Ronisin tasahilju katuseharjale ja vaatasin ringi - nii üldiselt vaatega tutvumiseks kui ka selleks, et teha kindlaks, kas kõik on ohutu. Kuna kurje kolle ei paistnud kuskil tulevat, võisin kergendatult hingata.
Katus oli igavesti kõrge. Hea ilmaga võis siit kuud katsuda (korstna otsa ronides oli veel lihtsam) ning mõned madalamad pilved põrkasid katuseviilu vastu ja läksid katki. Oleksin ma siit alla sadanud, poleks see mu kõrgusekartusele küll head teinud. Sestap püüdsin olla vääga ettevaatlik ning ei teinud asjatuid liigutusi. Jalad kergelt all värisemas, turnisin ma kipaka telliskorstna otsa. Sirutasin tiivad ja viuh! läinud ma olingi.
Kuulus ülemnõid Kurwitz, keda rahvas kaugeltki maalt kartis ja austas, jõudis katusele alles siis, kui võis kaugemalt silmata minu imepisikest siluetti tumesinise taeva taustal Unenäomäestiku poole hõljumas.
Sinna mul sel korral siiski asja polnud. Tõsi on, et kui sul on tiivad, siis pole nendega ilmtingimata tarvis Unevalda minna. Unevalda pääses ka see, kellel käsi-jalgu üldse polnud. Nii et tiibadega andis hoopis põnevamaid (ja vajalikemaid, nagu m ennast petsin) asju ette võtta. Selle teadmisega olingi ma ülemnõid Kurwitza tagant need tiivad pihta pannud. Vedelesid tal seina ääres, nagu oleks mõni sookurg risti löödud, ning lausa anusid: "Lenda meiega!" Mina polnud isekas poiss ning täitsin auväärsete artefaktide malbe soovi ilma vastuteenet ootamata.
Sellepärast pidigi kergelt puise olekuga ülemnõid Kurwitz nüüd minu järel kõrgele katusele ronima. Nördimuse tõttu häbitu patuteo pärast oli ta pisut hajevil ning ei pannudki tähele, kui suur ümmargune kuutsõõr ta selja taga hääletult ligines ja kuklasse lõi. Poleks kuu nüüd pilvedesse olnud mässitud, oleks Kurwitz om kuklas piraka mulgu leidnud, kust kevadise
allikana verd lahmanuks. Nüüd aga oli see kui kõva padjahoop, mis ülemnõia Kurwitza tasakaalu kaotama pani. Paari sekundi jooksul keerutas ta entusiastlikult kätega, justkui oleks soovinud vesiveskiks muutuda - seejärel langes ta mõistmatult posides alla nagu venekirves.
Mina ise olin samal ajal aga juba poolel teel Koopakloostri poole, et seal mõned asjad korda ajada...
Katus oli igavesti kõrge. Hea ilmaga võis siit kuud katsuda (korstna otsa ronides oli veel lihtsam) ning mõned madalamad pilved põrkasid katuseviilu vastu ja läksid katki. Oleksin ma siit alla sadanud, poleks see mu kõrgusekartusele küll head teinud. Sestap püüdsin olla vääga ettevaatlik ning ei teinud asjatuid liigutusi. Jalad kergelt all värisemas, turnisin ma kipaka telliskorstna otsa. Sirutasin tiivad ja viuh! läinud ma olingi.
Kuulus ülemnõid Kurwitz, keda rahvas kaugeltki maalt kartis ja austas, jõudis katusele alles siis, kui võis kaugemalt silmata minu imepisikest siluetti tumesinise taeva taustal Unenäomäestiku poole hõljumas.
Sinna mul sel korral siiski asja polnud. Tõsi on, et kui sul on tiivad, siis pole nendega ilmtingimata tarvis Unevalda minna. Unevalda pääses ka see, kellel käsi-jalgu üldse polnud. Nii et tiibadega andis hoopis põnevamaid (ja vajalikemaid, nagu m ennast petsin) asju ette võtta. Selle teadmisega olingi ma ülemnõid Kurwitza tagant need tiivad pihta pannud. Vedelesid tal seina ääres, nagu oleks mõni sookurg risti löödud, ning lausa anusid: "Lenda meiega!" Mina polnud isekas poiss ning täitsin auväärsete artefaktide malbe soovi ilma vastuteenet ootamata.
Sellepärast pidigi kergelt puise olekuga ülemnõid Kurwitz nüüd minu järel kõrgele katusele ronima. Nördimuse tõttu häbitu patuteo pärast oli ta pisut hajevil ning ei pannudki tähele, kui suur ümmargune kuutsõõr ta selja taga hääletult ligines ja kuklasse lõi. Poleks kuu nüüd pilvedesse olnud mässitud, oleks Kurwitz om kuklas piraka mulgu leidnud, kust kevadise
allikana verd lahmanuks. Nüüd aga oli see kui kõva padjahoop, mis ülemnõia Kurwitza tasakaalu kaotama pani. Paari sekundi jooksul keerutas ta entusiastlikult kätega, justkui oleks soovinud vesiveskiks muutuda - seejärel langes ta mõistmatult posides alla nagu venekirves.Mina ise olin samal ajal aga juba poolel teel Koopakloostri poole, et seal mõned asjad korda ajada...
0 arvamist :
Post a Comment