Paistab, et inimkond on suhteliselt mõttetu nähtus.
Samas näen, et lahendusi on siin vähevõitu ning nendestki vaid üks reaalselt toimiv.
Eks näis, mis sellest saama hakkab.
rumalrahutus
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Unelendaja, sa tule
siis kui
taamal mäed ja orud
taevataustal joonistuvad
Laota tiivad, lausu sõnad
Tröösti too ja rahumeelt
Maandu minu kõrvale
Unelendaja, sa kingi
mullegi
paar tiibu
samasuguseid ja suuri
Vastu annan rinnakorvist
südame, mis must ja kõva
kivist tehtud tükikese
Ma ei suuda siia jääda
kauemaks
Ma tahan ära,
alatiseks minema
Selles ilmas pole
minu tarbeks
ühtki maailma
Siin on kole
Sellepärast lähen ära
Siis kui aeg on käes
Peagi
Varsti, ei, nüüd kohe
Tagasigi ma ei vaataks
siis kui
taamal mäed ja orud
taevataustal joonistuvad
Laota tiivad, lausu sõnad
Tröösti too ja rahumeelt
Maandu minu kõrvale
Unelendaja, sa kingi
mullegi
paar tiibu
samasuguseid ja suuri
Vastu annan rinnakorvist
südame, mis must ja kõva
kivist tehtud tükikese
Ma ei suuda siia jääda
kauemaks
Ma tahan ära,
alatiseks minema
Selles ilmas pole
minu tarbeks
ühtki maailma
Siin on kole
Sellepärast lähen ära
Siis kui aeg on käes
Peagi
Varsti, ei, nüüd kohe
Tagasigi ma ei vaataks
Misantroopiline paduvihm
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kas keegi küsis maailmalt, kui ta siia ilma tuli? Ei, sellised asjad ei tule ju pähegi. Aga mis te arvate, kas maailmal on meid vaja? Igat viimast kui inimesenatukest? Kas või ühtegi? Ja kui on, siis milleks?
Milleks on inimesed üldse kasulikud? Meile on antud võimalus kasutada mõistust ning me viskame selle anni, mida ise nii väga ülistada tavatseme, lihtsalt prügikasti ning laseme rumalusel võidutseda. Või kui öeldakse, et ka vigade tegemine on inimlik, siis miks peaksin ma üldse vaevuma neist hoiduda? Ma olen ju tavaline inimene, kõdunev ja allakäiv, kõigi teiste kombel juba ammu kaotanud selle jumaliku sädeme, mis meile kunagi kaasa anti.
Või kas see headus, mida inimesed teevad, suudab üles kaaluda kogu kurjuse, kahju ja madaluse, mille autoriks on samuti inimkond? Vaevalt. Meie kõige mõistlikum tegu oleks väljasuremine, kadumine sellelt planeedilt. Sest muidu toodame me lihtsalt lõputult inimlikku nõmedust, lausrumalust ja pettumust oma tegelikus olemuses. Ikka ja jälle.
Head väljasuremist kõigile!
Milleks on inimesed üldse kasulikud? Meile on antud võimalus kasutada mõistust ning me viskame selle anni, mida ise nii väga ülistada tavatseme, lihtsalt prügikasti ning laseme rumalusel võidutseda. Või kui öeldakse, et ka vigade tegemine on inimlik, siis miks peaksin ma üldse vaevuma neist hoiduda? Ma olen ju tavaline inimene, kõdunev ja allakäiv, kõigi teiste kombel juba ammu kaotanud selle jumaliku sädeme, mis meile kunagi kaasa anti.
Või kas see headus, mida inimesed teevad, suudab üles kaaluda kogu kurjuse, kahju ja madaluse, mille autoriks on samuti inimkond? Vaevalt. Meie kõige mõistlikum tegu oleks väljasuremine, kadumine sellelt planeedilt. Sest muidu toodame me lihtsalt lõputult inimlikku nõmedust, lausrumalust ja pettumust oma tegelikus olemuses. Ikka ja jälle.
Head väljasuremist kõigile!
Northern Dead on the Stage
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Neljapäeva õhtu saab olema mõnevõrra eriline päev siin hallis jõulueelses argielus. Miks? Aga nimelt sellepärast, et siis näeb kogu maailm esmakordselt põhjamaist black-metal acti "Northern". Üritust ennast on reklaamitud nõnda:
LOTE JA MAJANDUSTEADUSKONNA VENNASTUMINE
10. detsemberil algusega kell 23.00
CLUB ILLUSION -
MUUTUB ÜHEKS ÕHTUKS LOTE-JA MAJANDUSTEADUSKONNA PARIMAKS PEATUSKOHAKS.
