See juhtus juba eelmisel aastal, nimelt 30. detsembril 2011, mil sattusin õnnelike asjaolude tõttu õhtut veetma klubi Rock’n’Roll keldris. Mind sundis sinna minema paha saatus ja seletamatu huvi müra vastu, mida mõned kurdistunud esteedid millegipärast muusikaks kutsuvad. Eks ole hästi teada, et metal pole mingi muusika, vaid puhtakujuline lärm. Seda teadis omal ajal rääkida juba Balthasar Russow ning Goethe Instituudil on vastaval teemal välja antud lausa omaette ariklite kogumik. Ka mina usun neid täielikult, kuid sellest end mitte häirida lastes roomasin ikka kohale.
Ega ma polnud ainus. Rahvast ikka leidus, selline keskmine rokika üritus, kuigi ma pole mingi ütleja, kes igal võimalikul ja võimatul ajal ainult seal viibib. Üldse juhtun sinna, kuidas jumal juhatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soovisin hoopis pajatada nn „muusikast“, mida kolm noort kollektiivi tol õhtul lavalt kuulda tõid. Kõiki neid võis ühendada äärmiselt laia termini metal alla, aga unelev armuhevi jäi tol korral viljelemata – suuremat rõhku pandi eeskätt ekstreemsemale ja ekspressionistlikumale raskemuusikale.
Niisiis. Kolm bändi, mis kõik olid omavahel seotud mingite ühiste bändivendadega. Alažanri poolest oli igaüks neist siiski oma nägu. Vanakooli black metal, elektrooniliste elementidega metalcore (või deathcore?) ja meloodiline death metal. Vähemalt nõnda liigitaksin mina neid. Võib-olla nad ise peavad end kellekski teiseks.
Esimeseks oli pandud Mortferus. Sellelaadseid õuldskuuli mustmetalli keevitavaid ansambleid polegi tegelikult tänapäeva Eestis enam kuigi palju. Omal ajal oli vast rohkem, aga paljud bändivennad jäid enneaegselt vanaks ning asendasid kitarri karkudega. Mortferusest ma seda veel uskuda ei tahaks, sest tegemist on täies elujõus meestega ning kuigi kõik nad on teistes bändides mänginud juba piisavalt, et enam-vähem teada, mida teevad, siis Mortferus ise on ikka veel võrdlemisi noor bänd, kelle esinemisi võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Täpsemalt öeldes oli see neil vist üldse alles neljas avalik ülesastumine. Mina neid varem laval näinud ei olnudki. Sügisest, mil nendega intervjuu tarbeks väheke vesteldud sai (kel huvi, vaadaku http://surnuaed.ee/2011/12/intervjuu-mortferus/), oli aga muutunud niipalju, et kõrikarjeid teinud Ronga, keda mõni friigist entsüklopedist teab kunagisest Tartu BM-bändist Kamztcsroth, ülesanded oli enda peale võtnud nüüd Mortferuse mastermind Henry isiklikult. Enda asemel kitarri mängima oli ta võtnud härra Anto, kes pesitseb veel ansamblites Tapper ja Form (nagu kusjuures Henry isegi). Ja trummide taga oli Otto, kes ka praegu Tapperis trummi lööb, samal ajal kui Ausin ajateenijana metsas jookseb ja pätte tulistab. Teist kitarri mängis Mortferuses Artur (varasem Tarmu liige) ning bassi Peeter.
Nii. Nüüd, kus need ääääretult olulised remargid, kes kellega suguluses on, said ära seletatud (ehkki ma hoidsin end veel tagasi), räägiksin põgusalt ka Mortferuse muusikast ja esinemisest üldse. Alustuseks ei kuulnud ma päris selgelt kumbagi kitarri. Selle asemel oli bassi natuke liiga palju ja eriti kõlises trummi ride üle teiste instrumentide. Hea oli aga, et helimees suutis oma vigu mõista ning keeras ajapikku soundi juba võrdlemisi normaalseks, nii et lõpuks kõlas kõik päris ühtlaselt. Lood läksid ka arvatavasti just sellepärast aina ägedamaks, nii et olime sunnitud koos Maddyga kaelale valu andma ja juuksed lendu laskma. Tagantjärele jäi eriti meelde lugu nimega „Toores“. Oli äge lugu, sellepärast. See vist oligi seesama, mis õhutas kõik surnukehad ära sööma, eks? Võtan igatahes teadmiseks.
