2012 tagasivaates

Aasta viimane päev on kokkuvõtete tegemiseks ning uute plaanide sättimiseks just paras aeg. Ehkki blogikirjutamises ma erilisi saavutusi näidata ei saa, on see-eest mitmeid teisi asju, mis 2012. aastast eredalt meelde jäävad.

Alustame muusikast. 2012. aastal esinesin erinevate muusikaliste koosseisude ridades üles seni rekordilised 32 korda. Tõsi, mitmel juhul astusin üles ühel ja samal sündmusel, aga eri ansamblitega, mistõttu olen lugenud neid kõiki eraldi. Statistika huvides märgin ära esinemisarvu ansamblite lõikes:

Valendik 11
Sirgutii 11
Langenu 4
Ulguränd 2
+
külalis- või asendusliikmena:
Derpt 2
Samm Samm 1
+
üks nimeta duoprojekt 1


Esinemispaikadest domineerib Tartu (üle poole juhtudest), ent sai käidud ka teistes väga huvitavates paikades (kordade arvu ei hakka siia lisama). Kokku:

Tartu
Tallinn
Valga
Põlva
Jõgeva
Voore (Jõgevamaa)
Valma (Viljandimaa
Puka (Valgamaa)
Moršin (Ukraina)
Ivano-Frankivsk (Ukraina)

Kuna juba jaanuari algus ootab uute esinemistega, siis võib arvata, et uus aasta saab olema vähemalt sama aktiivne selle koha pealt.

Muudest muusikaliselt tähelepanuväärsetest asjadest väärivad äramärkimist veel esmakordne päris-stuudio külastamine, seda siis 2 loo demode tegemiseks Valendikuga - õige varsti saavad tulemusi kõik huvilised kuulda - , samuti Tartu black metal rühmituse Pergeruse moodustamine/moodustumine. Peagi panen üles selle kohta kõneleva voldiku materjalid, nii et ka sellest võivad kõik lugeda.

Teaduse poole pealt võib aasta samuti õnnestunuks lugeda. Trükis ilmusid kolm artiklit, mille kaastööliseks olin, terve rida kirjutisi on kirjutamisel või ootamas oma järge. Juhatasin väikesemahulisi arheoloogilisi kaevamisi ning valmis sai ka üks juba mitu aastat ootav mahukas kaevamisaruanne. Olin mitme uue muistise avastajaks või kaasavastajaks ning on kindel, et tehtud töö lubab edasisi saavutusi. Ettekanded (teadusmaailma kontsertid) viisid mind lausa ühel korral lausa Pihkvasse, selle kõrval muidugi telg Tartu-Tallinn ning Rõuge muinasmaja eksperimenti tutvustasin/tutvustasime lisaks Elvas, Rannus, Võnnus, Karksis, Võrus ja Räpinas (said vist kõik kohad ära mainitud). Teiste ettekannetega käisin veel paar korda Obinitsas. Siingi ootavad veel ees juba uued sihid.

Ahjaa, muidugi muinasmaja elu talve kõige külmemal nädalal oli samuti saavutus omaette.

Reisimise koha pealt oli 2012 tihedam kui eales varem. Esimene kaugem rännutee viis mind aprillis Lõuna-Rootsi Malmösse Margusele ja Maarjale külla. Viibisin seal kokku 10 päeva ning selle aja jooksul kolistasime mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi Malmös, Lundis, Trelleborgis, Lommas ja mujal. Korra põikasime ka Taanimaale Lejresse, kus tahtsime külastada sealset arheoloogiakeskust. Kuna see oli kinni, siis kolasime ringi ning avastasime endi jaoks terve karja eriaegseid muistiseid - pronksiaegseid hiidkääpaid ning viikingiaegse laevkalme ja ülikuelamu põhja. Väikese üliägeda arheoloogia/ajaloomuuseumi leidsime ka.

Teine sõit viis meid juulikuus Sirgutii ja Valendikuga Poola ja Ukrainasse kontsertitele. Ukrainas puutusime kokku slaavi hinge eripäradega ning proovisime ka huvi pärast kätt tänavamuusikutena. Oli väga huvitav, ehkki natuke väsitav reis.

Augusti alguses pakkisin seljakoti kokku ning sõitsin nädalaks Poola Masuuriasse ühel linnamäe väljakaevamistele. Seal oli koos rahvusvaheline seltskond - poolakad ja inglased ning esindatud olid ka Ungari ja Kanada. Eestlastest olin suurem osa ajast ainus, lõpus tulid veel kaks kolleegi, kes veel minust sinna maha jäid. See nädal oli kuldne - äge ja huvitav seltskond, põnevad leiud, maaliline loodus. Igatahes on mul seniajani soov kunagi veel Masuuria järvedemaad külastada. Ja mainimist väärivad kindlasti need kaks ööd Varssavis, mis ma nii edasi- kui tagasisõidul pidin järgmise bussi ootuses veetma. Tüüpilisele kõnnumaa avastajale omaselt lageda taeva all, kasutades olemasolevaid vahendeid ning pidevalt metsloomade ja vaenulike hõimude pärast valvel. > : )

Augusti lõppu mahtus veel üks Stockholmi kruiis, mille raames väisasime Maarja ja Margusega Stockholmi ajaloomuuseumit ja militaarmuuseumit. Viimases oli üsna adekvaatne väljapanek Eesti tänapäevasest kaitseväevarustusest, ehkki millegipärast 1950.-1960. aastate eskpositsioonis ;). Väärt kohad on mõlemad, soovitan.

