Tahaks rännata

...before Time took our dreams away...

Sest mõnikord ütleb Nukrus, et on tema kord...


Ja võiks olla selline pesa, kus keegi eales ei segaks. Kas või igaks juhuks.

Kellelgi täna on valus

(Tänud lähevad Jaanikale, kes selle loo fsb-sse postitas).

Jõulukogumik

Anti presenteerib!

Tänavu, 20. detsembril 2011, ilmub kogumik minu juhendatud arheoloogilistest kaevamistest aastatel 2008 ja 2009. Kogumikus on kokku neli CD-plaati, millest igaüks sisaldab materjale ühest kaevamisekspeditsioonist. Esindatud on:

Alt-Laari asulakoht (2008)

Rõuge linnamägi (2008)

Lääniste linnamägi (2009)

Võmmorski asulakoht (2009).

Kõik plaadid ja pappkarp, millesse nad on pakendatud, on maitsekalt kujundatud ning sisaldavad lisaks arheoloogidele huvipakkuva informatsiooni boonusmaterjalina meeleolukaid seltskonnapilte ja saatesõna/memuaare otse minult eneselt!

Võimalik on endale soetada nii kogu neljane komplekt kui ka üksikuid plaate eraldi. Viimasel juhul ei kuulu kaubaga kaasa eksklusiivne pappkarp. Hinda täpselt ma veel ei tea, aga küllap saab see maksma vaid CD-toorikute enda hinda.

NB! Pakkumine kehtib (kahjuks) vaid arheoloogiaga seotud inimestele ning ma vaatan näo järgi, kas ma teen kaupa või mitte. Esmajoones on eelistatud mainitud kaevamistest osa võtnud inimesed, kuid kui Sa arvad, et soovid samuti oma plaadiriiulisse tõelist juveeli, siis küsi julgelt!

Tellimusi võib hakata esitama juba praegu. Kauba toimetan kätte alates 20. detsembrist niipea kui võimalik. Kiirustage, tiraaž saab olema piiratud!

Kogumiku väljaandmist toetavad Alt-Laari Kontsentratsioonilaager, Bockoloogia Instituut ja Idaste Rahvavabariigi Sõjakomissariaat.

Mortferusest

Kellel on huvi, võib lugeda surnuaia portaalist minu tehtud intervjuud ansambli Mortferusega. Kuri Tartu bläkk, y'know >:))

Ja nad mängivad täna õhtul Tapperis koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga.

http://surnuaed.ee/2011/12/intervjuu-mortferus/

Ülivarahommikused meelelahutused

Mulle eriti ei meeldi valmivatest asjadest avalikumalt suud pruukida, aga ühe teatava Tartu bändiga juba augustis tehtud vestluse litereerimine pani küll rohkem kui korra tõsiselt muigama (sic!).

Ent ärge kartke, lõplikult publitseeritud variandist saavad kõik vähegi mahlakamad kohad ära kastreeritud nagu kuldimunad!

Hilja novembris...

Kitarrimängu lainel tegin veel ühe loo - kannustatuna külmast novembri lõpust, kui suurem osa ajast on juba pime. Mingi nukrus või midagi säärast. Ei teagi. Aga las lugu räägib enda eest.



Niipalju siiski veel kommentaariks, et lõputult lihvima teda ei hakanud, sest see polnud eesmärk omaette. Sestap siin-seal kõrva hakkavad kahtlased kohad :P Ahjaa, ja moviemaker lisas veel mingil talle teadaoleval põhjusel kummalise kahina, mis originaalhelifailil puudub - kuulasin igaks juhuks isegi üle, et ega mikrofon viimati üle peksa, aga ei, tema tegi ausat tööd. Nii et kui keegi tahab puhast lugu (koos tahtlike minupoolsete vigadega), siis ma võin eraldi saata.

2003

Aasta oli 2003 ja mina kuskil kaheksateistkümnene, kui selle loo tegin. Lindistasin sellest täna klassikalise kitarriga alguse (sest kogu seda pikka oopust ma enam ei mäletagi) ja palun teil ära arvata, mis oli antud loo esitaja nimi... ning kui teadmised sellest eelajaloolisest ajast lubavad, siis ka loo enese nimi.

Tegu pole muidugi teab mis rafineeritud esitusega...

