Eks ole tõsi, et päris alguses oli mul endalgi kerge värin sees. Et kas asjad laabuvad, kas bändimeeste vahel on keemiat või on tegemist pelgalt puhtnostalgilise katsega vanu aegu meenutada, kas Laksi hääl kannab välja jne. Olid ju vahepeal laulja elus pehmelt öeldes keerulised ajad, mil tervis ja vastupidamine tõsiselt proovile pandi. Aga ometi jätkus tal jõudu ja visadust taastuda ning tänapäeval on Henry Laks taas laval kuulajaile laulmas, milleks ta kahtlemata näibki olevat loodud. Ning tema hääl on väärt kuulamist! Ilus, igatsev, veidi nukrameelne... Eriti tuli tema hääle jõud välja vaiksemates lugudes, raskerokimüristamises ta pillidega nii väga võistlema ei hakanud. Lugude vahele luges Laks ka oma luuletusi.
Samamoodi head võib öelda ka kogu ülejäänud bändi kohta. Kitarrist Kalle Vilpuu on kahtlemata hoidnud pilli peos rohkem kui vaid kord aastas jaanitule ääres - võimsad pikad soolod, sellised, nagu neid 80-ndatel veel osati sepitseda, tõid paiguti lausa külmavärinad seljale. Kuigi päris alguses oli bändis tunda kerget ebakindlust, siis alates esimesest uuest loost ("Hoia teel") alates läks kõik täielikult paika. Ja see, et ansambel Seitsmes Meel uusi lugusid meisterdab, annab lootust, et ehk ilmub kunagi ka uus album. Pealegi oli uus materjal vähemalt sama hea kui vanem kraam.
Uue Teatri saal oli rahvast täis ning bänd võeti väga soojalt vastu. Pärast põhikava lõpetamist ei lastud mehi puhkusele, vaid kutsuti veel kaks korda tagasi lisalugudeks.
Me ei pea ilmtingimata vanu aegu taga igatsema, vaid võime nautida seda, mis meil on head siin ja praegu. Hea, et Seitsmes Meel tagasi on, kes seda võimaldab. Hea ka, et nad uusi lugusid teevad. Edu!
Pildi võtsin siit: http://www.uusteater.ee/?event=kontsert-seitsmes-meel
Kõrvailu ka:
0 arvamist :
Post a Comment