Oktoobri alguses käisime arheoloogiarahvaga Pihkvas, kus pidasin ka ettekandekese. Meile näidati igasuguseid Pihkva vanema ajalooga seotud paiku, samuti sõidutati ringi Pihkvamaal - nt Võbutõs ja Borohnovos ning lisaks Irboskas. Süüa anti hästi, inimesed olid toredad ning kõik läks igati hästi.

Rääkida oleks 2012. aastast veel palju.Külastatud ja osaletud kaevamistest, külastatud kontsertitest ja pidudest, maal puhtaks tehtud laudast ja jõuludest pakaselises maatalus, suusamatkast ja paljust veel, mis juba teenimatult unustusse kipub jääma. Aga las ta selleks korraks jääb. Tuleb uus ja veel parem. Kindlasti.

Vepsa poprock - Jousnen Jarved

Pärast väikest vahet (sest tegemist oli palju) tulen tagasi oma soome-ugri levimuusika rubriigiga. Nagu näha, on seni üsna hästi esindatud erinevad saami kollektiivid (Skandinaavia ju ikkagi!) ja ka Siberi väravail asuvate suuremate rahvaste ansamblid. Samas on ilmselgelt alaesindatud läänemeresoome keelsed bändid. Soome- ja eestikeelseid muusikuid ma niipea tutvustama ei hakkaks, sest neid teavad kõik niikuinii, aga teiste rahvastega kipub see nadi olukord olema, et neid on kole vähe alles ning seega on ka võimalus millegi iseäralikult ägeda peale sattuda kasin.

Ometi-ometi pole olukord päris trööstitu. Juba ainuüksi vepslastel on üks üsna omanäoline bänd. Kes pole vepslastest ja vepsa keelest midagi kuulnud, neile teadmiseks, et tegemist on Laadoga, Valgejärve ja Äänisjärve kandis elava pisikese rahvakilluga. Vepsa keele oskajaid on vaid kuskil 5000 ja 6000 vahel ning arv väheneb pidevalt.

Ansambel aga, mida mainisin, kannab nime Jousnen Jarved ning teevad nad mingit popi-folgi-roki segu. Bändis on tervelt kolm modellivälimusega naist ning näib, et kitarrimees on ka oluline tegelane. Nojah, väga professionaalne bänditutvustus minu poolt... Muusika on iseenesest küll selline, mida ma ise igapäevaselt ei kuula, aga see ei tähenda, et nad seda halvasti teeksid - vastupidi! Looming on mitmekeelne, lisaks vepsale laulavad nad ka vene ja inglise keeles. Allolev videoga lugu "Mikš" on päris hea näide Jousnen Jarved-e kalduvusest segada erinevaid keele ja kultuurielemente ning saada tulemus, mille peale nii väga lihtsalt ise ei tuleks. Ei hakka ette ütlema, video räägib ise enda eest:



Muuhulgas on ansamblil ka oma maispeissi lehekülg: www.myspace.com/jousnenjarved/

Komi alternatiivrock - Bord

Inimesi, kes peavad oma emakeeleks komi keelt, on kaugel Euroopa servaaladel, Komimaal, kokku umbes 390 000. Peamiselt jaotavad keeleteadlased komi keele veel mitmeks murdeks, millest peamised on sürjakomi ja permikomi murded. Või siis öeldakse, et tegemist on kahe lähedase, kuid siiski erineva keelega.

Nii või teisiti näib, et Komi Vabariigis tehakse muusikat päris palju. Olen oma pikkadel youtube-rännakutel leidnud Komimaalt nii oi! punki kui black metalit, sümfometalit kui diskotümakat. Ainus häda on see, et peale väheste õnnelike erandite tehakse seda kõike peaasjalikult vene keeles. Aga pole hullu, kuuleb ka komi keelt. Näiteksnoor ansambel Bord, kes segab oma muusikasse ühtviisi nii rokki, punki kui metalit. taas kord puudub mul aim, millest jutt käib, sest noh, olgem ausad, mu komi keele oskus pole kunagi teab mis tasemel olnud.

Albumit pole Bordil veel ilmunud, aga lisalugemist leidsin guugeldades siit: http://www.finnougr.ru/news/index.php?ELEMENT_ID=3260



Keda huvitab, siis näiteks sümfometal/rokk-ansambel MidWinter Magic on ka komi keeles laulnud, aga päris esinduslikku youtube-videot pole ma neil kahjuks veel leidnud.

Põhjasaami hard rock - SomBy

 Tagasi Fennoskandias, hea muusika kodumaal. Saami keeltest enimlevinud on põhjasaami, peamiselt Rootsis ja Soomes, aga veidi ka Norras kõneldav keel, mille kõnelejate arvu hinnatakse laia vahemikku 15 000 - 25 000.

