Jogentagana

Pärast meeldivat talvist ringkäiku Tartus suunasin oma pilgu teisele poole Emajõge. Seal, minu jaoks vastaskaldal algas ennevanasti Jogentagana ehk tänapäeva maakeeli Jõetaguse maa.

Nime Iogentagania on kirja pannud Eesti muinashaldusandmete publitseerimise grand old man preester Henrik 13. sajandi hakul. Sealt on see uuel ajal moondunud meile veidi suupärasemaks Jogentaganaks, ent olen näinud ka variante „Joentagan“, „Jogentagan“, „Jõgentagana“ ja nii edasi. Tähendus jääb siiski muutumatuks – tegemist on maa-alaga, mis jääb Ugandi poolt vaadatuna teisele poole jõge. Kasutan siin ise traditsioonist (loe: mugavusest ja laiskusest) lähtuvalt varianti Jogentagana; nii kõlab ka ägedalt arhailiselt (loe: eksootika müüb). Teistes vanades allikates pole nime seni kohanud ning pärast maa vallutust kadus see ilmselt sootuks ära.

Jogentagana maad ulatusid Emajõe põhjakaldal nähtavasti hilisema Tartu-Maarja kihelkonna, enamiku Äksi kihelkonna ning Maarja-Magdaleena kihelkonna lõunaosa aladele. Millised need piirid täpsemalt olid, seda ei oska Jogentagana puhul ilmselt keegi enam öelda (sama kehtib ka teiste muinasmaade kohta). Leidub ka arvamusi, et Emajõe vasakkallas võis kuuluda hoopis suure Ugandi alla, mistap pole mõnedel kaartidel Jogentaganat eraldi üldse välja toodud. Aga meie usume Jogentagana vääramatusse rippumatusse!

Ääremärkusena toon välja, et hoolimata meie ajalookirjutuses juurdunud harjumusest nimetada Eesti ala muinasaja lõpu haldusüksuseid maakondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks, ei ole otsesõnalisi tõendeid, mis seda kinnitaksid. Henrik, kelle kroonikat minagi ikka ja jälle refereerin, pruukis ladinakeelses tekstis termineid „provincia“ ja „terra“ ning et mitte minna liiga üksikasjalikuks, kasutan siin ise lihtsalt sõna „maa“, millel võib olla väga paljusid tähendusvarjundeid, ent jääb siiski piisavalt neutraalseks. Vaevalt et kõik need maad alates pisikesest Mõhust kuni lahmakate Ugandi ja Sakalani omavahel samaväärsed olid.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

23. veebruari hommikupoolikul oli just selline päikesepaisteline varakevadine ilm, et teha üks tilluke tiir paikades, mis Jogentaganast ja selle kunagisest eluolust võiksid üht-teist pajatada. Alustasin Lähtest. Siinkandis algab Vooremaa lainetav pinnamood ning Lähte keskusest vaid mõnisada meetrit idas asub vana kruusakarjäär, mille põhjas on tänapäeval järv. Karjääri kõrval on aga Palalinn [1]. Mu daamid ja härrad, astugem sisse ja heitkem pilk selle bulvaritele ja puiesteedele!

(Kohe-kohe hakkab paistma. Näe, seal puude taga algabki Palalinn!)

Tutvumine ei võta kaua aega, sest Palalinn on üsna väike, isegi muinaslinnade seisukohast. Ühest otsast teise jalutamiseks kulub vähem kui pool minutit. Vanadel aegadel polnud linn mitte selline suur ja lai arvukate majade ja tänavarägastikuga asula, nagu me tänapäeval ette kujutame, vaid näiteks mäele või neemikuotsale ehitatud linnus, mis oli piiratud tara, vallide või kraavidega. Linnus võis olla mõõtmetelt päris tilluke, kuid oli sellegipoolest kaasaegsete jaoks linn mis linn. Lähte Palalinn on just säärane – Sootaga voorest väljasopistuval neemikul, olles ühest küljest ülejäänud voorest eraldatud valli ja kraaviga, nii et linnuserahvas sai nautida mõnusalt omaette olemist. Kõigil seda luksust polnud ning nemad pidid elama teisel pool vallikraavi, seal, kus praegu laiub põld.

(Paremal pool on vall ja selle kõrval, foto keskel, on vallikraav.)

(Palalinna õu. Kui ise kohal ei käi, siis ei suuda ka üks pilt väga palju edasi anda.)

Lähte Palalinn on sündinud ühel neist suurtest linnustebuumiaegadest, mil iga kõvem vend pidi endale kantsi üles lööma, nii vägeva ja uhke, nagu võimalused parajasti lubasid. Väljakaevamistel saadud potikillud ja söestunud tukid viitavad, et linnust kasutati millalgi I aastatuhande teisel poolel, ajal, mida tänapäeval kutsutakse eelviikingi- ja viikingiajaks. Muinasaja viimasteks sajanditeks oli Palalinn ilmselt hüljatud ning muutunud vaid nimeks hilisrauaaja inimeste suul.