*Rahvast hullutavad bändid The Charis, Concretreat ja Northern ning plaate keerutab DJ Kilgas.
*ÕHTU JOOKSUL PEETAKSE TUTVUMIS-JA VÕISTLUSMÄNGE. VÕITJATELE KUULUVAD ÜLLATUSAUHINNAD.
*VAADIÕLU JA – SIIDER 25KR, TÄIENDAVALT NÄDALA ALKOHOLIKAMPAANIA
* KLUBISSE JÕUAB ROHKEARVULINE VÄRVIKIREV TUDENGISELTSKOND!
PILETID : EELMÜÜGIST 50.-/ KOHAPEAL 75.-
PANGAÜLEKANDEGA : LAURI LEINUS SEB ** 10010196808015 ( LISADA OMA NIMI, ERIALA JA KURSUS )- nt. Paavo Järi, Keskkonnatehnoloogia 1
PILETID TULEVAD MÜÜGILE JÄRGMISE NÄDALA ALGUSEST VANEMUISE 46 FUAJEES JA MAJANDUSTEADUSKONNA KOHVIKUS
Olgu üritusega iseenesest kuidas on, ent teenekas black-metal act Northern vajaks siinkohal küll lähemat tutvustust.
Põhjamaine külm, kalk ja inimvaenulik black-metal grupeering Northern asutati 2006. aasta lõpus, mil kaks Norra pimeduseskenes staažikat meest Satir ja Frog ühendasid oma jõud, et viia juba tükk aega stagnatsioonis virelenud black-metal sinna, kuhu ta õigupoolest kuulub - muusika ja misantroopia eliitringkondadesse. Ehkki "muusika", mida vastne bänd nimega Northern (viitamaks meeste pühendumisele põhjamaise looduse vägevusse) keevitas, oli järjekordne tuim tampimine kližeede kõrbestunud karjamaal, saavutas nende 2006. aasta lõpul ilmunud debüütalbum "Abysmal Winter Purity" kohalikus nanoskenes kultusplaadi staatuse. Lood "Werewolf" ja "Longboat Rideth Warfathers" muutusid hitiks hetkel, kui nad välja mõeldi. Satir ja Frog olid tuntud kindlate põhimõtete ja väärtushinnangute poolest (mh pärineb nendelt ka Northerni moto "No keyboards! No bass!"). Bänd jätkas esikalbumiga rajatud tõusuteed: 2007. aastal ilmusid singel "Once upon a Time" (tänapäeval kollektsionääride ihaldusobjektiks muutunud salvestis, kuna algmaterjalid on teadmata kadunud) ja EP "Black King Menes". Viimane tähistas uut etappi bändi elus ning seda lausa mitmel moel. Esiteks oli see esimene, kus osales uue liikmena värvatud Shamotth (basskitarr ja klahvpillid), teiseks laiendas bänd temaatikat, saades inspiratsiooni seekord Antiikmaailma tumedamast poolest. Siitki võrsus rida hitte nagu "The Ancient Battle of Kadesh", "Satanic God Thoth" ja "Black King Menes". Selle järel võttis bänd veidi aja maha ning liikmed tegelesid erinevate sooloprojektidega. Kuid juba õige varsti üllatati austajaid teise kauamängivaga "Inno a Itti" (vms), kus oli kuulda juba EP-l alguse saanud eksperimente pillimängutehnika vallas. Northerni seni viimane üllitis on split Gorgorothothothiga (mille nime ma parima tahtmise korralgi meenutada ei suuda). Samas liiguvad ringkondades kahinad, et bänd on nõuks võtnud kirjutada uut materjali...
Ning nüüd, 2009. aasta detsembris on aeg Northern lavale sammõunida ja Kuri Põhjala vallutab taas kord maailma!
LOTE JA MAJANDUSTEADUSKONNA VENNASTUMINE
10. detsemberil algusega kell 23.00
CLUB ILLUSION -
MUUTUB ÜHEKS ÕHTUKS LOTE-JA MAJANDUSTEADUSKONNA PARIMAKS PEATUSKOHAKS.
*Rahvast hullutavad bändid The Charis, Concretreat ja Northern ning plaate keerutab DJ Kilgas.
*ÕHTU JOOKSUL PEETAKSE TUTVUMIS-JA VÕISTLUSMÄNGE. VÕITJATELE KUULUVAD ÜLLATUSAUHINNAD.
*VAADIÕLU JA – SIIDER 25KR, TÄIENDAVALT NÄDALA ALKOHOLIKAMPAANIA
* KLUBISSE JÕUAB ROHKEARVULINE VÄRVIKIREV TUDENGISELTSKOND!