SomBy on 2004. aastal loodud üsna käreda kõlapildiga Soome-saami bänd, mille muusikas on taas selgelt äratuntav see Skandinaavia skene tunnetus. Senileitutest selgelt kõige metalim kooslus, meenutab vist mõneti Lullacry'd. 2009. aastal võitsid nad juba eelpool postitusteski läbikäinud Lieti vähemuskeelte lauluvõistluse.

Ja üleüldse sünnivadki nad seal põhjas kõik, pill käes. Koli või ise!

Mäemari pop - Lidia Kutšera ja Mihhail Tolstov

 Marid elavad peaasjalikult Volgamaal ja selle ümbruses, etniliselt jagunevad nad kahte suuremasse rühma, mäemarid ja niidumarid, kel on üksteisest pisut erinev kõne- ja kirjapruuk. Kokku räägib mari keelt umbes 490 000 inimest.

Stiililiselt on järgnev pala eelmistest väga erinev - süntesaatoril põhinev ilus poplauluke. Kuna aga mulle see lugu meeldib, siis tean ise, mida oma blogisse panna. Youtube on üsna kaheldava väärtusega marikeelset tümakat täis, aga see lugu on tõesti hea - kuulan seda ise juba teab mitmendat korda. Sellist muusikat tehti Eestis millalgi 80-ndate lõpus - 90-ndate alguses; meelde tulevad näiteks Alender ja Data ning varasem Erich Krieger.

Esitajatest ei tea väga midagi öelda. Näib, et tegemist pole mingite ühepäevaliblikatega, vaid sealkandis tunnustatud muusikutega (olgem ausad, juba seesinane laul on ju mäekõrguselt parem kui suvaline slaavi poptümm). Aga kuulake ise:



Boonusena on kohe siia lisada ka sõnad, nii et kõik saavad ise kaasa laulda (päris äge keel, mis?):

1-шы куплет:

Тӹнь пиш сылыкланет ӹдӹрäш.
Кыш сусу йӹрäлтӹшет кен?
Кыце сек цевер цӹреетшым
Лыпш ганьы сӹнзäвӹд нöртен?

Мыралтыш:

Ит ойхыры сäмӹрӹк ӹдӹр.
Шӱм кöргӹштет лин ӱштӹ тел.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

Ит мäгӹрӹ сäмӹрӹк ӹдӹр.
Лиäлтеш цилä ужат шке.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

2-шы куплет:

Мам ойхырет? Ик толеш кäнгӹж,
Ӹвӹртäш ыжар кугилäш,
Мам мäгӹрет? Вäшлиäт тäнгӹм
Йӹрäлтä тӹлäнетäт цäш.

Мыралтыш:

Ит ойхыры сäмӹрӹк ӹдӹр.
Шӱм кöргӹштет лин ӱштӹ тел.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

Ит мäгӹрӹ сäмӹрӹк ӹдӹр.
Лиäлтеш цилä ужат шке.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

3-шы куплет:

Тыр вадын анжал Йыл тӹрӹшкӹ
Колыштал кыце кек мыралта.
Йӹд ваш цилä гач изи шӹжвӹк
Луат кок лакан семжӹм шакта.

Мыралтыш:

Ит ойхыры сäмӹрӹк ӹдӹр.
Шӱм кöргӹштет лин ӱштӹ тел.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

Ит мäгӹрӹ сäмӹрӹк ӹдӹр.
Лиäлтеш цилä ужат шке.
Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

Анжал кӱшнӹ ик цолга шӹдӹр,
Йӹлгӹжӹн йыла тӹлäт вел.

Мычаш....

Udmurdi rock - Silent Woo Goore

 Saamimaalt rändame jupp maad itta, Udmurtiasse. Udmurte on veidi üle poole miljoni ning on väidetud, et tegemist on kõige punapäisema rahvaga maailmas. Ei teagi, kuidas sellega täpsemalt lood on, ansamblis Silent Woo Goore punapeasid igatahes olevat ei näi. Ega sest olegi suuremat lugu - hoopis olulisem on see, et nende muusika on tegelikult päris energiline ja äge. Selline natuke pungilik rokk. Laulud on väidetavalt siiski rahvatraditsioonipõhised (aitäh vihje eest!), mis seatud puht tänapäevasele taustale. Silent Woo Goore näikse olevat ka väga populaarne bänd, kes näiteks 2010. aastal esines Soomes Oulus (selle esinemise videosid on ka youtube täis). Parima kvaliteediga salvestis on aga möödunud aasta Itaalias peetud "Liet International" lauluvõistluselt. Tegemist on nimelt Euroopa vähemuskeelsete laulude võistlusega.

Lugu ise kannab nime "Kyrzasa Lezem Ali" (ma ei tea, kuidas see kirillitsas oleks, ega ka seda, mida pealkiri tähendab):




Ahjaa, sel aastal ilmus neil ka vist plaat "Toleze", kus antud lugu samuti peal.

Inarisaami rap - Amoc

 Soome-ugri levimuusika rubriik jätkab eelmise artisti lähikonnast, Saamimaalt. Inarisaami keel on koltasaami keelest veelgi õnnetum - seda kõneleb kõigest umbes 300 inimest. Teiste seas kuulub selle tagasihoidliku numbri sisse andekas räppar Amoc, kodanikunimega Mikkâl Antti Morottaja, kes on minust vaid aastakese vanem. Järgnev suurepärane lugu "Suomârâp Uarjih" pärineb 2007. aasta plaadilt "Kaccâm". Mida loo pealkiri täpsemalt tähendada võiks, pole mul aimugi.

