Istusime Toidoga puu all ja viskasime viina.
"Kumb sulle rohkem meeldib, Silencer või Shining?" küsis Toits-poiss ja vaatas ise kavalate kissis silmadega otsa. Ma polnud sellist küsimust oodanud ning seetõttu läks mul enda kogumiseks hetk aega. Toido olekust võis näha, et minu vastusest saanuks ta minu kohta rohkem välja lugeda, kui ma ise aimatagi võisin. Sellised maidad need saekaatri parmud on - endal ei möödu enamjaolt päevagi, ilma et pudelisse halja järgi ei kiikaks, aga teravust jääb veel kõvasti ülegi.
"Kui nii valima pean, siis Shining", vastasin ja haarasin topka järele (olime kultuursed inimesed - kõigest muust hoolimata). Toido ei vastanud, ent noogutas mõistvalt ja ma võisin ainult aimata, mida ta mu vastusest siis välja luges. Aga ei aimanud ma ühti, sest mul pole kombeks mingeid asju aimata.
Selleks ajaks, kui taevasse vihmapilved kogunesid ja müristama hakkas, oli meil juba pudel tühi ja kojuminek. Oleksin ma siis veel teadnud, kuspool mu kodu on, oleks elu lausa nelgiline olnud. Nüüd aga pidin vantsima mööda igilõpmatut tolmust teed, millest vihmaga segatult sai porine tee.
Ütle veel, et Shining on etem!
0 arvamist :
Post a Comment