Hirm

Ühtäkki ma mõistsin, et tema, kes ta oli suur ja võimas ning käitunud seetõttu karistamatult otsekui mõni jumal, tegelikult kardab. See oligi hirm. Hirm, mis hiilib tasakesi une pealt ligi, hirm, mis tabab kõige suvalisematel hetkedel, hirm, mis ei taha enam lahkuda, kui juba kord külge on hakanud. Ta kardab, kuigi ei ütle seda eales välja. Ta ei saa seda välja öelda, sest siis saaksidki kõik tema hirmud tõelisuseks. Siis oleks ta äkitselt nõrk, väeti kui sülelaps, just nagu linnupoeg, kes on sattunud sipelgapessa.

Jah, ta tõesti kardab oma kaaslasi, kes on ise pisikesed nagu sipelgad ning ei suudaks ju tegelikult kuigi palju. Sellepärast pöörabki ta neile nii suurt tähelepanu, laimates ja mustades neid seal, kus aga saab. Tegelikult on ta neile omajagu võlgu. Vahest isegi rohkem kui keegi teinegi kunagi varem olnud on. See on suur asi ning ehkki ta püüab teha nägu, nagu poleks mingit võlga kunagi olnudki, rõhub see teda iga jumala päev. Seda on neetult raske taluda, iga päev on piinav ja valus, kuid ta püüab välja kannatada, sest teab, et tegelikult peaks teda ootama selline põrgu, milletaolist pole isegi fantaasiarikkaimad keskaja müstikud ette kujutanud. Ta teab hästi – oo jaa, väga hästi – et tema tegusid pole unustatud. Kuid millele ta paraku pole eriti pihta saanud, on see, et iga päev salgamist ning musta valgeks rääkimist lihtsalt kogub intressi. See koorem kasvab tasapisi, iva iva haaval ja ühel heal päeval saab mõõt täis.

Sellepärast ta siis kardab. Vihkab oma tegude vilju, kuid püüab kangekaelse jõnglase kombel sellegipoolest oma tegusid õigustada ja kiita, vajadusel umbusklikke rusikaga ähvardades. Kardab oma ohvreid, nende valu ja küsimusi täis pilke, millesse ta vaadata ei suuda, sest needki valmistavad kibedat valu. Ka siis, kui neid parajasti kohal pole, öösiti unenägudes, päeval juhuslike varjudena. Aga kes on endale vabast tahtest korjanud kogu maailma valu, enamgi veel, kes on vabast tahtest usina meistrina sepistanud valu, see peab seda taluma. Ning peab kartma senimaani, kuni pole leppinud selle tegeliku põhjusega. Või siis senimaani, kuni ta pannakse leppima selle tegeliku põhjusega. Ja see aeg pole üldse teab kui kaugel. Mitte inimpõlvegi.

Keegi pole ju unustanud. Ka ta ise mitte, isegi kui ta väga tahaks.