Koltasaami rock - Tiina Sanila

Kaugel põhjas elavad saamid. Nad räägivad mitut keelt - tänapäevaks on neid järgi üheksa, sealhulgas selliseid, millel kõnelejaid vaid paarkümmend. Koltasaami keel ei kuulu küll KÕIGE haruldasemate saami keelte sekka, ent arvestades, et Soomes oskab seda keelt vaid umbes 400 ja Venemaal Koola poolsaarel lisaks veel 20-30 inimest, pole ka suuremat põhjust pidutsemiseks.

Siiski võivad koltasaamid olla rahul sellega, et neil on Tiina Sanila, rokkmuusik ja - nagu netist lugesin - ka poliitik. Poliitika poliitikaks, meid huvitab muusika. 2005. aastal andis Sanila välja albumi "Sää´mjânnam rocks!", mis peaks tähendama, et Saamimaa rokib (mingi koltasaami/inglise segakeeles) ning sellel on mind isiklikult väga intrigeeriv lugu "Anti on loom":




Soome rokikoolkonna mõju on päris tuntav, aga selline kergelt melanhoolne tunnetus ongi just see, mis teeb põhjamaa muusika ainulaadselt tõmbavaks.

Hundilaut

Koristasime Margusega lauda ära, nüüd võib vastu talve veel sisse kolida. Pilt on udune, aga õnneks jäi ufo-orb kenasti pildile. Veidi tingel-tangelit tuleb siin veel meisterdada - lõigata, kleepida, voltida.

Pärast aegade voolu

Keegi on oma päeva- ja ööraamatu vahepeal unarusse jätnud, jah? Olen maailmas ringi tormanud ja teinud sada asja korraga ja üle ühe. Sirutanud tiivad ning lennanud, ikka üles, et päike mind tuhaks kõrvetaks ja tuul laiali laotaks.

Niikaua, kuni mul pole hetkel millestki targemast kirjutada (aga kas on kunagi üleüldse olnud?), pakun kuulamiseks hoopis oma uut imetlusobjekti:

Muusikaline vahepala

Malmö muljed jätkuvad varsti. Seniks aga kuulake muusikat ühelt kõige loomingulisemalt ja eklektilisemalt heliloojalt, kes sellel maal eales kunagi elanud on.

Malmö pt 4

Teisipäev oli omaette Malmö avastamise päev. Toppisin endale niipalju riideid selga, kui mul oli, sest ilm oli jahe ja tuuline ning pealegi kippus mul kurk valusaks ja nina vesiseks. Esiteks lonkisin ma muuseumi juurde, kus leidsin tänava äärest ühe muistse lohukivi, ja seejärel sealt edasi Malmö linna peamise maamärgi "Turning Torso" juurde. See nimelt on Põhjamaade kõrgeim pilvelõhkuja 190 meetri ja 54 korrusega, nii et ära eksimiseks pidi ikka suisa lauspime olema. Seda ma päris veel ei olnud, sest torni leidsin vaevata üles. Ehitatud on ta selliselt, et näib, nagu väänataks teda välja. Veidi lisalugemist ja pilt kah:
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso

Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.

See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.

Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.

Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.

Malmö pt 3

Esmaspäeval algas uus arginädal ning Maarja võttis mu kaasa Malmö muuseumisse, kus ta praktikal on. Mineku jaoks tegime Margusega mulle ühe jalgratta enam-vähem sõidukorda. Sõitma asudes selgus, et tegemist on tõenäoliselt kõige hullema jalgrattaga, millega ma oma lühikese elu jooksul sõitnud olen, kuigi suure tõenäosusega aitas kaasa ka minu talve jooksul tekkinud olematu vorm. Tohutute jõupingutustega õnnestus mul siiski Maarja kannul muuseumisse jõuda ja sain mahti rahus veidi verd köhida.

Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.

Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.

Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.

Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.

Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.

Malmö pt 2

Pühapäeval istusime kolmekesi Malmös rongi peale ja sõitsime Kopenhaagenisse ning sealt edasi ühte väikesesse maakohta nimega Lejre (mida hääldatakse Laire). Seal nimelt öeldakse olevat üks tore arheoloogiakeskus, kus püütakse erinevaid arheoloogiaeksperimente läbi viia. Näiteks selliseid, kus kirvega maja valmis raiutakse ja tulekivist pihukirveid nikerdatakse ja siis nendega näiteks hirv maha lüüakse. Olgu, selle viimase osas pole ma nii kindel, aga umbes midagi taolist igatahes.

Jalutasime tükk maad, sellest osa läbi metsatuka, ning jõudsime peasissekäigu ette, kus selgus, et tore arheoloogiakeskus polegi nii tore ja tehakse lahti alles 1. mail. Otsustasime siis, et mis nendest larparitest ikka vahtida, ja nautisime selle asemel Taani kaunist pastoraalset maastikku. Ainult vihm kippus seda idülli kergelt nurjama. Muuhulgas kohtasime oma tee peal üht parajat kääbast vanemast pronksiajast ning mingi kuninga või üliku pikkmaja aset viikingiajast.