Mis puutub puiesteedesse, siis on Palalinn tõepoolest sarnaselt paljudele oma ea- ja saatusekaaslastele kaetud puude ja põõsastega. Sisetunne ütleb, et tol hämaral ajal, kui linnamäel veel inimesed pesitsesid, oli neemik puudest-põõsastest tühi ning ainsad puud linnuses olid ehituslikel eesmärkidel hukatud ja seina laotud.

Ent rännakem edasi, kirde poole! Minu järgmiseks sihtmärgiks oli Jogentagana „pealinn“ Saadjärve Kalevipoja säng, mis – imede ime! – samuti on linnamägi [2]. Linnus on sellel künkal olnud pikka aega ja mitu korda. Esimest korda läksid ehitustööd käima umbkaudu 2000 aastat tagasi. Siis tuli pikem vahe sisse, kuni kuskil kuuesajandatel või seitsmesajandatel aastatel otsustati vahepeal unarusse jäänud mäele taas elu sisse puhuda ning pandi uus linnus püsti. Kuna miski pole igavene, tuli sedagi linnust aeg-ajalt taas kõpitseda või – kui tundus, et lihtsam on täitsa uus teha kui vana remontida – maast madalast taas üles lüüa. Seda enam, et mõnikord juhtus kogu kupatus sootuks maha põlema. Nagu Lähte Palalinnas, ei mahtunud (või ei lubatud) ka Saadjärve linnamäele kõik inimesed, vaid suurem jagu rahvast pidi elama mäe jalamil olevas külas. Aga sedasi oli noil aegadel kombeks mujalgi.

(Saadjärve Kalevipoja säng.)

Hoolimata ajahambast ja tulekeelest võis linnus täitsa olemas olla ka veel 13. sajandi algul. Nimelt külastasid 1220. aastal Saadjärve kaks meest, preestrid Henrik (meile juba tuttav kroonikakirjutaja) ja soome soost Petrus Kaikewalde, kes kohemaid sealsamas ümberkaudse rahva kokku kutsusid ning 300 inimest ära ristisid. See töö ilmselt konti ei murdnud, sest preestrid läksid kohe edasi teistesse Jogentagana küladesse rahvast ristima ning suundusid seejärel põhja poole Vaigasse. Henrikul oli see põnev ringreis (sai kõvasti reisida ja suhelda paljude toredate inimestega, no kas pole tore!?) veel mitu aastat hiljemgi hästi meeles ning ta mainis seda oma hiljem suurt kuulsust kogunud kroonikas. Mis Saadjärve linnusest ja külast aga edasi sai, sellest ei vaevunud Henrik ega teised toonased kirjatundjad ridagi üles tähendama, mistõttu võib oletada, et siinset kohalikku keskust tabas karm ääremaastumine ja tühjenemine ettevõtlikest inimestest. Jah, juhtus tollalgi!

(Saadjärve linnuse õu kõige kõrgemalt vallilõigult vaadatuna. Pingil oli ka kindlasti linnusepealikul mugav istuda ja oma valdustel silm peal hoida.)

("Jätkem meelde - ilma pauguta me linnust ära ei anna!")

Saadjärvelt võtsin kursi itta ja suundusin Vedule [3]. Ühe kõrge voore lael asub vana kalmistu, millest praegu pole küll midagi aimata, kuid see-eest kasvab siin ülimalt suurejooneline ja kaunis pärnapuu. Kuna teda kunagi pühaks peeti (sealt üks puu nimesid Püha pärn, ka Riibaku pärn), siis on ta nüüdki ohvripuuna muinsuskaitse all, ent hoolimata oma mitmesajast eluaastast polnud teda veel olemas, kui voorele juba esimesed surnud sängitati. 1980. aastatel toimunud väljakaevamistel leiti viis põletusmatust, millest vanemad võisid pärineda muinasaja lõpust ehk 11.–12. sajandist, hilisemad aga suisa keskajast kuni 15. sajandini välja. Kui muinasajal oli surnute põletamine väga tavaline ja laialt levinud (et mitte öelda „igapäevane“) praktika, siis keskajal võisid kirikutegelased surnukeha tuleriidale paneku peale nina kirtsutama hakata. Viimse kohtupäeva surnute ülestõusmisel pidi ju igaühel olema keha enam-vähem alles, mida hauast üles ajada, aga mida sa vaene hing ajad, kui kõik, mis sinust järgi on jäänud, on vaid peotäis põlenud luutükikesi. Kui vana maarahvas arvas surmajärgsetest asjadest teisiti kui kirik ning soovis endist viisi oma kadunukese ära põletada, siis tuli seda teha küllap mõnevõrra varjatumalt. Ja ega siis keskajalgi kõigil silmi igale poole jätkunud, nii et mõnes kõrvalisemas kohas sai hämaramad teod ikka ära toimetatud.