Kari

Vaikselt liikus piisonikari mööda udusse mässitud öist Elva tänavat. Loomi oli palju. Nad trügisid õlg-õla kõrval, kuid ei teinud seejuures ainsamatki heli, mis oleks võinud majade elanikke panna aknast välja kiikama. Ühtki tänavale pargitud autot ei puudutatud sarveotsagagi; neist möödusid hiiglaslikud karvased kogud graatsiliselt nagu muuseas. Karja esiots jõudis Väike-Kaarde ning keeras sealt tänavalaternate seepiast valgusest paremale pimedusse. Kõndisin tagumiste järel. Jalas kõrged rohelised kummikud, peos pikk karjasevits, mis oli küll rohkem seisusenäitaja kui reaalne töövahend. Nad ei vajanud kunagi tagantutsitamist. Nad teadsid alati. Kõrged veidi sünged kolmekümnendate aastate villad tunnistasid mitmesajapealise piisonikarja ja nende karjapoisi hääletut rändu, kuni vaid loetud minutite jooksul olid kõik juba jõudnud kõrvaltänavasse ning kadunud tasahilju kes teab kuhu. Ainult öö kestis oma aeglases hingamises edasi.

kohe-kohe

Oleks mul siis midagi siia kirjutada, aga viimastel päevadel (või nädalatel) pole sellist erilist kirjutamissoont sees olnud. Tähelepanu on mujal ja hajali, aga loodan end lähiajal taas kätte võtta ja midagi koledat korda saata. Sest muidu oleks maailm kõigi jaoks igavam paik, kus oma pisitühiseid elunatukesi raisata.

Öine

Tulles keset ööd koju, vaatan tihtipeale, et minu toa aken helendab nii kummituslikult, et ma lausa kahtlen, kas ikka tasubki majja sisse minna. Et äkki kummitab või on midagi muud kahtlast seal teoksil. Aga sisenen siiski. Ja leian, et kõik on õige. Minu toa aken peabki nõnda kummituslikult helendama. See on ju ikkagi minu tuba.

Päris hästi ikka mängivad

...või mis?

Elutharcus

I’ve come through Hell and high water. Look at me, I’m still alive, this time armed with an enormous amount of cynicism. Life, I sincerely thank You for this!

If only I'd known how cool death is

Ausalt, mul on ükskõik, mis tähtpäeva white trash täna kuskil pühitseb, aga kui see lugu pole mitte meeletu rõukenrõull, siis fuck it, I'm going home...



The dead they got that morbid beat it goes deo deo
They dance upon decaying feet with their black toes oh no
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

The devil stole a yule tree decorated with souls
Jesus trick or treating as him below
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Bonham on drums, Entwistle on bass as guest morticians
Bon Scott on vox, Rhoads just for kicks, on guitar Hendrix
Lennon sits in with his friend George but where is Morrison?

Of course I cried when I heard they'd died and took a part of me
Same time gave from beyond the grave became what was to be

Elvis ain't dead so he isn't here party never ends
Demon roadies, angel groupies, suicide losers
If only I'd known how cool death is I'd have killed myself sooner

Of harps and choirs, pumpkin pine pyres, flames of red and green
Orange and black, years take me back - Christmas or Halloween

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Werejanu

Püha püss, milline köitev verepulm on siin valmis treitud! Charming!

Wiimnepäew

21. oktoober oli vanarahval tuntud kui viimnepäev. Sel puhul tavatseti ennast surnuks juua.





Pole neist praeguseks ka enam ühtegi alles.

On tantsuaeg!

Kolm maailma

Kolm maailma on mul, kolm omavahel seotud universumit. Triversum. Ilma teisteta poleks ilmselt ühtegi neist olemas. Aga sellegipoolest on nad erinevad. Oma eripärade ja konksudega. Ja see teebki nad huvitavaks.

Alustagem Mängumaailmast. Siin viibin ja tegutsen ma suurema osa oma eluajast. Siin tegutsevad inimesed minu ümber. Mõnikord ilmuvad lavale uued inimesed. Mõnikord vanad kaovad. Mängumaailm on ju iseenesest tore, kui sellesse nii mõelda. Ta ju ongi Mängumaailm. Playground. Lisaks minule mängivad siin ka teised, aga mõned ei teagi, et nad on osa mängust ja seetõttu kipuvad nad mõningaid asju väga tõsiselt võtma. Kuulge-kuulge, see on ju kõigest mäng. Mina ei võta seda kõike enamasti (ehkki ei peaks üldse) tõsiselt ja saan sellepärast nende käest vahel vastu pead, aga ega siis ometi saa nende pärast, kes mängureegleid ei tunne, asju muutma hakata. Ehkki mäng ongi sellepärast mäng, et seal saab soovi korral reegleid muuta. Niipalju, kui vaja. Ja niipalju, kui tahan.

