Niimoodi

Sureksin ma - surm ei võta,
tahaksin ma - taud ei tapa.
Ma olen surma sugulane
ja olen taudi tallipoissi.


Vaivara. H II I, 141 (199).1888.

Reisikiri

Head inimesed, kes te vahetevahel meelesegaduse hoos siia satute! Oma arvukatel eksirännakutel olen ma sattunud paljudesse erinevatesse maailma nurkadesse, mida mõistlikud reisijad ja ekskursandid tavatsevad vältida. Need paigad pole siiski vähem huvitavad kui rahvasuus laialt tuntud rännusihid, ent pakuvad turvaliste ja mugavate ootuste asemel eelkõige rohkelt kummalisi üllatusi ja koguni peamurdmist. Maailma kaugeimates äärtes, kus laiuvad Gog ja Magog, elavad veidrad olendid, kellel pole pead ning nägu asub hoopis keset rinda, samuti hirmsad inimeseõgijad, kellel on koera koon ning üks koera käpp ja tagajalg, samas kui teine on inimese käsi ja inimese jalg. Suurte sõdade ajal liiguvad nende koletiste salgad mööda maad ringi ning rüüstavad ja hävitavad kõik, mis ette jääb. Veel kaugemal on aga maailma ots, kus meri ühtäkki serva pealt püstloodis alla langeb ning kuhu tavaliste Kanaari-turistide asemel sõidavad üksikud südid meresõitjad, kes paraku kunagi ei naase, sest põhjatu sügavik haarab nende laevad igaveseks endaga kaasa.

Ühes taolises kummalises kohas käisime mina ja mu ustavad kaaslased just viimasel ajal ning et ma sealt elusana ja tervelt naasin, siis tahaksin ma meelsasti teile pajatada nähtust, kuuldust ja kogetust. Seda enam, et vahemaa osas pole need hämmastavad mered ja maad meist, kes me peame endid kõrge Afroeuroopa tsivilisatsiooni täieverelisteks kandjateks, kuigi kaugel.

Maa, millest jutt, on unustatud provints end suureks pidavate riiklike konglomeraatide piirialal. Kaardil on kõnealune piirkond siiski kergelt leitav – jutu illustreerimiseks olgu see siinkohal ka ära toodud:

Poliitiline olukord on provintsis keeruline. Vormiliselt on maa jagatud kahe kuninga vahel, kellest üks kuulub ilveslaste, teine karulaste suguhõimu, kuid et võimlased on kaugel, siis on suurem voli kohalike bojaaride ja tentsikute kätte langenud. Nemad tõlgendavad oma suva järgi seadusi ning teevad neid jõudumööda ka ise, nii nagu vajalikuks peavad. Kohalik ülemkiht on veel noor, sest sõdade ja katkuepideemiatega suri vana eliit välja või pidi pagema võõrsile, kus nende veri ja sugu on praeguseks hääbunud.

Kohaliku rahana kehtivad grivnad ja dengad, ent hakkama on võimalik saada siin praktiliselt kõikide rahaühikutega, nugisenahad ja kopra kannaluud kaasa arvatud. Kaubandus on üks peamisi elatusallikaid, peamiste kaubaartiklite nimistusse kuuluvad aga kauge Biarmamaa fossiilvedelikud (mida ka meie kohalikust kaubahoovist hankisime), idamaised maiused ning kange jook, mis peas purjed heiskab.

Provintsi keskuseks on üks äravõitmatu kindlus, millel on 10 meetri kõrgused müürid ja igas tornis valvab nii ööd kui päevad vibupüssiga munk-strelets, kes magab ühe silma kaupa korraga.

See kindlus on ühtlasi ka vana koopaklooster, mis lakkamatutest sõdadest ja vaenuaegadest hoolimata on hoidnud enda käes suuri rikkusi muinasjuttude ajast. See klooster tehti vanal ajal paksu metsa sügavale liivakalju sisse ja sai üle maailma laialt kuulsaks, nii et ta peagi mitme riigi kuninga silma alla jäi. Nii siis juhtuski, et kui Moskoovia kuningas Hirmus Ivan Sarmaatia lagendikelt siia ratsutas, siis nägi ta juba kaugelt ühelt kõrgelt mäelt, et linnuse müürid olid paljud ilusamad kui tema kodus seal olidki. Seepeale tabas vennikest suur raev ja kadedus ning ta tormas tuhatnelja otse kloostri juurde, ise saabliga vehkides. Pealikuks oli sel ajal aga võimas vägimees, kes oma kätega ning vennaga kahepeale vasarat jagades oli vägevad müürid valmis ehitanud. Moskoovia kuningas lõi vägimehel pea maha, et too ära sureks, aga viimasele ei teinud see suuremat kahju. Ta otsis endale kuskilt ühe kandiku, pani pea sellele ning läks kindlusesse. Sellest nägi moskoviit, et tema jõud ikka vägimeeste peale ei hakka ning ta mädanes otsani sinna värava ette ära.

