Kui neljapäevane tööpäev oli möödas, aga valget aega jätkus veel umbes paari tunni jagu, haarasin taas fotoka ning sõitsin Tammsaarest oma residentsi Männil. Männi on Albu „linnaosa“, kus mändide ja kuuskede vahel asuvad mõned kortermajad. Ühes väikeses korteris pesitsengi mina ning haun maailma vastu õelaid salaplaane, millest keegi midagi ei tea, sest see Männi on kui Wana-Jumala enese seljatagune, millest keegi midagi ei tea. Tammsaare muuseumi ja sellesinatse Männi vahele jääb 6 kilomeetrit, mille jalgrattaga läbib 18–20 minutiga (aastaajast sõltumata), autoga talvel 10 ja suvel 6 minutiga. Tee peale jääb veel mitmesuguseid huvitavaid kohti, aga neist lähemalt eespool.
Üks objekt, millest iga päev mööda sõidan, on suur nõukogude-aegne laut, kus praegugi elajad sees elavad. Autoga laudale lähenedes märkasin juba kaugel suurt summa vareseid üheskoos. Neid elab lauda ümber hulgi ja mina ei tea, kas nad söövad seal silo või nokivad lõpnud veisi või tihaste pekki. Lähenedes vaatasin, et otse tee kõrval lumevallil istub tavalistest varestes kogukam vennike ning pidasin teda rongaks, missugust suguhõimu samuti siinkandis leida võib. Sõitsin autoga sulissõbra kõrvalt mööda ning taipasin, et tiivuline pole keegi muu kui kirju kull, kes oli sinna tulnud ühele raipele viimast asutust avaldama. Looduse kombel. Peatasin auto keset teed, lõin ohutuled sisse ja kobasin fotoka järgi. Paraku on siinsete metsaelajatega nõnda, et liikuvast autost ei tee nad väljagi, kuid niipea, kui masina kinni pead ja välja astud, viskavad nad kiiremas korras varvast. Nõnda ka seekord – kull vennike tõstis tiivad ja tegi minekut. Noh, mõtlesin endamisi, sõidan sealt veel pärast mööda ja hoian fotoka tulistamisvalmis.
Sõitsin Männile, kus mu kallis teinepool juba ootas söögiga ning peale kehakinnitust sõitsime üheskoos oma järjekordsele avastusretkele. Kahjuks oli kull selleks puhuks kõhu raipest täis õginud ja omi asju ajama läinud, mistõttu pildi peale me teda ei saanud. Küll aga jõudsime ära näha, kes see õnnetu lautade juures siis oma otsa oli leidnud. Selleks osutus üks jänes, kelles ma aimasin ära tundvat vana tuttava ja paadunud liiklushuligaani, kes minugi auto eest üle tee silganud. Kui minu puhul oli pikk-kõrval veel hästi läinud, siis lõpuks oli härra Surma kord oma iseloomulikku luidrat naeru kõhistada, kui ta ühe juhusliku automobiili (selle viimase) jänksile otsa ajas. Haavikuemanda matustele olidki kull ja varesed kogunenud, meenutasid hea sõnaga kadunukest ja mekkisid peierooga.
Surnud jänese pärast me ei olnud välja tulnud, vaid võtsime kursi Simisalu suunas, mis on Tammsaare-sarnane soosaar keset laia raba. Simisalusse on püsti pandud vaatetorn, kust näeb kogu laia ilma, mis siinpool poolkera olemas on ning sinna pääsemiseks tuleb Tammsaare muuseumist mööda minna. Seetõttu võtan nõuks kirjeldada siinkohal põhjalikumalt, mida teel Tammsaarde kõike näha võib.
