Unelendaja

Nälg, taud ja saluudid

Howls of Winter 15.02.2014

Sel tähelepanuväärsel laupäeval korjasime ansambel Formi liikmed - niipalju kui neid oli -  Tartus auto peale ning kruiisisime Tallinna, sest klubis Tapper pidi kohe algama suurejooneline bläkipidu "Howls of Winter". Minu roll oli tagasihoidlik, ent (vähemalt enda meelest) vajalik - olin Formi autojuht, roadie ja ihufotograaf. Minu kohustused piirdusid seega kaine püsimisega ja...noh, see oligi kõik.

Jõudsime aegsasti kohale ning et vahepealsest pole midagi tähelepanuväärset kirjutada, hüppan selle koha juurde, kui Form kella seitsme paiku lavale astus ja minifestivali sisse juhatas. Nendele, kellele mainitud nimi veel tundmatu näib, mainin, et see on Arhitekti nime kandva muusiku eestvedamisel juba 2007. aasta paiku sündinud industriaalsete alatoonidega black metal bänd, mis on seni välja andnud vaid ühe demoplaadi 2009. aastal. Viimase veidi enam kui aasta jooksul on Form võtnud jalad kõhu alt välja ning asunud end kontserditel näitama. Tallinna live oli Formile üleüldse kokku neljas. Ükski bändimees pole algajate killast - kõik nad on lavalaudu tallanud juba üksjagu - aga ühtse bändina kokkukasvamine on siiski nõudnud aega. Olles näinud nende kontserdit varem paar korda, võin öelda, et siin Tallinnas esitatu oli nende seni parim. Muidugi pean möönma, et ma pole oma hinnangutes vast kõige erapooletum, kuna Formis mängivad mu lähedased sõbrad ja sugulased. Aga ometigi - hea oli! Form pole just bänd, mille muusika saatel juukseid loopida, pigem tuleb olla tähelepanelik, sest kunagi ei tea, millise põnevaga käigu või pöördega järgmisel hetkel välja tullakse. Parim lugu oli kavas viimane, kus Arhitekt oma hüsteerilise bläkihääle viimaks kõrist täielikult valla päästis. Kogu tema esitlusviis oli energiline ja (heas mõttes) häiriv. Nagu oleks laval mürgeldanud Shiningu vokalist Kvarforth. Eraldi kiidan head selget heli, mis ka järgmiste bändide nautimisele tublisti kaasa aitas.


Järgmine bänd Devlsy oli Tallinnasse esinema sõitnud Leedust. Neljameheline punt mängib enda väitel post black metalit ja shoegaze'i. Ei vaidle stiilimääratlusele vastu. Ilmselt pole ma kaugeltki ainus, kellel uued muusikalised avastused tekitavad võrdlusi varemkuulduga, kuid ma ei soovi nendega siin ka üle pingutada. Ütlen vaid niipalju, et Devlsy meloodilistes helimaastikes ja kurjades häälekäristamistes oli täitsa midagi vanemale Katatoniale omast. Muusikat ilmestas ka sobiv visuaalne toetus.

Ja kitarrist nägi välja nagu Steve Morse.


Õhtu kolmas bänd osutus minu jaoks vaata et kogu õhtu naelaks. Eschatos Lätimaalt mängis bläkki ülivägaveenvalt. Bändi esileedi vokaalid teevad Arch Enemy taolistele igavatele naismetallistidele (meesmetallistidest rääkimata) pikema jututa ära. Tema ja terve bändi esinemismaneer püüdis intensiivsusega mu kohe oma võrku. Riffid olid huvitavad, hästi läbi mõeldud ning kontserdist lummatult ostsin ma ka nende plaadi, millele osaliste autogrammid peale lunisin. Hiljem oli koduteel mõnus kuulata, ainult lühikeseks jäi ta, sunnik!

(Pildile ei tahtnud nad paraku eriti selgelt jääda. Või siis ongi nad säändsed ebamaised)

Thou Shell of Death - Eesti black-doomi lipualus - mängis eriaegseid lugusid, sealhulgas ka kõige vanemalt helikandjalt, mida minagi kuulnud olen ning mis seetõttu eriti tuttavlik tundus. Visuaalse poolega olid nad tublisti vaeva näinud ning see on ka minu meelest väga vajalik, sest ainuüksi muusika osas jääks bändi elav esitlus üksluiseks. Siit võiks ehk edasigi mõelda - lugude mängimise ajal läbi viia spirituaalseid rituaale vms. Igatahes on TSoD tervikliku kontseptuaalsuse (kus heli ja pilt kokku pannakse) loomise poolest kindlalt Eesti üks omanäolisemaid kollektiive.


