Päike väsis

Tasa on läinud jäljed üle künka teisele poole nõlva.

Tasa vajub päike taas serva taha. Enam ta võib-olla ei tõusegi.

Ma ei tea, mitu korda on päike päevi vahele jätnud. Mõnikord ta lihtsalt ei suuda enam.

Me läheme siis päikese kotta ja julgustame teda. Me ütleme: "Leia endas taas säde ning sütita leek, mis meid kõiki valgustaks."

Aga - me isegi oleme hakanud selles kahtlema. Kõiges selles.

Kas tõesti peab päike leidma jõudu, et MEID valgustama ja soojendama?

Kes oleme meie, et seda temalt nõuda söandame?

Jumalad?

Inimesed? ... Inimesed? Tõesti?

Millega oleme me päikese teinud enda tänuvõlglaseks? Ta ei võlgne meile ju midagi.

Las ta puhkab. Päeva või paar. Või paar aastatuhandet.

Isegi päike ju võib mõnikord seda.