"Näe, seal see ongi, Unenäomaailm!"
Ta viipas eemale, üsna suvaliselt, nii et oli raske arvata, kuhupoole näidatu jäi. Kidurate põõsaste vahel viivuks seisatades märkasin ma korraga, kui väikesed me tegelikult olime. Väikesed selle vinge tuule kõrval, üsna väetid pea kohal kummuva taevakaare all.
Ei, meil ei olnud tuule käes külm. Kui lasta tuulel puhuda läbi oma ribikontide, tungida koguni südamesse, siis muutud isegi osaks sellest külmusest, aga saad tunda -vähemalt mõneti - ka jõudu, mis on peidetud looduse hingedesse.
"Lähme siis sinna," ütlesin ma ning me hakkasime taas astuma. Mis suunas, polnud vast nii oluline. Me teadsime isegi, kuhu minna. Lõppude lõpuks oli tee ju tuttavlik. Edasi, aga mõnikord ka tagasi, kõrvale, üles või alla. Ettemääratuse ja ettemääramatuse rajad on ikka sellised ning kes vägev on nii, et alla neid heita! Kõiki asju polnud niisama lihtne eirata või nende vastu võidelda. Ei, mitte võimatu, sugugi mitte! Aga igatahes ka mitte kerge. Olin varem Unenäomaailmas kohanud paari (või kuipalju neid oligi...) taolist, kel oli õnnestunud hirmsate ponnistustega saavutada oma tahe kõige üle, mida nad soovinud olid. Neid poleks peatanud paks graniitseingi, nõnda võimsad olid nad. Aga mingi eriline nukrus oli neis samuti. Nagu oleks mõni salalik mure neid seestpoolt närinud. Neile võis otsa vaadata ja näha nende näol justkui kortse ja peas halle juuksekarvu, ehkki tegelikult polnud. Ning nendega polnud suurt millestki rääkida. Vahetad mõne viisakuse, küsid, kuidas läinud on ning jutulõng ongi lõpule jõudnud.
Kas ka meie olime teel murdmaks enda jaoks looduse ja maailma seaduseid? Silmapilgu jooksul tundsin, kuidas tuul järsku ihule eriti külmaks muutus. Enamasti polnud teda märgatagi. Kas ma üldse tohtisingi selliseid mõtteid siin praegu mõelda? Kas see polnud mitte mõneti ebatervislik, hakata kahtlema keset eikellegimaad, kus sa ei või iial teada, kas see koht, kuhu sa minna tahtsid, soovib sind vastu võtta. Või kas see maa, kust läksid, on nõus sind tagasi laskma. Iialgi ei võinud teada, aga tahe pidi olema kindel. Sest need maailmad olid kui koerad, kelle koonud on mihklid hirmu haistma. Ära tunne hirmu! Ära üldse kahtle! Kui oled tee jalge alla võtnud, hoia süda kõva ja naera iseenda üle!
"Edasi!" ütlesin ma vaikselt, pigem omaette endale ning edasi me läksimegi. Väsimust me ei tundnud - kuidas saakski Unenäomaailmasse minnes väsida?! Aga ega erilist jututuju ka just olnud. Mõte jooksis ühtevalu teel ette (nagu koer - jälle) ning pidi siis meid, poolmaiseid, tükk aega ootama. Parajasti oli ta omadega jõudnud kuhugi omajagu minevikku. Oli ju kunagi keegi vennike, kes arvas, et kui ta oma mustaks ja kasutuks tõmbunud südame seest lõikab, siis võib ta rahuliku meelega Unenäomaailmasse lennata. Ei tea, kes see selline olla võis...?
Läbi kuluse kolletunud rohu sammudes jõudsin mõttele järgi. Aga mõte kadus taas meie eest kuhugi ära, nii et mingil hetkel polnudki mingeid mõtteid, ainult tuimalt enesekindel nägu.
Hah, see toona olin ju mina! sähvatas ühtäkki.
0 arvamist :
Post a Comment