(Silt tõestab, et siin asubki Vedu kalme. Teine silt juhib tähelepanu ohvripärnale, mis muidu võib hõlpsasti märkamatuks jääda.)

Ent nähtavasti juba muinasajal maeti Vedu kalmesse ka põletamata surnuid, nagu näitavad mõned künnitöödel välja tulnud muinasaegsed ehted. Kas on siin mängus varased kristluse mõjud, nagu on sageli tagantjärele arvatud, või on põhjus olnud milleski muus, ent näib, et ühes ja samas külas on ühtesid inimesi maetud põletatult ja teisi põletamata. Nagu erinevate rahvaste usunditega tutvumine näitab, võisid muistsedki (teispoolsus-)kujutelmad olla vägagi keerulised ja üksikasjalikud, aga ainult maetutele otsa vaatamine ei ütle nende kohta veel suurt midagi. Ja kellelt sa enam küsid... Suurem osa Vedu kalmesse maetutest pärinesid ehete ja müntide põhjal 16.–18. sajandist, nende seas põletatuid polnud. Millalgi siis hakkas kalmel sirguma ka väike pärnake, kellest kasvas suur pühapuu. 

(Vedu Püha pärn. Ootamas ohverdusi.)

 Pöörasin nina lõunasse. Järgmisena ootas mind Kobratu küla [4]. Kui eelmises muinasmaa-postituses jõudsin Tarbatu nime süvaanalüüsis loogilise tuletuseni, et muinasajal polnud Tartus ühtegi tarvast, siis sama mõttekäiku rakendades selgub, et Kobratul polnud kobrasid. Või siis – äärmisel juhul – kopraid. Ei olnud neid ka praegu. Aga see-eest on veel üks Vooremaa kõrge küngas, millest on karjäär tubli tüki küljest hauganud, aga õnneks on veel midagi alles ka. Künkalaele on ennevanasti ehitatud kivikalme, mille vanust võib ka ehk juba paari milleeniumiga arvestada. Isegi kui sinna enam surnute maiseid jäänuseid ei sängitatud (aga millal sellesse kivikalmesse viimati maeti, pole teada), ei kadunud suurtest kivimürakatest kalme maastikult kusagile ning teadmine pühast matusepaigast kestis samuti sajandeid edasi.

Millalgi 11. või 12. sajandil hakkas Kobratu rahvas matma vana kivikalme kõrvale. Kaevamistel on leitud kaks selleaegset matust – surnukehad kenasti hauda sängitatud ning kaasa pandud üht-teist teises ilmas vajalikku. Ühel (nähtavasti) mehel läks teispoolsuses tarvis kaht oda, kirvest, mõõka, savinõud ja võib-olla veel midagi, mis oli aja jooksul hauas ära kõdunenud. Ka väljanägemine pidi sinna minnes olema igati soliidne – surnu juures leiti käevõru, hoburaudsõlg ja rihmakeel, ülejäänud rõivastuse osad polnud ilmselt säilinud. Sellest võib järeldada, et teises ilmas a) tuli ilus välja näha ning b) tuli aeg-ajalt tapelda. Küllap polnud maetu ka päris boy next door, vaid mõneti tähtsam tegelane, sest mitte igaühele ei pandud toona hauda isiklikku relvakomplekti. Kõigil polnudki oma isiklikku relvakomplekti, see maksis ilmselt päris palju. Hauast leitud savinõukillud võivad pärineda potist, millega oli ehk toidumoona teele kaasa antud. Ühele teisele surnule oli hauda asetatud kirves ja ilus savikauss. Lisaks neile kahele muinassurnule on Kobratus leitud teisigi maetuid, kuid need kuuluvad oluliselt hilisemasse aega, 17.–18. sajandisse. Nagu Vedul, ei mähkunud Kobratulgi muinasaegne matusepaik muutuvate aegade tuules unustuseloori.

(Kobratu kivikalme kaskede ja kaitsetahvliga. Muinas- ja varauusaegsed matused asuvad umbes-täpselt kivikalme ees. Foto veenab ka kõige veendunumat skeptikut, et kobrasid siin tõepoolest pole ega saagi olema.)

