Misantroopiline paduvihm

Kas keegi küsis maailmalt, kui ta siia ilma tuli? Ei, sellised asjad ei tule ju pähegi. Aga mis te arvate, kas maailmal on meid vaja? Igat viimast kui inimesenatukest? Kas või ühtegi? Ja kui on, siis milleks?

Milleks on inimesed üldse kasulikud? Meile on antud võimalus kasutada mõistust ning me viskame selle anni, mida ise nii väga ülistada tavatseme, lihtsalt prügikasti ning laseme rumalusel võidutseda. Või kui öeldakse, et ka vigade tegemine on inimlik, siis miks peaksin ma üldse vaevuma neist hoiduda? Ma olen ju tavaline inimene, kõdunev ja allakäiv, kõigi teiste kombel juba ammu kaotanud selle jumaliku sädeme, mis meile kunagi kaasa anti.

Või kas see headus, mida inimesed teevad, suudab üles kaaluda kogu kurjuse, kahju ja madaluse, mille autoriks on samuti inimkond? Vaevalt. Meie kõige mõistlikum tegu oleks väljasuremine, kadumine sellelt planeedilt. Sest muidu toodame me lihtsalt lõputult inimlikku nõmedust, lausrumalust ja pettumust oma tegelikus olemuses. Ikka ja jälle.

Head väljasuremist kõigile!