Siis on Unenäomaailm. Sinna lendan ma regulaarselt siis, kui Mängumaailmast siiber saab. Unenäomaailm on natuke sarnane, aga selle poolest vahva, et siiski täiesti erinev. Ja seal juhtub ka kogu aeg midagi. Näiteks mulle meeldib eriti see, et Unenäomaailmas saan ma lennata. Enamasti siis, kui meelde tuleb, kus ma olen ja mida suudan. Mängumaailmas pole seda seni veel juhtunud. Lendamiseks ei lähe mul vaja tiibu ega midagi, ainult tuleb ennast hästi-hästi kergeks mõelda ning sellele keskenduda – siis tõusen ma õhku ja võin suuri vahemaid läbi rännata. Veel on Unenäomaailmas ideaalmaastikud, ilusad tüdrukud ja mälestused, millest ma tihtilugu ei teagi, kas olen nad Mängumaailmast kaasa võtnud või pärinevad nad varasematest Unenäomaailma rännakutest. Või midagi kolmandat või kahekümne neljandat. Aga muidu on ka tore. Kui päike loojunud, võib Unenäomaailma kulunud mäetippe näha kaugel taevas ning siis on aeg peagi käes, et end sinnapoole minema asutada.

Ja siis ja siis on veel Kadunud Asjade Maailm. Sinna olen ma ise küll harva sattunud ja siis ka üsna viivuks, aga see-eest on Kadunud Asjade Maailmas terve müriaad mälestusi, asju ja isegi inimesi, kes ühel või teisel moel sinna elama lähevad. Noh, enamasti nad lihtsalt kaovad ära. Voodi alla. Suurde Tundmatusse. Iseenesesse. Ma oletan, et seal võib ka elu päris tore olla, sest suurem jagu minejaid on sinna ka jäänud ega mõtlegi naasmise peale. Mis omakorda viitab, et küllap tuleb ka endal ükspäev sammud sinna seada. Nii pikemaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Kadunud Asjade Maailm ja igavesti on nagu sukk ja saabas, särk ja perse, siga ja kägu, tõde ja õigus, sõda ja rahu. Kes neid suudaks lahuta.

Sellised nad on, need kolm ilma. Tiirlevad ja pöörlevad triversumina läbi aegruumi. Kui otsa saavad, siis ma ei tea, mis neist saab. See on juba teine jutt ka.

Elu mõttest

Aga tegelikult on ju nii, et me võime oma peas ju ükskõik millise mõtteraasukese välja muneda ning seda hauduma hakata, muutes selle kinnisideeks, mis elu jooksul on vaja kindlasti realiseerida, et siis elu ikka täisväärtuslik oleks. Samas on tõeline kunst hoopis oskus neist sadadest ja lõpututest plaanidest ja soovidest loobuda. Niisama lihtsalt.

Me ju ei tea keegi, mis sellest tehtust saab, kui me ükskord sureme. Kas kantakse meie saavutuste nimekiri siis mingisugusele personaalsele kontole, mille täitmist me saame uuesti sündides jätkata? Kas jääb see saavutatu meie igaveseks auks ja kiituseks siia maha? Kui kauaks meid üldse mäletatakse? Kui paljud meist näiteks teavad, mida suurt saatsid korda meie vanavanavanavanavanemad? (peale selle, et tänu nendele oleme olemas ka meie; paljunemine iseenesest ei erista inimest ühestki teisest elusorganismist). Me ju ei tea enamasti nende nimesidki, millestki enamast rääkimata. Kas nende elu läks sellega tühja? Suure tõenäosusega nad ise enda jälje jätmise peale siia ilma ei mõelnud, vaid elasid võimalikult rahulikult oma elupäevad algusest lõpuni ära. Kuigi, noh, eks tuli ka käredamaid päevi ette.

Hjah. Ja kui peakski nii minema, et mul pärast surma avaneb võimalus uuesti elada, siis saadan pakkujad pikalt. Sest kujutage ise ette, kui teile antaks teha maailma raskeim töö. Ning teete ja teete ja teete ja pärast meeletuid pingutusi saabki töö viimaks tehtud. Aga asemele öeldakse, et tore ja aitäh, aga tee nüüd kõik otsast peale. Thanks but no thanks!