Päris Tartu külje all Räpina maantee alguses on väike Lohkva küla [5]. Autoga möödudes ei hakka midagi kahtlast silma, kuid maapõu peidab nii mõndagi. Lohkva keskuse suunas keerates jääb paremat kätt muinsuskaitsesilt, mis ütleb, et siin asub asulakoht. Küla tekkis vahest juba 11. sajandil ning on olemas tänapäevalgi. Sajandite jooksul ladestunud kultuurkihti leidub mõlemale poole praegust Tartu-Räpina maanteed. Muidu näib Lohkva olevat nagu iga teine hilisrauaajal alguse saanud küla, milletaolisi on nii Jogentaganas kui ka kõikjal mujal Eestis palju, kuid Lohkva on igaveste kuldsete tähtedega raiutud meie ajalooteadusesse fakti tõttu, et 1220. aasta ristimistuuri ajal külastasid seda preestrid Henrik ja Petrus Kaikewalde. Õigemini just Lohkvast (Henrikul kirja pandud kui Lovecotte) ja „teistest küladest“ nad tuiskasidki edasi Saadjärvele.

(Muinas-Lohkva asus just selle varsti rohetama hakkava välja peal. Praegu pole siin just eriti palju vaadata.)

On tegelikult huvitav, et just väikesest Jogentaganast on Henrik oma kroonikas maininud kõige rohkem kohanimesid – Sadegerwe (Saadjärve), Lovecotte (Lohkva), Igeteneri/Igeteveri (Igavere), Wetpole (võib-olla Vedu, kuigi selles on ka kaheldud), Wasala (Vasula). Ju siis jäi see 1220. aasta tuur, mille esimene osa hõlmas peale Jogentagana veel, Vaigat, Virumaad ja Järvamaad, teine osa (sedakorda koos teise noore preestri Theodericiga) Nurmekunda, Järvamaad, Virumaad, Mõhut ja Vaigat ning kolmas osa Kagu-Eestis Walgatabalwet, talle tõepoolest eriliselt meelde. Kui uskuda isegi umbkaudseid osalejanumbreid, mida Henrik mõnikord ka umbkaudu tagasihoidlikult mainib, siis oli tema jaoks tõepoolest väga edukas aasta. „Summer of Love(-cotte) Tour 1220...“

Minu matka viimane punkt oli täitsa Emajõe kaldal, täpsemalt Veibris [6]. Koht on maaliline, jõgi sini-sinine. Kogu see ilu on läbi aegade inimesi ligi meelitanud. Esimest korda tulid inimesed Veibri kaldale juba kiviajal, siin oli nende matusepaik. Välja on kaevatud üks keskmise kiviaja haud nelja surnuga – täiskasvanu ja kolm last – , mis on umbes 6900–7200 aastat vana, seega teadaolevalt vanim matus Eesti alal. Samas kohas elati ka 4000–5000 aastat tagasi, nooremal kiviajal, ning pärast silmapilguna mööduvat pausi ka veel muinasaja lõpul ja keskaja alguses, 11.–13. sajandil. 

(Emajõgi Veibri all. Sinavad veed lausa kutsuvad endasse...)

Kõik olnuks väga kena, kui millalgi 13. sajandil poleks Veibri kandis toimunud kole vaen ja verevalamine, mille käigus mitu meest oma õnnetu otsa leidis. Teadmata jääb lahingu põhjus, täpsem aeg, osapooled ja võitjad, aga need kümme meest, kelle massihaud 2010. aastal leiti ja välja kaevati, igatahes võidurõõmu ei maitsnud ning võib arvata, et leer, kelle ridades nad võitlesid, polnud ka just eriti edukas. Nimelt olid mõõga, noolte ja ilmselt ka teiste külmrelvade läbi (nagu näitavad lõike- ja torkejäljed luudel) langenud sõdalased vennashauda aetud nähtavasti üsna rutakalt üksteise otsa. Mõni neist oli lausa auku visatud. Ei tundu just kuigi auväärsed matused. Täpselt nii käituksid lihtsad ja mõneti tüdinud sõjamehed, kellele väepealik annab pärast lahingut käsu plats puhtaks teha – vaenlase langenutele mingi madal auk kaevata, laibad kähku sisse loopida, muld peale ja valmis! Või kui tegemist on rõhutatult lihtsate ja rõhutatult tülpinud sõjameestega, siis teeksid nad seda ka oma leeri langenute puhul. Mingeid esemeid hauas polnud, tõenäoliselt võeti surnutelt eelnevalt kõik, mis vähegi võtta andis. Tänapäeval on Veibri vennashaud vanim Eesti alalt leitud sõjahaud, kuid teades ajaloost, kui palju on probleeme lahendatud sõnade asemel relvadega, siis võib neid muidugi veelgi olla. 

(Veibri asula- ja matusekoht Emajõe ääres. Kogu see väli võtab kokku kogu inimeksistentsi olemuse - siin on sünnitud, elatud, kakeldud, maetud. Taamal tänapäevane Tartu.)

