikse enda verest
Ja silme ees on tumesügav salaline öö
On ausalt öeldes ammu küllalt saanud päeva särast
Siis läheme ning maha jäägu kodu, mäng ja töö

On ununenud möödunu ning loeb vaid nüüd ja praegu
Öö lõppu õnneks kunagi me pelgama ei pea
Ei eales enam meenuta me vanu halbu aegu
Ka tulevik jääb tulemata, seda raudselt tean

2-1

2011-05-18T03:00:00.000-07:00

6 aastat, 6 kuud ja kopikatega päevi.

Aitäh kõige eest! Aitäh, et Sa olid!

Kiri 7

2011-05-16T09:15:00.000-07:00

Olen Kadunud Asjade maal. Pole väga viga. Tegelikult on lausa hea. Siin on väga rahulik ja piisavalt vaikne, kui mitte arvestada ööbikuid ja rukkirääke, kes siin oma pimeduselaule saevad. Teedel jalutavad kärnkonnad, ise suured kui härjad, ning pomisevad omavahel mõne sõna juttu. Kuu vaatab taevast; kuskil kaugel silmapiiril jälgivad veel paar helendavat tuld ümbrust, kuid meid nad ei näe – selleks oleme me liiga varjatud, ilma et peaksime end otseselt peitma. Ja eks seegi ole hea.

Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.

Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.

Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.

Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.

Kiri 6

2011-05-05T08:29:00.001-07:00

Pahandusi, nagu teada, võib korraldada mitmesuguseid ning nad kõik on ääretult mõnusad. Täpselt niikaua, kuni selgub kurb tõsiasi, et selle paganama pahanduse, mis tõi nii palju naeru, nalja ja verd, eest peab vastust kandma. Sellest hetkest muutub algselt helgel eesmärgil ettevõetud koerustükk ühe pilguga vastikuks nuhtluseks, mida neatakse ja kahetsetakse aegade lõpuni. Nõmedalt ülekohtune on panna lõbusaid süüdimatuid inimesi kannatama nende endi tegude pärast, eksju?

Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.

Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.

Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.

Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.

Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).

Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.

Kiri 5

2011-04-08T13:34:00.001-07:00

"Kurrr!"

Selle käskis kirjutada Snorre, minu vaimne isa ja teejuht, kelle õpetus aitab mul jõuda valgustatuseni. Viimasel ajal olen siiski tema meetodites mõnevõrra kahtlema hakanud, kuna Snorre pidev vandumine ning kohati väljaplahvatav vägivaldsus ei lähe kokku tema rahuarmastava ja harmoonilise filosoofiaga, mille keskmes on muidugimõista vandumine ja vägivald. Ja teised keelatud, aga muidu ägedad asjad.

Viimasel ajal olen Snorrega suhelnud küll ainult peamiselt unenägudes, sest ilmsi kohtumiseks pole mahti saanud - eks viibime me ju täiesti erinevates kohtades. Siiski arvan, et meie taaskohtumine pole mägede taga. Või mitte ei arva, vaid pigem tunnen. Olen selle pärast juba ette rõõmus, kuna ma pole lähedasi näinud mingi umbes mitu aega. Aja all mõtlen ma aastaid. Või kuid. Või sekundeid. Kuidas parajasti tundub.

Snorrest rääkides pean ma siinjuures tõe ja loo huvides tunnistama, et arutasin ka temaga seda, mida sibulapoiss Cippolini oli tiibadest mulle avaldanud. Snorre vaatas oma poolpilukil silmadega otsa ning arvas, et ma olen ilmselgelt hulluks läinud. Sest, nagu ta väitis, polevat kuigi igapäevane ega normaalne vestelda sibulate ja kassidega ning neist veel ise aru saada. Snorre soovitas mul arsti juurde minna või petrooleumi manustada, et aga tervis tagasi tuleks. Kuigi ma tema arvamust alati väga tõsiselt võtan, ometigi ei suutnud ma sel korral tõsiseks jääda, vaid muigasin laialt nagu auto alla jäänud põder, kes situatsiooni tõsidust taibata ei suuda. Kes aga sugugi samamoodi ei teinud, oli Snorre. Oh ei. Tema oli rahu ise ning kuna ta mõtles taas unne heita, nagu tema puhul väga tavaline (kui ta just vandumisest ja vägivallast lummatud pole), siis tegi ta lühidalt. Ta ütles:

„Eks sa need tiivad saad, kui sa vaid tahad. Aga sellest tuleb veel kõvasti jama. Võid nüüd mulle pai teha.“

Õnneks – või siis kahjuks – ei juhtunud mulle nende tiibadega seoses vähimatki jama. Arvatavasti küll sellepärast, et mul pole ka siiamaani ühtegi paari tiibu. See-eest on mul küll kõvasti jama igasuguste teiste asjade pärast, mille üle saab mul mõnes mõttes lausa hea meel olla, sest need mu lõppkokkuvõttes siia tõidki.

Mõtlesin just, et räägin nendest järgmisel korral...

Kiri 4

2011-03-29T07:22:00.001-07:00

Ni, kuhu ma oma jutustamise asemel sooja õhu puhumisega tegelikult jõudsin? Jajaa. Unenäomäed. Oleks mul olnud tiivad, oleksin kohemaid sinna lennanud. Kui mul oleks praegu tiivad, siis lendaks ka kohe sinna. Ja kui ma kunagi endale tiivad saan, siis lendangi ära. Aga et mul saatuse kurjal tahtel tiibu pole, sest et ma pole loodud ei varblaseks, toonekureks ega isegi mitte äädikakärbseks, vaid tont teab kelleks (selles, kas ma olen inimene või hoopis mingit laadi pisimutukas, pole ma isegi kindel, aga kirjutasin sellest juba varem - niipalju kui ma seda tajunud olen), siis igatahes tiibu mul pole. Veel.

Muidugi põhjustas Unemägede näiline lähedus, kuid tegelik kaugus parajal hulgal meelehärmi, mistõttu ma enam üldse üles ärgata ei tahtnud, veel vähem oma ärkvelolekuajaga midagi asist ette võtta. Teate, vahel juhtub ju kõigil nii. Leidmaks oma hingerahutusele mingitki leevendust, otsustasin ma, et siin aitab esialgu ainult üks asi. Nimelt otsisin ma välja suvel mustas mullas kasvanud sibula ja panin ta otsapidi vette.

Nüüd jäi üle ainult oodata...

Sibul hakkas juurekaplu vette ajama ja rohelisi lehevõrseid sirutama ning juba nädala pärast võis tema tumekuldsel küljel aimata kavalrõõmsat nägu. Suul kestev naeratus (või oleks õigem pidada seda irveks?), silmad salakavalat rõõmu täis. Kui nägu juba selgemini välja joonistus, sain teada, et ta nimi on duce Cipollini. Ta ise ütles. Pidin temaga nõustuma, sest eks teab ju üks kullane sibul ise kõige paremini, mis ta nimi on. Aga ta teadis veel enamat. Üllatusin selles isegi, kui pikki pimedaid õhtuid kuuma tee kõrval temaga vesteldes mööda saatsin. Üldse oli ta siis, kui päike üleval, vait kui sukk - küllap tegeles kasvamisega - ning alles ööpimeduse laotudes hakkas oma salalisi silmi pilgutama ning juttu ajama. Tundus, nagu oleks tema hing või vaim pärit otse Unenäomaailmast, sest neist asjust teadis ta haruldaselt palju, rohkem kui mina või küllap ükskõik kes teine.

Neil õhtutel siis me rääkisime nii maistest kui taevastest asjadest ning igav ei hakanud mul kordagi. Ta mõistis kõnelda inimestest ja nende olemusest, köögiviljadest ja nende kasvatamise iseärasustest (otse loomulikult!), poliitikast, tihaste pesitsustsüklitest, muinasjuttudest ja sellest, mida ette võtta, kui kassile ei peaks meeldima jalgade pesemine pärast nauditavat poriskekslemist. Ning ühel eriti pimedal ja külmal õdagul mainis ta mulle tiibu.

"Unemägedesse lendamiseks on olemas tiivad. Sellised suured," mainis ta, ilma et ma oleks seda teemat üldse üles võtnud (või seda temaga kunagi varem arutanud). Ausalt, mul tõusid seda kuuldes vist küll kuklakarvad turri, esiteks jututeema pärast, mis mind juba pikalt oli närinud, teiseks avastasin, et Cipollini teab ilmselt minust palju rohkem kui ma ise. See viimane avastus polnud just meeldivate killast, ent tol hetkel ei lasknud ma end sellest pikemalt morjendada, sest uudishimu kasvas korraga väga-väga suureks. Palusin tal jätkata ning kuulasin ise hoolega.

"Mõnedel on sellised tiivad veel olemas. Muidugi nad ei vehi nendega niisama kuskil tänaval, hoiavad hoopis kõige pimedamas seitsme luku ja taba taga. Ega's sellised tiivad ole mingi igal laupäeval õlle kõrvale trööbata asjad. Vanasti mõni meister oskas neid teha, aga nüüd on need ammugi juba manalamehed, ega neid ei mäletagi enam keegi. Ja neid tiibu ei mäleta ka keegi, sest nendega ei vehitud ka vanasti avalikult ringi. Väga üksikud, kes mõistsid tiibadega üldse midagi ette võtta."

"Kas praegu neid tiibu kuskilt enam üldse ei saaks?" küsisin ma, moe pärast teeseldud ükskõiksuse ja naiivsusega, sest teadsin, et mind niikuinii nähakse läbi nagu kilekotti.

"Nojah, võiksid ju osta, aga ega keegi nii loll ka ei ole, et müüks. Lihtsam on vist varastada" arvas Cippolini ja vahtis lakke. Ka nii moe pärast, nagu ma oletasin (ja niikuinii õigesti).

"Kellel sellised tiivad on?" tahtsin ma veel teada.

"Oh, ega mina neid ei tunne, ma olen ju kõigest lihtne armastusväärne sibul ja ei enamat" naeratas Cippolini laialt.

Rohkem ma Cippolinilt sel korral teada ei saanud. Ja ka hiljem mitte, sest minu sibul muutus üsna sõnaahtraks ning, nagu peagi tähele panin, hakkas kuivama ja ära surema. Kuni surnud ta oligi. Ei jäänud muud üle, kui ta ära visata.

Kiri 3

2011-03-20T11:58:00.000-07:00

Unemäed paistsid kaugel ehataevas vanade kulunud tippudega tumedate küngastena ning hoolimata sellest, et mõni oleks neid pelgalt pilvedeks pidanud, teadsin ma kohemaid, et need on Unemäed, sest olin neid ka unes näinud (ning võib-olla koguni nende läheduses kolanud). Vahest on see hullumeelsuse tunnus, kuid sel hetkel ma lihtsalt teadsin, et need on Unemäed ning ükski vägi ei oleks suutnud mind vastupidises veenda. Ega suudaks praegugi.

Pean tõdema, et pole keerulisemat asja, kui püüda seletada unes kogetud tundmusi ja pildikatkendeid. Nagu nüüdki. Hommikul ärgates - aga kui iganes võimalik, püüan magada nii kaua kui iganes võimalik, et püüda igat unekildu, mis mulle iganes saadetakse - jääb tihtilugu alles ainult see tunne, isegi kui uni ise ei olnudki nii midagi erilist. Aga tunne, tema jääb. Hea ja kerge olemine, nii et ei saa teisti, kui endale sisimas naeratada.

