härra Uibo

Alampolkovnik Vytautas Uibo oli surematu. See teadmine oli jõudnud temani täiesti tavalisel suvisel õhtupoolikul, kui ta harjumuspäraselt raadiost spordiduudiseid kuulas. Ühtäkki teadis ta, et on surematu. Ja oligi kõik, midagi iseäralikku seal juures polnudki.
Alampolkovniku elu oli härra Uibo juba mitu aastat tagasi seljataha jätnud - nimelt siis, kui ta ühel sumedal deporteerimisööl kogemata koos küüditatutega vagunisse luku taha jäi ning sealt otse Tomski oblastisse põrutas. Jah, kui lõpuni aus olla, siis oli sellest nüüdseks möödas tegelikult lausa mitu aastakümmet, aga härra Uibo oli loobunud aastate loendamisest - aeg on ikka üks ja sama ning aeg tuleb alati tagasi - nii arvas härra Uibo ning temaga vaidlemine oleks olnud sama edukas kui vesiveskitega võitlemine. Ega olnudki kedagi, kes oleks temaga üldse mingil teemal vaidlema kippunud, sest sõpradega härra Uibo uhkustada ei saanud. Neid oli olnud küll noorusaegadel, aga elumere lained olid viinud kelle kuhu ja mõned põhja. Küüdivagunis härra Uibo teistega ei vennastunud ning hiljemgi püüdis ta rohkem omaette hoida.

Ta oli elanud paljudes kohtades. Mullast ja sõnnikust kokkumäkerdatud osmik stepilagendikul, põlislaane sügavuses peituv palktare, prussakatest kubisev paneelelamu, armetu räpane hruštšovka, 20. sajandi alguse puust agulimaja, mille naaberkorter oli joodikust pererahva juhusliku apsaka pärast tukkideks põlenud. Härra Uibo oli neid kõiki näinud, kuid ta e kutsunud ühtegi neist koduks. Surematu ei vaja kodu. Surematu vajab üldse väga vähe asju ning suurem jagu neistki on tühine träna, nagu käterätid, kahvlid, lambipirnid, riidenagid ja muu taoline. Surematule ei lähe eales vaja eksistentsiaalseid küsimusi ja mõtteid, väärtushinnangute üle arutlemist jne jne.
Kui härra Uibo ära ei ole surnud, siis elab ta tänapäevani. Aga ma ei tea, kus. Tema teed leiavad ta alati üles, ükskõik, kus ta ka parasjagu viibib. Ta kohtab vähe inimesi. Harva otsustavad tema teed ristuda mõne teise omadega. See polegi väga härra Uibo teha.