Hiljem on veel mitu meest püüdnud omaenese ahnusest kindlust ära vallutada, aga ei ole see veel kellelgi seni korda läinud.

Sellesinatse kindluse ees asub korratu tänavavõrgustikuga külake, kus on kaubaread ja kus kohalikud ja võõramaa kaupmehed ajavad igasuguste imeasjadega oma äri. Rahvast käib siia kõikidest ilmakaartest kaubitsemas (kui võib-olla kirdeedel välja arvata). Kohalikud kaubaread olevat leedulased hiljuti maha põletanud, aga need on praeguseks jõutud uuesti üles ehitada.

Üldiselt jätab asula väga hoolitsetud mulje. Tänavaid katab kõikjal auksillutis ja tulekahjus kannatada saanud majad kaunistavad endiselt linnamiljööd, olgugi, et nende otstarve ja värv võivad olla mõneti muutunud.

Kindlusest liikusime meie edasi kaugemale lõuna poole, kus suuremad ja väiksemad külad asuvad orgudes, orunõlvadel ja orupervedel. Orgusid on sellel maal tõesti hulganisti, mistõttu andsin talle nimeks Terra Dolina, „Orumaa“. Lugematud lätted ja veesilmad ilmestavad seda, nagu ka laiad looduslikud niidud, mis on looduslikud suuresti tänu sellele, et neid inimkäsi enam puutuda ei taha. Kogu see maa oleks üsna kaunis vaadata, kui mul vaid mingisugustki ilumeelt oleks olnud.


Ühest taolisest orust avastasime pimeda juhuse läbi väikese pühakoja koos juurde kuuluva surnuaia ja kellatorniga. Samuti märkasime orupõhjas tillukest järvesilma siramas. Järv sarnaneb oma välimuselt Šotimaa Loch Nessiga, kuid ainult sellega sarnasus ei piirdu! Oh ei! Sugugi mitte! Arvasite, et piirdub?! Aga ei piirdu ühti! Nimelt pidavat ka selles väikeses mudases veesilmas elutsema oma järvekoletis. Eakad kohalikud mäletavad veel praegugi teda kui ärauppunud parve, mis omal ajal inimesi ühelt kaldalt teisele aitas toimetada, ent nüüd oma märjas hauas elutsevat ning noori neitsisid ja teisi inimesi varitsevat.



Selle kellatorni all on õudsed katakombid, kus vanasti (ja veidi-pisut veel praegugi) olla inimesi, loomi ja taimi vangistuses hoitud, et nad pätiks ei läheks. Katakombid ja käigud on sügavad, kuid praegusel ajal üsna kitsad, sest et nad aja jooksul on osaliselt kinni varisenud ning seeläbi nõnda ahtakeseks jäänud, et mõnikord tuleb kilomeetrite kaupa neid mööda roomata, kui aga edasi tahad minna. Üks nendest käikudest viib teise, hoopis pikema tunneli juurde, mis eelpoolnimetatud kindlusest kaugele Volõõnia taha viib, kus kah üks klooster ja kindlus on. Seda käiku olevat muuhulgas kasutanud järgmised isikud: jänes, peni, oinas, rebane, inimene ja keegi veel. Nende isikute andmed on kirjas paaris kiriku meetrikaraamatus, mida ma hea õnne läbi sirvida jõudsin, enne kui nad oskamatust käsitsemisest tolmuks pudistasin.

Sestsinatsest järvest voolab välja väike metsajõgi, mis viib oma veed ühte suurde järve, millele ma ise sel korral pilku peale visata ei jõudnud. Metsajõgi on Orumaal väga tähtis liiklussoon ning sellel voorib alatasa viikingilaevu, mis veavad ühest kohast teise kaupu, poliitpõgenikke ja vihaseid sõjamehi, keda tiivustab verivaen. Meiegi sealoleku ajal sõitis üks soldaneid täis laevuke jõge mööda ülesvoolu, ent et jõgi üliväga taimedesse kasvanud ja peale selle habras purre üle jõe sirutus, siis jäi sõjameeste laev taimedesse ja purdesse kinni ja ei pääsenud ka kõige krõbedamate vandesõnade nõiaväel enam edasi. Pididki siis vahvad varjaagid tagasi pöörduma, endal nutuvõru suul.

