Samal ajal, kui lumemees mossitas liiga palava ilma tõttu ning ülemnõid Kurwitz oma väga hea tiivapaari varguse pärast, istus Rebane mõnusalt köögilaua taga ning luges ajalehte. Ajaleht polnud just tänane, aga Rebase va Reinuvaderi jaoks ei omanud see absoluutselt mingit tähtsust. Tema muigas oma igikavala näoga uudiste pealkirjade peale ning ehkki ta oskas lugeda küll, polnud ka see põhiline. Mis ajalehtede lugemise juures oluline oli, teadis ainult vana Rein ise ning kuna sellest kellegagi juttu ei tulnud, siis ei ütelnud ta seda ka mitte kellelegi.
Laual auras kruusitäis kuuma...jooki. Kohv see igatahes ei olnud. Tee tõenäoliselt samuti mitte. Aeg-ajalt võttis Rebane imeväikse lonksu ja kirtsutas nina. Sellest võis järeldada, et jook ei maitsenud just kõige paremini.
Lõpetanud ajalehega tutvumise, jättis Reinuvader selle lauale ning avas sahvriukse. Piitade küljes oleks justkui korraks tuule käes vibelenud roheka hallituse õrn kiht. Reinuvader Rebane astus sahvritesse, kus riiulitele kõhutavates purkides ootasid lahtitegemist suvi, sügis, talv, kevad ja 1991. aasta metsmaasikamoos.
Uks sulgus. Ees ootas järjekordne seiklus.
0 arvamist :
Post a Comment