Selle veebipäeviku aadressiks ei saaks olla uputaja.blogspot.com, kui siin puuduks uppumist/uputamist propageeriv materjal. Õnneks on nüüd see viga parandatud.
Järjejutt 1
Ütles
unelendaja
arvamist
(
4
)
Alates tänasest hakkab siin ilmuma järjejutt minu kondamistest Järva-Madise kihelkonnas. Kerge taustana mainin, et alates septembrikuust olen ma olnud Tammsaare muuseumi Vargamäel hingekirjas, mistõttu elan suurema osa ajast Albu vallas ning Tartus käin vaid tööst vabadel päevadel. Et aga vahepeal mitte niisama üksi passida (mida ma ka tegelikult üksjagu oma korteris teen), siis võtan aeg-ajalt ette lühemaid või pikemaid retki ümbruskonnas ning püüan saada ettekujutust sellest, kus ma siis õigupoolest viibin. Neil matkadel on ka pisut kaugem eesmärk, aga sellest räägiksin ma lähemalt siis, kui aeg on küps. Seni püüan aga avastada uusi maid ja rahvaid, tungida paikadesse, mida minu jalg pole iial varem puudutanud ning saata teile reisikirju imetabastest seiklustest, mis mind nende tegevuste juures valusalt tabavad.
Praeguseks on mul seljataga juba viie kuu jagu ringihulkumist ning seega ei saa ma alustada päris algusest. Ent ehk polegi sellest nii väga lugu, sest vahepeal olen kihelkonna kohta üht-teist välja uurinud ning nõnda ka uute avastusreiside jaoks paremini ette valmistunud. Valgeid laike on kaardil veel palju, kuid ma ihun hammast neile kõigile ja on vaid aja küsimus, millal nad on viimseni muudetud mustadeks aukudeks kaardil (ehk siis kohtadeks, kust on võetud kõik, mis võtta annab). Praegu on umbes kolme meetri paksune lumekate veel takistav tegur, aga kaugel see kevadki on, siis saab ju igale poole minna ilma, et lumi saapasse läheks. Nojah, küllap läheks siis saapasse kõvasti vett, aga siis ehitan ma oma avastusekspeditsioonide jaoks võimsa laevastiku ja purjetan, kuhu aga süda lustib. Nii et kui keegi soovib mesti lüüa, siis andke julgesti teada. Praegu on veel võimalik hakata kapteniks, kiirustage!
Teekonda on mõistlik alustada päris algusest, kuid alguspunkti on mõnikord võimalik ise valida. Sestap räägiksin teile esiteks veidi oma töökohast, milleks on Tammsaare väljamägi, pikergune soosaar Vetepere küla maa peal.
Tammsaare on kuulsaks saanud küllaltki veidral, kuid teatud mõttes tüüpilisel viisil. Nimelt tulid Suure-Jaani kandist 1872. aastal selleks ajaks juba mitu aastat tühjana seisnud Põhja tallu elama keegi Peeter ja Ann. Neil sündis, nagu toona ikka tavaks, palju lapsi (kokku 12, täisealiseks sai 10), kellest järjekorras neljandale pandi nimeks Anton. Eelpoolmainitud Anton sai väga kuulsaks, sest 1) ta oskas kirjutada; 2) tema näopilt pandi 25-kroonisele rahale. Eriti põhjuse nr 1 pärast hakkasid üle kogu ilma inimesi Tammsaarde kokku voorima, sest nad arvasid, et Anton kirjutas selle paiga kohta (mida ta mõnes mõttes tegi ka, aga tegelikult ei teinud). Eriti eksitas inimeste meeli asjaolu, et Anton oli kirjanikunimeks võtnud Tammsaare, aga mitte näiteks Hansen, mis oli tema päris liignimi. Aeg aga lendas omasoodu ning Antongi läks viimaks mulla alla, ent tema kirjatükid elasid inimeste südametes edasi, kuni Tammsaare väljamäele tehti muuseum.