Mõni aasta tagasi olevat jõest välja püütud üks isevärki imeelukas, kellest rahvas arvanud, et see küll Issanda Taevaisa loodud elajate nimekirjast puudub. Nimeks pandud talle KILPKONN ning arvatud, et see häda ja õnnetust ette kuulutab. Ning tõsi ta on. Sest eks püütud säärane loom ka omal ajal Niilusest enne, kui Jeeriko pasunatega linna müür puruks tambiti ning eks keelanud ka Noa sel olevusel oma laeva astuda, sõnades: „Edimene kuulmine, et KILPKONN ka laeva taht tulla!“

Nõnda ei saa imeks panna, et kui me jõe ääres endale head äraolemist tegime, siis ehmusime üliväga, nähes seda Peltsebuli ja Pehemotti jõelaintes mulistamas. Võis kindel olla, et tal meeles ainult kurjus, patt, silm vidukil ja ninas tatt. Loodusteadlastele, kes oma arulagedaid bestiaariume koostavad, olgu siinkohal toodud selle rüveda olendi kirjeldus:

Pikkus 4–12 jalga, st 1–5 m, kaal kuni pool tonni ehk tünni. Keha üleni kaetud õrnade ebejate soomustega, mis ei too olendile mingit kasu, vaid evolutsiooni õela, kuid ausa vingerpussina põhjustavad talle kirjeldamatut piina. On sündinud kilbi ja konna ebapühast liidust, toitub peaasjalikult vetikatest ning väikestest lastest, joob ainult ojavett. Jooksuaeg märtsist juunini, kuid jäsemete vaegmoonde tõttu liigub maismaal sama osavalt kui keskmine köögilaud. Vees on olend seevastu ülimalt osav ning sageli võib teda näha lustakalt piruette ja tangot viskamas. KILPKONNA siseelunditeks on kops, maks ja vats, väliselundid puuduvad täielikult. Aju olemasolu pole seni suudetud kindlaks teha, kuid iidsete müütide järgi olla KILPKONNA aju kurduteta ja suisa olematu. Tegemist on ainsa fauna esindajaga, kes kardab ristimärki, kuid keda meelitab ligi põhjuseta vägisõnade üleliigne pruukimine. Pilt temast:

Kindlasti on vajalik põgusalt kirjeldada ka siinseid külasid. Meie tee viis nii mõnestki neist läbi ning sealnähtu sööbis meelde kui väävelhape näkku. Inimestest ei leidu paljudes kohtades enam ainsamat hingekest, sest viimase kümne-kahekümne aasta jooksul on paljud maarahva seast oma kodud ja maad kaugete idalinnade elanikele maha müünud ning lahkunud Orumaalt paremat elu otsima. Uued „omanikud“ aga käivad tihtilugu oma vastsetes valdustes vaid kord või paar aastas, mistõttu terved külad jäävad kummituslikeks varemetekobaraiks, kus võimutsevad nõges ja leeder. Siiski ei või heausksed kinnisvaraomanikud uneski näha, et tegelikult pole need hooned sugugi kõik tühjad, vaid neis elatakse lausa aastaringselt. Nimelt on inimeste lahkumisega siia kolinud mitmesugust muud rahvast, kellele ühtset nimetust ma siinkohal paraku anda ei mõista. Ka ei olnud mul suuremat juhust nendega rääkida, kuna nad näitasid end vaid vilksamisi ning näisid end pigem võõrastest eemal hoidvat. Niipaljukest õnnestus mul siiski välja uurida, et see rahvatõug on tühjadesse küladesse peitunud tehnika eest, mida kogu ilm praegusel ajal täis on saanud. Tõtt öeldes pole ka need inimeste poolt hüljatud külad tehnikast päris puutumata jäänud, sest igasse vähegi suuremasse asulasse on mingil ajal ilmselt kellegi hullumeelsusehoo ajel püsti pandud telefoniautomaadid (välja arvatud ühesse), kuid olukorra teeb lihtsamaks asjaolu, et enamasti on need agregaadid totaalselt rikkis.