Tegelikult on see just sedasorti bänd ja muusika, kus vokalist (kellel ju niikuinii mingit tülikat pilli nagu kitarr või lüüra kaelas ei ripu) võiks veel iivõlilt teatraalne olla ja igasuguseid asju teha mikrisse karjumisele lisaks. Verd juua või laipu närida või. Koolnud vareseid nuusutada või. Ma ei teagi. Mida selliste kurjade bändide vokalistid ikka sel puhul teevad?
Corpsepaintid olid päris stiilsed, liiale ei mindud. Ainult et trummar peaks ka alati olema ära värvitud, y’know. Vastasel juhul jätab sellise keha mulje, et polegi päris bändiliige.
Kui Mortferus oli lõpetanud ning minu kange ja valutava kaelaga jätnud endamisi juurdlema, kas ma tõesti olen nii vanaks jäänud, et ma enam moshida ka ei jaksa, võttis aegamisi kohad sisse core-bänd Paradise Beneath Us. Selle bändi fänkond oli muide väga kergesti äratuntav. Noh, aimate küll, teatud juukse- ja riidemoega noored inimesed. Lava ette ma tähtsa näoga trügima ei hakanud, sest rahvast oli niigi, vaid selle asemel istusime Marguse ja Maarjaga tagapool laua ümber ning kuulasime sealt. Eks ta selline metalcore (või deathcore?) oli. Huvitavaid käike oli küll üksjagu, aga nagu Margus ütles, siis ei tekkinud sellist huvitavat pinget, vaid alati vaibus asi mingisugusesse kuuenda lahtise keele breakdowni, mis kogu senise hõõguva sädeme maha jahutab. Ja nõnda on vähemalt minu meelest lood päris suure osa metalcorega. „Make cowbell, not breakdown!“ tahaks siin jutlustajana kuulutada. Teine asi, millega konkreetselt Paradise Beneath Us natuke alt läks, oli elektrooniliste helide pool. Nende puhul piirdus elektrooniline muusika mõningate introte ja vahekäikudega, mis tulid läpakast, aga selle sujuvat kokkupõimumist muu kitarrikeevitamisega ma ei täheldanud. Võimalik, et tegelikult oli, aga kõrvalise kõrvaga sellest küll aru ei saanud. Nõnda et ega tegelikult poleks katki midagi ka siis, kui rüperaal koju jäetaks ning klassikalisele kitarrid-trumm kombole keskendutaks. Muusika küll ei kaotaks sellest suuremat. Muuhulgas jääksid ära ka arvutipoolsed tehnilised viperused, millega bänd esinemise ajal pidi kohati rinda pistma.
Viimane bänd Thy Remains oli üsna hiljuti oma nime muutnud maakeelseks Manalaks, aga välja olid nad kuulutatud veel vana nime all. Koosseis oli põnev selle poolest, et trummar Otto ja kitarrist Peeter olid enne Mortferuse ning teine kitarrist Paradise Beneath Us ridades üles astunud. Nii et suuremas osas juba soojendusdressi seljast heitnud tüübid. Bassil oli, üllatus-üllatus, härra Madness isiklikult (okei, tegelikult ma ju teadsin, et ta seal ka mängib) ja mikrofoni hoidis Vahur, keda ma tean peamiselt mõnede ühiste sõprade kaudu. Pillid hääles ja näod kõigil viisakalt valgeks võõbatud, hakkasid nad ühtäkki nii ägedat melodeathi mängima, et pikalt ma enam mõelda ei saanud ning pidin taas kiharatel lennata laskma. Ning hea oli see, et kangekaelsus kadus sealjuures päris ära ja ma teadsin, et aastad ei tee mulle, vägevale, veel vähimatki. Hahaa! Bändi enda kohta ei saa ka veel öelda eakas ja võib-olla natuke oli seda ka kõrvalt kuulates-vaadates aimata, aga midagi norivat ma öelda ei saa.
Vaat siis! Pärast sai pidu otsa ja me läksime koju. Lõpp hea, kõik hea.
0 arvamist :
Post a Comment