Kui suureks saan, kasvatan endale tingimata tiivad. Sellised suured. Nagu on inglitel või siis äraspidiinglitel. Kuigi sellega on seotud mõned teatud laadi komplikatsioonid, millest räägiksin ehk lähemalt kunagi edaspidi, kui mul meeles on ja ma viitsin. Sest võib juhtuda, et kumbagi pole - ei meelespidamist ega viitsimist. Noh, jah, põhimõtteliselt on ju ka võimalik, et mu aeg lõppeb enne kogu loo hinge pealt rääkimist, aga see mind eriti ei hirmuta. Alati on aega, pärast surma seda enam! Aga jäägu see jutt siis pealegi edaspidiseks, seda enam, et ma esmalt püüan ise asjas paremini selgusele saada ning seejärel - kui ma üldse söandan siis - annaks sest lähemat teadust.

Vahest võib jääda mulje, justkui polekski mul õieti midagi öelda ja ma ajan niisama sõnavahtu. Ma ei lükka seda arvamust ümber, kuid ei rutta ka kinnitama. Jätan selle teie otsustada ning ei sekku teie kujundatud arvamusse. Niikuinii ei tea ma ju tegelikult, kes neid ridu siin üldse lugeda võivad. Ja isegi kui meie teed kunagi veel ristuda võivad (kui see ka juba juhtunud on), läheme viimaks siiski igaüks oma valitud rada ja ei puutu üksteisesse. Ühesõnaga öeldes pole mul sooja ega külma, kas keegi peab üldse vajalikuks minu juttu lugeda/kuulata, sest see on eelkõige minu lugu ning puutub enim minusse, samas kui teistel võivad olla omad lood, millest igaüks on ehk sama sügav kui mikrokosmos. Aga nagu laialt teada, on mikrokosmosed makrokosmostest tunduvalt suuremad...

Kiri 2

2011-03-07T02:24:00.000-08:00

Kui ma peaksin üldse millestki alustama - aga kõikide jutuvestjate pühaks kohuseks on kuskilt alustada, sest see on kuskil kellegi poolt paika pandud ning ei peakski justkui edasivaidlemisele kuuluma - siis alustaksin võib-olla nendest unenägudest. Kas hakkasin neid nägema kaks või kümme aastat tagasi, pole kogu loo seisukohast üldse tähtis. Tähtis on võib-olla hoopis unenägude sisu ja ma jutustaksin hea meelega selle teile ette nii detailselt, kui ma neid nägin. Kui ma mäletaksin, mis seal siis toimus. Aga muidugi ei mäleta ma neist enam suurt midagi, peale paari asja, mis mind on siiamaani kummitanud. Kasutades kližeed, siis pole mu elu pärast neid unenägusid enam kunagi endine.

Esiteks lendasin ma neis unedes üpris tihti - mitte just päris kõigis, aga tublis 97,5632 protsendis ikka. Pidin vaid ennast hästi kergeks mõtlema ja ülespoole tahtma, kui juba ma kerkisin kõrgustesse ning hõljusin, kuhu vaid hing ihaldas. See oli kõik väga tore. Isegi nii tore, et mõnikord ei saanud ma mitu päeva ühtejärgi rahu, vaid mõtlesin ainiti, kui neetult hea ja kerge tunne oli unes lennata. Raisk, ma ütlen, see on vabadus, ainult see ja ei miski muu! Ma ei taha küll kellelegi halvasti öelda, sest inimesed kipuvad niigi üksteisele väga valusasti ütlema, enamasti vaid puhtast mõtlematusest, aga kui te pole elu sees niiviisi lennanud, nagu tegin seda mina unes, siis te pole vabaduse maitset tunda saanud ning ainult need, kes kunagi enne kõige algust teie elulõnga valmis ketrasid, võivad ehk öelda, kas te kunagi seda üldse tunda saate. Muidugimõista leidsin ma, et ma olen oma unevabadel hetkedel igasugusest vabadusest niikaugel kui üldse võimalik ja järjest enam hakkasin ma ootama öid, et suubuda taas nendele südamelähedaseks saanud lendmaastikele. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nõnda öid ja unesid oodanud...

Teine asi, mida unes nägin, on küll hulga keerulisem seletada, kuid ometi kuulus ka see lahutamatult "nende" unede komponentide sekka. Tegemist oli nimelt mingite kummaliste paikadega, kus ma kunagi käinud polnud, kuid mis tundusid siiski piisavalt ehtsatena, et ma mõnikord ka ilmsi arvasin mäletavat, kus miski selles unenäomaailmas olema peaks. Nende selgete unenägude pildid ladestusid mu mällu, kuni ma enam isegi ei teadnud, kas ma mäletan midagi sellepärast, et nägin seda kunagi unes või mäletasin ma seda kord unes, et see oli ühes varasemas unes. Kaks maailma, kaks reaalsust - uni ja ilmsi - segunesid minu peas üheks terviklikuks sulamiks ning ajuti tundus, et ma lähen lihtsalt hulluks. Ma igatsesin nende palumetsade järgi, nende hämarate tänavate järgi, metsajärvede järgi, õhuvaldade järgi...Kõige järgi, kus ma unes käisin, ning ühtlasi kippusin võõrduma pärisilmast, sest see ei suutnud pakkuda pooltki sellest, milleks oli võimeline Uneilm.

Ja siis ühel õhtul nägin ma taevas Unemägesid...

Kiri

2011-03-06T10:55:00.000-08:00

Toimunud on palju, aga kõigest sellest rääkida ma ei viitsi. Seda enam, et viimasel ajal kiputakse minu sõnadest ja mõtetest aru saama plaanitust risti vastupidiselt. Ehk peaksin veidi hoolikamalt läbi mõtlema, kuidas ma midagi väljendan...

...või siis mitte.

Aga midagi tahaks ikkagi öelda, isegi kui selguks, et mul polegi õieti midagi öelda. Maailmaavastamine kinkis mulle veel mõned uued kohad, kuhu antijalg varem astunud polnud ning pärast mu lahkumist mattis tuul jäljed taas kinni. Igal juhul on nõnda, et kui keegi peaks tahtma mind kunagi tabada, on mul varasemast veel enam võimalusi enese täielikuks ärapeitmiseks. Sest kuis mõeldakse mind tabada Unenäomaailma lõpututest palumetsadest, mille kohal oranžnõretavad pilved (millesse tilgub kuldset kuma otse mu enese südamest ja vastupidi) katavad taevakummi ning mu kunagised mõtteraasud sosistavad igavikku, kus jääkülm tuul puhub hingest läbi ja annab lennuvõime ka siis, kui tiibu parajasti pole? Või Äraspidiilmast, kuhu viivad kitsukesed kaldapääsukeste käigud liivakivikaljus, kui nad on juhtunud kogemata liiga sügavale uuristama ning avastanud end ühtäkki maalõhest, geoloogilisest rikkest, mis viib sügavamal hämara maailma ja rahva pelgupaikadesse ning kus mõnede autorite (kellest omakorda päris arvestatav kogus on kas totaalselt segi või jõudsalt sinna teel) meelest asub ka kadunud asjade maailm? Kes söandab või suudab üldse sinna suunduda, kui ta asub teele hingelt pimedana, teadmata õigupoolest, kuhu ja kuidas ta minna tahab?! Kui ta ei usu muinasjutte, imesid, õnnetusi, Unenäomaailma ega lennuvõimet?!

Aga päeval sulatab Päev järk-järgult lund ja öösiti on veel külm. Tasapisi, õige tasapisi virguvad oma kuusemetsade peiduurgastes väikesed loomad ja piiluvad välja, veendumaks, et Maailm on veel alles ja vanaviisi, nagu nad ta omal ajal, kunagi ammu sügisel maha jätsid. Ning teised, keda ainult talve puhas kargus elavana hoidis, ronivad sügavale peitu ning järgmise igaviku jooksul kohtab neid ainult unenäos, kus me kõik tavatseme vahel üksteist trehvata. Ma olen neilt loomadelt küsinud, kumb siis mina olen - kas see, kes talvel magab või see, kes suvel - aga nad ainult naeravad, jooksevad vilkalt mu ümber ning laulavad oma juba enne kõige algust väljamõeldud laule. Nii ei teagi ma täpselt. Kuigi mõistan, et pole nende asi seda mulle öelda. Vaid siis, kui sukeldun iseendasse ja leian selle väikese ukse (just SELLE ja mitte mõne teise), saan ma küsimusele vastuse. Aga siiski on nad mu omaks võtnud. Võib-olla sellepärast, et ma olen kogu aeg olnud nendega koos, sündinud nende keskel ja üles kasvanud. Ainult et viimasel ajal olen selle nii tähtsa teadmise nagu ära unustanud. Kui ma oleksin suutnud seda kogu aeg meeles pidada, siis ei peakski ma võib-olla nüüd otsima endast ust, mille taga on meeldetuletamine ja teadmine.

Jah. Ent tunnistan, ma lasin kord ühe pisikese, aga see-eest olulise teadmise oma mälust minema lipsata nagu libeda soomuselise sisaliku. Nüüd pole mul suurt valikut jäänud - nii kaua, kuni ma ei tunne end väikese metsaloomana, pean ühes haarama revolvrid, mässima end padrunivöödesse ja kaduma puude vahele, enne kui mind jälitama hakatakse. Sest seda teeksid nad niikuinii. Varem või hiljem. Uskuge mind, see pole kahjuks kaugeltki tühi paranoia, isegi kui ma seda kogu hingest sooviksin. Aga kõigest omal ajal! Praegu ei tea ma isegi seda, kes ma tegelikult olin. Või olen. Või peaksin olema. Väike metsaloom. Orav, kasetriibik, unilane, lendorav, Suurvidevlane, veelendlane, kärp, laane-karihiir. Midagi sellist. Või sootumaks keegi muu, kelle nimegi ma öelda ei mõista. Vahel näen neid nagu vilksamisi ning siis tundub mulle, et nad jälgivad mind, elavad mulle vaikides ja ise sekkumata kaasa, aga ma ei näe neid kunagi selgelt ega kuule neid, sest nad ei tee vähimatki häält. Mõnikord võin peaaegu väita, et neil on inimkuju, aga siis jälle kahtlen ka ise. Vahel ma kardan neid. Üksi metsas ööd veetes - või õigemini juba siis, kui ma veel ei olnud põgenik - aga kõigest omal ajal, eks - tunnen ma, et keegi on läheduses ning sellistel puhkudel sooviksin üle kõige, et see tunne üle läheks.

Hirmu kardan ma isegi rohkem kui neid olendeid, kes siiski sisetundele toetudes võiksid olla mu liitlased, olla nagu mina isegi peaksin olema. Jah, aga hirm on kohutav asi. Ma kardan hirmu, tema türanlikku meelelaadi, tema vastuvaidlemist mittesallivat tooni. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, võtaksin ma saapapaela ja kägistaksin hirmu sealsamas puu juures surnuks ja jätakski ta sinnapaika, kuni rebased ta korjuse laiali tassivad. Ent mu jõuetus muudabki ta veel tugevamaks ning siis olen ma abitu. Eks ta ole - isegi kui olen siin täiesti üksi, on mul seda seltsi ainuüksi minu enda näol üleliiagi. Sest mis oleks hirm ilma kompanjonideta. Hirmule ei meeldi üksindus, ta kardab üksindust ning pilkases metsas, millel pole otsa ega äärt, olen mina ilmselt ainus, kellele ta saab loota. Sest ega teised, kes siin üldiselt elavad, ju ei karda.