Seejärel leidsime üles Lejre muuseumi, mis meie suurimaks rõõmuks oli tasuta ning kus leidus veel igasuguseid imetabaseid vidinaid 1000 aasta tagant.

Istusime veel muuseumi kõrvalhoones katuse all, ootasime vihma lakkamist ja kinnitasime keha. Seintel rippusid peened gobeläänid, mis kujutasid erinevaid kangelaslikke sündmusi Taani kuulsusrikkast ajaloost. Muuhulgas leidus ühel gobeläänil muinasastronautidele viitav kujutis, andes järjekordset tunnistust E. v. Dänikeni teedrajavale avastusele, et meid on minevikus külastanud ufokad ehk marslased.

Kui kõht täis ja vihm lakanud, tegime veel väikese ringi ümbruskonnas, kus me nägime PALJU HUVITAVAT. Näiteks veel neid kääpaid, mis Eesti mõistes oleksid parajad mäed, samuti ühe laevkalme jäänused, mis olid valmistatud menhiridest. Tõsijutt, olen valmis pead andma, et kalme rajamisel on olnud ühe teatava menhirimeistri käsi mängus. Rohkem vihjeid paraku anda ei saa.

Seda peab ka veel mainima, et Lejre kandis vedeleb igal pool tulekivi, nii et ma ei tea, kuidas nad näiteks mesoliitilisi asulakohti üles leiavad, kui iga mutimullahunnik on peoga seda pahna täis. Korjasime omale mõned ilusamad killud taskusse. Muuhulgas sain ühe sellise, mis meenutab kotka või sauruse küünist, nii et kujutan ette, et sellega saaks hästi näiteks kedagi tõhusalt vigastada. Ennast. või teisi.

Siis sõitsime taas rongiga Kopenhaageni kaudu koju Malmösse.

Uued seiklused juba õige pea!

Malmö pt 1

Olen juba alates reedest oma (seni) viimased elupäevad veetnud teiselpool merd Rootsis Malmö linnas. Andsin enne reisi mõnele inimesele lubaduse kirja panna, mis seiklusi vahepeal juhtunud on, aga seniajani ajas üks tegevus teist taga või siis tuli unele ruumi anda, nõnda et muljetada ei jõudnud ühti. Aga nüüd püüan siis veidi oma võlga vähendada.

Reedel sõitsin kohe päris hommikul bussiga Tallinna lennujaama, kus kohtasin puhtjuhuslikult vana klassivenda, kes minuga samasse lennukisse istus ja Kopenhaagenisse sõitis, et sealt edasi Kristianstadi minna ja endast karates Põhjamaade meister teha (sellest lugesin just uudistest). Temale oli see viimasel ajal juba päris mitmes õhusõit, aga mina olin viimati pealpool pilvi (ja sealjuures mitte unes, vaid ilmsi) käinud kuskil 2007 või nii. Suurema osa ajast ei näinud allpool midagi peale pilvede, sest lennuk hõljus umbes 11 km kõrgusel maapinnast ja õhusoojuseks öeldi olevat kuskil -55. Noh, nõndaks, möödusime sujuvalt Merkuurist ja Kuiperi vööst, misjärel teraslind mõnda aega pealtnäha sihitult Taanimaa kohal tiirutas, kuni endale maandumisplatsi leidis.

Tulin maha ja sain isegi oma seljakoti valutult kätte, mis kui udusulg mu õlgu rõhus, sest sinna oli pakitud kogu maailma humanitaarabi toiduainete näol. Koos üleõlakotiga kaalus mu pagas oma 28 kg. Rongiga tekkis algul kerge segadus, sest ma ei suutnud aru saada, millisel perroonil ma lõppude lõpuks ikka olema pean, et Malmösse jõuda. Paar rongi lasin seetõttu vahele, aga ka see mure lahenes viimaks ning tiksusin üle Sundi väina silla Rootsi kuningriigi poole.

Maarja oli vastas ning andis mulle oma bussikaardi, nii et sõitsin bussiga 4 peatust edasi. Maarja ise sõitis selle maa rattaga läbi, saime Värnhemi peatuses uuesti kokku ja läksime M&M-i korterisse.

Korter on ilus ja kuulub mingile prantslasele, keda ennast praegu kohal pole. Kultuursele inimesele omaselt on tema raamaturiiulis Moliere'i kogutud teosed ja otse loomulikult René Goscinny entsüklopeedia, kus on kirjas kõik inimkonna jaoks olulised faktid Asterixi koomiksi kohta. Kahjuks ei oska ma seda raamatut teatud keelte mittevaldamise tõttu lugeda, aga see selleks.

Kui Margus ka koju naases, tegime veidi plaane, mida õhtul tegema peaks. Otsustasime minna ühte jazzibaari. Teel nägime keset linna muruplatsil küülikuid, kelle tagaajamine lõppes tühjade kätega, kuid hoidke alt, tolgused - küll tuleb ka teil oma oinapäev! Jazzibaaris mängisid kolm pillimeest kitarre ja mandoliini ning laulsid stiilipuhast bluusi. Tõsijutt, kui neil poleks olnud tüüpilised skandinaavlaste näod peas, oleksin neid pidanud kuskilt USA lõunaosariikidest pärit karjaajajateks, kes saatuse kurjal tahtel on pidanud kuskil Skandinaavia pärapõrgus paguluses viibima ning igatsevad nüüd oma kaunist kodumaad taga.

