Teksti valus sünd

Täna jõudis minuni teade, et uus Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat on valmis saanud. Et selles ilmus ka üks minu kirjutatud artikkel, siis olin esitlusel kohal nagu viis kopikat, pintsak seljas ja muidu ka ilus. Raamat on ka väga ilus – kenade läikivate samblaroheliste kaantega, väärikalt tüse (268 lk), paljude artiklite ja ülevaatetekstidega.

Minu artikkel rääkis setode kujunemise kohta käivast diskussioonist läbi aegade. Väga pikk ta pole – 22 lk – , kuid tõtt öeldes ei tulnud see tekst sugugi lihtsalt. Mõte sel teemal kirjutada tuli juba 2010. aasta algul (või ehk juba 2009. aasta lõpus), mil mul veel olid säilinud teatud illusioonid akadeemilise karjääri tegemise osas. Erinevaid setosid puudutavad artikleid lugedes jäi korduvalt silma, et autorid peatusid ikka ja jälle seto kultuuri kujunemise küsimusel, seega tundus olevat asjalik mõte neist teostest üht-teist kraapida kokkuvõtlikuks kirjutiseks. Hakkasin tööga pihta ning kirjutasin erinevatest kättesattunud artiklitest ja raamatutest omas sõnastuses teksti ümber. Nägin aga peagi, et tegemist on väga mahuka ülesandega. Tol 2010. aasta kevadel lubasin isegi, et kirjutan sel teemal Setomaa lehte (lootuses, et siis on mul rohkem motivatsiooni töö valmis saada), kuid see periood mu elus osutus üleüldiselt mitte just kõige produktiivsemaks – lubadus jäi täitmata ning fail seni kokkukribatuga niisama arvutisse vedelema. Vaid ülikooli ajalooringi Petserimaa kevadreisi lõpp-punktis tegin setode kujunemisest ühe lühikese ettekande, nii et tollal oli sellest kõigest niigi palju tolku.

Kui mõni aeg oli mööda läinud, hakkasin taas tundma tahet midagi teha. Pooliku tööga fail oli endiselt olemas ning leidsin, et kui juba päris hulk tööd on ära tehtud, siis võiks ju seda jätkata. Kirjutasin asja ilusamaks, lisasin veel siit-sealt juurde ning 2013. aasta hakul näitasin teksti ka mõnele sõbrale (tänud teile, kes te lugesite ja kommenteerisite! Teie nimed on ka kirjasõnasse raiutud). Eriti intensiivselt töö just edasi ei läinud, aga 2013. aasta oktoobris esinesin Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul, teemaks „Setode päritolust. Senised seisukohad ja edasised probleemid“. Ettekannet valmistades lisasin veel mõned uued mõtted ja mõtlesin kogu kupatusele otsa ka veel omapoolse tõlgendusvõimaluse. Ettekanne läks kenasti, järgnenud arutelu oli nii teemakohane (ja tõi veel värskeid ideid) kui ka teemaväline (viimastest üks arutelu elas minust sõltumatult oma elu edasi ning leidis ruumi lausa Sirbis – võite lugeda http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/oi-kas-nii-on-ikka-sobilik-oelda-ehk-setud-voi-setod/ ).

Pärast seda läks edasi vaikselt. 2014. aasta kevade lõpus (oli vist maikuu) kohendasin teksti ning saatsin ta ÕES-i Aastaraamatus avaldamiseks ning varsti tuli ka retsensendi kommentaar. Midagi hullu seal polnud, aga paranduste sisseviimine jäi ikkagi väga pikaks venima. Nimelt oli 2014 kevad, suvi ja tükk sügisest takkaotsa teine selline aeg, kus tundsin, et olen ennast tühjaks kirjutanud, midagi uut enam pakkuda ei oska ja ei näe mõtet. Sellepärast jäi tekst mitmeks kuuks vaeslapsena hüljatusse. Ma lihtsalt ei jaksanud temaga – ega ka mitme teise kirjatööga – tegeleda ega vaeva näha. Viimaks sügisel hakkas asi juba õige kiireks ja valuliseks muutuma, mistõttu ma võtsin pärast mitmeid meeldetuletusi end kokku, tegin kohendused ära ja panin kirjatüki uuesti teele.

Ja nüüd, 4. veebruaril 2015, on see pika ja kohati väga valulise sünniga tekst kaante vahel. Kas on tegemist väärt lugemisega või mitte, jätan ma teiste otsustada. Võib-olla on ta millekski hea ja kui ei ole, siis mis seal ikka.

Kas sellega on nüüd kõik? Ma ei tea...

 Edevus. 

(foto tegi Martin)