Nõndasi me siis oleme, mina ja hirm, kaks eksinud hinge. Tema ei saa minuta ja mina ei saa temaga ja päev, mil me omavahelised sotid selgeks vaidleme, läheneb iga päevaga. Aga ma ei sooviks siinjuures asjade käigust ette rutata.

...

BnR

2011-02-07T16:00:00.000-08:00

Black'n'roll tapab mu! ...mmm, hea.

Lennud

2011-01-26T14:01:00.000-08:00

Ta oksendas verd
ja sellest sündis maailm
mandrid ja mered
väikeste inimeste hõimud

Terved tsivilisatsioonide konglomeraadid
pandeemilised tragöödialained;
Mida kõike võib sisaldada
see verest ilm!

* * *

Aga kunagi nägin
ma teisi maailmu
suuri puid, mis olid
teistsugused
ja teistsuguseid
tumesiniseid õhtutaevaid
mis olid ilusad
ning kus lendasid alalõpmata
kõik, kellel olid
tiivad
ja kõigil olid tiivad
ma olen seal vist
kunagi olnud
ning mu ainumas lootus
on jõuda sinna tagasi
ma ei tea sedagi
kas ma jääksin sinna
aga ma ei mõtle praegu sellele
Irdilmas on palju soppe
kõik neist on kaunid
või ohtlikud
või mõlemat
ning viimaks käin ma nad
kõik läbi
Lähimad neist
on Unemägede jalamil
ja kaugemaid pole
veel keegi näinud
Seal elavad kummalised inimesed
Neil on kõrvadeks laulud
ja sõrmedeks teod
Aga elektrit neil pole
See-eest on neil muinasjutud
ja tähes seitse taevasõela

Talveöö on püha aeg
pime ja vaikne ja sosinaid täis
keegi laseb nad lendu
ma aiman neid, kuid ei tea
kes on see tasane lausuja
Ma ei mõista sõnu ega tähti
milles nad öeldud on
Nõnda vihisevad nad must mööda
ja ma luban nii
Talveöö on salasusi täis
ja maailma loojaid
Suuremaid ja väiksemaid
Naermas hääletut salalikku naeru
Pea alaspidi nad ripuvad laes
ja lendavad pealpool neid pilvi
Siis hülgan minagi keha
ja pea ees sukeldun endasse
Mikrokosmosesse
kust uks viib kuhugi mujale.
välja?

Põhjamaised kombed

2011-01-09T12:39:00.000-08:00

Täna käisime saunas. Esiteks suutsid vennad sauna kütta umbes-täpselt 180 kraadi peale. Pärast auväärse kadunud härra A. Celsiuse sedavõrd julma mõnitamist oli saunaõhk piisavalt soe, et ruumi sisenedes põlesid kõik mu kehakarvad hetkega ära. Istusime siis laval nagu äranülitud rümbad, sest oh imet! - olin ju unustanud mainida, et ka nahk põles seljas ära. See kõik ei vähendanud saunaõhtu õdusust karvavõrdki, vestlesime intelligentselt poliitikast, kultuurist, filosoofiast, ennekõike aga sellest, kui valus kellelgi parajasti on. Peeter alias Kolja ütles, et temal oli nii kuum viimati Kaitseliiduga põrgus õppustel. Selle peale kostis Margus alias Florist vastu, et mullu kevade tulek oli hulga kuumem. Mina ei öelnud midagi, ainult karjusin ning pugesin ahju jahtuma.

Pärast viskusime lumme. Kahjuks oli hangel jääkoorik peal. Kaotasin süütuse.

pro et contra

2011-01-08T09:48:00.000-08:00

Halb uudis on see, et kogu audiofailide varamu, nii halvad, väga halvad kui enam-vähem-käib-kah-kui-väga-väga-purjus-olla, on läinud kadunud asjade maale.

Hea uudis on see, et mis seal muud, kui uuesti ja senisest paremini lindistama hakata.

Edu valem

2010-12-30T16:13:00.000-08:00

1) Tulge linna pealt koju kell kaks öösel, meeldivalt veinisena.

2) Otsustage kuulata enne lõplikult unenäomaailmasse siirdumist veel natuke muusikat.

3) Valige kindlasti kuulamismaterjaliks järgnev lugu (Skitliv "Skandinavisk misantropi"):

4) Nautige tulemust, lubatud on ka spontaansed enesetapud või lihtsalt põlemasüttimised.

Charlie and the Sulphur Factory

2010-12-24T12:40:00.000-08:00

Kalk pimedus, mis meie kohale on laotunud, sundis mu hinge tuhaks ja vaimu kibedaks. Selles sünges, tulevikus võimalusi mitte nägevas painajas hakkasin ma tasapisi tunnetama maailma nii, nagu ta võib-olla päriselt ei ole, aga meie, mannetute, jaoks kõlbab küll. Või kui olla veelgi täpsem, on see meie jaoks parim ja õigeim tunnetusviis. Õpetus. Suund. Sest kes soovib maailma paremaks teha, tehku seda kõigepealt enda arvelt. Vabastagu ilm endast ning ta näeb, kuis tekib killuke harmooniat sinna, kus seda varem ei olnud. Ning samm sammu haaval langeb inimkond tuhka ja maailm tõuseb tuhast...

Hüperborea asub maailma servas ning sedavõrd, kuidas talle omistati kunagi harmoonilist täiuslikkust, on ta nüüd iseenda kõverpeegeldus. Hüperborealased manduvad, unustavad täielikult endid ning surevad viimaks välja, andes teed uuele täiusele. See on saatus, millest keegi neist ei suuda kõrvale keerata. Nad on vaene, kibestunud, ennast võõrastav rahvakogum, mineviku, oleviku ja tulevikuta tolm tuules. Nad on ettekuulutajad. Sest õppigu kõik neist teejuhtidest, kes esimestena suunduvad väljasuremise väravate lävele, sest kõik veel järgnevad neile. Viimaks jääb järele puhas maailm, vaba arvututest mürgitunud mikrokosmostest.

"Charlie and the Sulphur Factory" helid ja pildi salvestas 1695 2010. aasta loojangul, Igavese Talve hakul.

Väljasuremine on alanud...

I'll be back

2010-12-16T10:25:00.000-08:00

Kogu õhtumaade tsivilisatsioon ja kultuurilugu mahub sellesse videosse:

...nad enam ei laula...

2010-12-05T06:40:00.000-08:00

"Suur sügis, samm-sammult ta süveneb, kuni talveks ta vajub.."

Ehkki mul oli ilus ja õilis mõte lõpetada üks lugu ära, osutas kompuuter mulle karuteene teha ning igasugusest koostööst keelduda. See morjendas mind väga ning selle asemel hakkan hoopis taas müra tegema.

Üldse on viimasel ajal tehnika hakanud ära lagunema. Mis toimub?

P.S. Kui kellelgi on mõni sõrmelüli üle, siis võib selle lahkesti mulle annetada. Tean täpselt, mida sellega ette võtta >:)

Sünd ja sünd

2010-12-04T11:56:00.000-08:00

Tume ollus, mis pikka aega oli lihtsalt üks üsna suvaline ideede rägastik, on muutumas järjest selgepiirilisemaks. Meil on olemas kaheksa hektilist, labiilset ja ääretult rahutut ballaadi, millest igaühel on oma lugu jutustada. Ma ei tea veel, millest nad kõik räägivad, aga igaüks neist tekitab oma tunde ja siis on tahtmine nende manava katarsise saatel ennast lõhki rebida, käristada samamoodi, nagu käriseb kitarr mu igavesti krampis sõrmede all. Lõppude lõpuks on see kõik kokku müra, sest teiseks pole mul täpset aimugi sellest, kuis peaks kõik see lõppude lõpuks kokku kõlama. Ma pole piisava tähelepanelikkusega kuulanud teisi, sest olen vaid enesele keskendunud. Ja RR74R pole just parim koht, kus proovide ajal end kuulata. Hah.

Need kaheksa hüplikku lugulaulu jutustavad meist ja sellisena nad ka jäävad. Me ei tee neile mingi "parema kuulatavuse" nimel refrääne või bridže vms juurde. Nad on nagu värdjalikud mürsikueas autistid, kellele ei lähe miski muu korda peale nende eneste sisemaailma. (mis paneb mind küsima: kas nad kajastavad iseenda siseilma või siiski oma loojate püüdlusi? kuigi ajalugu on näidanud, et lapsed söövad vanemaid ja et ussi olen ma oma rinnal soojendanud >:)

Aga me veel tõstame oma värdjad maailma palge ette ja paneme ta tunnistama sündinud fakte...

2010-11-20T05:46:00.001-08:00

Ma ei talu elu

Untergang

2010-10-23T07:03:00.000-07:00

Noorte ajaloolaste seas leidub tõepoolest kirkaid kriite. Säravamaid tõlgendusi igihaljast osast. Mainitud ainet pole ma kunagi võtnud, ent põgus kokkupuude on mul antud õppejõuga samuti olemas.

Laanemees

2010-10-17T11:53:00.000-07:00

Mõnikord võib juhtuda nii, et avastad, et keegi on kunagi sõnastanud kõik su mõtted, tundmused, ideaalid ja pürgimused, mida sa ise kunagi ei lootnud piisava selgusega välja öelda. Just nõnda sündis minuga, kui sirvisin Juhan Jaigi "Kaarnakivi"-nimelist lühijuttude kogumikku ja leidsin, et pea kõik, mida ma olen kunagi (tulutult) püüdnud välja öelda - mis minus aga juba mõnda aega on kriipinud - , on siin öeldud ja trükisõnasse raiutud. See on nagu manifest, steitment võimisiganes. Siin see on:

Kole on too koht talvel. Pikk rabariba on ühel pool, kus kasvavad vaid jänniskased ja männimütsakad, mille vahel ohtrasti sookikkaid ja jõhvikmarjavarsi, mis aga mattund lumme sügavasse. Tolle sooriba kõrval on mets, tühi ja koletu, elutu, et jänesedki ei julge asuda sinna ja kardavad soodevahelise metsa õudust. - Ning teispool metsa on lai luhaväli, üleni lumes ja lage. Vaid jää ja lume alla mattund mädajõe pervedel kasvavad pajupõõsad, otsekui pöörasest tuulispääst igale poole sassi aet, ainult need mustendavad laial, ääretul, silmipimestavalt valgel lumelagendikul. Aga laanemaja kohal ühenduvad luhaniit ja rabasoo - sääl kohal ei lahuta neid mets. Ning sellepärast valitseb sääl lumetuisk järelejätmatult, on alatine tuuletõmb sääl, mis toob kaasa uimastavat soomürki ja jõe poolt niisket veekülma, et hingata on alati raske, ning kahelt poolt vaatab külmalt mets, nii külmalt, et kohates seda pilku, hakkab värisema süda sees ja koledus tõmbab küüntega üle selja. Hakkab tinana pähe üksinduse ja mahajäetuse tunne ja abitult hakkab silm otsima säält paigast äraviivaid teid, mida aga ei ole ühtki, pääle üle kõrgete lumehangede looklevate suusajälgede roobasjoonte.

Noid roobasjooni aga oli palju ja nad jooksid kõik Laanemehe majakese juurde kokku. Olid sirged nad kuni viimase majaäärse lumevallini ja säält laskusid alla ukse ette, sest tuulehood, keerutades ümber majanurkade, olid kannud majaseina lähedusest lume eemale, nii et olid tekkind eemale suured kõrged hanged, et vaevalt paistis nende vahelt must korstnaots kui känd.

