Reedel sõitsin kohe päris hommikul bussiga Tallinna lennujaama, kus kohtasin puhtjuhuslikult vana klassivenda, kes minuga samasse lennukisse istus ja Kopenhaagenisse sõitis, et sealt edasi Kristianstadi minna ja endast karates Põhjamaade meister teha (sellest lugesin just uudistest). Temale oli see viimasel ajal juba päris mitmes õhusõit, aga mina olin viimati pealpool pilvi (ja sealjuures mitte unes, vaid ilmsi) käinud kuskil 2007 või nii. Suurema osa ajast ei näinud allpool midagi peale pilvede, sest lennuk hõljus umbes 11 km kõrgusel maapinnast ja õhusoojuseks öeldi olevat kuskil -55. Noh, nõndaks, möödusime sujuvalt Merkuurist ja Kuiperi vööst, misjärel teraslind mõnda aega pealtnäha sihitult Taanimaa kohal tiirutas, kuni endale maandumisplatsi leidis.
Tulin maha ja sain isegi oma seljakoti valutult kätte, mis kui udusulg mu õlgu rõhus, sest sinna oli pakitud kogu maailma humanitaarabi toiduainete näol. Koos üleõlakotiga kaalus mu pagas oma 28 kg. Rongiga tekkis algul kerge segadus, sest ma ei suutnud aru saada, millisel perroonil ma lõppude lõpuks ikka olema pean, et Malmösse jõuda. Paar rongi lasin seetõttu vahele, aga ka see mure lahenes viimaks ning tiksusin üle Sundi väina silla Rootsi kuningriigi poole.
Maarja oli vastas ning andis mulle oma bussikaardi, nii et sõitsin bussiga 4 peatust edasi. Maarja ise sõitis selle maa rattaga läbi, saime Värnhemi peatuses uuesti kokku ja läksime M&M-i korterisse.
Korter on ilus ja kuulub mingile prantslasele, keda ennast praegu kohal pole. Kultuursele inimesele omaselt on tema raamaturiiulis Moliere'i kogutud teosed ja otse loomulikult René Goscinny entsüklopeedia, kus on kirjas kõik inimkonna jaoks olulised faktid Asterixi koomiksi kohta. Kahjuks ei oska ma seda raamatut teatud keelte mittevaldamise tõttu lugeda, aga see selleks.
Kui Margus ka koju naases, tegime veidi plaane, mida õhtul tegema peaks. Otsustasime minna ühte jazzibaari. Teel nägime keset linna muruplatsil küülikuid, kelle tagaajamine lõppes tühjade kätega, kuid hoidke alt, tolgused - küll tuleb ka teil oma oinapäev! Jazzibaaris mängisid kolm pillimeest kitarre ja mandoliini ning laulsid stiilipuhast bluusi. Tõsijutt, kui neil poleks olnud tüüpilised skandinaavlaste näod peas, oleksin neid pidanud kuskilt USA lõunaosariikidest pärit karjaajajateks, kes saatuse kurjal tahtel on pidanud kuskil Skandinaavia pärapõrgus paguluses viibima ning igatsevad nüüd oma kaunist kodumaad taga.
Väga kaua me seal ei istunud, vaid läksime koju tuttu.
Malmöst endast ka paar sõna. Igale endast lugupidava bläkkari jaoks on tegemist püha Mekaga, sest just siin peeti 2008. aastal üks paljudest Gorgorothi nimeõigusega seotud kohtuistungitest. Seega - all hail to Malmö! Muidu on tegemist üsna tagasihoidliku linnaga, kus elab igasuguseid inimesi ja on mitu maja. Nii. Sellega on kohustuslik kirjeldus tehtud.
Laupäeval istusime kolmekesi bussi peale ja sõitsime Malmö lähistel asuvasse Trelleborgi, mis on väike linnake Rootsi lõunarannikul. Seal oli üks viikingiaegne linnus, mis millalgi 10. sajandi teisel poolel Taani kuninga (oli ehk Harald Sinihammas, kui ma õigesti pakun) käsul valmis ehitati. Linnuse ringvall oli korrapäraselt ümmargune, aga selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime (kuskil lõuna paiku), oli sellest alles jäänud vaid umbes veerand. Noh, vaatasime siis seda veerandit ja jalutasime veel veidi ringi. Käisime Trelleborgi muuseumis ja istusime pargis. Pargis jalutas lisaks inimestele ja koertele (aga koerajalutajaid on Rootsis üleüldse palju) veel igasuguseid kukkesid ja mõned kalkunid ja paabulinnud. Väikeses aiaga ümbritsetud tiigis ujus paar musta luike. Tahtsime minna ka mere äärde, aga sadam blokeeris kogu lähema ranniku ära ja plaan jäi katki. Selle asemel leidsime hoopis puhtjuhuslikult ühelt väikeselt tänavalt üles keskaegse frantsisklaste mungakloostri vundamendi, millest oli tehtud hubane mikropark.
1 arvamist :
Parim reisikirjeldus, mida viimasel ajal lugenud olen. Ootan lisa :)
Post a Comment