Reaalne ja metareaalne Poku

2011. aasta maikuus leidis Pokoloogia Instituudi ekspeditsioon Petseri rajooni Malõ järve äärsest Roogova külast omapärase puust kuju, mis äratas kohe paljunäinud folkloristide-esoteerikute tähelepanu. Nimelt meenutas see mõneti Eesti Rahva Muuseumis asuvat Peko kuju, kuid oli siiski mitmes mõttes teistsugune. Tuginedes viimase veidi enam kui saja aasta jooksul kogunenud nappidele arhiiviandmetele, võis oletada, et tegemist on kunagi siinses piirkonnas tuntud jumaluse Poku kujuga, esimese omalaadsega, mis teadlaste kätte sattunud. Selle avastuse valguses oleks sobiv tutvustada Pokuga seotud uskumustikku ja traditsioone lähemalt. Liiatigi pole antud teemaderingile trükisõnas seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Kõigepealt peab tähelepanu pöörama Poku sarnasusele teise, laiemalt tuntud setu jumaluse, Pekoga. Lisaks asjaolule, et mõlemast on tehtud antropomorfseid kujusid, mida teatud rituaalides kasutati, on Irboska nulga Pokolodoovo ja Satanovo külades peetud Pokut Peko (kurjaks) kaksikvennaks. Peaasjalikult nende küladega Poku kultuse levik piirdubki; kuskilt mujalt pole Poku kohta andmeid kogutud ning võib arvata, et ta pole kunagi eriti laialdaselt tuntud olnudki. Küll aga on huvitavad võimalikud seosed Poku ja mõningate Antiik-Mesopotaamia jumalate vahel. Need avalduvad juba Poku nimevariantides. Nii on mitmel korral mainitud jumaluse nimena Poku-Baal, üksikjuhtudena kohtab ka variante Poku-Marduk ja Pok-Maha-Kali. Sarnaselt paljudele Viljaka Poolkuu piirkonna ja naaberalade antiiksetele jumalatele iseloomustab ka Pokut eelkõige suur verejanu ning halastamatu iseloom, mis tuleb eriti ilmekalt välja ütluses: Poku, tuu taht kõõ verd ja tapõluist. Ku taplõt, sis ülti, õt Poku jo uut, kunas veri vällä tulõ, õt saasi juvva taad verd. Pokust ei jäänud puutumata ka arhailine agraarkombestik: Vanarahvas õks kõnõli, õt edimene rüävili, minkä sa nurmõlt lõikat, tulõ Pokulõ anda’, noh, nigu ohverda’ vai niimuudu. Ja viimanõ ka ni keskmäne ka. Üldse anna’ kõõ saak Pokulõ, muido saa sõda. Ku annat, tulõ õks sõda. Poku taht sõda, nii sõda ka tulõ niikunii. Sääne taa Poku jo om, mis sa hädägä tiit.

Joonis 1. Poku kultuse kunagine levik. Nn Poku-külad on märgitud mingit värvi täpi või tingmärgiga. Kaardi koostanud G. Grotesque oma geograafiliste teadmiste põhjal.

Võrdlemisi vähe on teada Poku-kultusega seotud kombestikku. Kord aastas – mainitud on nii tuumapäivä (tuumapäeva pidasid Irboska nulga setu ja vene külad traditsiooniliselt 6. või 9. augustil, Hiroshima ja Nagasaki linnadele tuumapommide heitmise mälestuseks) kui ka baalipäivä (mitte segi ajada peetri-paulipäevaga, mis setu traditsioonis kannab piitrepäävä nimetust) – kogunesid mainitud Pokolodoovo ja Satanovo külade mees- ja naispere kokku ühte tallu, kus hoiti Poku-puuslit, et läbi viia nn Poku-palvus ehk kohalikus setu murrakus rituaal. Mis selle käigus täpsemalt toimus, pole võimalik enam tagantjärgi öelda, sest ükski osavõtja ei jäänud ellu. Tapetute verega kostitati Poku kuju ning terve ülejäänud aasta hulpis kuju ohvriverega täidetud tünnis selles talus, kuhu ta oli rituaali käigus sattunud ja jäänud.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub ainus seni teadaolev Poku-palvuse variant:

A mainstream of self-reliant diehard tricks
If I move you any closer
I heal with all 666.

H MDCXCV 4, 666/9 (18) < Setu, Irboska v., Pokolodoovo k. (1899).

Poku kuju kohta on arhiiviteadetes mainitud vaid, et sääne väigokõnõ kõrvavaigust vai inemise kontõst kokko pant puusli; teisal ka: Poku-Baali puusli pääh palli ütessä musta kündlit, miä olli kastõtu’ musta kikka ja musta kitsõkõsõ verre. A viil parõmp, ku tapõti kits paari pujakõsõga ni näide verre kastõti noo’ kündli’. Nagu nähtub väga erinevat laadi pärimusteadetest, võis varasemal ajal olla Poku-kultus vägagi mitmekesine ning rikkalik. Seniajani puudus uurijatel siiski täpsem ettekujutus Poku kujust kui sellisest. Nagu juba sissejuhatuses mainitud, korvati see viga alles hiljaaegu ning nüüd võime mõne sõna öelda ka Poku materiaalse poole kohta. Roogova külast leitud eksemplar on umbes pool meetrit kõrge väga halvasti kirvega raiutud inimese(?)laadne puuskulptuur, kusjuures selle valmistamiseks on kasutatud ilmselt punase leedri kõverikku tüvetüügast. Kujul puuduvad normaalsed käed-jalad. Viljakuskultusele viitav fallos puudub, mis kinnitab juba varem esitatud oletust, et Poku esindab Läänemere-äärsete obiugrilaste kultuuris üsna omapärast viljatuskultust, mille väljendusvormidena nimetatakse teaduskirjanduses tavaliselt Tooru-Behemothi kultust ning kõigile soomeugri rahvastele iseloomulikku väljasuremistendentsi.