Selles majakeses elas Laanemees, Karulaane metsavaht. Siia onni käis ta puhkama öil ja siin soojendas endale toitu, laadis padruneid, keetis püssirohtu ja nülgis jahisaaki. Siin oli ta kodu, ja kui Laanemees kaugetelt metsarännakutelt oli kodu lähedale jõudmas ja lumest väljaulatund korstnarusikat nägi, tõmbus ta näole imelik lõust, mis ei olnud ei naeratus ega häämeelevari, milles aga siiski peegeldusid kõik tundmused, mis Laanemees majakese vastu omas, kõik tema ja tema maja ühtesobivus ja poole tema eluaja jooksul ühtekasvamus tolle madala majakesega.

Ühte kasvanud ta oligi nii oma majakese kui ka ümbruskonnaga. Oli kui liikuv tükk tollest maastikust.

Oli Laanemees armastand metsa juba maast madalast ja hää meelega asus siia noormehena metsavahiks. Sest kus mujal kui siin on inimesel suurim vabadus, ja meelevalla all suur mets, nii kaugele kui jalg jõuab viia, nii kaugele kui oskas igatseda ta süda, mis janunes metsaõhu ja vaigulõhna järele. Siin vaid võis ta käia padrikutes ja tihnikutes, kuhu kunagi ei juhtu inimese jalg, siin võis ta rajada teid, mida ei saa tallama teiste inimeste jalad, siin võis ta õppida loomade ja metsa keelt ja läheneda tollele, aimata toda selgemini, mis on kõigile metsa hinges arusaamatut ja kummalist.

Nii ta elas ja käis inimeste seas harva. Oli võõrdund inimestest ja saand nende vastu umbusklikuks. Tundis, nagu oleks mets talle pühendand omad saladused, mida ta muile avaldada ei tohtind, kuid mis talle eneselegi ei olnud kunagi konkreetselt selgund ta mõttevallas. Ta oli metsa kaitsja, kehastund metsavaim, oli omandand metsalt palju; olid ta silmad välkuvad kui ilvesel ja asted varitsevad, hiilivad.

Elas ammu üksi metsamajakeses. Ei kohutand teda sugugi, kui udusel sügisöil kuuldus mürgiaurusest soost kuradi võigas köhimine ja tuule ulumine kändude vahel ja metsapuude tuules murdumine. Tummalt vaid vaatas siis aknasse ja huuled liikusid ning paistis otsaesiselt, et ta katsus midagi mõista. Kuid jäi siis jällegi rahule, toimetas midagi, istudes toa põrandal, pää vajund ettepoole ja liigutused aeglased. Põles ta lähedal väike lambikene ja ükskord kustus see tähelepanematult, ja samuti märkamatult oli kadund Laanemees voodisse ja magas vaikselt.

Juhan Jaik "Laanemees"

Kuulake muusikat

2010-10-06T11:13:00.000-07:00

Juhin tähelepanu, et Eesti UG-metali häälekandja www.estmetal.ee on suveunest üles ärganud ning jätkab hämarate muusikaliste ettevõtmiste kajastamist.

Õige varsti on aga oota uut kuulamist ka minu isiklikult sõjarindelt. Lindistused on tehtud, jääb üle vaid veidi tehnilisi nokitsemisi. Seniajani hoidke hinge kinni.

Roheline.

2010-10-05T14:26:00.000-07:00

Oo mets, kes unenägusid sa peidad

kurja silma pilgu eest

Ja kiivalt saladusi hoiad

Elu lättest, mõttest, -teest

Nii näengi – kõik on varjatud ja vait

kuigi kuulen, näen ja tean

Ainult umbne aimdus kraabib

teadvust. Miskit veel on seal.

Kui ükskord tõuseb päev ja käseb sul

nüüd unustada minevik

Ning jätta hedonism veel enne,

koidab kord kui videvik

Siis valu ühes üksindusega

su seltsis verevendlust joob

Ning veidralt õela muigega su pähe

halbu mõtteid koob.

Kae’.

Üts sain om iih.

Üts häönü’ tarõ müür.

Ma näi taad unõh

Mõtsa seeh

Sääl palosoiõ vaihõl.

Sjoo halas sain.

Sjoo sükäv, korgõ sain.

Ja korgõ hain

Ja nõgese’

Kõõ morol kasusõ’.

Koh ütskõrd tiidse jutussit

Tuust vana ilma aost.

Parhilla õnnõ

Sainaveer

Miä ammu unõhtet.

Indifference

a path to break

if one’s about to try

But may I warn

already late

it is to make a move

This horde is one

and numerous

it takes no prisoners

There is no frontline

whatsoever

there’s battle in your cells

For every step

you’re gonna take

it’s two or three ahead

I know your questions

fears and thoughts

though hope – sad, there is none

So listen now

it’s everything

air, water, stone and woods

It’s food you eat

and breath you take

and every little bird

Farewell my pal

your fate is here

no mercy will be spilled

Hah, irony

that on your grave

there grows a blooming foe.

Moment of clarity

2010-10-04T09:32:00.000-07:00

Ma loodan, et DHG saab oma uue plaadi 2011. aastal tõepoolest valmis. Thorns lubas juba 2009. aastaks, aga näed, pole siiamaani asjaga ühele poole jõudnud. Aga ega ma palju tagant ei suru - las nokitsevad, kui peavad vajalikuks.

Loodan ka, et aega niivõrd ikka antakse, et saaksin üle kuulata nii uue Thornsi kui DHG. Ega eriti ei kahtlegi, et saavad olema suurepärased plaadid. Tegijad on ju tublid.

Teha on ilmatuma palju ning ega ma päris kõike ei jõuagi valmis. Midagi jääb ikka pooleli või üldse alustamata. Teatud asjad on, mis nõuavad igal juhul väljapäästmist minu mõtete vanglast. Nad raisk paljunevad kah veel seal...

Jah, nüüd tõesti ma näen oma päevade lendu. Nad on tõusnud õhku, lennanud kõrgelt ja siis nad maanduvad. Ning vikatkaar on valmis tehtud, kõigis oma sajatuhandelõputus värvivarjundis. Väga paljud soovid on täitunud ning ma olen oma elule selle eest väga tänulik. Väga paljusid asju ma ei soovigi. Ma ei ole kõikide asjade koguja. Lõppude lõpuks.

Algab otste ülesotsimine, sõlmede õppimine.

Au

2010-09-28T10:14:00.000-07:00

Mida rohkem sinu vastased sind demoniseerivad, seda suuremat au nad sulle osutavad.

Ma lähen alla

2010-09-26T23:25:00.001-07:00

On relvad laetud
On valed maetud
On aland sõda
Kus ma suren niikuinii

Uudiseid BM-rindelt

2010-09-25T03:56:00.000-07:00

Kuulujutud räägivad, et pagan-metal ansamblis "Tapper" on käärimas sisetülid. Usaldusväärsetest allikatest pärineva info kohaselt korraldab Tartu blacki üks ristiisasid Arhitekt rivaal Rebasele veel täna õhtul korraliku rebasejahi. Ilmselt käib Emajõe Chicagos BM-skene klannisisene arveteõiendamine ja võimu ümbermängimine, mis arvatavasti nõuab veelgi ohvreid. Tsiteerides Arhitekti: "Rebane saab veel täna õhtul oma kuulid kätte."

Samal ajal on kinnipidamisasutustest jooksus mainekas BM- ja MC-tegelane Arütmia. Pole välistatud, et gängisõjad on otseselt seotud tema naasmisega allilmaringi. Loodetavasti nabivad võimurid kurikuulsa pahalase peagi kinni.

Tartu kõige mehhanistlikum trummar Koljat veedab oma nädalavahetuse aga hoopiski salajases väljaõppelaagris, kus harjutatakse püssilaskmist ning enese õhkulaskmist rahvarohkes kohas. Uskmatud saavad peagi tundma Tartu BM-džihaadi ulatust!

Sellega tänaseks lõpetame. Ääremärkusena lisame veel, et kuuldavasti on Viimsetalve ideoloog 1695 sattunud võimudega pahuksisse ning plaanitseb hirmsat Ragnaröki ja Holokausti, mis looks ebatäiusliku korra asemel täiusliku kaose.

Magage hästi, mudilased!

Hüperborealased

2010-09-23T04:00:00.000-07:00

Fakte elust enesest

2010-09-23T02:00:00.000-07:00

Mis siis vahepeal huvitavat...

2010-09-22T09:18:00.001-07:00

Akna taga kõndis lõunasiil. Tuhnis miskit põõsa all.
Palo peal oli ilus päikesepaiste, aga praeguseks on see otsa saanud.

Lähen hangin söögikraami ja rändan Vahitorni.
Võtan kirjutamise jälle käsile, öelda on nii mõndagi ja samas mitte vähimatki.

Segakokkuvõte senisest suvest

2010-08-13T13:03:00.000-07:00

Hape
surnud rebane
luu ja nahk
katuse lend avarustesse ja kojunaasmine
Muusika
Diip pööpl
unelend
mets
kikkaseened
veel metsa
köha
kummaline õhtuhääl metsas
kuklased
president
Kuningriik
murdumised ja
plaasterdamised
bläkk metal
1695
kõngenu
valendik
igatsus
lend
rahutus
mürk
ja veel murdumisi
tulevikumälestused
ja surm, kindlasti surm
kirves
haavad
veri
voolab
sõit
teelolek
teelolek
teelolek
ümberkeeramine
tolm
hammaste all
mets
mahajäetud majad
lootusetud lootused
jne
jne

jeah

2010-07-22T05:40:00.000-07:00

..et ma unest eal ei ärkaks

hoffnung am ende der welt

2010-07-01T02:46:00.000-07:00

Meihämm

2010-06-29T02:22:00.001-07:00

Kui kreeklased oma jalaluid nagu kõrsikuid pooleks praksavad, on lausa väga meeldiv, kui see tähendab, et HRL-l esineb ansambel MAYHEM.

(mis on 100% grotesk minu silmaauku. Kaalun enda põlemapanemist esireas, et saada maksimaalne elamus sellest suurejoonelisest etendusest. Kõik teised jäävad selle kõrval äpuperekonnaks - noh, võib-olla välja arvatud DHG ja vahest kunagi Langenu ka)

The Scorn Torrent, mu kallikesed

2010-06-14T11:02:00.000-07:00

Break down all conventional forms and create chaos to reinvent order
Rebel against all circles and dead ends
Fight your way with your mind set on the masses
Execute with mechanical aggression
Arrogance and extravagance
March on unapproachable
Shut out the outside pressure
Or are you too weak?
When shall they see the real darkness?
In a world where our justice is replaced by mercy
...mercy for the inferior
The serpent's maelstrom is already here
Just waiting to be unchained
So feed the fire with the vile and let sincerity rule
Why can't you see that the armoured hostile aura is meant to keep
You away in all your primal simplicity
(it seems like) fright procreates the downfall of the mind
Such a sin isn't it... the stagnation of it all
You must collect your instruments of battle
And protect, to emancipate that which lives within you
Rebel against the chains
Break down the embodiment of your pain
Attack with robot precision
Rise and Shine under Wings of Divinity
Now pick me up night and whirlwind
And let me ride with you
To peace of mind and nothing to Rebel

.