Leedu bläkiau Luctus on Eestis käinud korduvalt varemgi. Mis siin öelda - tehniliselt korralik, energiline nagu peab, hinne viis. Paiguti selline rokilikki. Latti pole vahepeal alla lastud. Siiski ei jõudnud ma neid eriti kaua kuulata ning jutt neist jääb lühikeseks.

(Kahjuks on nendestki fotod ähmasevõitu)

Ellende nimeline kollektiiv oli kohale tulnud kaugelt, lausa Austriast. Nende muusika läks minu kõrva jaoks mõneti kokku Devlsy loominguga. Oli seegi karm, aga melanhoolne, pigem mõtisklev kui rahutult rapsiv. Bläkikäikudele andis kõvasti juurde tšellosaundi kasutamine, mis vähemalt praegusel kontserdil tuli plaadilt või arvutist. Ellende muusika on midagi sellist, mille kuulamine viib su kaugele-kaugele ära. Sinu enese siseilma soppidesse, mille olemasolust olid sa seni vaid unistanud. Vokalisti esinemiskuub oli kokku pandud rebaste ja hirvede luudest ning nägin iseäranis esteetiline välja.



Kokkuvõtvalt - oli tore! Tore, et palju huvitavat muusikat kuulsin. Tore, et esindatud olid väga eripalgelised esinejad, kes näitasid, kui avarad tegelikult black metali võimalused on. Tore, et vanu ja uusi tuttavaid nägin. Teine kordki!

P.S. Loodan, et ajatu kunstiväärtusega mosaiigid on endiselt Tapperis alles. Kohe tuleb Muinsuskaitseamet ja võtab need kultuurimälestised riikliku kaitse alla.

Luuleõhtu

 Tartu linna peal saab tasuta luuletusi kuulda ja ise lugeda! Seda võimalust ei saa vahele jätta.

Eriti kuna
 
 Jürgen Rooste luule on päris terav.

http://www.genklubi.ee/wp-content/uploads/2014/02/KuLu_Rooste-300x414.jpg























Plakat on siit: http://www.genklubi.ee/2014/02/20/kulu-jurgen-rooste-luuleohtu/

Värviline voldik

Just äsja tuli trükikojast välja uus ajalugu populariseeriv voldik, mis jutustab Eesti ala asustusest ja kultuurmaastikest aastatuhandete vältel. Panen siia välja voldiku voltimata pooled. Neid tuleb lugeda nii, et algus on esimese pildi paremas servas (kus on pealkiri), seejärel minna teise pildi juurde kiviajast kuni rauaajani ning seejärel tulla tagasi esimese pildi vasakusse serva, kesk- ja uusajani. Kes tahab, sellele võin tuua ka päris-päris-voldiku.

Minu kirjutatud on uusaeg. Tekstide autoriteks on veel Pikne Kama, Liivi Varul ja Andres Kimber. Pildilise poole lõi Kätrin Beljaev.
 
http://uputaja.blogspot.com/2014/02/varviline-voldik.html


Ja suure organiseerimistöö tegi voldiku valmimisel ära Viire Kobrusepp.

Jaanuarised kirjatööd

Selle aasta jaanuaris ilmus kaks värsket arheoloogia-alast trükist, milles võib leida ka minu osalusega kirjutisi. Esimene neist on Tartu Ülikooli arheoloogide eestvedamisel valmiv populaarteaduslik arheoloogia aastakiri Tutulus, millel tänavu ilmus teine number. Lugemist on, nagu alati, üksjagu, minu käsi on aga olnud rohkemal või vähemal määral mängus kolme teksti juures. Millistel täpsemalt, selle peate ise välja uurima. Muidugi soovitan ka teisi artikleid, mille autoriteks on terve müriaad sõpru-tuttavaid.

http://tutulus.ee/wp-content/uploads/2013/02/00_esikaas_web-226x300.jpg
Tutulusel on nüüd olemas ka oma koduleht, mida hakatakse jooksvalt täiendama (sealt võtsin ka ajakirja kaanepildi). Praegu on täielikult üleval eelmine, 2012. aasta number, kuhu ma ka tagasihoidliku nupu kirjutasin. Kodulehekülje aadress on väga lihtne: http://tutulus.ee/

Teine uudis on põhja poolt. Harjumaa Muuseum Keilas avaldas oma uurimuste sarja üheksanda kogumiku, mis keskendub arheoloogiale. Nimeks "Arheoloogia kogumik." ;) Seitsmest artiklist viimases räägime veidi ühest Rapla kandi vanemast soliidsest härrasmehest, kes 18. sajandi teisel poolel maeti Rapla kirikaeda ning kelle me 2011. aastal välja kaevasime. Juttu on peamiselt sellest, kes see maetu siis ikkagi olla võis ning milline oli tema elu. Raamat on igatahes juba müügil, lisa võib lugeda selle kohta siit (kindlasti leiate nimekirjast õige teose vaevata üles):

http://www.hmk.ee/kontaktid-ja-ametlik-info/trukised/

Pean muidugi veel ära mainima, et Arheoloogia kogumiku esitlus Harjumaa Muuseumis ning hilisem öise Keilaga tutvumine olid väga meeleolukad. Tasub ikka kirjutada!