Ühest Jogentaganas toimunud madinast – kuigi tõenäoliselt mitte sellest, mis Veibris toimus – on kirjutanud muuseas ka Henrik. 1212. aasta hilissügisel läksid Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed üle Emajõe põhja poole ning leides külades vähe inimesi, järeldasid, et enamik rahvast on metsas peidus. Pikemalt mõtlemata pugesid nad siis kõige tihedamasse padrikusse, sattusid raidtõkke otsa ning jäid eestlaste rünnaku alla. Ma pole küll kindel, kas sõjaväega võõral maal kuhugi tihnikusse ronimine on taktikaliselt just kõige nutikam samm, aga kellele sa tagantjärele enam ütled! Võitlus rägastikus olevat olnud pikk ja raske, kuni eestlased otsustasid tagasi metsasügavustesse taanduda. Nende jälitamisel õnnestus rüüstajail mõni mees maha lüüa, võtta vangi naisi ja lapsi ning saada samuti kariloomi, hobuseid ja „palju vara“. Pärast seda läksid ristisõdijad tagasi koju ära. Millegipärast jääb mulle isiklikult mulje, et edukate sõjakäikude top kolmest jäi seesinane retk siiski kaugele maha.

Tahaks lõpetuseks öelda, et selline see Jogentagana ongi, aga hoolimata sõgedalt pikast tekstist sain mainitud vaid üksikuid tahke, mida see pindalalt küllaltki väike maanurk endas kätkeb. Tõtt öeldes üllatusin isegi, kui mitmekesine siinne minevik on olnud; pidin oma matka planeerides mitu kohta välja jätma, sest igale poole korraga kahjuks ei jõua. Aga küll tuleb veel aeg, mil Jogentagana taas ajalooareenil võidutseb!

P.S. Lisan nüüd kommentaaride osasse ka mõned kirjutised, mida ise kasutasin ja mis annavad teema kohta täpsemat infot. Täielikku kasutatud kirjanduse nimekirja ei hakka ma loetlema, Teaduslikule käsitlusele mu siinavaldatud tekstid ei pretendeeri, kõiki fakte ei esita, kuid samas püüan fakte mitte moonutada. Arutelule ja kommentaaridele olen avatud.

Langenu - Ma pole haige

Muahahahahaaaa!

https://soundcloud.com/langenuband/ma-pole-haige-teaser

(Esialgne õrritaja meie varsti valmivalt plaadilt)



























Ma pole haige....

Langenu Tallinnas 14.02.2015

Nädalavahetus tuleb tähtis ja pidulik. Tallinnas, klubis Tapper toimub Baltikumi suurimaid bläkifestivale Howls of Winter II. Laupäeval, 14. veebruaril - maarahvas pidas sel kuupäeval sõbrapäeva (selle väite tõttu vihkan ka ise end kirglikult!) - astub lavale meie oma psühhedeelsõgedus Langenu! Kas on oodata ka üllatusi? Muidugi, Langenu esinemistel võib alati üllatusi oodata! Nii et - ainulaadne võimalus!

Posteri näppasin festivali facebooki lehelt: https://www.facebook.com/events/330433683777248/?fref=ts
Pange ennast kõik usinalt osalema ja täitke tantsupõrand keerutavate inimkujudega!

Teadaanne: 11. veebruaril Vabalava Gen-klubis

Kohustuslikud reklaamiminutid:

Sel kolmapäeval (11. veebruaril) osalen ja esinen DDAkadeemia Helimaania Vabalaval. Tartus, Genialistide klubis kell 21:00. Tulge kõik kohale, sest pilet on maruodav, ainult üks euroraha!

Vaba eneseväljenduse nimel!

Ugandi - Tarbatu

Pole uudis, et Tartu on vana linn. Juba sellal, kui mina sündisin, elas siin üle 100 000 inimese ning linnaõigused oli Tartu saanud isegi veel varem, nimelt millalgi 13. sajandi keskpaiku (kui väga umbes öelda, sest täpselt ei tea keegi. Meeldetuletuseks, praegu kestab meil 21. sajand). Aga Tartu ise on veel hulga vanem. Nii Toomemäelt kui all-linnast on kaevamistel leitud potikilde, mis võivad pärineda juba Rooma rauaajast ehk vahemikust 1.–5. sajandini. Ja kui juba potid olemas olid, küll siis oli ka neid, kes neid pruukisid...