Joonis 2. Poku kuju Roogova külast (Petseri raj.) kevadel 2011. Juuresolev folklorist-esoteerik on fotolt suures jaos välja lõigatud, kuna ta ei osanud normaalselt käituda.

Omaaegne aktiivne Poku-kummardamine võib olla ka põhjuseks, miks praeguseks on selle traditsiooni tuumikala külad viimse hingeni välja surnud.

Siiski näib Poku olevat viimasel ajal sarnaselt oma kaskikvennale Pekole kohaliku kogukonna seas taas ausse tõstetud. Nii leidub Poku-kultusele iseloomulikke traditsioonielemente uusliikumises „Igavese Talve Ordu“, mille peamiseks eesmärgiks on taas ellu äratada teenimatult unustuse hõlma vajunud esivanemate needused ja nendesse puutuv kombestik. Ka on Poku-kultus esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse võtmiseks kui unikaalne, tsiviliseeritud rahvastele tundmatu, verepulm. Neid tendentse arvestades võib avaldada lootust, et Poku tõuseb peagi taas au sisse, milles ta, tõsi küll, kunagi varem olnud pole (välja arvatud juhul, kui paaniline hirm ja austamine lugeda sünonüümideks).

"The Final Frontier"

Kuulan juba päris mitmendat päeva Iron Maideni eelmisel aastal välja antud plaati "The Final Frontier" ning ei saa neid lugusid enam kuidagi peast välja. Täielik lummus. Mõni plaat või bänd ikka suudab aeg-ajalt mind niiviisi enda võrku tõmmata ning siis rabelen ma tükk aega - sõltuvalt juhust kas mitu päeva või mitu kuud - selle kütkeis, enne kui edasi suudan minna.

Tegelikult hämmastab mind juba ainuüksi asjaolu, kuidas suudab 1975. aastal loodud bänd toota pärast 35 tegevusaastat nii lummava albumi, nii neetult mitmekihilise ja kaasa mõtlema paneva, et see on lausa omaette maailm, kuhu kuulaja sisse kisutakse. Mina avastasin selle plaadi Martini autos, kui Raplast arheoloogiat tegemast tulime, ning pärast kodus kuulasin veel. Ja veel. Ja siis ikka veel. Kuna plaat ja lood selles on igavesti pikad - 76 minutis kümme lugu - võin kindel olla, et praeguseks pole ma veel kõiki "The Final Frontier"i tahke enda jaoks avastanud. Ja see on igavesti tore. Isegi lood, mida ma esimese kuulamisega kuigi huvitavaks ei pidanud, on nüüd hakanud ennast avama.

Ma ei saa öelda, et ma oleks meeletu Iron Maideni fänn, aga nende looming lihtsalt meeldib mulle väga-väga. Seni olin rohkem süvenenud nende üle-eelmisse plaati "Dance of Death" ja mäletan oma noorepõlveaega, kui "Brave New World" välja tuli, mis oli ka hitte täis. Varasema materjaliga olen sporaadiliselt tutvunud alles tagantjärele, sest mind nende avaldamise ajal kas polnud üldse olemas või siis olin liialt naga, et sellistest asjadest midagi aimata (kuigi kui ma nüüd õigesti mäletan, siis näiteks Deep Purple'ga tegin tutvust vast juba kümneselt). See kõik on ka ehk põhjus, miks ma ei nuta nende väidetavat 80-ndate kuldaega taga, vaid suudan praegu viiekümnendates ättide loomingut värske kõrvaga ja väheste eelootustega kuulata. Või noh, neist ättidest igaüks suudab kinnisilmi ja vasaku käega noortele verisulis mürsikutele tuule alla teha, nii et tolmab. Nii et palun väga, muutke keegi mind viiekümnendates aastates Iron Maideni kitarristiks ja kõik oma ülejäänud soovid võin ma kergekäeliselt unustuse prügikasti heita.

