Koht, kuhu Reinuvader Rebane jõudis, oli mõneti eriskummaline. Väike madal tarekökats peitis end osavasti laiade kuuskede vahele, nii et võõras pilk poleks teda märganudki. Sammal kattis suurt osa tare seintest ja õlgkatusest. Paistis, nagu oleks tareke püüdnud samblavaiba alla pugeda, kuid poole peal siiski ümber mõelnud ja asja sinnapaika jätnud. Aknad näisid sootuks puuduvat ning ukski oli nõnda madal, et oleks raskusi valmistanud isegi kääbusele.
Reinuvader Rebase pilk kuulus omade hulka, sestap leidis ta hüti ilmeksimatult üles. Ta koputas vaikselt uksele ning ehkki seest mingit vastust ei kostnud, astus nõtkel sammul sisse.
Tares oli hämar, Koguni sedavõrd, et silmad ei suvatsenud esmapilgul mitte halligi seletada. Sellegipoolest võis juba esimesest hetkest selgelt tunda, et toas on keegi. Keegi suur ja vägev, tugev nagu mitu karu. Sellevõrra suurem võis olla üllatus, kui silmade hämarusega harjudes selgus, et tarenurgas kössitas pisike vanamehenäss, nägu kaetud lugematute kortsude ja pika halli habemetüükaga. Ta silmitses tähelepanelikult oma külalist. Rebane, kui ta ka üllatus majaperemehe tagasihoidlikust kasvust, ei näidanud seda igatahes kuidagi välja. Ta silus oma vurre ning alustas:
"Kena suvi. Kuidas heinaaeg läheb?"
"Pole mul miskit heinamaad!" vastas vanamees, "ainult üks jõe veeres luhatükikene ongi. Ja märg on ka praegu."
Reinuvader noogutas. Tema muidugi heina ei teinud. Ta nimelt ei söönud seda.
0 arvamist :
Post a Comment