Seiklusrikas suvepäev

Lumemehel oli täna paha tuju.

Ilm oli äärmiselt palav ning ehkki lumemees ei olnud nimele vastukäivalt lumest tehtud, vaid mingist mesilasvaha ja jummal-tiid-mille müstilisest segust, meeldis talle temperatuur -5 ning +10 vahel. Mitte 37 ja pool. Ja kaugeltki mitte 32,5.

Lumemees piilus uksest välja, ent õue astuda ei tihanud kuidagi. Tõtt öeldes käis lumemees väljas üldse harva - peamiselt tulid teised talle endale külla ning üksinduse üle ta kurtma ei pidanud, seda enam, et lumemees armastas vahel päevade kaupa üksi olla. Ta võis konutada omaette, rännata mõtetes või unenäomaailmas või lihtsalt olla. Pikalt, tunde lugemata.

Tänases leitsakus oli väga raske mõtetesse süveneda ning nõnda oli lumemees veidi konte sirutanud ja ukselävele vaatama tulnud, mis laias ilmas toimub. Aga ka väljas olid kõik väga tuimad ja elutud. Ainult vana Venno märkas lumemeest ukseavas ning tuli lähemale juttu ajama.

"Mida sa vahid?" päris lumemees.
"Pole sinu asi!" vastas vana Venno.