Laulutekstides on ohtralt viiteid kirjandusele ja folkloorile, mida ma võin oma kitsa silmaringi tõttu ainult aimata, aga samas tekitab see ka teatud salapära ja küsimusi, millest need lood siiski räägivad. Ning maalivad kujutlusse erinevaid pilte. Müütilisi lugusid inimeste olemusest ja saatusest, soovidest, ihadest, hirmudest. Kuskil taustal annavad tooni futuristlik-apokalüptilised meeleolud, mis ei kao kuskil päris ära, isegi kui neist otseselt ei laulda. Selline nukker paratamatus kumab läbi. Põhimõtteliselt võiks igast loost eraldi pika jutu rääkida, kuna nad tekitavad üsna palju samastumismomente - nii muusika kui sõnad - aga jätan selle sinnapaika. Kui kellelgi indu, võib ise kuulata ja kaasa mõelda.

Hetke lemmikud on vast "The Final Frontier", "Mother Of Mercy", "The Talisman", "When The Wild Wind Blows", aga edasise süvakuulamisega võivad sümpaatiad ka muutuda. Mõned (rõhutan: kõigest mõned) toredamad hetked toon ka eraldi ära:







Ja siis üks vanem lugu ka, mis mu kõrvadele pai teeb:

Ma ei tea, mis must saab

Head epilepsiapäeva, langetõbised!

(Mis siis, et see tegelikult toimus juba 26. märtsil. Parem hilja kui mitte kunagi)

Lisainfoks kae

http://www.purpleday.org/

ja/või

http://www.myspace.com/dodheimsgard

Luhamaa

Täna sai viimaks ühele poole mineval aastal Luhamaa kandis toimunud muinasuuringute aruande vorpimine. Et seda sündmust tagasihoidlikult tähistada ning ühtlasi heita pilk tagasi neile kaunitele suve- ja varasügisepäevadele, panen siia üles mõned meeleolu loovad päevapildid.
















Teisel pool Pabra järve vett paistis sõbraliku naaberriigi igavese õnne maa. Aga sellest õnnest meie tol korral osa ei saanud, sest me lihtsalt ei osanud nii hästi veel ujuda.















Sellel pildil on küll kõvasti labidavehkimist, aga ometigi ei tegelda siin kaevamise, vaid uue heinaniitmismetoodika väljatöötamisega. Kui pea ei võta, peavad käed-jalad võtma. Aga kust midagi võtta pole, sealt ei võta surm kah.


Nagu igal teaduslikul uurimistööl, olid ka meil püstitatud küsimused, millele lootsime põhjalike välitöödega vastust leida. Neid oli kaks: 1) millal oli asulakoht tarvitusel ning 2) kui pervoks võivad muutunud keskkonnas minna täiesti tavalised (mitte arvestades kerget vaimlist puuet) optimistliku ellusuhtumisega nooruslikud inimesed. Mõlemad küsimused leidsid ka - tõsi küll, vägagi ehmatavad - vastused. Tulemused kavatseme avaldada ülejärgmise kuu ajakirjades National Geographic ja The Clinical Journal of Pain, esialgsed uurimistulemused on avaldatud viimased Kapo aastaraamatus.














Ülaloleval pildil murravad akadeemikud Arvis ja Pikne pead selle üle, miks küll pakutakse neile lõunasöögiks pangetäit kühvleid. Mina ja Maarja (tagaplaanil) ei aima veel, mida kohutavat on saatusel meile sellest lõbusast kollasest ämbrikesest pakkuda.















Suvepraktikat tegema tulnud esmakursulased pandi korraga öisesse vahetusse töötama. Noored ja kogenematud, nagu nad olid, ei osanud nad karta ööpimeduses ringi luusivaid metskitsesokkusid, kes aeg-ajalt tihnikusügavustes võikaid rögisevaid karjeid kuuldavale tõid.




















Ja et oleks näidatud, et ka kaevand oli olemas, nii nagu sellistel uuringutel ikka tavaks, siia väike meeleolufoto rängast septembripäevast. Tõsi, asjaolu, et ühtlasi oli tegemist ühe kaaskannataja viimse puhkepaigaga (y'know s/he didn't make it), vaikisime konsensuslikult maha. Rest in pieces, mein morbid friend!















Ja siis üks bändifoto kohalike poluvernikute death-metal bändist, kelle repertuaari raudvara moodustasid variatsioonid regilaulust "Ema haual."

Kahjuks, kuid siiski väga headel põhjustel, ei saa ma siin avada kogu nende uuringute rikkaliku fotovaramu. Kui kellelgi siiski on tungiv soov sellele pilku peale heita (noh, teadusliku väitekirja kirjutamise eesmärgil), võib ta näiteks vaadata netist porri. Või juua ohtralt alkohoolseid vedelikke ning vaadata, mis juhtuma hakkab.

