ÖÖ

Ning ikka ja jälle olen ma õnnelik selle üle, et meil on olemas BM, mis toob tasakaalu ja rahu sellesse musta südamesse, mille aus omanik ma olen. Kõik asjad saavad taas omale õigele kohale ning pilgus süüdatakse taas tuli....













....mida kellelgi teisel eales ei ole.....

Järjejutt 3

Meie järjejutu kolmas ja ühtlasi eelviimane osa viib meid väga üksildastesse paikadesse, mida Järva-Madise kihelkond rohkelt sisaldab. Minu rännakud siin – ja neid on viimase poolteise kuu jooksul olnud päris mitmeid – hakkavad nüüd otsa saama, kuna Järvamaa elu on minu jaoks veel vaid paari napi nädala jagu ning siis tulevad teised lood, mis saavad osaks ühest suurest traagelpuntrast nimega elulugu.

Kirjutamise paus on vahepeal suur olnud ning selle täpset põhjust ei oskagi öelda. Osalt olen olnud lihtsalt laisk, teisalt aga tuli ka elada, selle asemel, et sellest ainult kirjutada.

Ühesõnaga öeldes sai talv otsa ning kevad tuli sellise tormiga, et pea mõne päevaga oli lumi silma alt läinud. See ei tähendanud aga sugugi seda, et lumi oleks üldse ära kadunud. Metsa alla jääb ta tõenäoliselt oktoobrini püsima, kuni uus õrn lumekiht teda katab.

Suurel reedel, kui aega lahedalt käes, otsustasin ära käia Kaalepi Linnamäel, mida vaata et terve talve piielnud olin, kuid kuna koht asub keset sood ja metsa, siis pidin pikka aega leppima lihtsalt kaardi pealt õige punkti imetlemisega. Nüüd aga panin omad uhiuued kummikud jalga ning teekond rappa võis alata.

Nagu pildid ise jutustavad, oli raba vett täis ning kummipaadiga oleks tõesti kohati hästi hakkama saanud. Veed voolasid, laudtee kadus siin-seal ära ning ühel korral oleksin äärepealt kraavi jalutama läinud, kuid sain õnneks oma eksitusest õigel ajal aru. Suutsin siiski vee ka üle kummikuääre lubada ning etteruttavalt peab mainima, et vesi külastas mu jalgu veel tublil paaril-kolmel korral matka jooksul.

Raba enam-vähem läbitud, suunasin koonu metsa. Nüüd alles läks lõbusaks! Lund oli kohati kuni 40 cm; ainus, mis hoidis õigel rajal, oli puude tüvedele punase või kollase värvitud matkaraja märgistus, seegi paiguti raskesti leitav. Inimhingedest muid jälgi seal polnudki, olin sattunud tõelisse põtrade kuningriiki. Nemad olid kõikvõimalikke elutegevuse jälgi rohkelt jätnud. Paraku ühtegi elutegevuse jälgede loojat ennast ma oma Kolgata-teel ei kohanud. Kuna vett oli mitu korda jalanõudesse läinud, siis olid sokid märjad ja paksus lumes hakkas jalgadel väga-väga külm. Kõigest hoolimata jätkasin, kuna tagasitee enam eriti ei võlunud.

Jättes vahele kirjelduse, kuidas ma mitu tundi metsas elu eest üritasin kuidagimoodi edasi liikuda, jõudsin ma viimaks sildini, mis ütles miskit, et siin on pelgupaik Kaalepi linnamägi ja et see on riikliku kaitse all ning tal on registrinumber see ja too jne jne. Väsinud rändur muidugi väga rõõmus ning kohe järsust künkast üles ronima. Korraga näeb – keegi liigub võsa vahel. Jääb seisma, hakkab lähemalt vaatama. Ennäe – mingi karvane loom, nagu müts passib eemal. Rännumees võtab oma seebikarbist tuunitud fotoaparaadi ja hakkab karvakera pildistama. Fokusseerimine on tülikas, aga loom on hirmus kannatlik. Kokku tuleb umbes 25 minuti jagu fotosessiooni, millest mõni tulemus on nii enam-vähem. Paar tükki neist on siin, nii et võite ise oma zooloogia-alased teadmised vaka alt priiks lasta ning arvata, mis puntraga tegemist on:

Vahepeal tüdisin passimisest ära ning käisin mäel ära. Pole miskit öelda, ilus koht on, ma läheksin ise ka siia sõja eest pakku, sest milline vaenlane ikka viitsib nii kaugele vantsida, nad ju ikka pigem mugavad vennad. Tagasi tulles passis tuust ikka seal, kus enne – kiiret tal eriti just polnud, pealegi – kuhu tal kodunt ikka minna?

Tagasitee oli palju lühem, ehkki vahepeal tuli lumes sumpamist jälle ette. Kuna minu kartograafiline abimaterjal oli pehmelt öeldes kesine, siis helistasin oma lahingpaarilisele, kes Tartus muuhulgas palju aerokaartidega tegeleb ning palusin tal öelda, kuskohas ma üldse asun. Telefonivestlus oli umbes järgmine:

„Nüüd peaksid kraavi nägema vasakule minemas.“

„Ei ole miskitki kraavi. Aa, ei, nüüd näen. On kraav.“

„Umbes kahesaja meetri pärast tuleb paremat kätt väike tiik.“

„Selge. Kõnnin siis edasi.“

Jne.

Kui pärast kõiki looduse seatud takistusi ja raskusi viimaks koju jõudsin, oli matka algusest möödunud umbes seitse tundi. Jalad said muidugi külma, mistõttu tegin tulist jalavanni ning olin kaks tundi haige, mis väljendus oksendamises ja halvas enesetundes, aga sama kiiresti, kui see kõik tuli, ta ka läks ning kõik sai korda.