Esmaspäeval algas uus arginädal ning Maarja võttis mu kaasa Malmö muuseumisse, kus ta praktikal on. Mineku jaoks tegime Margusega mulle ühe jalgratta enam-vähem sõidukorda. Sõitma asudes selgus, et tegemist on tõenäoliselt kõige hullema jalgrattaga, millega ma oma lühikese elu jooksul sõitnud olen, kuigi suure tõenäosusega aitas kaasa ka minu talve jooksul tekkinud olematu vorm. Tohutute jõupingutustega õnnestus mul siiski Maarja kannul muuseumisse jõuda ja sain mahti rahus veidi verd köhida.
Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.
Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.
Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.
Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.
Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.
0 arvamist :
Post a Comment