Kolasin 5. veebruaril Tartu kesklinnas ringi, oli ilus päiksepaisteline talvepäev. Tegin pilte ja otsustasin veidi tutvustada oma kodulinna vanemat palet, ajast, mil kirja pandi vähe ning ka siis oli pool sellest jama. Muidugi, kuna hiljem on Tartust jällegi räägitud ja kirjutatud väga palju, ei tee ma katsetki püüda siin puudutada absoluutselt kõike.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Tartu vana nimi oli (tõenäoliselt) Tarbatu ning see võiks viidata ürgveisele ehk tarvale. Sarnaselt on Rakvere vana nimi olnud Tarwanpe (Tarvanpää) ning Mulgimaal on tänaseni Tarvastu. Mõnel pool võiski käänduda „tarvas – tarba“, justnagu „varvas – varba“. Mulle endale tundub, et kohanimi „Tarbatu“ viitas asjaolule, et Tartu kandis tarvaid (tarbaid) ei leidunud. Siit tuleneb muidugi järgmine väga loogiline oletus, et igal pool mujal oli ürgveiseid nii et mustas...

Oli selle tarva-puudusega siin kuidas oli (praegugi kipub neid nappima), aga Tarbatu au ja uhkus oli kahtlemata linnus [1]. See kõrgus Toomemäe kitsal neemikul, kohas, kus praegu laiutab tähetorn. Linnus oli peamiselt palkidest, kuid küllap oli selle kindlustamisel ka tublisti mullatöid tehtud. 1030. aasta paiku juhtus selline lugu, et Vene vürst Jaroslav läks tšuudidele kallale, sai nende üle võidu ning rajas Tarbatusse oma linnuse, millele andis oma ristinime järgi nimeks Jurjev. Nõnda oli Tarbatu/Jurjev tükk aega Vene all, kuni 1060. aastal läks Jaroslavi järeltulija Izjaslav sõja- ja maksukogumisretkele (mis toona tähendas üht ja sama) sossolite vastu. Kes need sossolid täpsemalt olid ja kus nad elasid, seda ei tea täpselt enam keegi, kindel on aga see, et maksukohustus tegi nad üpris tusaseks. Sellepärast võtsid nad järgmisel, 1061. aastal kätte, ajasid maksukogujad minema, panid Jurjevi linnusele tule otsa ning ei peatunud enne, kui alles Pihkva juures, kus pidasid pihkvalaste ja novgorodlastega maha ühe tubli lahingu. Vene allikate järgi langenud venelasi tuhat, sossoleid aga arvutult. (Mis on mind pannud mõtlema, et sõna „arvutu“ tähendab ju arvu puudumist... Et siis äkki on mõeldud nulli...)

(Linnus oli seal, kus praegu asub tähetorn. Maaneemiku järsud nõlvad kaitsevad hästi igasuguste avantüristide eest, aga Toomemäe poolt linnusel looduslikku kaitset polnud.)

Pärast seda seikluslikku vahejuhtumist taandus Tarbatu mõneks ajaks üldiselt suleseppade huviorbiidilt (mis samas ei tähenda, et 12. sajandi jooksul poleks venelased Tarbatut mõnel korral kimbutanud), kuni 13. sajandi alguses hakkas pihta uus möll ja tramburai. 1211. aastal läksid Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed Tartust mööda põhja poole sõdima, aga Tarbatus endas polnud neil midagi huvitavat peale hakata, sest linnuse olid lätlased selleks ajaks (võib-olla veel samal aastal) jõudnud maha põletada. Järgneva kolmeteistkümne aasta jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi, millest täpsemalt siin rääkida ei jõua ning seetõttu hüppan kohe olulisema juurde.

 (Ka üks veidi heledam ja helgem pilt linnusekohast teise vaatenurga alt.)

Nimelt oli 1224. aastaks Tarbatu ainus Eesti ala kindlustatud punkt siinpool merd, mis polnud ristisõdijate kontrolli all. Siia oli end sisse seadnud Novgorodist saadetud Vjatško, kes oli enne olnud tänapäeva Lätis asunud Koknese riigikese vürst. Temaga olid Venest kaasa tulnud 200 meest, kellele lisandusid sõdalased ümberkaudsetelt Eesti aladelt, nii et linnus oli hambuni relvastatud. Esmalt püüdsid sakslased Tartut vallutada juba aprillis, aga see avantüür läks aia taha ning uuesti võeti asi käsile augustis. Siis oli piirajaid ka palju rohkem – Riia piiskopi mehed, orduväelased, Riia linna kodanikud, liivlased, lätlased... Piiramine võttis aga nüüdki mitu päeva aega, mistõttu ründajate kannatus sai viimaks otsa ning asuti tormijooksule. Madinat oli pehmelt öeldes väga palju, igasuguseid piiramismasinaid appi võttes suudeti linnus lõpuks ära vallutada ning kaitsjatest hakiti suurem jagu ära. Venelastest jäeti ellu vaid üks Suzdali mees, kes saadeti koju halbu uudiseid teatama. Vana linnuse kohale ehitati pärast kivilinnus Tartu piiskopile, tänapäevaks pole aga sellestki enam midagi näha.