2010-06-02T15:03:00.000-07:00

Me uurime öö sügavamaid soppe
Ja hingeteadvuse salasusi
Aga muidugi ei mõtle me siis
et see avantüür ja seiklus
võiks hinge päriselt seest süüa
Ja kahju on natuke ehk sellest
et puuduvad teadmised
kuidas remontida hinge
ja kui need teadmised kord
tekivad - kes tont teab kust
siis pole enam vahet
siis on niikuinii hilja

Hoolimata öö
sügavaimatest soppidest
pole ma siiamaani
lõpuni mõistnud ja taibanud
et mis hea või halva pärast
ma üldse olen ja mida teen
Kui kõik oleks ette määratud
võiks ju siht meeles püsida
või kui ainult on juhus
siis söandan ma küsida
kes on inimene, et oma elule
nii suurt tähtsust pookida
Who do we think we are

Tahtsin kord -(või õigemini
tui see mõte just nüüdsama
praegu - kui olla üdini aus - (
aga ma pole kunagi üdini aus - (
ka mitte enese vastu))) -
panna kogu oma elunatuke
ühteainsasse laulu
mis pole isegi minu enese
kirjutatud või unes kuuldud
oo, on tõesti meeletult paremaid
täiusele pürgivaid teoseid
mille iga nootki on enam kui mina

There's so many different worlds
So many different suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the sun's gone to hell
And the moon's riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But it's written in the starlight
And every line on your palm
We're fools to make war
On our brothers in arms

Müstika maik

2010-05-08T07:46:00.000-07:00

Nähes täna linnas tüüpi, kes nägi täpipealt välja nagu noor hipist Varg Vikernes, mõistsin, et maailmas polegi asjad alati nii lihtsad, kui paistavad.

ÖÖ

2010-04-22T13:00:00.000-07:00

Ning ikka ja jälle olen ma õnnelik selle üle, et meil on olemas BM, mis toob tasakaalu ja rahu sellesse musta südamesse, mille aus omanik ma olen. Kõik asjad saavad taas omale õigele kohale ning pilgus süüdatakse taas tuli....

....mida kellelgi teisel eales ei ole.....

Järjejutt 3

2010-04-20T00:40:00.000-07:00

Meie järjejutu kolmas ja ühtlasi eelviimane osa viib meid väga üksildastesse paikadesse, mida Järva-Madise kihelkond rohkelt sisaldab. Minu rännakud siin – ja neid on viimase poolteise kuu jooksul olnud päris mitmeid – hakkavad nüüd otsa saama, kuna Järvamaa elu on minu jaoks veel vaid paari napi nädala jagu ning siis tulevad teised lood, mis saavad osaks ühest suurest traagelpuntrast nimega elulugu.

Kirjutamise paus on vahepeal suur olnud ning selle täpset põhjust ei oskagi öelda. Osalt olen olnud lihtsalt laisk, teisalt aga tuli ka elada, selle asemel, et sellest ainult kirjutada.

Ühesõnaga öeldes sai talv otsa ning kevad tuli sellise tormiga, et pea mõne päevaga oli lumi silma alt läinud. See ei tähendanud aga sugugi seda, et lumi oleks üldse ära kadunud. Metsa alla jääb ta tõenäoliselt oktoobrini püsima, kuni uus õrn lumekiht teda katab.

Suurel reedel, kui aega lahedalt käes, otsustasin ära käia Kaalepi Linnamäel, mida vaata et terve talve piielnud olin, kuid kuna koht asub keset sood ja metsa, siis pidin pikka aega leppima lihtsalt kaardi pealt õige punkti imetlemisega. Nüüd aga panin omad uhiuued kummikud jalga ning teekond rappa võis alata.

Nagu pildid ise jutustavad, oli raba vett täis ning kummipaadiga oleks tõesti kohati hästi hakkama saanud. Veed voolasid, laudtee kadus siin-seal ära ning ühel korral oleksin äärepealt kraavi jalutama läinud, kuid sain õnneks oma eksitusest õigel ajal aru. Suutsin siiski vee ka üle kummikuääre lubada ning etteruttavalt peab mainima, et vesi külastas mu jalgu veel tublil paaril-kolmel korral matka jooksul.

Raba enam-vähem läbitud, suunasin koonu metsa. Nüüd alles läks lõbusaks! Lund oli kohati kuni 40 cm; ainus, mis hoidis õigel rajal, oli puude tüvedele punase või kollase värvitud matkaraja märgistus, seegi paiguti raskesti leitav. Inimhingedest muid jälgi seal polnudki, olin sattunud tõelisse põtrade kuningriiki. Nemad olid kõikvõimalikke elutegevuse jälgi rohkelt jätnud. Paraku ühtegi elutegevuse jälgede loojat ennast ma oma Kolgata-teel ei kohanud. Kuna vett oli mitu korda jalanõudesse läinud, siis olid sokid märjad ja paksus lumes hakkas jalgadel väga-väga külm. Kõigest hoolimata jätkasin, kuna tagasitee enam eriti ei võlunud.

Jättes vahele kirjelduse, kuidas ma mitu tundi metsas elu eest üritasin kuidagimoodi edasi liikuda, jõudsin ma viimaks sildini, mis ütles miskit, et siin on pelgupaik Kaalepi linnamägi ja et see on riikliku kaitse all ning tal on registrinumber see ja too jne jne. Väsinud rändur muidugi väga rõõmus ning kohe järsust künkast üles ronima. Korraga näeb – keegi liigub võsa vahel. Jääb seisma, hakkab lähemalt vaatama. Ennäe – mingi karvane loom, nagu müts passib eemal. Rännumees võtab oma seebikarbist tuunitud fotoaparaadi ja hakkab karvakera pildistama. Fokusseerimine on tülikas, aga loom on hirmus kannatlik. Kokku tuleb umbes 25 minuti jagu fotosessiooni, millest mõni tulemus on nii enam-vähem. Paar tükki neist on siin, nii et võite ise oma zooloogia-alased teadmised vaka alt priiks lasta ning arvata, mis puntraga tegemist on:

Vahepeal tüdisin passimisest ära ning käisin mäel ära. Pole miskit öelda, ilus koht on, ma läheksin ise ka siia sõja eest pakku, sest milline vaenlane ikka viitsib nii kaugele vantsida, nad ju ikka pigem mugavad vennad. Tagasi tulles passis tuust ikka seal, kus enne – kiiret tal eriti just polnud, pealegi – kuhu tal kodunt ikka minna?

Tagasitee oli palju lühem, ehkki vahepeal tuli lumes sumpamist jälle ette. Kuna minu kartograafiline abimaterjal oli pehmelt öeldes kesine, siis helistasin oma lahingpaarilisele, kes Tartus muuhulgas palju aerokaartidega tegeleb ning palusin tal öelda, kuskohas ma üldse asun. Telefonivestlus oli umbes järgmine:

„Nüüd peaksid kraavi nägema vasakule minemas.“

„Ei ole miskitki kraavi. Aa, ei, nüüd näen. On kraav.“

„Umbes kahesaja meetri pärast tuleb paremat kätt väike tiik.“

„Selge. Kõnnin siis edasi.“

Jne.

Kui pärast kõiki looduse seatud takistusi ja raskusi viimaks koju jõudsin, oli matka algusest möödunud umbes seitse tundi. Jalad said muidugi külma, mistõttu tegin tulist jalavanni ning olin kaks tundi haige, mis väljendus oksendamises ja halvas enesetundes, aga sama kiiresti, kui see kõik tuli, ta ka läks ning kõik sai korda.

Järjejutt 2

2010-03-05T02:33:00.000-08:00

Meie järjejutu teine osa laskis ennast mõnevõrra oodata, sest vahepeal tabas mind kümnepäevane puhkus ning viibisin sellal hoopis Tartus, kus tegelesin lindistamise ja avaliku eluga. Sellel lihtsal põhjusel polnud mul võimalust Madise-mail ringi kooserdada ning uued avastusretked pidid ootama alles veebruari lõppu, kui Eesti sünnipäev õnnelikult üle elatud ja minu jalg puudutanud taas Järvamaa pinda. Kirjutamine venis aga igasuguste muude toimtuste ja minu loomuomase laiskuse tõttu.

Kui neljapäevane tööpäev oli möödas, aga valget aega jätkus veel umbes paari tunni jagu, haarasin taas fotoka ning sõitsin Tammsaarest oma residentsi Männil. Männi on Albu „linnaosa“, kus mändide ja kuuskede vahel asuvad mõned kortermajad. Ühes väikeses korteris pesitsengi mina ning haun maailma vastu õelaid salaplaane, millest keegi midagi ei tea, sest see Männi on kui Wana-Jumala enese seljatagune, millest keegi midagi ei tea. Tammsaare muuseumi ja sellesinatse Männi vahele jääb 6 kilomeetrit, mille jalgrattaga läbib 18–20 minutiga (aastaajast sõltumata), autoga talvel 10 ja suvel 6 minutiga. Tee peale jääb veel mitmesuguseid huvitavaid kohti, aga neist lähemalt eespool.

Üks objekt, millest iga päev mööda sõidan, on suur nõukogude-aegne laut, kus praegugi elajad sees elavad. Autoga laudale lähenedes märkasin juba kaugel suurt summa vareseid üheskoos. Neid elab lauda ümber hulgi ja mina ei tea, kas nad söövad seal silo või nokivad lõpnud veisi või tihaste pekki. Lähenedes vaatasin, et otse tee kõrval lumevallil istub tavalistest varestes kogukam vennike ning pidasin teda rongaks, missugust suguhõimu samuti siinkandis leida võib. Sõitsin autoga sulissõbra kõrvalt mööda ning taipasin, et tiivuline pole keegi muu kui kirju kull, kes oli sinna tulnud ühele raipele viimast asutust avaldama. Looduse kombel. Peatasin auto keset teed, lõin ohutuled sisse ja kobasin fotoka järgi. Paraku on siinsete metsaelajatega nõnda, et liikuvast autost ei tee nad väljagi, kuid niipea, kui masina kinni pead ja välja astud, viskavad nad kiiremas korras varvast. Nõnda ka seekord – kull vennike tõstis tiivad ja tegi minekut. Noh, mõtlesin endamisi, sõidan sealt veel pärast mööda ja hoian fotoka tulistamisvalmis.

Sõitsin Männile, kus mu kallis teinepool juba ootas söögiga ning peale kehakinnitust sõitsime üheskoos oma järjekordsele avastusretkele. Kahjuks oli kull selleks puhuks kõhu raipest täis õginud ja omi asju ajama läinud, mistõttu pildi peale me teda ei saanud. Küll aga jõudsime ära näha, kes see õnnetu lautade juures siis oma otsa oli leidnud. Selleks osutus üks jänes, kelles ma aimasin ära tundvat vana tuttava ja paadunud liiklushuligaani, kes minugi auto eest üle tee silganud. Kui minu puhul oli pikk-kõrval veel hästi läinud, siis lõpuks oli härra Surma kord oma iseloomulikku luidrat naeru kõhistada, kui ta ühe juhusliku automobiili (selle viimase) jänksile otsa ajas. Haavikuemanda matustele olidki kull ja varesed kogunenud, meenutasid hea sõnaga kadunukest ja mekkisid peierooga.

Surnud jänese pärast me ei olnud välja tulnud, vaid võtsime kursi Simisalu suunas, mis on Tammsaare-sarnane soosaar keset laia raba. Simisalusse on püsti pandud vaatetorn, kust näeb kogu laia ilma, mis siinpool poolkera olemas on ning sinna pääsemiseks tuleb Tammsaare muuseumist mööda minna. Seetõttu võtan nõuks kirjeldada siinkohal põhjalikumalt, mida teel Tammsaarde kõike näha võib.

