Seiklusjutte maalt ja merelt

Eile harisime oma higi ja vaevaga (ning mh muruniidukiga) seda väikest maalappi, mis Jumala aust ja armust meile kuulub. Päike kõrvetas ja vihm leotas, aga viimaks saime ikkagi asjaga ühele, peod verivillidest kubisemas ja kõrvus kumisemas muruniiduki mootori monotoonne hüüd, mis käsutas: "Dance on tha graves, lil'Siztah!"

Jaanilaupäeval nägi Kurentagana suurjärv pealik Malwe organiseeritud merejalaväeõppust Selle käigus mehitati ja naisetati Kurentagana Rahvaväe lipulaev "Usk, Lootus, Sõgedus" ning mindi ohtlikele vetele manöövritele. Kuna Tema Suurvürstlik Hiilgus oli oma valdustes andnud valju käsu, mille kohaselt iga majapidamine pidi oma õues tegema suurt jaanituld, valvasid merejalaväelastest rahuvalvajad, et seda käsku ikka vastavalt seadusele täidetaks. Kes käsust üle oli astunud, selle maja ja laut koos kariloomadega pandi pikemata põlema. Lisaks hoiti silmad lahti, et keegi ikka midagi ripakile poleks jätnud. Kes seda aga kõigest hoolimata oli teinud, selle rannas randus vahva ekipaaž ja röövis kogu vallas- ja kinnisvara, mis lipulaeva lastiruumidesse kanti. Kogu mandist tegid uljad rahuvalvajad suure kuhja ja pistsid talle tule otsa. Oli tore jaanituli Kurentaganas, paganate orgia.

Nüüd aga ootab mind monsieur Ingram, kes on kutsunud oma kallid relvavennad ja kaevikukaimud Gruusia sõja päevilt, et oma veteranipõlves üks aasta elule otsa panna. Jah, kas polnud see justkui eile, kui me Rõuges tema Sevi-vanni kuulikindlaks Williseks ümber kruttisime ja lauluga Petserisse vurasime nagu tublid tinasõdurid, kellel jalg puudu, kellel käsi üle. Olid vast ikka vanad ajad!