kevadsonett

Päikesepaisteta päev viitas sellele, et oli öö. Unerähmaseid silmi lootusetult avada püüdes vaatasin maailmale otsa ja tahtsin hõisata: "Tere, kaunis hommik!", aga kurgus oli valus röga ja õilis soov mõrvati eos. Ja mis kaunis ta raibe ikka oli, paras põlema pista. Aga tikke ega tuleraudagi mul polnud, nii et ka see idülliline mõttekene kärvas kui kurat.

Eh, sõbrad! Pole kerge elada maailmas, kus ainsaks kaaslaseks vaid tuul. Eile sosistas see tuul mulle igasugu meelitusi kõrva sisse. Täna oli keskkõrvas põletik ja mäda voolas kui kevadine sulavesi lustakalt mere poole. Sellisest võrratust võrdlusest heldisin ning naeratasin virilalt. Pundunud huuled ja tühjad sopid igemeis oli kõik, mis mu kunagisest missinaeratusest järel, kuid ütleb ju vanasõnagi, et oolveis lukk on se prait said of laiff (vühüü-vühühhühühhühüü). Ajasin stiletod varvaste otsa, kuigi nad ei tahtnud hea meelega minna, sest jalgu olin viimati pesnud poolteist aastat tagasi.

Elu heidik elab ikka üks päev korraga. Sestap ei tahtnud ma meenutada eilset, vaid vaatasin kirka (ja toonitan, rähmase - mitte vaid unest) pilguga homsesse. Mina kui kunagine mainekas femm trotüll võisin ju siiski teatud asjade pärast uhke olla. Mille täpsemalt, ma kahjuks enam ei mäleta, sest need teadmised oksendasin ma pärast ühte eriti karmi odekajoomingut peast nagu niuhti.

Selline ongi minu lugu.