Gravesilence

Good life brings loss that is honest
The rope tightens when I'm soulless like you
Now I'm here with this fucked up dream
Not a sound, Time has stopped and we're blind
Who turned the amplifier to full volume
And sang about grave silence:
"Rainy days and lonely nights, Only darkness
There's no light or X.X.X.X in my life"
This place is a moment of grief, No bullshit
Who turned the amplifier to full volume
And sang about grave silence:
"Rainy days and lonely nights, Only darkness
There's no light or X.X.X.X in my life"
This place is a moment of grief, No bullshit
With years changing it all stays the same
Where am I going and where have we been
True depression is different, Isn't it
"If I can't cut it out and direct the force
To something useful, I'll make the right decision"
And it's not like a real suicide

(omnium gatherum)

killuke roppu vägivalda igas kevadises päevas

Nüüd, kus sain teada, kuidas napalmi vaaritada, panen kohe õhtul ühe laari käima. Kindlasti läheb edaspidises elus ja tegemistes hädasti vaja.

Lisaks on tarviline teha oma ülekaalulisele vennale kaalualandamise operatsioon. Vaatan, mis instrumente mul kuuris on.

P.S. Vend tõi konserviajaja. Üht-teist saab sellega ka ära teha.

Isamaa ilu

Raisk, kus on normaalne aluskaart loodusega!?

härra Uibo

Alampolkovnik Vytautas Uibo oli surematu. See teadmine oli jõudnud temani täiesti tavalisel suvisel õhtupoolikul, kui ta harjumuspäraselt raadiost spordiduudiseid kuulas. Ühtäkki teadis ta, et on surematu. Ja oligi kõik, midagi iseäralikku seal juures polnudki.
Alampolkovniku elu oli härra Uibo juba mitu aastat tagasi seljataha jätnud - nimelt siis, kui ta ühel sumedal deporteerimisööl kogemata koos küüditatutega vagunisse luku taha jäi ning sealt otse Tomski oblastisse põrutas. Jah, kui lõpuni aus olla, siis oli sellest nüüdseks möödas tegelikult lausa mitu aastakümmet, aga härra Uibo oli loobunud aastate loendamisest - aeg on ikka üks ja sama ning aeg tuleb alati tagasi - nii arvas härra Uibo ning temaga vaidlemine oleks olnud sama edukas kui vesiveskitega võitlemine. Ega olnudki kedagi, kes oleks temaga üldse mingil teemal vaidlema kippunud, sest sõpradega härra Uibo uhkustada ei saanud. Neid oli olnud küll noorusaegadel, aga elumere lained olid viinud kelle kuhu ja mõned põhja. Küüdivagunis härra Uibo teistega ei vennastunud ning hiljemgi püüdis ta rohkem omaette hoida.

Ta oli elanud paljudes kohtades. Mullast ja sõnnikust kokkumäkerdatud osmik stepilagendikul, põlislaane sügavuses peituv palktare, prussakatest kubisev paneelelamu, armetu räpane hruštšovka, 20. sajandi alguse puust agulimaja, mille naaberkorter oli joodikust pererahva juhusliku apsaka pärast tukkideks põlenud. Härra Uibo oli neid kõiki näinud, kuid ta e kutsunud ühtegi neist koduks. Surematu ei vaja kodu. Surematu vajab üldse väga vähe asju ning suurem jagu neistki on tühine träna, nagu käterätid, kahvlid, lambipirnid, riidenagid ja muu taoline. Surematule ei lähe eales vaja eksistentsiaalseid küsimusi ja mõtteid, väärtushinnangute üle arutlemist jne jne.
Kui härra Uibo ära ei ole surnud, siis elab ta tänapäevani. Aga ma ei tea, kus. Tema teed leiavad ta alati üles, ükskõik, kus ta ka parasjagu viibib. Ta kohtab vähe inimesi. Harva otsustavad tema teed ristuda mõne teise omadega. See polegi väga härra Uibo teha.

kevadsonett

Päikesepaisteta päev viitas sellele, et oli öö. Unerähmaseid silmi lootusetult avada püüdes vaatasin maailmale otsa ja tahtsin hõisata: "Tere, kaunis hommik!", aga kurgus oli valus röga ja õilis soov mõrvati eos. Ja mis kaunis ta raibe ikka oli, paras põlema pista. Aga tikke ega tuleraudagi mul polnud, nii et ka see idülliline mõttekene kärvas kui kurat.

Eh, sõbrad! Pole kerge elada maailmas, kus ainsaks kaaslaseks vaid tuul. Eile sosistas see tuul mulle igasugu meelitusi kõrva sisse. Täna oli keskkõrvas põletik ja mäda voolas kui kevadine sulavesi lustakalt mere poole. Sellisest võrratust võrdlusest heldisin ning naeratasin virilalt. Pundunud huuled ja tühjad sopid igemeis oli kõik, mis mu kunagisest missinaeratusest järel, kuid ütleb ju vanasõnagi, et oolveis lukk on se prait said of laiff (vühüü-vühühhühühhühüü). Ajasin stiletod varvaste otsa, kuigi nad ei tahtnud hea meelega minna, sest jalgu olin viimati pesnud poolteist aastat tagasi.

Elu heidik elab ikka üks päev korraga. Sestap ei tahtnud ma meenutada eilset, vaid vaatasin kirka (ja toonitan, rähmase - mitte vaid unest) pilguga homsesse. Mina kui kunagine mainekas femm trotüll võisin ju siiski teatud asjade pärast uhke olla. Mille täpsemalt, ma kahjuks enam ei mäleta, sest need teadmised oksendasin ma pärast ühte eriti karmi odekajoomingut peast nagu niuhti.

Selline ongi minu lugu.