Lõpetuseks ka väike tõestisündinud olustikukilluke augusti lõpust. Olime neljakesi saanud päevatööga ühele poole ning vantsisime, tööriistad seljas, auto poole. Teel kohtasime piirivalvureid, kes tundsid elutervet huvi, mida me nii lähedal Euroopa Liidu idapiirile teeme. Esmalt jõudsid piirivalvuriteni Maarja, Pikne ja Tuuli, kes meeltesegadusest ajendatuna olid endile päeval joonistanud näkku markeriga lenksu. Ja siis jõudsin nendeni mina, kellel oli sellal päris lenks nina suu ümber. Ma küll ei tea, mida kordnikud meist arvata võisid, aga põhjalikku anatoomilist läbivaatust meile siiski tegema ei tõtatud. Keerutasin meid kohmakalt välja pominaga, millest piirivalvurid võisid eraldada sõnakatkeid "arheoloogia" ja "homolaager", aga küllap see neid maha rahustas ning nad lasid meil minna. Ja siis me läksime, sest kogu Ilm olid meie ees valla....

Mihkli kirik

Kui ma ükspäev augusti lõpul Martinile helistasin ja küsisin, kas kuskil leidub mõni koht, kuhu võiks kaevama tulla, kostis ta vastuseks, et just kohe-kohe igatseb Mihkli kirik arheoloogi karedat kätt. Martin ise ja tema ustav sõjasalk väisas juba järgmisel päeval kirikut, et oma silmaga üle kaeda, mis ja kuidas täpsemalt. Ja nimelt. Kunagi ammu oli keegi tarkpea tulnud mõttele vedada Mihkli kiriku lae võlvikandadele kõvasti mulda. Võlvikannad. Need on kiriku pööningul need laevõlvi ja seina vahele jäävad süvendid. Ma ei tea, kas muld oli mõeldud selleks, et kirik paremini sooja hoiaks või miks. Igatahes suutis see vennike teised pehmeks rääkida, et need oma toorest ja arutut jõudu mängu pannes seda rumalat tööd vihtuma hakkaksid. Et lood veelgi kahtlasemad oleksid, siis võeti mulda otse ühelt vanalt kalmistult. Mis oli juba selleks ajaks ilmselt väga vana. Võib-olla olid nad selle olemasolugi juba unustanud. Või pärines muld kirikaiast või suisa kiriku enda alt? Ma ei tea. Noh, suuremad jäsemeluud ja koljud korjati tol korral küll välja, aga enamus veeti ikkagi suure hurraaga üles kiriku peale. Ning kogu see krempel oli seal rahulikult maganud oma igiund kuni tänase ajani. Millalgi nõukogude ajal vist vahetati veel katust ka. Vanad katusekivid ja muu ehituspraht jäeti – otse loomulikult – samuti lihtsalt samma lae peale vedelema. Kuni praeguseni, kah.

Kiriku katus oli ammusest remondist hoolimata hapras seisus. Siit-sealt paistis killukesi taevast. Tugitalad olid mädanenud või niisama viltu. Juba eelmise remondi ajal algusest peale ülejala paigaldatud. Ja sees olid kiriku seinad ja lagi kaetud tumerohelise vetikaga. Vist see muld ja rusu hoidis läbi katuse tilkuvat niiskust kinni, nõnda et vetikale oli antud roheline tee – tule ja ela!

Kirikust annaks veel palju rääkida – et millal on torn ehitatud ja kes altarimaali tegi ja kust orel ja kellad pärit on ja mida Villem Raam siin tegi jne jne. Selle kõige kohta võiks kirjutada mitu raamatut ja võib-olla keegi on juba seda teinud ka, aga meie tegevusse see kõik väga ei puutunud. Meie võtsime panged ja labidad ning hakkasime tööd murdma.

* * *

Aga peaaegu samal ajal ja samas kohas – linnulennult vaid umbes viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat eemal – seisis maalinna kaitsetarandiku peal Teho ja külmetas kõvasti. Pakane näpistas järelejätmatult varbaid, sest sukaotstesse olid kulunud augud. Lisaks pidi ninaga kõvasti luristama. Vastasel korral oleks terve nägu ja kasuka rinnaesise tükkis nohu täis.

Vastik päev! Ja veelgi vastikumaks kippus ta raibe minema, sest kaugemalt hakkasid paistma väikesed kogud. Head need igal juhul ei tähendanud. Teho kirtsutas nina ja õhkas suust hingeauru, mis kraekarvadesse härmatas. Pisikesed inimkogud hobustel, neid tuli nähtavale järjest rohkem, siblides ja sagides. Ikka lähemale. Noh jah, mõtles Teho. Ega muud üle ei jää. Niisama lihtsalt nad niikuinii ära ei lähe.