Nii muinasaegne kui keskaja linnus oli muust Toomemäest eraldatud vallikraaviga [2]. Vanasti läks üle kraavi sild. Kui linnus ajale jalgu jäi ning selle sõjaline funktsioon lõppes, ehitati kraavi sisse püssirohukelder (kindlasti kaevati keldriauku ka tublisti sügavamaks) ja seal on ta tänapäevalgi, laetellised kannatlikult ootamas, et mört väsiks.

(Kui te järgmine kord Püssikasse lähete, siis heitke korraks pilk üles ja mõtelge selle üle, et need tellised seal on väsimatult valvel...)

Kõik muinas-tarbatlased muidugi linnuses ei elanud – ruumi oleks väheks jäänud. Küll oli aga maju ehitatud nii Toomemäele kui ka alla mäe ja Emajõe vahele [3]. Selline linnuse ja „all-linna“ kombinatsioon oli viikingiajal üsna tavaline nii Eesti alal kui ka mujal Põhja- ja Kirde-Euroopas. Päris-linnad need veel polnud, aga natuke sinnapoole küll. Tarbatlased meisterdasid oma kätega ilusaid ja vajalikke asju, ajasid kaupmeestega äri ning tegid muid muinasaegseid toimetusi. 

(Tarbatu asula linnuse pealt vaadatuna. Ennevanasti oli see kõik palkhütikesi täis pikitud. Praegu talvel on see esiplaanil olev plats küll tühi, aga niipea, kui rohi haljendama lööb, täitub see aolinlastega. Tuleb vaid veel natuke oodata.)

Eriti suur võis olla Jurjevi-aegne asula (vene keeles nimetatud „possaad“), mis ulatus Vanemuise tänava joonest Laia tänavani, lisaks veel ka Toomemäel linnusest kuni sinnamaani, kus praegu seisavad keskaegse Toomkiriku varemed [4]. Küllap ei jätnud sossolid 1061. aastal linnuse kõrval ka teisi ehitisi põletamata ning kogu possaad läks kogu täiega tuleroaks. Tarbatu ehitati aga uuesti üles.

 (Must muinaskiht peidab end Toomkiriku punaste võlvide all ja vahel.)

Laia tänava juures võis olla ka peamine Emajõe ületamise koht [5]. Jõgi oli siin võrdlemisi madal, perved aga piisavalt kuivad ja kõvad. Teisel kaldal algasid juba Jogentagana (ehk Jõetaguse) maad. On arvatud, et Tarbatu polnud muinasajal üldiselt just väga oluline keskus ning et Ugandi, mille pealinn oli hoopis Otepää, lõppeski Emajõega ära. Mööda jõge allavoolu sõites pääses Peipsile, sealt oli edasisõiduks võimalusi mitmeid, näiteks Pihkvasse.

(Peamine koht, kus vanasti Emajõge ületati. Vasakut kätt Ugandi, paremal Jogentagana. Nagu näha, on võimalused viimasel ajal märgatavalt paranenud ning teisele kaldale pääsemiseks ei peagi enam arvestama märgade riietega.)

Muide, Emajõel olnud kuni 18. sajandi lõpuni just Tartu kohal väike saar, teist jõeharu kutsuti Koolujõeks. Kivisilla ehitamise järel aeti too haru aga mulda ja prahti täis.

11. sajandi paiku paiknes üks või mitu majapidamist ka veel kesklinnast veidi eemal, kvartali alal, mida piiravad Vanemuise, Pepleri, Tiigi ja Akadeemia tänavad [6]. 

(Maaliline kortermajade vaheline haljastu ei reedagi, et just siin oli muinasajal kobar ristpalkhooneid.)

Lõpetuseks veel ühest muinasaja temaatikaga seotud objektist. Toomemäel on Musumägi (mille inimesed on kokku tassinud) ja selle kõrval omakorda lösutab üks paras kivimürakas. Tahvel kivi kõrval teatab, et tegemist on ohvrikiviga [7]. Tõepoolest, kivi konarlikul pinnal on kaks madalat kausitaolist lohku. See, kas tegemist on ikka tegelikult muinasaegse ohvrikiviga, on tegelikult üpris kahtlane. Võib ka olla, et alles 19. sajandi romantismijanulised Tartu haritlased hakkasid esimestena kivi pühaks pidama ning vanad tarbatlased ei teadnud kivist (mis on enne praegust asupaika olnud mitmes kohas) midagi. Ka kivi lohud võivad olla loodusliku tekkega. 

(Kui lumi ja jää ohvrikivi katavad, võib siin kahe lohu asemel olla vabalt ka kakskümmend lohku, vahet niikuinii ei teeks.)