PILETID : EELMÜÜGIST 50.-/ KOHAPEAL 75.-
PANGAÜLEKANDEGA : LAURI LEINUS SEB ** 10010196808015 ( LISADA OMA NIMI, ERIALA JA KURSUS )- nt. Paavo Järi, Keskkonnatehnoloogia 1
PILETID TULEVAD MÜÜGILE JÄRGMISE NÄDALA ALGUSEST VANEMUISE 46 FUAJEES JA MAJANDUSTEADUSKONNA KOHVIKUS
Olgu üritusega iseenesest kuidas on, ent teenekas black-metal act Northern vajaks siinkohal küll lähemat tutvustust.
Põhjamaine külm, kalk ja inimvaenulik black-metal grupeering Northern asutati 2006. aasta lõpus, mil kaks Norra pimeduseskenes staažikat meest Satir ja Frog ühendasid oma jõud, et viia juba tükk aega stagnatsioonis virelenud black-metal sinna, kuhu ta õigupoolest kuulub - muusika ja misantroopia eliitringkondadesse. Ehkki "muusika", mida vastne bänd nimega Northern (viitamaks meeste pühendumisele põhjamaise looduse vägevusse) keevitas, oli järjekordne tuim tampimine kližeede kõrbestunud karjamaal, saavutas nende 2006. aasta lõpul ilmunud debüütalbum "Abysmal Winter Purity" kohalikus nanoskenes kultusplaadi staatuse. Lood "Werewolf" ja "Longboat Rideth Warfathers" muutusid hitiks hetkel, kui nad välja mõeldi. Satir ja Frog olid tuntud kindlate põhimõtete ja väärtushinnangute poolest (mh pärineb nendelt ka Northerni moto "No keyboards! No bass!"). Bänd jätkas esikalbumiga rajatud tõusuteed: 2007. aastal ilmusid singel "Once upon a Time" (tänapäeval kollektsionääride ihaldusobjektiks muutunud salvestis, kuna algmaterjalid on teadmata kadunud) ja EP "Black King Menes". Viimane tähistas uut etappi bändi elus ning seda lausa mitmel moel. Esiteks oli see esimene, kus osales uue liikmena värvatud Shamotth (basskitarr ja klahvpillid), teiseks laiendas bänd temaatikat, saades inspiratsiooni seekord Antiikmaailma tumedamast poolest. Siitki võrsus rida hitte nagu "The Ancient Battle of Kadesh", "Satanic God Thoth" ja "Black King Menes". Selle järel võttis bänd veidi aja maha ning liikmed tegelesid erinevate sooloprojektidega. Kuid juba õige varsti üllatati austajaid teise kauamängivaga "Inno a Itti" (vms), kus oli kuulda juba EP-l alguse saanud eksperimente pillimängutehnika vallas. Northerni seni viimane üllitis on split Gorgorothothothiga (mille nime ma parima tahtmise korralgi meenutada ei suuda). Samas liiguvad ringkondades kahinad, et bänd on nõuks võtnud kirjutada uut materjali...
Ning nüüd, 2009. aasta detsembris on aeg Northern lavale sammõunida ja Kuri Põhjala vallutab taas kord maailma!
Ilus elu
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Nonõnda!
Siin metsas käib elu ikka vanamoodi. Padrikust kostuvad aeg-ajalt heledad püssipauguplaksatused, sest ulukid peavad surema. Koduteel võib kraavis kohata lagunevate kadrisantide elutuid tompusid, õnnelikke rebaseid ja vareseid. Hilja novembris on siin, Maal, elu üldiselt hea, sest süüa on tekkinud ühtäkki kole palju.
Yeah, kooljakuu oli ikka mõnus küll. Aga praegu on juba detsember ning varsti on kogu Maa kaetud ilusa pehme porivaibaga.
Siin metsas käib elu ikka vanamoodi. Padrikust kostuvad aeg-ajalt heledad püssipauguplaksatused, sest ulukid peavad surema. Koduteel võib kraavis kohata lagunevate kadrisantide elutuid tompusid, õnnelikke rebaseid ja vareseid. Hilja novembris on siin, Maal, elu üldiselt hea, sest süüa on tekkinud ühtäkki kole palju.
Yeah, kooljakuu oli ikka mõnus küll. Aga praegu on juba detsember ning varsti on kogu Maa kaetud ilusa pehme porivaibaga.
Hirm
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ühtäkki ma mõistsin, et tema, kes ta oli suur ja võimas ning käitunud seetõttu karistamatult otsekui mõni jumal, tegelikult kardab. See oligi hirm. Hirm, mis hiilib tasakesi une pealt ligi, hirm, mis tabab kõige suvalisematel hetkedel, hirm, mis ei taha enam lahkuda, kui juba kord külge on hakanud. Ta kardab, kuigi ei ütle seda eales välja. Ta ei saa seda välja öelda, sest siis saaksidki kõik tema hirmud tõelisuseks. Siis oleks ta äkitselt nõrk, väeti kui sülelaps, just nagu linnupoeg, kes on sattunud sipelgapessa.