Samuti satub nendesse näiliselt hüljatud paikadesse väga harva mootorsõidukeid, kuna teede auksillutis ei ole ilmselt nende jaoks sobilik.

See rahvas, kes tänapäeval neid mahajäetud maju, lautasid ja teisi hooneid asustab, suhtub inimestesse väga erinevalt, alates nende igakülgsest aitamisest kuni viimaseni mahalöömise soovideni. Seetõttu tooks nende sellide avalikku ellu naasmine üsna drastilisi tagajärgi ning olgu siis vaid taevas või kesiganes armuline, kui see kord sündima saaks.




Üks vana ettenägemine ütleb, et kunagi tuleb maarahvas tagasi oma endistesse kodudesse ja ehitab lagunenud majad jälle üles.

Meie reisi kolmandamal päeval sõitsime veel kaugemale lõunasse, kuni jõudsime ühe võimsa kantsi juurde, kus olevat mõnda aega tagasi elanud üks kaugelt maalt pärit suursuguse verega prints, kelle nimi mul arusaadavatel põhjustel siin muidugi meelde ei tule. Õigupoolest on selle vennikesega päris kummalised lood, sest pole nimelt päris kindel, kas ta ka tegelikult olemas oli ehk eksisteeris. Ühed teavad mäletada, et nad teda ise oma ihu silmaga näinud ja koguni temaga juttu ajanud. Teised jälle sõnavad, et pole taolist printsi sugugi olemas olnud ja et ta üks soolapuhujate, šarlatanide ja mustlasnaiste väljamõeldis olla. Lugu ise aga pajatab järgmist:

Elasid kord seitsme maa ja mere taga kolm venda. Kaks olid täitsa inimese nägu ja tegu, kolmas aga oli Turak Tuhkapusija. Elasid ja elasid, kuni ühel päeval kutsuti nad mere taha valitsema. Läksidki siis igaüks ühte linna valitsema ja kolmas veli, see Turak Tuhkapusija, saabus siia kantsi juurde. See kants oli aga siin maa peal olnud juba maailma loomisest saati. Tuli siis Turakukene ja ütles, et teda on kutsutud ja tema nüüd hakkab siin valitsema. Linnuserahvas pani seda jälle väga imeks, ütles, et ahah, kõik on väga tore ja tervist, aga siia pole sind keegi kutsunud. Sellest läks Turakukene väga ähmi täis ja ta pani öösel salaja kogu kupatuse põlema. Nüüd oli küll uhke üksipäini suitsevates tukilademetes valitseda! Ei kestnud vennikese õnn aga siiski liialt, vaid ta jäi suu- ja sõratõppe ning suri äragi. Inimestel hakkas sellisest ullist natuke nagu kahju ka ning nad panid talle ühe kivist risti hauale, mis on suurem kui inimene ja nii raske, et kui Turak hauast välja tahaks saada, siis ei jõuaks ta ka parima tahtmise korral seda ikkagi teha.

Kants ise jäeti varsti pärast seda tsirkust maha ja veidi maad eemale ehitati uus linnus, mis oli tehtud üleni kividest ning tundus muidu mõnusam ja toredam. Küll siis sai siin alles tapelda! Eks sõda nõudis ikka ohvreid ka, polnud midagi niisama lustimine ja ilulemine. Küll lahkuti siit longates, sest varvas oli vastu kivi ära löödud, küll läks liivatera silma ja häda laialt, küll ütles keegi jälle teisele halvasti. Ikk ja hala saatsid vaenuaegu sageli. Kuna inimestele virisemine ei meeldinud, siis jäeti see õnnetu kivilinnuski peagi sinnapaika ning nüüd pole sellega enam muud teha, kui raha eest kaugetele külalistele ajaloo pähe näidata.


Selle vana kantsi lähedal on põllule kividest kokku kantud üks suur kalm, mille suur Moskoovia tsaar on enda jaoks lasknud ehitada, justnagu vanad Egiptuse kuningad juba oma eluajal lasid endale püramiidid valmis visata. Kui see tsaar nüüd mõne aasta pärast sussid sirgu viskab, siis maetakse ta siia kivihunnikusse suurte austusavalduste ja hirmüüratute jootudega maha ning peetakse veel kolm päeva pidu takkajärgi, et julm despoot ning hegemoon oma õnnetu otsa on leidnud. Seda, et tal elupäevi kauaks pole, teab see tsaar isegi, sest valas vana-aasta õhtul õnnetina ja see näitas, et keegi atendeerija ühel ilusal päeval talle sellise koguse tina kerre surab, et jätkuks mitmele õnnetinaks. Nüüd see kalm ootabki, millal saaks juba omad rasked kivid igaveseks tsaari kulmudele vajutada ja rohtub seni tasa.