 

Teksti valus sünd

Täna jõudis minuni teade, et uus Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat on valmis saanud. Et selles ilmus ka üks minu kirjutatud artikkel, siis olin esitlusel kohal nagu viis kopikat, pintsak seljas ja muidu ka ilus. Raamat on ka väga ilus – kenade läikivate samblaroheliste kaantega, väärikalt tüse (268 lk), paljude artiklite ja ülevaatetekstidega.

Minu artikkel rääkis setode kujunemise kohta käivast diskussioonist läbi aegade. Väga pikk ta pole – 22 lk – , kuid tõtt öeldes ei tulnud see tekst sugugi lihtsalt. Mõte sel teemal kirjutada tuli juba 2010. aasta algul (või ehk juba 2009. aasta lõpus), mil mul veel olid säilinud teatud illusioonid akadeemilise karjääri tegemise osas. Erinevaid setosid puudutavad artikleid lugedes jäi korduvalt silma, et autorid peatusid ikka ja jälle seto kultuuri kujunemise küsimusel, seega tundus olevat asjalik mõte neist teostest üht-teist kraapida kokkuvõtlikuks kirjutiseks. Hakkasin tööga pihta ning kirjutasin erinevatest kättesattunud artiklitest ja raamatutest omas sõnastuses teksti ümber. Nägin aga peagi, et tegemist on väga mahuka ülesandega. Tol 2010. aasta kevadel lubasin isegi, et kirjutan sel teemal Setomaa lehte (lootuses, et siis on mul rohkem motivatsiooni töö valmis saada), kuid see periood mu elus osutus üleüldiselt mitte just kõige produktiivsemaks – lubadus jäi täitmata ning fail seni kokkukribatuga niisama arvutisse vedelema. Vaid ülikooli ajalooringi Petserimaa kevadreisi lõpp-punktis tegin setode kujunemisest ühe lühikese ettekande, nii et tollal oli sellest kõigest niigi palju tolku.

Kui mõni aeg oli mööda läinud, hakkasin taas tundma tahet midagi teha. Pooliku tööga fail oli endiselt olemas ning leidsin, et kui juba päris hulk tööd on ära tehtud, siis võiks ju seda jätkata. Kirjutasin asja ilusamaks, lisasin veel siit-sealt juurde ning 2013. aasta hakul näitasin teksti ka mõnele sõbrale (tänud teile, kes te lugesite ja kommenteerisite! Teie nimed on ka kirjasõnasse raiutud). Eriti intensiivselt töö just edasi ei läinud, aga 2013. aasta oktoobris esinesin Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul, teemaks „Setode päritolust. Senised seisukohad ja edasised probleemid“. Ettekannet valmistades lisasin veel mõned uued mõtted ja mõtlesin kogu kupatusele otsa ka veel omapoolse tõlgendusvõimaluse. Ettekanne läks kenasti, järgnenud arutelu oli nii teemakohane (ja tõi veel värskeid ideid) kui ka teemaväline (viimastest üks arutelu elas minust sõltumatult oma elu edasi ning leidis ruumi lausa Sirbis – võite lugeda http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/oi-kas-nii-on-ikka-sobilik-oelda-ehk-setud-voi-setod/ ).

Pärast seda läks edasi vaikselt. 2014. aasta kevade lõpus (oli vist maikuu) kohendasin teksti ning saatsin ta ÕES-i Aastaraamatus avaldamiseks ning varsti tuli ka retsensendi kommentaar. Midagi hullu seal polnud, aga paranduste sisseviimine jäi ikkagi väga pikaks venima. Nimelt oli 2014 kevad, suvi ja tükk sügisest takkaotsa teine selline aeg, kus tundsin, et olen ennast tühjaks kirjutanud, midagi uut enam pakkuda ei oska ja ei näe mõtet. Sellepärast jäi tekst mitmeks kuuks vaeslapsena hüljatusse. Ma lihtsalt ei jaksanud temaga – ega ka mitme teise kirjatööga – tegeleda ega vaeva näha. Viimaks sügisel hakkas asi juba õige kiireks ja valuliseks muutuma, mistõttu ma võtsin pärast mitmeid meeldetuletusi end kokku, tegin kohendused ära ja panin kirjatüki uuesti teele.

Ja nüüd, 4. veebruaril 2015, on see pika ja kohati väga valulise sünniga tekst kaante vahel. Kas on tegemist väärt lugemisega või mitte, jätan ma teiste otsustada. Võib-olla on ta millekski hea ja kui ei ole, siis mis seal ikka.

Kas sellega on nüüd kõik? Ma ei tea...

 Edevus. 

(foto tegi Martin)

Rahu Tartus

Täpipealt 95 aastat kirjutati alla Tartu Rahulepingule. Muusikalise loomerühmituse Pergerus kontoril on lipp heisatud. Hõissa!