Jah, ta tõesti kardab oma kaaslasi, kes on ise pisikesed nagu sipelgad ning ei suudaks ju tegelikult kuigi palju. Sellepärast pöörabki ta neile nii suurt tähelepanu, laimates ja mustades neid seal, kus aga saab. Tegelikult on ta neile omajagu võlgu. Vahest isegi rohkem kui keegi teinegi kunagi varem olnud on. See on suur asi ning ehkki ta püüab teha nägu, nagu poleks mingit võlga kunagi olnudki, rõhub see teda iga jumala päev. Seda on neetult raske taluda, iga päev on piinav ja valus, kuid ta püüab välja kannatada, sest teab, et tegelikult peaks teda ootama selline põrgu, milletaolist pole isegi fantaasiarikkaimad keskaja müstikud ette kujutanud. Ta teab hästi – oo jaa, väga hästi – et tema tegusid pole unustatud. Kuid millele ta paraku pole eriti pihta saanud, on see, et iga päev salgamist ning musta valgeks rääkimist lihtsalt kogub intressi. See koorem kasvab tasapisi, iva iva haaval ja ühel heal päeval saab mõõt täis.
Sellepärast ta siis kardab. Vihkab oma tegude vilju, kuid püüab kangekaelse jõnglase kombel sellegipoolest oma tegusid õigustada ja kiita, vajadusel umbusklikke rusikaga ähvardades. Kardab oma ohvreid, nende valu ja küsimusi täis pilke, millesse ta vaadata ei suuda, sest needki valmistavad kibedat valu. Ka siis, kui neid parajasti kohal pole, öösiti unenägudes, päeval juhuslike varjudena. Aga kes on endale vabast tahtest korjanud kogu maailma valu, enamgi veel, kes on vabast tahtest usina meistrina sepistanud valu, see peab seda taluma. Ning peab kartma senimaani, kuni pole leppinud selle tegeliku põhjusega. Või siis senimaani, kuni ta pannakse leppima selle tegeliku põhjusega. Ja see aeg pole üldse teab kui kaugel. Mitte inimpõlvegi.
Keegi pole ju unustanud. Ka ta ise mitte, isegi kui ta väga tahaks.
Jah, ta tõesti kardab oma kaaslasi, kes on ise pisikesed nagu sipelgad ning ei suudaks ju tegelikult kuigi palju. Sellepärast pöörabki ta neile nii suurt tähelepanu, laimates ja mustades neid seal, kus aga saab. Tegelikult on ta neile omajagu võlgu. Vahest isegi rohkem kui keegi teinegi kunagi varem olnud on. See on suur asi ning ehkki ta püüab teha nägu, nagu poleks mingit võlga kunagi olnudki, rõhub see teda iga jumala päev. Seda on neetult raske taluda, iga päev on piinav ja valus, kuid ta püüab välja kannatada, sest teab, et tegelikult peaks teda ootama selline põrgu, milletaolist pole isegi fantaasiarikkaimad keskaja müstikud ette kujutanud. Ta teab hästi – oo jaa, väga hästi – et tema tegusid pole unustatud. Kuid millele ta paraku pole eriti pihta saanud, on see, et iga päev salgamist ning musta valgeks rääkimist lihtsalt kogub intressi. See koorem kasvab tasapisi, iva iva haaval ja ühel heal päeval saab mõõt täis.
Sellepärast ta siis kardab. Vihkab oma tegude vilju, kuid püüab kangekaelse jõnglase kombel sellegipoolest oma tegusid õigustada ja kiita, vajadusel umbusklikke rusikaga ähvardades. Kardab oma ohvreid, nende valu ja küsimusi täis pilke, millesse ta vaadata ei suuda, sest needki valmistavad kibedat valu. Ka siis, kui neid parajasti kohal pole, öösiti unenägudes, päeval juhuslike varjudena. Aga kes on endale vabast tahtest korjanud kogu maailma valu, enamgi veel, kes on vabast tahtest usina meistrina sepistanud valu, see peab seda taluma. Ning peab kartma senimaani, kuni pole leppinud selle tegeliku põhjusega. Või siis senimaani, kuni ta pannakse leppima selle tegeliku põhjusega. Ja see aeg pole üldse teab kui kaugel. Mitte inimpõlvegi.
Keegi pole ju unustanud. Ka ta ise mitte, isegi kui ta väga tahaks.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)