Edu valem

1) Tulge linna pealt koju kell kaks öösel, meeldivalt veinisena.

2) Otsustage kuulata enne lõplikult unenäomaailmasse siirdumist veel natuke muusikat.

3) Valige kindlasti kuulamismaterjaliks järgnev lugu (Skitliv "Skandinavisk misantropi"):



4) Nautige tulemust, lubatud on ka spontaansed enesetapud või lihtsalt põlemasüttimised.

Charlie and the Sulphur Factory

Kalk pimedus, mis meie kohale on laotunud, sundis mu hinge tuhaks ja vaimu kibedaks. Selles sünges, tulevikus võimalusi mitte nägevas painajas hakkasin ma tasapisi tunnetama maailma nii, nagu ta võib-olla päriselt ei ole, aga meie, mannetute, jaoks kõlbab küll. Või kui olla veelgi täpsem, on see meie jaoks parim ja õigeim tunnetusviis. Õpetus. Suund. Sest kes soovib maailma paremaks teha, tehku seda kõigepealt enda arvelt. Vabastagu ilm endast ning ta näeb, kuis tekib killuke harmooniat sinna, kus seda varem ei olnud. Ning samm sammu haaval langeb inimkond tuhka ja maailm tõuseb tuhast...

Hüperborea asub maailma servas ning sedavõrd, kuidas talle omistati kunagi harmoonilist täiuslikkust, on ta nüüd iseenda kõverpeegeldus. Hüperborealased manduvad, unustavad täielikult endid ning surevad viimaks välja, andes teed uuele täiusele. See on saatus, millest keegi neist ei suuda kõrvale keerata. Nad on vaene, kibestunud, ennast võõrastav rahvakogum, mineviku, oleviku ja tulevikuta tolm tuules. Nad on ettekuulutajad. Sest õppigu kõik neist teejuhtidest, kes esimestena suunduvad väljasuremise väravate lävele, sest kõik veel järgnevad neile. Viimaks jääb järele puhas maailm, vaba arvututest mürgitunud mikrokosmostest.



"Charlie and the Sulphur Factory" helid ja pildi salvestas 1695 2010. aasta loojangul, Igavese Talve hakul.

Väljasuremine on alanud...

I'll be back

Kogu õhtumaade tsivilisatsioon ja kultuurilugu mahub sellesse videosse:

...nad enam ei laula...

"Suur sügis, samm-sammult ta süveneb, kuni talveks ta vajub.."

Ehkki mul oli ilus ja õilis mõte lõpetada üks lugu ära, osutas kompuuter mulle karuteene teha ning igasugusest koostööst keelduda. See morjendas mind väga ning selle asemel hakkan hoopis taas müra tegema.

Üldse on viimasel ajal tehnika hakanud ära lagunema. Mis toimub?


P.S. Kui kellelgi on mõni sõrmelüli üle, siis võib selle lahkesti mulle annetada. Tean täpselt, mida sellega ette võtta >:)

Sünd ja sünd

Tume ollus, mis pikka aega oli lihtsalt üks üsna suvaline ideede rägastik, on muutumas järjest selgepiirilisemaks. Meil on olemas kaheksa hektilist, labiilset ja ääretult rahutut ballaadi, millest igaühel on oma lugu jutustada. Ma ei tea veel, millest nad kõik räägivad, aga igaüks neist tekitab oma tunde ja siis on tahtmine nende manava katarsise saatel ennast lõhki rebida, käristada samamoodi, nagu käriseb kitarr mu igavesti krampis sõrmede all. Lõppude lõpuks on see kõik kokku müra, sest teiseks pole mul täpset aimugi sellest, kuis peaks kõik see lõppude lõpuks kokku kõlama. Ma pole piisava tähelepanelikkusega kuulanud teisi, sest olen vaid enesele keskendunud. Ja RR74R pole just parim koht, kus proovide ajal end kuulata. Hah.

Need kaheksa hüplikku lugulaulu jutustavad meist ja sellisena nad ka jäävad. Me ei tee neile mingi "parema kuulatavuse" nimel refrääne või bridže vms juurde. Nad on nagu värdjalikud mürsikueas autistid, kellele ei lähe miski muu korda peale nende eneste sisemaailma. (mis paneb mind küsima: kas nad kajastavad iseenda siseilma või siiski oma loojate püüdlusi? kuigi ajalugu on näidanud, et lapsed söövad vanemaid ja et ussi olen ma oma rinnal soojendanud >:)

Aga me veel tõstame oma värdjad maailma palge ette ja paneme ta tunnistama sündinud fakte...