Küll räägiksin ma teile veel pikalt igasugustest imeasjadest, mida me tol kummalisel maal nägime, mida kusagil mujal Afroeuroopa tsivilisatsiooniruumis näha ei saa, kuid kardan, et sellega üleliia aega ja ruumi kulutaksin. Sestap tõmban siin oma tagasihoidlikule reisikirjale joone alla ning loodan, et meile kõrgemalt poolt päevi antaks, et veel nii mõnegi ilmaime peale oma imestust raisata saaksime ning üllatusest „oooo!“ võiksime hüüda. Seniks aga soovin ma kõikidele jõudu ning jaksu ja loomulikult võidutsemist isiklikus elus, miska terve see ilm helgemaks võiks muutuda.

Knockin at your back door

Tont teab, millest siin tegelikult lauldakse

Külaskäik

Koht, kuhu Reinuvader Rebane jõudis, oli mõneti eriskummaline. Väike madal tarekökats peitis end osavasti laiade kuuskede vahele, nii et võõras pilk poleks teda märganudki. Sammal kattis suurt osa tare seintest ja õlgkatusest. Paistis, nagu oleks tareke püüdnud samblavaiba alla pugeda, kuid poole peal siiski ümber mõelnud ja asja sinnapaika jätnud. Aknad näisid sootuks puuduvat ning ukski oli nõnda madal, et oleks raskusi valmistanud isegi kääbusele.

Reinuvader Rebase pilk kuulus omade hulka, sestap leidis ta hüti ilmeksimatult üles. Ta koputas vaikselt uksele ning ehkki seest mingit vastust ei kostnud, astus nõtkel sammul sisse.

Tares oli hämar, Koguni sedavõrd, et silmad ei suvatsenud esmapilgul mitte halligi seletada. Sellegipoolest võis juba esimesest hetkest selgelt tunda, et toas on keegi. Keegi suur ja vägev, tugev nagu mitu karu. Sellevõrra suurem võis olla üllatus, kui silmade hämarusega harjudes selgus, et tarenurgas kössitas pisike vanamehenäss, nägu kaetud lugematute kortsude ja pika halli habemetüükaga. Ta silmitses tähelepanelikult oma külalist. Rebane, kui ta ka üllatus majaperemehe tagasihoidlikust kasvust, ei näidanud seda igatahes kuidagi välja. Ta silus oma vurre ning alustas:

"Kena suvi. Kuidas heinaaeg läheb?"

"Pole mul miskit heinamaad!" vastas vanamees, "ainult üks jõe veeres luhatükikene ongi. Ja märg on ka praegu."

Reinuvader noogutas. Tema muidugi heina ei teinud. Ta nimelt ei söönud seda.

Reinuvader Rebane

Samal ajal, kui lumemees mossitas liiga palava ilma tõttu ning ülemnõid Kurwitz oma väga hea tiivapaari varguse pärast, istus Rebane mõnusalt köögilaua taga ning luges ajalehte. Ajaleht polnud just tänane, aga Rebase va Reinuvaderi jaoks ei omanud see absoluutselt mingit tähtsust. Tema muigas oma igikavala näoga uudiste pealkirjade peale ning ehkki ta oskas lugeda küll, polnud ka see põhiline. Mis ajalehtede lugemise juures oluline oli, teadis ainult vana Rein ise ning kuna sellest kellegagi juttu ei tulnud, siis ei ütelnud ta seda ka mitte kellelegi.

Laual auras kruusitäis kuuma...jooki. Kohv see igatahes ei olnud. Tee tõenäoliselt samuti mitte. Aeg-ajalt võttis Rebane imeväikse lonksu ja kirtsutas nina. Sellest võis järeldada, et jook ei maitsenud just kõige paremini.

Lõpetanud ajalehega tutvumise, jättis Reinuvader selle lauale ning avas sahvriukse. Piitade küljes oleks justkui korraks tuule käes vibelenud roheka hallituse õrn kiht. Reinuvader Rebane astus sahvritesse, kus riiulitele kõhutavates purkides ootasid lahtitegemist suvi, sügis, talv, kevad ja 1991. aasta metsmaasikamoos.

Uks sulgus. Ees ootas järjekordne seiklus.