Männilt umbes kaks kilomeetrit Tammsaare poole (ja ärge ütelge, et kohanimi on Vargamäe! See on kirjanduslik luul), kus tee hargneb vasakule Järva-Madisele ja paremale Tammsaarde, on teeharus Otsa talu. Kirjanikuhärra Hansen (vt järjejutu 1. osa) muutis Otsa oma brožüüris „Tõde ja õigus“ Kassiaruks, kus tema haigevõitu fantaasia kohaselt elas kohalik rikkur ja hobuseärikas Jaska, kes kõrtsis paljajalu ringi käis, iga varba vahele paberraha torgatud – lugege ise, kui ei usu. Kultuuriloolisest rollist hoopis olulisem on aga Otsa talu omaaegne militaarne tähtsus. Praegu kuulub Otsa Vetepere küla alla, aga ennevanasti olnud ta hoopiski Venevere külas, millele Albu mõisnik kunagi üks-null tegi, kui suurem jagu talusid laiali peksis ja küla maad sujuvalt mõisa omadega liitis, nii et praegu sellist küla enam mujal ei esine kui vanadel kaartidel ja portaalis uputaja.blogspot.com. Ajal, mil Vene ja Rootsi olid omavahel sõjajalal (mäletate ju, millal see juhtus? Ametliku ajalookäsitluse kohaselt nimelt ammu), toimunud Otsa juures kõige suurem löömine, mille käigus eriti palju venelasi otsa sai ja nende verd kõvasti valatud. Sellest said Otsa talu ja Venevere küla oma nimed ja see kõik võib üpris tõsi olla, sest mille muu kui vene vere pärast on seal tee sees truup, mida alles sel sügisel remonditi, sest muidu on liialt niiske.
(Otsa talu)
Hüva, Otsalt käänulist teed pidi edasi kimades jõuame umbes paarisaja meetri järel madalatele küngastele, mis on piiriks vasaku nõlva all seisva vesise võpsiku ja parempoolse põllulahmaka vahel. Künkaid kutsutakse Tobramäeks ning seegi nimi pärineb samast ammusest sõjast, mis venelaste ja rootslaste vahel kord olnud. Venelaste vägi oli vanade mälestuste kohaselt mingil veidral põhjusel otsustanud minna läbi eriti inimvaenulike soode ja rabade ning oli seetõttu juba pikemat aega kauni puutumatu Eesti loodusega sinapeal olnud (ma võin vaid aimata, mis sõnu selle maalilise rabamaastiku kirjeldamiseks kasutati, aga kuna seda reisikirja võivad lugeda väikesed lapsed, siis ei ütle ma miskit). Lõpuks naeratas õnn ka moskoviitidele, kui nad jõudsid küngaste kohal lõpuks kõrgemale maale, kus – ime küll – vesi ei lirtsunudki jala ega hamba all. Suur oli vennikeste õnn ja nad laususid üksteisele „Dobra“ (mis tähendab idanaabri keeles head). Künkad kannavad Tobramäe nime tänase päevani.
(Tobra mägi)
Kui nüüd oma reisikirjelduse rangest vormist veidi mõtiskluste rajale kalduda, siis tundub mulle igatahes – ehkki vanad jutud seda otsesõnu ei kinnita - , et see hirmus verevalamine Otsa talu juures või lausa talu õues sees sündis kohe peale seda, kui Vene soldatid olid pikast rabamatkaga Tobramäe juures ühele poole saanud. Nende kahjuks olid rootslased sealsamas juba ees ja andsid räämas idanaabritele kõva valu. Mis siin imestada, kes see ikka lahingu võidaks, kui endal sokid älves paterdamisest puha märjad.