Meenutus: Seitsmes Meel 1. veebruaril Tartus

Veebruarikuu esimesel õhtul astus Tartu Uues Teatris üles ansambel Seitsmes Meel, kes oma nime mängis kuulsaks juba 1980. aastate teisel poolel, ent kellest seejärel üle kahekümne aasta suuremat kuulda polnud. Sellepärast võib aimata mu elevuse põhjust, kui ma jaanuari keskpaiku plangu peal nende kontserdit reklaamivat plakatit nägin. Nende jaoks, kellele sõnapaar "Seitsmes Meel" seostub vaid erinevate esoteerikateemadega, ütlen selgituseks, et selles bändis laulis Henry Laks. Sellega peaks kõik oluline öeldud olema.

Eks ole tõsi, et päris alguses oli mul endalgi kerge värin sees. Et kas asjad laabuvad, kas bändimeeste vahel on keemiat või on tegemist pelgalt puhtnostalgilise katsega vanu aegu meenutada, kas Laksi hääl kannab välja jne. Olid ju vahepeal laulja elus pehmelt öeldes keerulised ajad, mil tervis ja vastupidamine tõsiselt proovile pandi. Aga ometi jätkus tal jõudu ja visadust taastuda ning tänapäeval on Henry Laks taas laval kuulajaile laulmas, milleks ta kahtlemata näibki olevat loodud. Ning tema hääl on väärt kuulamist! Ilus, igatsev, veidi nukrameelne... Eriti tuli tema hääle jõud välja vaiksemates lugudes, raskerokimüristamises ta pillidega nii väga võistlema ei hakanud. Lugude vahele luges Laks ka oma luuletusi.

Samamoodi head võib öelda ka kogu ülejäänud bändi kohta. Kitarrist Kalle Vilpuu on kahtlemata hoidnud pilli peos rohkem kui vaid kord aastas jaanitule ääres - võimsad pikad soolod, sellised, nagu neid 80-ndatel veel osati sepitseda, tõid paiguti lausa külmavärinad seljale. Kuigi päris alguses oli bändis tunda kerget ebakindlust, siis alates esimesest uuest loost ("Hoia teel") alates läks kõik täielikult paika. Ja see, et ansambel Seitsmes Meel uusi lugusid meisterdab, annab lootust, et ehk ilmub kunagi ka uus album. Pealegi oli uus materjal vähemalt sama hea kui vanem kraam.

Uue Teatri saal oli rahvast täis ning bänd võeti väga soojalt vastu. Pärast põhikava lõpetamist ei lastud mehi puhkusele, vaid kutsuti veel kaks korda tagasi lisalugudeks.

Me ei pea ilmtingimata vanu aegu taga igatsema, vaid võime nautida seda, mis meil on head siin ja praegu. Hea, et Seitsmes Meel tagasi on, kes seda võimaldab. Hea ka, et nad uusi lugusid teevad. Edu!



Pildi võtsin siit: http://www.uusteater.ee/?event=kontsert-seitsmes-meel

Kõrvailu ka:

Tartumaa tuur 2014

Kuna arvuti oli jaanuari alguses veidi aega rikkkis, siis ei saanud ma teatud sündmusi õigeaegselt oma isiklikus veebižurnaalis kajastada, mistap pean seda tegema väikse ajalise viivitusega. Ent pole hullu, miski oluline ei jää sellepärast veel sootuks mainimata.

Nagu näha võib, olen seotud ühe isevärki projektiga. Tuuritame mööda Tartumaad ringi, teeme muusikat ja näitame, kuidas musitseerida ning ise pille teha. Esimene neist kontsert-õpitubadest toimus juba eelmisel neljapäeval Puhja Noortekeskuses, täna jätkub möll Kambjas. Möll majore.






Langenu plaat tulekul!

Hetke kõige tähtsam uudis on see, et Langenu sünnitab varsti esimese täispika albumi. Nimeks tal "Need, kes näevad imesid." Reklaamplagu on selline, aga tegemist pole veel ametliku kaanekujundusega. See veel tuleb.