Männilt umbes kaks kilomeetrit Tammsaare poole (ja ärge ütelge, et kohanimi on Vargamäe! See on kirjanduslik luul), kus tee hargneb vasakule Järva-Madisele ja paremale Tammsaarde, on teeharus Otsa talu. Kirjanikuhärra Hansen (vt järjejutu 1. osa) muutis Otsa oma brožüüris „Tõde ja õigus“ Kassiaruks, kus tema haigevõitu fantaasia kohaselt elas kohalik rikkur ja hobuseärikas Jaska, kes kõrtsis paljajalu ringi käis, iga varba vahele paberraha torgatud – lugege ise, kui ei usu. Kultuuriloolisest rollist hoopis olulisem on aga Otsa talu omaaegne militaarne tähtsus. Praegu kuulub Otsa Vetepere küla alla, aga ennevanasti olnud ta hoopiski Venevere külas, millele Albu mõisnik kunagi üks-null tegi, kui suurem jagu talusid laiali peksis ja küla maad sujuvalt mõisa omadega liitis, nii et praegu sellist küla enam mujal ei esine kui vanadel kaartidel ja portaalis uputaja.blogspot.com. Ajal, mil Vene ja Rootsi olid omavahel sõjajalal (mäletate ju, millal see juhtus? Ametliku ajalookäsitluse kohaselt nimelt ammu), toimunud Otsa juures kõige suurem löömine, mille käigus eriti palju venelasi otsa sai ja nende verd kõvasti valatud. Sellest said Otsa talu ja Venevere küla oma nimed ja see kõik võib üpris tõsi olla, sest mille muu kui vene vere pärast on seal tee sees truup, mida alles sel sügisel remonditi, sest muidu on liialt niiske.

(Otsa talu)

Hüva, Otsalt käänulist teed pidi edasi kimades jõuame umbes paarisaja meetri järel madalatele küngastele, mis on piiriks vasaku nõlva all seisva vesise võpsiku ja parempoolse põllulahmaka vahel. Künkaid kutsutakse Tobramäeks ning seegi nimi pärineb samast ammusest sõjast, mis venelaste ja rootslaste vahel kord olnud. Venelaste vägi oli vanade mälestuste kohaselt mingil veidral põhjusel otsustanud minna läbi eriti inimvaenulike soode ja rabade ning oli seetõttu juba pikemat aega kauni puutumatu Eesti loodusega sinapeal olnud (ma võin vaid aimata, mis sõnu selle maalilise rabamaastiku kirjeldamiseks kasutati, aga kuna seda reisikirja võivad lugeda väikesed lapsed, siis ei ütle ma miskit). Lõpuks naeratas õnn ka moskoviitidele, kui nad jõudsid küngaste kohal lõpuks kõrgemale maale, kus – ime küll – vesi ei lirtsunudki jala ega hamba all. Suur oli vennikeste õnn ja nad laususid üksteisele „Dobra“ (mis tähendab idanaabri keeles head). Künkad kannavad Tobramäe nime tänase päevani.

(Tobra mägi)

Kui nüüd oma reisikirjelduse rangest vormist veidi mõtiskluste rajale kalduda, siis tundub mulle igatahes – ehkki vanad jutud seda otsesõnu ei kinnita - , et see hirmus verevalamine Otsa talu juures või lausa talu õues sees sündis kohe peale seda, kui Vene soldatid olid pikast rabamatkaga Tobramäe juures ühele poole saanud. Nende kahjuks olid rootslased sealsamas juba ees ja andsid räämas idanaabritele kõva valu. Mis siin imestada, kes see ikka lahingu võidaks, kui endal sokid älves paterdamisest puha märjad.

Jättes vanad vaenulood selleks korraks kõrvale, liigume veelgi edasi, ikka kaugemale Kõrvemaa saladuslikku sisemusse, kus inimene jääb haruldasemaks ja metsakiskjad sedavõrd tavalisemaks. Männilt arvates ligikaudu nelja kilomeetri kaugusele jääb tee äärde Eeru talu, mille lähedal tee taas hargneb – vasakule Tammsaarde ja Simisallu, paremale Rummussaarde, Napule ja ülivägapaksu metsa. Eeru talu hoonete juures olnud kunagi tuulik, aga nõukogude ajal tehti seal, nagu paljudes paikades, maaparandust ja tuulikust pole praeguseks haisugi alal. Eeru talus elas kunagi – võib-olla sada aastat tagasi, võib-olla sada kolmkümmend või nelikümmend tagasi (aga on’s see oluline? Ütleme lihtsalt, et vanasti) – üks tark vanamees, keda kutsuti Eeru tohtriks, sest ta oskas endal kokkukeeratud rohtudega ravida marutaudi ehk hullu koera tõbe, mille tõttu palju rahvast tema juures käis, kuni igaüks jäi päris täis. Lisaks mõistis tohtrihärra vajaduse järgi välja kutsuda maduusse ja ussmadusid, mis on teatavasti üks võimsate meeste tundemärke. Tänaseks päevaks on Eeru tohter ilmselt manalateile ära läinud, aga väga kindlalt ma seda kinnitada ei söandaks – sellised vennad on osavad üllatama.

(tuuliku umbkaudne kunagine asukoht ja taamal talu)

Eerult veel kaks kilomeetrit edasi sõites jõuamegi Tammsaarde, aga sel korral siin pikemalt ei peatukski, vaid sõidaks veel oma paar kilti edasi, kuni jõuame meile tuntud maailma piirile. Siin on viimane suur soosaar nimega Simisalu. Meile juba tuntud kirjatsura oli Simisalust teinud Hundipalu ja sinna pannud elama Tiidu-nimelise mehe (lugege kirjandust, siis teate maailma asjust!). Hundipalu Tiitu pole seal küll kunagi elanud, küll aga pidasid mingi sada aastat tagasi Simisalus kahepeale talu vennad Grossthalid. Praegusel ajal on Simisalu soosaare peal lisaks paarile perele veel RMK matkakeskus ja kõrge vaatetorn. See viimane koht oli ka meie sihtmärgiks.

Palju huvitavat võis näha Simisalu vaatetornist. Kõigepealt muidugi lõputu mets, mis ei saa ega saa otsa. Siis veidike Tammsaaret, eriti Põhja talu katuseid. Ja kaugemalt ka Järva-Madise kiriku torni. Ennevanasti olnud metsa siinkandis vähem, sest inimesed kasutasid maad rohkem ära igasuguste tööde jaoks – heinamaad, põllulapid jne jne - , aga pärast II ilmasõda, mil maaelu siin Eestimaal täiesti segi löödi, jäid kaugematel soosaartel olevad heina- ja karjamaatükid sööti ja mitmed taludki elaniketa. Nõukogude viljastavad tingimused kestavad mitme ilminguna siiamaani edasi.

Simisalu (kaksik)talul oli omal ajal maad muidugi ropult, oma üle 300 hektari. Ennevanasti – eks ikka siis, kui sõda oli – tulnud Simisallu ratsa neli venelast, löönud siin oma kaardid lahti ning pununud siis kuhugi raba poole edasi. Eks neil pidi kaardil siis kirjas olema mingi salatee, millest keegi teine ei tea, sest hobusega suvalisse kohta rabamatkale minna pole teab mis väärt mõte (välja arvatud juhul, kui on soovi nautida hobuse uppumist älvesse – mõnele meeldivad ka sellised asjad).

Simisalu peidab endas veel üht-teist põnevat, millest ma paraku siin rääkida ei söanda, kuna esiteks ei tea ma neist ega nende asukohast midagi (peale juhuslike ammuste vihjete) ning teiseks las mõned asjad jäävadki saladuseks, nii nagu nad võib-olla algseltki mõeldud olid...

(Simisalu soosaare põhjaots)

(kauguses paistavad Tammsaare hooned)

(veel kaugemal paistab Järva-Madise kiriku torn)

("paganad näitasid meile kätte koha, kuhu päike magama heidab")

(torn Simisalus)

Jutt sestsinasest sõidust jätkub järgmises osas.

Vee all

2010-02-08T00:31:00.000-08:00

Selle veebipäeviku aadressiks ei saaks olla uputaja.blogspot.com, kui siin puuduks uppumist/uputamist propageeriv materjal. Õnneks on nüüd see viga parandatud.

Järjejutt 1

2010-02-04T23:18:00.000-08:00

Alates tänasest hakkab siin ilmuma järjejutt minu kondamistest Järva-Madise kihelkonnas. Kerge taustana mainin, et alates septembrikuust olen ma olnud Tammsaare muuseumi Vargamäel hingekirjas, mistõttu elan suurema osa ajast Albu vallas ning Tartus käin vaid tööst vabadel päevadel. Et aga vahepeal mitte niisama üksi passida (mida ma ka tegelikult üksjagu oma korteris teen), siis võtan aeg-ajalt ette lühemaid või pikemaid retki ümbruskonnas ning püüan saada ettekujutust sellest, kus ma siis õigupoolest viibin. Neil matkadel on ka pisut kaugem eesmärk, aga sellest räägiksin ma lähemalt siis, kui aeg on küps. Seni püüan aga avastada uusi maid ja rahvaid, tungida paikadesse, mida minu jalg pole iial varem puudutanud ning saata teile reisikirju imetabastest seiklustest, mis mind nende tegevuste juures valusalt tabavad.

Praeguseks on mul seljataga juba viie kuu jagu ringihulkumist ning seega ei saa ma alustada päris algusest. Ent ehk polegi sellest nii väga lugu, sest vahepeal olen kihelkonna kohta üht-teist välja uurinud ning nõnda ka uute avastusreiside jaoks paremini ette valmistunud. Valgeid laike on kaardil veel palju, kuid ma ihun hammast neile kõigile ja on vaid aja küsimus, millal nad on viimseni muudetud mustadeks aukudeks kaardil (ehk siis kohtadeks, kust on võetud kõik, mis võtta annab). Praegu on umbes kolme meetri paksune lumekate veel takistav tegur, aga kaugel see kevadki on, siis saab ju igale poole minna ilma, et lumi saapasse läheks. Nojah, küllap läheks siis saapasse kõvasti vett, aga siis ehitan ma oma avastusekspeditsioonide jaoks võimsa laevastiku ja purjetan, kuhu aga süda lustib. Nii et kui keegi soovib mesti lüüa, siis andke julgesti teada. Praegu on veel võimalik hakata kapteniks, kiirustage!

Teekonda on mõistlik alustada päris algusest, kuid alguspunkti on mõnikord võimalik ise valida. Sestap räägiksin teile esiteks veidi oma töökohast, milleks on Tammsaare väljamägi, pikergune soosaar Vetepere küla maa peal.

Tammsaare on kuulsaks saanud küllaltki veidral, kuid teatud mõttes tüüpilisel viisil. Nimelt tulid Suure-Jaani kandist 1872. aastal selleks ajaks juba mitu aastat tühjana seisnud Põhja tallu elama keegi Peeter ja Ann. Neil sündis, nagu toona ikka tavaks, palju lapsi (kokku 12, täisealiseks sai 10), kellest järjekorras neljandale pandi nimeks Anton. Eelpoolmainitud Anton sai väga kuulsaks, sest 1) ta oskas kirjutada; 2) tema näopilt pandi 25-kroonisele rahale. Eriti põhjuse nr 1 pärast hakkasid üle kogu ilma inimesi Tammsaarde kokku voorima, sest nad arvasid, et Anton kirjutas selle paiga kohta (mida ta mõnes mõttes tegi ka, aga tegelikult ei teinud). Eriti eksitas inimeste meeli asjaolu, et Anton oli kirjanikunimeks võtnud Tammsaare, aga mitte näiteks Hansen, mis oli tema päris liignimi. Aeg aga lendas omasoodu ning Antongi läks viimaks mulla alla, ent tema kirjatükid elasid inimeste südametes edasi, kuni Tammsaare väljamäele tehti muuseum.