Vaat siis, on sul neist 10 lapsest üldse mingit tolku, kui talus ei ela praegu enam mitte kedagi peale museaalide! Erinevalt kõrval olevast Lõuna talust, kus omal ajal elas kergelt pahalane naabrimees, kelle sugu elab Tammsaarel edasi, mujal vallas rääkimata.
Vanasti aga polevat Tammsaarel üldse mingeid talusid olnud, vaid seal kasvas – nagu mõned taibukamad juba ehk aimasid – tammik, mis kuulus Albu mõisnikule. Naabermõisnikud olid tema peale väga kadedad, et tal nii ilus tammik on, ning lasid oma talupoegadel metsa tasakesi maha võtta, ilma et Albu härra ise sellest õhkagi teadnud oleks. Ja kui siis ta viimaks asjast teada sai, oli tammikust peale kändude veel ainult kaunis mälestus alles jäänud. Asi läks kohtusse, aga süüdlast välja ei tulnud, sest kõik osalejad salgasid metsavarguse maha. Ja nii jäigi.
Selles valguses saab selgemaks, miks kirjanikuhärra Anton kasutas ühes oma raamatus järjepidevalt „Vargamäe“ kohanime. Temalgi on see jutt omal kirjanduslikult moonutatud moel kirjas, kuigi Kuusiksaare nime all (kes raamatutega kokku puutunud, oskab õige koha õigest raamatust ise välja otsida, ma ei anna nimme konkreetset viidet).
Soosaart ümbritsevad rabad ja kuivendatud soometsad, kus elavad hundid, karud, kährikutuustid, põdrad, kitsed ja jänesed. Üks rebane elab praegu Tammsaare muuseumi rehielamu laka peal, sest väljas on lund palju ja ega loom loll ole, et kõledal talvel kuskil jääkülmas urus lõdiseda. Minu meelest on lakapealne küll ka väga külm, aga mida mina ka rebasele öelda võin, loomal ikka looma aru.
Tammsaarest võiksin kõnelda palju, aga siin ei hakka ma seda ometi tegema. Kes nüüd tahab lähemalt teada, kuidas väike Anton poisipõnnina talumurul ringi lippas, milline taluhoone on kõige vanem ja miks reinuvader lakas elab, see peab jalad selga võtma ning ise kohale kappama. Sellele uudishimulikule võin ma siis kas või pool päeva kõigist neist imeasjadest lähemalt pajatada (giiditasu 100.-).
Pildil on Tammsaare-Lõuna talu, kus omal ajal Anton ei elanud, aga kus elasid kõik tema naabrid. Jäljerea autor on usutavasti rebane.
Praeguseks on mul seljataga juba viie kuu jagu ringihulkumist ning seega ei saa ma alustada päris algusest. Ent ehk polegi sellest nii väga lugu, sest vahepeal olen kihelkonna kohta üht-teist välja uurinud ning nõnda ka uute avastusreiside jaoks paremini ette valmistunud. Valgeid laike on kaardil veel palju, kuid ma ihun hammast neile kõigile ja on vaid aja küsimus, millal nad on viimseni muudetud mustadeks aukudeks kaardil (ehk siis kohtadeks, kust on võetud kõik, mis võtta annab). Praegu on umbes kolme meetri paksune lumekate veel takistav tegur, aga kaugel see kevadki on, siis saab ju igale poole minna ilma, et lumi saapasse läheks. Nojah, küllap läheks siis saapasse kõvasti vett, aga siis ehitan ma oma avastusekspeditsioonide jaoks võimsa laevastiku ja purjetan, kuhu aga süda lustib. Nii et kui keegi soovib mesti lüüa, siis andke julgesti teada. Praegu on veel võimalik hakata kapteniks, kiirustage!
Teekonda on mõistlik alustada päris algusest, kuid alguspunkti on mõnikord võimalik ise valida. Sestap räägiksin teile esiteks veidi oma töökohast, milleks on Tammsaare väljamägi, pikergune soosaar Vetepere küla maa peal.