Jättes vanad vaenulood selleks korraks kõrvale, liigume veelgi edasi, ikka kaugemale Kõrvemaa saladuslikku sisemusse, kus inimene jääb haruldasemaks ja metsakiskjad sedavõrd tavalisemaks. Männilt arvates ligikaudu nelja kilomeetri kaugusele jääb tee äärde Eeru talu, mille lähedal tee taas hargneb – vasakule Tammsaarde ja Simisallu, paremale Rummussaarde, Napule ja ülivägapaksu metsa. Eeru talu hoonete juures olnud kunagi tuulik, aga nõukogude ajal tehti seal, nagu paljudes paikades, maaparandust ja tuulikust pole praeguseks haisugi alal. Eeru talus elas kunagi – võib-olla sada aastat tagasi, võib-olla sada kolmkümmend või nelikümmend tagasi (aga on’s see oluline? Ütleme lihtsalt, et vanasti) – üks tark vanamees, keda kutsuti Eeru tohtriks, sest ta oskas endal kokkukeeratud rohtudega ravida marutaudi ehk hullu koera tõbe, mille tõttu palju rahvast tema juures käis, kuni igaüks jäi päris täis. Lisaks mõistis tohtrihärra vajaduse järgi välja kutsuda maduusse ja ussmadusid, mis on teatavasti üks võimsate meeste tundemärke. Tänaseks päevaks on Eeru tohter ilmselt manalateile ära läinud, aga väga kindlalt ma seda kinnitada ei söandaks – sellised vennad on osavad üllatama.
(tuuliku umbkaudne kunagine asukoht ja taamal talu)
Eerult veel kaks kilomeetrit edasi sõites jõuamegi Tammsaarde, aga sel korral siin pikemalt ei peatukski, vaid sõidaks veel oma paar kilti edasi, kuni jõuame meile tuntud maailma piirile. Siin on viimane suur soosaar nimega Simisalu. Meile juba tuntud kirjatsura oli Simisalust teinud Hundipalu ja sinna pannud elama Tiidu-nimelise mehe (lugege kirjandust, siis teate maailma asjust!). Hundipalu Tiitu pole seal küll kunagi elanud, küll aga pidasid mingi sada aastat tagasi Simisalus kahepeale talu vennad Grossthalid. Praegusel ajal on Simisalu soosaare peal lisaks paarile perele veel RMK matkakeskus ja kõrge vaatetorn. See viimane koht oli ka meie sihtmärgiks.
Palju huvitavat võis näha Simisalu vaatetornist. Kõigepealt muidugi lõputu mets, mis ei saa ega saa otsa. Siis veidike Tammsaaret, eriti Põhja talu katuseid. Ja kaugemalt ka Järva-Madise kiriku torni. Ennevanasti olnud metsa siinkandis vähem, sest inimesed kasutasid maad rohkem ära igasuguste tööde jaoks – heinamaad, põllulapid jne jne - , aga pärast II ilmasõda, mil maaelu siin Eestimaal täiesti segi löödi, jäid kaugematel soosaartel olevad heina- ja karjamaatükid sööti ja mitmed taludki elaniketa. Nõukogude viljastavad tingimused kestavad mitme ilminguna siiamaani edasi.
Simisalu (kaksik)talul oli omal ajal maad muidugi ropult, oma üle 300 hektari. Ennevanasti – eks ikka siis, kui sõda oli – tulnud Simisallu ratsa neli venelast, löönud siin oma kaardid lahti ning pununud siis kuhugi raba poole edasi. Eks neil pidi kaardil siis kirjas olema mingi salatee, millest keegi teine ei tea, sest hobusega suvalisse kohta rabamatkale minna pole teab mis väärt mõte (välja arvatud juhul, kui on soovi nautida hobuse uppumist älvesse – mõnele meeldivad ka sellised asjad).
Simisalu peidab endas veel üht-teist põnevat, millest ma paraku siin rääkida ei söanda, kuna esiteks ei tea ma neist ega nende asukohast midagi (peale juhuslike ammuste vihjete) ning teiseks las mõned asjad jäävadki saladuseks, nii nagu nad võib-olla algseltki mõeldud olid...
(Simisalu soosaare põhjaots)
(kauguses paistavad Tammsaare hooned)
(veel kaugemal paistab Järva-Madise kiriku torn)
("paganad näitasid meile kätte koha, kuhu päike magama heidab")
(torn Simisalus)
Jutt sestsinasest sõidust jätkub järgmises osas.
