"Muidugi mõista!"
Partorg oli täna erakordselt viisakas ja abivalmis loomuga. Sellest hoolimata teadsin hästi, et tegelikult on ta kõige viimane lurjus ja mölakas, kelle arengutase küündib hädavaevu keskmise limuseliseni. Nagu minagi. Ehkki vahe oli selles, et erinevalt minust suutis partorg tõesti kulgeda punktist A punkti B limuselise kiirusega.
Põhjuseid, miks partorgiga suhelda, on mitmeid ning nad kõik on äärmiselt ebameeldivad. Ning partorgiga suhtlemine ise oli ka äärmiselt vastumeelne tegevus. Arvan, et neid, kes oleksid selle armetu olendi meelsasti maha löönud, oli rohkem kui neid, kelle meelest võinuks partorg rahumeeli maamunal edasi elada.
Mina olin partorgi jutul sellepärast, et mul oli kangesti vaja. Sellest peaks praegust konspiratsiooni silmas pidades piisama. Täpsustuseks võib vaid lisada, et juttu oli kahest võtmest, millest üks oli väga väike ja teine, vastupidi, igavene kobakas. Ja veel täpsustuseks niipalju, et minul neid võtmeid ei olnud, kuigi soovisin, ning partorgil kah ei olnud, aga ta teadis, kus ja kuidas. Ning hoolimata erakordsest välisest viisakusest kiirgas partorgi iga rakk ääretut üleolekut.
Sellised vennikesed ilma vist ei saagi.
Kahjuks pidi partorg veel elama, sest tema mahalöömine oleks minu plaanidele pikemas perspektiivis pärssivalt mõjunud. Ülemnõid Kurwitz jälitas mind endiselt. Samuti veel vangivalvurid, hulluarstid ja otse loomulikult lastekodu sadistlikud kasvatajad. Partei lõupenisid ma esialgu oma sappa ei soovinud (hiljem on see niikuinii paratamatu).
Et mitte ilget parasiiti hetkelise meeleselguse ajel surnuks lömastada, tegin partorgi juurest kibekähku minekut. Minu selja taha jäid kopitanud bürooruume varjav uks, vasakule rühm hruštšovkasid, paremale ülevalgustatud maantee. Otse ees mustas mets. Sinna ma läksingi, saladuslike hirmuäratavate olendite varjuilma, hirmude lapsepõlvemaale. Teadsin, et pean kord kohtuma nende kõigiga ja partorgiga veel takkapihta. Aga see aeg tuleb siis, kui ma ise tahan.
0 arvamist :
Post a Comment