Käes on uue nädala algus ning praegusel hetkel tähendab see seda, et loetud tundide pärast tuleb jätta kõik see hea, mida tsivilisatsioon on meile aastasadade jooksul omakasupüüdmatult valmistanud, ning minna nädalaks ajaks elama Rõuge muinasmajja. Riided on olemas, need võttis Viire juba eile õhtul kaasa, samuti on olemas varurõivad. Nii igaks juhuks, kuigi ma ei tea, kas neid ka viimases hädas kasutaksin. Tuleb vaid loota, et jään pakasele ja suitsuvingule peale.
Ei saa öelda, et ma oleksin selleks avantüüriks kõvasti valmistunud. Üleüldse olen ma talvel telgis - selles tavalises, ilma ahjuta variandis - ööbinud vaid paar korda ning siis olid miinuskraadid mannetud. Kõigele lisaks juhtus see mitu aastat tagasi. Ajaliselt kõige lähem kogemus võis olla ehk kevadel, mil ma aprillis metsas matkates paar ööd lageda taeva all veetsin, kaaslasteks vaid soojad riided ja magamiskott (kuigi mõlemad jäid külmale napilt alla). Nii et saab näha, kuidas siis seekord. Vähemalt ahi peaks tares põhimõtteliselt olemas olema.
Kuna tegemist on arheoloogilise eksperimendiga, siis saab meie, hullude, keda saab olema viis, elukäik suitsutares jooksvalt dokumenteeritud. Et ka teistel oleks lõbusam, siis pannakse kogu jutt avalikku ruumi lugemiseks. Nimelt siia: http://www.muinasmaja.edicypages.com/blog
Seega näis, kes seekordsel duellil muinasaeg vs inimene peale jääb. Senimaani on skoor olnud pigem muinasaja kasuks; pole ju ühtegi omal ajal oma ajaga rinda pistnud inimest pikemas perspektiivis elavate kirja jäänud. Aga niisama ilma võitluseta ka asja ei jätaks, ega ju?
Nii et et. Sukeldumine tundmatusse.
0 arvamist :
Post a Comment