Väga kaua me seal ei istunud, vaid läksime koju tuttu.

Malmöst endast ka paar sõna. Igale endast lugupidava bläkkari jaoks on tegemist püha Mekaga, sest just siin peeti 2008. aastal üks paljudest Gorgorothi nimeõigusega seotud kohtuistungitest. Seega - all hail to Malmö! Muidu on tegemist üsna tagasihoidliku linnaga, kus elab igasuguseid inimesi ja on mitu maja. Nii. Sellega on kohustuslik kirjeldus tehtud.

Laupäeval istusime kolmekesi bussi peale ja sõitsime Malmö lähistel asuvasse Trelleborgi, mis on väike linnake Rootsi lõunarannikul. Seal oli üks viikingiaegne linnus, mis millalgi 10. sajandi teisel poolel Taani kuninga (oli ehk Harald Sinihammas, kui ma õigesti pakun) käsul valmis ehitati. Linnuse ringvall oli korrapäraselt ümmargune, aga selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime (kuskil lõuna paiku), oli sellest alles jäänud vaid umbes veerand. Noh, vaatasime siis seda veerandit ja jalutasime veel veidi ringi. Käisime Trelleborgi muuseumis ja istusime pargis. Pargis jalutas lisaks inimestele ja koertele (aga koerajalutajaid on Rootsis üleüldse palju) veel igasuguseid kukkesid ja mõned kalkunid ja paabulinnud. Väikeses aiaga ümbritsetud tiigis ujus paar musta luike. Tahtsime minna ka mere äärde, aga sadam blokeeris kogu lähema ranniku ära ja plaan jäi katki. Selle asemel leidsime hoopis puhtjuhuslikult ühelt väikeselt tänavalt üles keskaegse frantsisklaste mungakloostri vundamendi, millest oli tehtud hubane mikropark.

Pärast sõitsime koju tagasi ning ei viitsinud sel päeval enam vähimatki teha.

Thgil gnimaerd

Päike väsis

Tasa on läinud jäljed üle künka teisele poole nõlva.

Tasa vajub päike taas serva taha. Enam ta võib-olla ei tõusegi.

Ma ei tea, mitu korda on päike päevi vahele jätnud. Mõnikord ta lihtsalt ei suuda enam.

Me läheme siis päikese kotta ja julgustame teda. Me ütleme: "Leia endas taas säde ning sütita leek, mis meid kõiki valgustaks."

Aga - me isegi oleme hakanud selles kahtlema. Kõiges selles.

Kas tõesti peab päike leidma jõudu, et MEID valgustama ja soojendama?

Kes oleme meie, et seda temalt nõuda söandame?

Jumalad?

Inimesed? ... Inimesed? Tõesti?

Millega oleme me päikese teinud enda tänuvõlglaseks? Ta ei võlgne meile ju midagi.

Las ta puhkab. Päeva või paar. Või paar aastatuhandet.

Isegi päike ju võib mõnikord seda.

Ellujäämislaagrisse!

Käes on uue nädala algus ning praegusel hetkel tähendab see seda, et loetud tundide pärast tuleb jätta kõik see hea, mida tsivilisatsioon on meile aastasadade jooksul omakasupüüdmatult valmistanud, ning minna nädalaks ajaks elama Rõuge muinasmajja. Riided on olemas, need võttis Viire juba eile õhtul kaasa, samuti on olemas varurõivad. Nii igaks juhuks, kuigi ma ei tea, kas neid ka viimases hädas kasutaksin. Tuleb vaid loota, et jään pakasele ja suitsuvingule peale.

Ei saa öelda, et ma oleksin selleks avantüüriks kõvasti valmistunud. Üleüldse olen ma talvel telgis - selles tavalises, ilma ahjuta variandis - ööbinud vaid paar korda ning siis olid miinuskraadid mannetud. Kõigele lisaks juhtus see mitu aastat tagasi. Ajaliselt kõige lähem kogemus võis olla ehk kevadel, mil ma aprillis metsas matkates paar ööd lageda taeva all veetsin, kaaslasteks vaid soojad riided ja magamiskott (kuigi mõlemad jäid külmale napilt alla). Nii et saab näha, kuidas siis seekord. Vähemalt ahi peaks tares põhimõtteliselt olemas olema.

Kuna tegemist on arheoloogilise eksperimendiga, siis saab meie, hullude, keda saab olema viis, elukäik suitsutares jooksvalt dokumenteeritud. Et ka teistel oleks lõbusam, siis pannakse kogu jutt avalikku ruumi lugemiseks. Nimelt siia: http://www.muinasmaja.edicypages.com/blog

Seega näis, kes seekordsel duellil muinasaeg vs inimene peale jääb. Senimaani on skoor olnud pigem muinasaja kasuks; pole ju ühtegi omal ajal oma ajaga rinda pistnud inimest pikemas perspektiivis elavate kirja jäänud. Aga niisama ilma võitluseta ka asja ei jätaks, ega ju?