Tammsaare on kuulsaks saanud küllaltki veidral, kuid teatud mõttes tüüpilisel viisil. Nimelt tulid Suure-Jaani kandist 1872. aastal selleks ajaks juba mitu aastat tühjana seisnud Põhja tallu elama keegi Peeter ja Ann. Neil sündis, nagu toona ikka tavaks, palju lapsi (kokku 12, täisealiseks sai 10), kellest järjekorras neljandale pandi nimeks Anton. Eelpoolmainitud Anton sai väga kuulsaks, sest 1) ta oskas kirjutada; 2) tema näopilt pandi 25-kroonisele rahale. Eriti põhjuse nr 1 pärast hakkasid üle kogu ilma inimesi Tammsaarde kokku voorima, sest nad arvasid, et Anton kirjutas selle paiga kohta (mida ta mõnes mõttes tegi ka, aga tegelikult ei teinud). Eriti eksitas inimeste meeli asjaolu, et Anton oli kirjanikunimeks võtnud Tammsaare, aga mitte näiteks Hansen, mis oli tema päris liignimi. Aeg aga lendas omasoodu ning Antongi läks viimaks mulla alla, ent tema kirjatükid elasid inimeste südametes edasi, kuni Tammsaare väljamäele tehti muuseum.
Vaat siis, on sul neist 10 lapsest üldse mingit tolku, kui talus ei ela praegu enam mitte kedagi peale museaalide! Erinevalt kõrval olevast Lõuna talust, kus omal ajal elas kergelt pahalane naabrimees, kelle sugu elab Tammsaarel edasi, mujal vallas rääkimata.
Vanasti aga polevat Tammsaarel üldse mingeid talusid olnud, vaid seal kasvas – nagu mõned taibukamad juba ehk aimasid – tammik, mis kuulus Albu mõisnikule. Naabermõisnikud olid tema peale väga kadedad, et tal nii ilus tammik on, ning lasid oma talupoegadel metsa tasakesi maha võtta, ilma et Albu härra ise sellest õhkagi teadnud oleks. Ja kui siis ta viimaks asjast teada sai, oli tammikust peale kändude veel ainult kaunis mälestus alles jäänud. Asi läks kohtusse, aga süüdlast välja ei tulnud, sest kõik osalejad salgasid metsavarguse maha. Ja nii jäigi.
Selles valguses saab selgemaks, miks kirjanikuhärra Anton kasutas ühes oma raamatus järjepidevalt „Vargamäe“ kohanime. Temalgi on see jutt omal kirjanduslikult moonutatud moel kirjas, kuigi Kuusiksaare nime all (kes raamatutega kokku puutunud, oskab õige koha õigest raamatust ise välja otsida, ma ei anna nimme konkreetset viidet).
Soosaart ümbritsevad rabad ja kuivendatud soometsad, kus elavad hundid, karud, kährikutuustid, põdrad, kitsed ja jänesed. Üks rebane elab praegu Tammsaare muuseumi rehielamu laka peal, sest väljas on lund palju ja ega loom loll ole, et kõledal talvel kuskil jääkülmas urus lõdiseda. Minu meelest on lakapealne küll ka väga külm, aga mida mina ka rebasele öelda võin, loomal ikka looma aru.
Tammsaarest võiksin kõnelda palju, aga siin ei hakka ma seda ometi tegema. Kes nüüd tahab lähemalt teada, kuidas väike Anton poisipõnnina talumurul ringi lippas, milline taluhoone on kõige vanem ja miks reinuvader lakas elab, see peab jalad selga võtma ning ise kohale kappama. Sellele uudishimulikule võin ma siis kas või pool päeva kõigist neist imeasjadest lähemalt pajatada (giiditasu 100.-).
Pildil on Tammsaare-Lõuna talu, kus omal ajal Anton ei elanud, aga kus elasid kõik tema naabrid. Jäljerea autor on usutavasti rebane.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)