Teisipäev oli omaette Malmö avastamise päev. Toppisin endale niipalju riideid selga, kui mul oli, sest ilm oli jahe ja tuuline ning pealegi kippus mul kurk valusaks ja nina vesiseks. Esiteks lonkisin ma muuseumi juurde, kus leidsin tänava äärest ühe muistse lohukivi, ja seejärel sealt edasi Malmö linna peamise maamärgi "Turning Torso" juurde. See nimelt on Põhjamaade kõrgeim pilvelõhkuja 190 meetri ja 54 korrusega, nii et ära eksimiseks pidi ikka suisa lauspime olema. Seda ma päris veel ei olnud, sest torni leidsin vaevata üles. Ehitatud on ta selliselt, et näib, nagu väänataks teda välja. Veidi lisalugemist ja pilt kah:
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso
Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.
See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.
Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.
Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.
0 arvamist :
Post a Comment