Nii et et. Sukeldumine tundmatusse.

Fools

I'm crying I'm dying

I can see what's wrong with me
It's in my head
I can see what's gonna be
As I lie in my bed
Man is not my brotherhood
I am of the dead
I died as I lived as I loved and was born
On some distant hill
The reasons to hide were the reasons I cried
Fools pass laughing still

There can be bad blood in all and I can see
It's in my brain
You don't know the pain I feel
As I must live again
Rocks and stones can't bruise my soul but
Tears will leave a stain
They smile to themselves as they lay down my head
On some distant hill
The blind and the child sweep a tear from their eye
Fools smile as they kill

I got my own way to go and now I want
To take your minds
I believe if you could see
The blood between the lines
I believe that you could be
A better kind
Please lead the way so the unborn can play
On some greener hill
Laugh as the flames eat their burning remains
Fools die laughing still

Teaduspäev 20. jaanuaril 2012

Eesti Arheoloogiaselts korraldab 20. jaanuaril 2012.a. Tallinnas Rüütli tn.6, III
korruse suures saalis (ruum 303) teaduspäeva, mis on pühendatud Silvia Laulu ja
Lembit Jaanitsa sünnipäevadele.
Eriti oodatud on nii Tallinna, kui Tartu ülikoolide arheoloogiatudengid, kellel on
võimalus tutvuda eri põlvkondade muinasuurijatega.
Sissepääs Rüütli tn.10 valvelaua juurest.

Päevakord
12.00. Ain Lavi. Avasõnad.
Sünnipäevalaste õnnitlemine
12.40. Maria Smirnova, Anti Lillak. Tartu Ülikooli viimaste aastate
arheoloogilistest uurimistöödest Kagu- Eestis.
Ain Lavi. Uusi andmeid I aastatuhande pKr ehituskultuurist.
Tanel Moora. Head kolleegid Silvia Laul ja Lembit Jaanits.

Sünnipäeva tähistamise jätk kohvilauas vabas meeleolus
Arheoloogiaseltsi juhatus

Oli kord pidu

See juhtus juba eelmisel aastal, nimelt 30. detsembril 2011, mil sattusin õnnelike asjaolude tõttu õhtut veetma klubi Rock’n’Roll keldris. Mind sundis sinna minema paha saatus ja seletamatu huvi müra vastu, mida mõned kurdistunud esteedid millegipärast muusikaks kutsuvad. Eks ole hästi teada, et metal pole mingi muusika, vaid puhtakujuline lärm. Seda teadis omal ajal rääkida juba Balthasar Russow ning Goethe Instituudil on vastaval teemal välja antud lausa omaette ariklite kogumik. Ka mina usun neid täielikult, kuid sellest end mitte häirida lastes roomasin ikka kohale.

Ega ma polnud ainus. Rahvast ikka leidus, selline keskmine rokika üritus, kuigi ma pole mingi ütleja, kes igal võimalikul ja võimatul ajal ainult seal viibib. Üldse juhtun sinna, kuidas jumal juhatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soovisin hoopis pajatada nn „muusikast“, mida kolm noort kollektiivi tol õhtul lavalt kuulda tõid. Kõiki neid võis ühendada äärmiselt laia termini metal alla, aga unelev armuhevi jäi tol korral viljelemata – suuremat rõhku pandi eeskätt ekstreemsemale ja ekspressionistlikumale raskemuusikale.

Niisiis. Kolm bändi, mis kõik olid omavahel seotud mingite ühiste bändivendadega. Alažanri poolest oli igaüks neist siiski oma nägu. Vanakooli black metal, elektrooniliste elementidega metalcore (või deathcore?) ja meloodiline death metal. Vähemalt nõnda liigitaksin mina neid. Võib-olla nad ise peavad end kellekski teiseks.

Esimeseks oli pandud Mortferus. Sellelaadseid õuldskuuli mustmetalli keevitavaid ansambleid polegi tegelikult tänapäeva Eestis enam kuigi palju. Omal ajal oli vast rohkem, aga paljud bändivennad jäid enneaegselt vanaks ning asendasid kitarri karkudega. Mortferusest ma seda veel uskuda ei tahaks, sest tegemist on täies elujõus meestega ning kuigi kõik nad on teistes bändides mänginud juba piisavalt, et enam-vähem teada, mida teevad, siis Mortferus ise on ikka veel võrdlemisi noor bänd, kelle esinemisi võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Täpsemalt öeldes oli see neil vist üldse alles neljas avalik ülesastumine. Mina neid varem laval näinud ei olnudki. Sügisest, mil nendega intervjuu tarbeks väheke vesteldud sai (kel huvi, vaadaku http://surnuaed.ee/2011/12/intervjuu-mortferus/), oli aga muutunud niipalju, et kõrikarjeid teinud Ronga, keda mõni friigist entsüklopedist teab kunagisest Tartu BM-bändist Kamztcsroth, ülesanded oli enda peale võtnud nüüd Mortferuse mastermind Henry isiklikult. Enda asemel kitarri mängima oli ta võtnud härra Anto, kes pesitseb veel ansamblites Tapper ja Form (nagu kusjuures Henry isegi). Ja trummide taga oli Otto, kes ka praegu Tapperis trummi lööb, samal ajal kui Ausin ajateenijana metsas jookseb ja pätte tulistab. Teist kitarri mängis Mortferuses Artur (varasem Tarmu liige) ning bassi Peeter.