Vaat siis, on sul neist 10 lapsest üldse mingit tolku, kui talus ei ela praegu enam mitte kedagi peale museaalide! Erinevalt kõrval olevast Lõuna talust, kus omal ajal elas kergelt pahalane naabrimees, kelle sugu elab Tammsaarel edasi, mujal vallas rääkimata.

Vanasti aga polevat Tammsaarel üldse mingeid talusid olnud, vaid seal kasvas – nagu mõned taibukamad juba ehk aimasid – tammik, mis kuulus Albu mõisnikule. Naabermõisnikud olid tema peale väga kadedad, et tal nii ilus tammik on, ning lasid oma talupoegadel metsa tasakesi maha võtta, ilma et Albu härra ise sellest õhkagi teadnud oleks. Ja kui siis ta viimaks asjast teada sai, oli tammikust peale kändude veel ainult kaunis mälestus alles jäänud. Asi läks kohtusse, aga süüdlast välja ei tulnud, sest kõik osalejad salgasid metsavarguse maha. Ja nii jäigi.

Selles valguses saab selgemaks, miks kirjanikuhärra Anton kasutas ühes oma raamatus järjepidevalt „Vargamäe“ kohanime. Temalgi on see jutt omal kirjanduslikult moonutatud moel kirjas, kuigi Kuusiksaare nime all (kes raamatutega kokku puutunud, oskab õige koha õigest raamatust ise välja otsida, ma ei anna nimme konkreetset viidet).

Soosaart ümbritsevad rabad ja kuivendatud soometsad, kus elavad hundid, karud, kährikutuustid, põdrad, kitsed ja jänesed. Üks rebane elab praegu Tammsaare muuseumi rehielamu laka peal, sest väljas on lund palju ja ega loom loll ole, et kõledal talvel kuskil jääkülmas urus lõdiseda. Minu meelest on lakapealne küll ka väga külm, aga mida mina ka rebasele öelda võin, loomal ikka looma aru.

Tammsaarest võiksin kõnelda palju, aga siin ei hakka ma seda ometi tegema. Kes nüüd tahab lähemalt teada, kuidas väike Anton poisipõnnina talumurul ringi lippas, milline taluhoone on kõige vanem ja miks reinuvader lakas elab, see peab jalad selga võtma ning ise kohale kappama. Sellele uudishimulikule võin ma siis kas või pool päeva kõigist neist imeasjadest lähemalt pajatada (giiditasu 100.-).

Pildil on Tammsaare-Lõuna talu, kus omal ajal Anton ei elanud, aga kus elasid kõik tema naabrid. Jäljerea autor on usutavasti rebane.

Soleeriline

2010-02-03T05:59:00.000-08:00

Päike, mu Päike, paista veel!

Imede ilmast

2010-01-08T05:50:00.000-08:00

Kuna noorel Tannol oli allveelaev, siis sõidetigi sellega järvele. Allveelaev oli vana ja kulunud ning pärines vana Tanno aegadest, mil too sellega kõikjal maailma vetes ringi sõitis. Masina oligi teinud vana Tanno ise oma kätega ja unenägudes saadud näpunäidete järgi, aga pärast vanamehe mulla alla minekut oli allveelaev seniajani kuuri all tolmunud, kuni noor Tanno selle välja tiris ja uuesti töökorda vuntsis.

Lugusid Reinuvader Rebasest

2010-01-08T02:46:00.000-08:00

Eile sain teada, et isand Reinuvader Rebane, kelle olin vahepeal juba mõttes maha kandnud (sügisel lasid jahimehed siinkandis 5 tükki teisi maha), on veel elu juures. Esiteks viitasid sellele jäljeread õues lumel, mis olid kassi omadest suuremad. Teiseks nägin ma auväärset isandat ka oma ihusilmaga, nimelt siis, kui rehelakka läksin. Sest just nimelt sinna oli Reinuvader ennast sisse seadnud ning tundis end nähtavasti nagu omas kodus, sest selleks see ju saanud oligi. Mind polnud ta külla kutsunud ning tundis sellepärast kerget nördimust.

Aga mis, peaasi, et loom elab.

Misantropoloogia

2009-12-29T16:51:00.000-08:00

Paistab, et inimkond on suhteliselt mõttetu nähtus.

Samas näen, et lahendusi on siin vähevõitu ning nendestki vaid üks reaalselt toimiv.

Eks näis, mis sellest saama hakkab.

rumalrahutus

2009-12-28T14:55:00.000-08:00

Unelendaja, sa tule
siis kui
taamal mäed ja orud
taevataustal joonistuvad

Laota tiivad, lausu sõnad
Tröösti too ja rahumeelt
Maandu minu kõrvale

Unelendaja, sa kingi
mullegi
paar tiibu
samasuguseid ja suuri

Vastu annan rinnakorvist
südame, mis must ja kõva
kivist tehtud tükikese

Ma ei suuda siia jääda
kauemaks
Ma tahan ära,
alatiseks minema

Selles ilmas pole
minu tarbeks
ühtki maailma
Siin on kole

Sellepärast lähen ära
Siis kui aeg on käes
Peagi
Varsti, ei, nüüd kohe

Tagasigi ma ei vaataks

Misantroopiline paduvihm

2009-12-25T08:14:00.000-08:00

Kas keegi küsis maailmalt, kui ta siia ilma tuli? Ei, sellised asjad ei tule ju pähegi. Aga mis te arvate, kas maailmal on meid vaja? Igat viimast kui inimesenatukest? Kas või ühtegi? Ja kui on, siis milleks?

Milleks on inimesed üldse kasulikud? Meile on antud võimalus kasutada mõistust ning me viskame selle anni, mida ise nii väga ülistada tavatseme, lihtsalt prügikasti ning laseme rumalusel võidutseda. Või kui öeldakse, et ka vigade tegemine on inimlik, siis miks peaksin ma üldse vaevuma neist hoiduda? Ma olen ju tavaline inimene, kõdunev ja allakäiv, kõigi teiste kombel juba ammu kaotanud selle jumaliku sädeme, mis meile kunagi kaasa anti.

Või kas see headus, mida inimesed teevad, suudab üles kaaluda kogu kurjuse, kahju ja madaluse, mille autoriks on samuti inimkond? Vaevalt. Meie kõige mõistlikum tegu oleks väljasuremine, kadumine sellelt planeedilt. Sest muidu toodame me lihtsalt lõputult inimlikku nõmedust, lausrumalust ja pettumust oma tegelikus olemuses. Ikka ja jälle.

Head väljasuremist kõigile!

Veidi inspiratsiooni

2009-12-24T01:47:00.000-08:00

1:15 pealt algab tohutult võimas riff.

Northern Dead on the Stage

2009-12-09T00:57:00.000-08:00

Neljapäeva õhtu saab olema mõnevõrra eriline päev siin hallis jõulueelses argielus. Miks? Aga nimelt sellepärast, et siis näeb kogu maailm esmakordselt põhjamaist black-metal acti "Northern". Üritust ennast on reklaamitud nõnda:

LOTE JA MAJANDUSTEADUSKONNA VENNASTUMINE
10. detsemberil algusega kell 23.00
CLUB ILLUSION -
MUUTUB ÜHEKS ÕHTUKS LOTE-JA MAJANDUSTEADUSKONNA PARIMAKS PEATUSKOHAKS.

*Rahvast hullutavad bändid The Charis, Concretreat ja Northern ning plaate keerutab DJ Kilgas.
*ÕHTU JOOKSUL PEETAKSE TUTVUMIS-JA VÕISTLUSMÄNGE. VÕITJATELE KUULUVAD ÜLLATUSAUHINNAD.
*VAADIÕLU JA – SIIDER 25KR, TÄIENDAVALT NÄDALA ALKOHOLIKAMPAANIA
* KLUBISSE JÕUAB ROHKEARVULINE VÄRVIKIREV TUDENGISELTSKOND!

PILETID : EELMÜÜGIST 50.-/ KOHAPEAL 75.-

PANGAÜLEKANDEGA : LAURI LEINUS SEB ** 10010196808015 ( LISADA OMA NIMI, ERIALA JA KURSUS )- nt. Paavo Järi, Keskkonnatehnoloogia 1
PILETID TULEVAD MÜÜGILE JÄRGMISE NÄDALA ALGUSEST VANEMUISE 46 FUAJEES JA MAJANDUSTEADUSKONNA KOHVIKUS

Olgu üritusega iseenesest kuidas on, ent teenekas black-metal act Northern vajaks siinkohal küll lähemat tutvustust.

Põhjamaine külm, kalk ja inimvaenulik black-metal grupeering Northern asutati 2006. aasta lõpus, mil kaks Norra pimeduseskenes staažikat meest Satir ja Frog ühendasid oma jõud, et viia juba tükk aega stagnatsioonis virelenud black-metal sinna, kuhu ta õigupoolest kuulub - muusika ja misantroopia eliitringkondadesse. Ehkki "muusika", mida vastne bänd nimega Northern (viitamaks meeste pühendumisele põhjamaise looduse vägevusse) keevitas, oli järjekordne tuim tampimine kližeede kõrbestunud karjamaal, saavutas nende 2006. aasta lõpul ilmunud debüütalbum "Abysmal Winter Purity" kohalikus nanoskenes kultusplaadi staatuse. Lood "Werewolf" ja "Longboat Rideth Warfathers" muutusid hitiks hetkel, kui nad välja mõeldi. Satir ja Frog olid tuntud kindlate põhimõtete ja väärtushinnangute poolest (mh pärineb nendelt ka Northerni moto "No keyboards! No bass!"). Bänd jätkas esikalbumiga rajatud tõusuteed: 2007. aastal ilmusid singel "Once upon a Time" (tänapäeval kollektsionääride ihaldusobjektiks muutunud salvestis, kuna algmaterjalid on teadmata kadunud) ja EP "Black King Menes". Viimane tähistas uut etappi bändi elus ning seda lausa mitmel moel. Esiteks oli see esimene, kus osales uue liikmena värvatud Shamotth (basskitarr ja klahvpillid), teiseks laiendas bänd temaatikat, saades inspiratsiooni seekord Antiikmaailma tumedamast poolest. Siitki võrsus rida hitte nagu "The Ancient Battle of Kadesh", "Satanic God Thoth" ja "Black King Menes". Selle järel võttis bänd veidi aja maha ning liikmed tegelesid erinevate sooloprojektidega. Kuid juba õige varsti üllatati austajaid teise kauamängivaga "Inno a Itti" (vms), kus oli kuulda juba EP-l alguse saanud eksperimente pillimängutehnika vallas. Northerni seni viimane üllitis on split Gorgorothothothiga (mille nime ma parima tahtmise korralgi meenutada ei suuda). Samas liiguvad ringkondades kahinad, et bänd on nõuks võtnud kirjutada uut materjali...

Ning nüüd, 2009. aasta detsembris on aeg Northern lavale sammõunida ja Kuri Põhjala vallutab taas kord maailma!

Ilus elu

2009-12-03T05:57:00.000-08:00

Nonõnda!

Siin metsas käib elu ikka vanamoodi. Padrikust kostuvad aeg-ajalt heledad püssipauguplaksatused, sest ulukid peavad surema. Koduteel võib kraavis kohata lagunevate kadrisantide elutuid tompusid, õnnelikke rebaseid ja vareseid. Hilja novembris on siin, Maal, elu üldiselt hea, sest süüa on tekkinud ühtäkki kole palju.