Nii. Nüüd, kus need ääääretult olulised remargid, kes kellega suguluses on, said ära seletatud (ehkki ma hoidsin end veel tagasi), räägiksin põgusalt ka Mortferuse muusikast ja esinemisest üldse. Alustuseks ei kuulnud ma päris selgelt kumbagi kitarri. Selle asemel oli bassi natuke liiga palju ja eriti kõlises trummi ride üle teiste instrumentide. Hea oli aga, et helimees suutis oma vigu mõista ning keeras ajapikku soundi juba võrdlemisi normaalseks, nii et lõpuks kõlas kõik päris ühtlaselt. Lood läksid ka arvatavasti just sellepärast aina ägedamaks, nii et olime sunnitud koos Maddyga kaelale valu andma ja juuksed lendu laskma. Tagantjärele jäi eriti meelde lugu nimega „Toores“. Oli äge lugu, sellepärast. See vist oligi seesama, mis õhutas kõik surnukehad ära sööma, eks? Võtan igatahes teadmiseks.

Tegelikult on see just sedasorti bänd ja muusika, kus vokalist (kellel ju niikuinii mingit tülikat pilli nagu kitarr või lüüra kaelas ei ripu) võiks veel iivõlilt teatraalne olla ja igasuguseid asju teha mikrisse karjumisele lisaks. Verd juua või laipu närida või. Koolnud vareseid nuusutada või. Ma ei teagi. Mida selliste kurjade bändide vokalistid ikka sel puhul teevad?

Corpsepaintid olid päris stiilsed, liiale ei mindud. Ainult et trummar peaks ka alati olema ära värvitud, y’know. Vastasel juhul jätab sellise keha mulje, et polegi päris bändiliige.

Kui Mortferus oli lõpetanud ning minu kange ja valutava kaelaga jätnud endamisi juurdlema, kas ma tõesti olen nii vanaks jäänud, et ma enam moshida ka ei jaksa, võttis aegamisi kohad sisse core-bänd Paradise Beneath Us. Selle bändi fänkond oli muide väga kergesti äratuntav. Noh, aimate küll, teatud juukse- ja riidemoega noored inimesed. Lava ette ma tähtsa näoga trügima ei hakanud, sest rahvast oli niigi, vaid selle asemel istusime Marguse ja Maarjaga tagapool laua ümber ning kuulasime sealt. Eks ta selline metalcore (või deathcore?) oli. Huvitavaid käike oli küll üksjagu, aga nagu Margus ütles, siis ei tekkinud sellist huvitavat pinget, vaid alati vaibus asi mingisugusesse kuuenda lahtise keele breakdowni, mis kogu senise hõõguva sädeme maha jahutab. Ja nõnda on vähemalt minu meelest lood päris suure osa metalcorega. „Make cowbell, not breakdown!“ tahaks siin jutlustajana kuulutada. Teine asi, millega konkreetselt Paradise Beneath Us natuke alt läks, oli elektrooniliste helide pool. Nende puhul piirdus elektrooniline muusika mõningate introte ja vahekäikudega, mis tulid läpakast, aga selle sujuvat kokkupõimumist muu kitarrikeevitamisega ma ei täheldanud. Võimalik, et tegelikult oli, aga kõrvalise kõrvaga sellest küll aru ei saanud. Nõnda et ega tegelikult poleks katki midagi ka siis, kui rüperaal koju jäetaks ning klassikalisele kitarrid-trumm kombole keskendutaks. Muusika küll ei kaotaks sellest suuremat. Muuhulgas jääksid ära ka arvutipoolsed tehnilised viperused, millega bänd esinemise ajal pidi kohati rinda pistma.

Viimane bänd Thy Remains oli üsna hiljuti oma nime muutnud maakeelseks Manalaks, aga välja olid nad kuulutatud veel vana nime all. Koosseis oli põnev selle poolest, et trummar Otto ja kitarrist Peeter olid enne Mortferuse ning teine kitarrist Paradise Beneath Us ridades üles astunud. Nii et suuremas osas juba soojendusdressi seljast heitnud tüübid. Bassil oli, üllatus-üllatus, härra Madness isiklikult (okei, tegelikult ma ju teadsin, et ta seal ka mängib) ja mikrofoni hoidis Vahur, keda ma tean peamiselt mõnede ühiste sõprade kaudu. Pillid hääles ja näod kõigil viisakalt valgeks võõbatud, hakkasid nad ühtäkki nii ägedat melodeathi mängima, et pikalt ma enam mõelda ei saanud ning pidin taas kiharatel lennata laskma. Ning hea oli see, et kangekaelsus kadus sealjuures päris ära ja ma teadsin, et aastad ei tee mulle, vägevale, veel vähimatki. Hahaa! Bändi enda kohta ei saa ka veel öelda eakas ja võib-olla natuke oli seda ka kõrvalt kuulates-vaadates aimata, aga midagi norivat ma öelda ei saa.

Vaat siis! Pärast sai pidu otsa ja me läksime koju. Lõpp hea, kõik hea.