Yeah, kooljakuu oli ikka mõnus küll. Aga praegu on juba detsember ning varsti on kogu Maa kaetud ilusa pehme porivaibaga.

Hirm

2009-12-02T05:42:00.000-08:00

Ühtäkki ma mõistsin, et tema, kes ta oli suur ja võimas ning käitunud seetõttu karistamatult otsekui mõni jumal, tegelikult kardab. See oligi hirm. Hirm, mis hiilib tasakesi une pealt ligi, hirm, mis tabab kõige suvalisematel hetkedel, hirm, mis ei taha enam lahkuda, kui juba kord külge on hakanud. Ta kardab, kuigi ei ütle seda eales välja. Ta ei saa seda välja öelda, sest siis saaksidki kõik tema hirmud tõelisuseks. Siis oleks ta äkitselt nõrk, väeti kui sülelaps, just nagu linnupoeg, kes on sattunud sipelgapessa.

Jah, ta tõesti kardab oma kaaslasi, kes on ise pisikesed nagu sipelgad ning ei suudaks ju tegelikult kuigi palju. Sellepärast pöörabki ta neile nii suurt tähelepanu, laimates ja mustades neid seal, kus aga saab. Tegelikult on ta neile omajagu võlgu. Vahest isegi rohkem kui keegi teinegi kunagi varem olnud on. See on suur asi ning ehkki ta püüab teha nägu, nagu poleks mingit võlga kunagi olnudki, rõhub see teda iga jumala päev. Seda on neetult raske taluda, iga päev on piinav ja valus, kuid ta püüab välja kannatada, sest teab, et tegelikult peaks teda ootama selline põrgu, milletaolist pole isegi fantaasiarikkaimad keskaja müstikud ette kujutanud. Ta teab hästi – oo jaa, väga hästi – et tema tegusid pole unustatud. Kuid millele ta paraku pole eriti pihta saanud, on see, et iga päev salgamist ning musta valgeks rääkimist lihtsalt kogub intressi. See koorem kasvab tasapisi, iva iva haaval ja ühel heal päeval saab mõõt täis.

Sellepärast ta siis kardab. Vihkab oma tegude vilju, kuid püüab kangekaelse jõnglase kombel sellegipoolest oma tegusid õigustada ja kiita, vajadusel umbusklikke rusikaga ähvardades. Kardab oma ohvreid, nende valu ja küsimusi täis pilke, millesse ta vaadata ei suuda, sest needki valmistavad kibedat valu. Ka siis, kui neid parajasti kohal pole, öösiti unenägudes, päeval juhuslike varjudena. Aga kes on endale vabast tahtest korjanud kogu maailma valu, enamgi veel, kes on vabast tahtest usina meistrina sepistanud valu, see peab seda taluma. Ning peab kartma senimaani, kuni pole leppinud selle tegeliku põhjusega. Või siis senimaani, kuni ta pannakse leppima selle tegeliku põhjusega. Ja see aeg pole üldse teab kui kaugel. Mitte inimpõlvegi.

Keegi pole ju unustanud. Ka ta ise mitte, isegi kui ta väga tahaks.

Back in Business

2009-11-22T02:18:00.000-08:00

Eileõhtune pralle oli väga kõva. Esitlesime oma miniplaati ja tegime kõvasti mürglit. Hea tunne on jälle tükiks ajaks.

Nii et üleskutse kõigile - hankige Langenu plaat "Silmitu ilmutis".

Kohe!

Meeldejäävatest seikadest peaksin välja tooma märksõnad:

Margusel läks hääl nii ära, et ainult kähises, kui helimehelt monitori kitarri juurde küsis.

Peetril õnnestus taas trummikomplektist jagu saada. Seekord edukamaltki kui Tallinnas.

Everfade'i Siimar oli lõbusalt täis. Teda oli lausa tore jälgida.

Möll majore!

9

2009-10-31T07:09:00.000-07:00

Kunagi tükk aega tagasi viis Riina mu täiesti võõrast filmi vaatama. Film oli hea.

Tiivad

2009-10-25T04:55:00.000-07:00

"Luba, ma kasutan pisut su tiibu!"
"Mida sa nendega teed? Sa tead, need pole minu tiivad."
"Kust sa said need?"
"Varastasin. Käed ja jalad olid ju varem küljes."
"Aga siis ei tohiks sul neist kahju olla, kui ma korraks võtan."

Ei oleks tohtinud muidugi, aga ikka oli kahju. Kallid asjad, kus neid niisama saab. Tänapäeval selliseid üldse ei tehta enam, noori meistreid pole ning vanad on kas ise minema lennanud või seniilseks ja jõuetuks jäänud, nende tööaastad olid möödas. Üks paar korralikke tiibu maksab tänapäeval väga palju. Ning raha nende eest ei küsita, seda pahna võid lehmale külje alla visata. Paraku polnud ma kuigi kursis tiibade täpse hinnaga, kuna mina olin need täiesti kõigi seaduste vastaselt endale saanud varguse läbi. Tabamise korral ootas mind tõenäoliselt käte ja jalgade otsast raiumine - niipaljukest ma nende tiibade õiget omanikku arvasin tundvat. Olin ma ju tõesti ränga kuriteo korda saatnud ning ei teadnud sedagi, kas ma saan üldse kunagi võimaluse oma tegu kuidagi heastada. Ühesõnaga olin ma oma elu ja hinge täielikult panti pannud. Enda jaoks oli mul muidugi vabandus olemas, aga kas ka teistele, selle kohta pidi vastust andma aeg.

Aga muidugi oli ajal endal sellest vastusest võrdlemisi ükskõik. Oma närve pidin hirmus kulutama ikkagi mina, mitte aeg. Nii et ajal oli selle kiire asjaga aega...

"Ma ei saa sulle neid tiibu anda. Muidu võtad selle kuriteo enda peale."
"Kes see siis ikka teada saab. Ma nii pimedas tasakesi teen mõne tiiru."
"Saadakse teada, kindlalt saadakse. Nad saavad kõik teada. Nad ongi kõik. Siis oled kaelani sees ja keegi ei saa sind enam aidata."
"Aga sina?"
"Mind ei saa ka keegi aidata. Olengi juba endale õnnetuse kaela tõmmanud. Nüüd pole enam midagi muud."
"Ma ei tea, kellest neist sa räägid. Kes saavad teada?"
"Ma ei tea neid isegi, aga nende eest ei saa põgeneda. Pole mõtetki proovida. Aga las see nüüd olla... Nende tiibadega niisama tiire ei tehtagi."

Vanad meistrid olid olnud kanged kui raudkivid, nad mõistsid teha selliseid tiibu, et nendega sai isegi sinna lennata, kuhu muul viisil ei pääsenud. Sellepärast arvasid paljud - hämmastavalt paljud - , et neid kohti polegi olemas, et kõik on vaid fantaasia vili ja kuutõbiste sonimine. Või sonimine?! Ühelgi nii väitjatest ei ole olnud taolisi tiibu. Nad pole neid tiibu näinudki, aga järeldusi tegema on kanged kõik.

Aga ega see mind väga ei üllatagi, kui aus olla. Neid tiibu on praegu tõesti vähe ja kunagised raudkivikanged meistrimehed on pehkinud nagu kõverad kännujuured. Ega nemad enam ei tee ja õppidasoovijaid ka pole. Siis need tiivad lendavad ühel heal päeval ka ise oma valmistajate järel ära ning enam ühtegi ei jää siiailma. Ehkki välisilme poolest jäi mulje, et mis see sihukeste tegemine siis ikka ära ei ole. Vaja ainult hunnik sulgi ja need omavahel kokku siduda, nii et jääks enam-vähem normaalne tiibade välimus.

Selles peituski tiibade varjatud olemus. Niisama sulgede kokkusobitamine oleks andnud parimal juhul väga hea tiibade koopia, aga lennuvõimet – pealegi nii võimast, et oleks võinud kas või päikeseloojangu sisse purjetada – nad ometi poleks andnud. Ei, igasugused katsed selliste väetite tiivanukkidega lennata võisid väga traagiliselt lõppeda.

NENDESSE tiibadesse oli lisaks heale käsitööle sisse pandud hool, armastus ja tükike väga vanast teadmisest.

2009-10-24T01:14:00.000-07:00

Ning kui mõtlema hakata
Oled kui lendav täht
Üksi, nii üksi
Kes küll järgi sull’ jõuaks
Lõpuks ikka ma maha jään
Ja su silmistki lasen
Sest väsin
Mul pole su hoogu

Ja mu väeti kaduva mälugi nõrkeb
Ilmaruumis muutub tolmuks veel üks väikene kosmos

* * *

Kui mul neile sõnadele veel viis ka kuidagi meelde jääks, kuni mõne pilli juurde pääsen, siis saaks sellest päris hea loo. (3 duuri, blastbiit ja üks taustameloodia). E, Dis, C. On vist? Helistik võib midagi muud ka olla. Taustaviis läheb niikuinii meelest, millest on muidugi kahju, sest see annab tuimale tampimisele õhulise kandvuse. Eks tuleb õigel ajal midagi muud ja paremat.
Hakkabki juba meelest minema.

Torm hakkab tõusma

2009-10-14T06:08:00.000-07:00

Lõunast on oodata midagi pahaendelist.

All Shall Fall

2009-10-05T03:32:00.000-07:00

Kui keegi oskab öelda, kuidas ma saaksin ennast registreerida ametlikult Blashyrkhi kodanikuks, siis oleksin ma ääretult tänulik.

Sest et Immortali uus plaat, mida väga-väga paljud lootust kaotamata tervelt 8 aastat ootasid, on nõnda hea, et ma ei tea mis. Nüüd tuleb veel plaadi minu kätte jõudmine kuidagimoodi välja kannatada.

Kuhu kadusid mu noorus ja südameveri

2009-10-02T01:41:00.000-07:00

Vahepeal läks täitsa meelest, et...

Lugege läbi ja saage targaks

Kas sina pole kunagi mõelnud, et...

2009-09-27T02:45:00.000-07:00

Külmade ilmade pärast
Kalkide hingede eest
Vahel ei leiagi rahu
Siinpoolsest maailmast
Vahel on pääseteid ainult
Üksainumas olemas
Vahel viib tallatud rada
Eemale lootustest

Teine hõim, olge te terved!
Külalislahkuse eest
Tänan ja soovin teil jätku
Enesetoitmise teel
Nüüd olen mujalgi juba
Veidi vaid maha must jäi
Lähen ja susi mind söögu
Tuleks kui tagasi veel

2009-09-19T23:33:00.001-07:00

See Tallinna linn on ikka üks rahvaste paabel. Mina, kes ma seal põhimõtteliselt esimest korda elus käisin, arvan küll nii.
Bazaar.

Minek

2009-09-17T03:41:00.000-07:00

Neli päeva pärast Maarjapäeva läks Anti aga Tartu linnast ära ning liikus palju põhja poole, kuni lõpuks vast isegi meri oleks vastu tulnud, kuid pööras siiski tükk maad enne suurde metsa ära ning jäigi sinna, otsekui oleks ta sõja eest peitu varjunud. Ja nõnda siis ei teadnud keegi tükk aega temast mitte midagi.

Alles mõne aja hakkasid taas tulema teated, et teda olla siin või seal Tartu tänavail nähtud. Siiski jäid üksikud tähelepanekud harvadeks ning võis arvata, et tegemist on mõneti juhukülalisega.

Ainult Anti ise teadis seal pimedas metsas, kus ta pidi maid ja kuid jagama oravate, rebaste ja kährikutega, kus ta on või mis ta teeb.