Mõnes mõttes oli ükskõik kah. Teho polnud enam ammu nii noor ega ka kaugeltki nii vana, et surm oleks käinud otseti tema kohta pärimas. Temavanused mehed läksid tavaliselt ise surma juurde. Või noh, vahest veidi nooremad, kellel jätkus tuhinat möllu teha kaugelt enam kui oskusi möllu teha. Selliseid ikka leidus, kes läksid ise, aga tagasi toodi. Oli alati leidub ja leidub ka siis, kui ilma peale on alles jäänud vaid põlvepikkune poisikene. Tehol endal oli vähemalt selles paremini läinud. Surm polnud teda kunagi päriselt tahtnud. Ei siis, kui ta kord lapsepõlves suure raginaga kõrgelt kuuse otsast alla sadas ega ka mitte siis, kui heinaajal vikatit luisates peaaegu pöidla oleks otsast lõiganud. Arvukatest väiksematest juhtumustest kõnelemata. Isegi siis, kui nad – mitte väga kaua aega tagasi, vist neli või viis aastat tagasi – olid käinud suurema väega koos Metsepoles liivlasi riisumas, polnud suurt midagi hullu juhtunud. Nojah, igasuguseid koledusi tuli ette küll. Näiteks see, kui samast külast pärit Manto, suur ja üdini lahke mees, kellel endal kodus suur pere ning kellest ükski ei võinud midagi halba öelda – seesama Manto oli Metsepoles ühte tallu ratsutanud ning eest leidnud eest kogu pererahva. Nad vist ei kuulnud sõda lähenemas. Igatahes raius Manto lihtlabaselt nad kõik oma kirvega surnuks. Sõda on julm, jah. Aga sülelaste pooleksraiumine, nagu nad oleksid niisked kasehalud, oli ikka jäle. Väga. Räige. Ning kui Teho, kes seda pealt juhtus nägema, oli ropsimise lõpetanud, läks pääris kaua aega, enne kui unenägudesse jälle veidi...tavalisemad asjad ilmuma hakkasid. Sa ei tea teist inimest kunagi.

Mõnel poisil muidugi polnud mingeid raskusi üleni veriseid poolsurnuid liivi tüdrukuid läbi tõmmata ja siis vere sisse lämbuma jätta. Ja otse loomulikult sellest veel mitu aega hiljem kõva häälega rääkida. Kas õlle kõrval või ilma. Tehol oli ammu kõrini neist kangelassaagadest. Pealegi eelistas ta võimalusel siiski elusaid tüdrukuid surnutele. Näiteks Hallit. Aga tema oli jälle liiga kangest hõimust Teho jaoks. Aga ikkagi. See, kuidas ta kõndis, nõtkelt, veidi nagu kurg või keegi. Ei teagi. Ilves? Ja siis see pilk. Mõnikord nii kaval, nagu nõidus. Selle pilgu taga võis olla terve ilm.

Hallit ei olnud enam, vähemalt mitte siin. Halli oli juba hulk aega mingi Viru kuninga emand ja sünnitas talle järjepanu pisikesi priskeid vägilasi. Ega Teho liiga täpselt teadnud, aga noh, seda nad ju tavaliselt teevad, kui nii läheb. Mõni teine tüdruk oli ka tubli ja tore, ent siiski ei olnud keegi neist päris selline, kellega oleks ette kujutanud ülejäänud elu. Võib-olla mõnega oleks veel, kui just päris paljud poleks minema viidud. Eks ikka sõjaga. Peale nende, kes jäeti vere sisse lämbuma. Või nende, kes juhu tõttu jäid haardeulatusest välja.

Tõde oli, et ega Teho ei kujutanud üldse erilist elu ette, ei üksi ega kaksi ega kuidagi. Viimasel ajal ta lihtsalt oli. Ei mõelnud, mis temast saab. Et kuidas elab. Niikuinii polnud temas seda kättevõtmist, et nüüd kohe hakkaks kuskil metsa maha võtma ja tare üles raiuma ja kõike muud, mis sinna juurde käib. Mõni ikka tegi ja oli tubli. Mõnel jälle ei vedanud. Ei soositud, järelikult. Teho polnud ka just eriline soosik. Kuigi, nagu juba öeldud, kaugeltki kõiges polnud ka viltu vedanud. Kui mitte arvestada seda, et mingil hetkel läks lihtsalt jõud ära. Jõud, mida oli olnud päris palju. Hoogu, tuhinat. Elusädet.

Võis ju täitsa olla, et Teho oli ära tehtud. Kes tegi, seda Teho ei teadnud. Ta ei rääkinud sellest ka kellelegi. Sest siis võis veel hullemini minna. Igaks juhuks ei usaldanud ta kedagi. Süüdi võis olla ükskõik, kes. Või nad kõik koos.

Aga asjade kokkulangevuse tahtel ei olnud praegusel hetkel erilist mõtetki juurelda oma saatuse üle. See siin oli saatuste verstapost, neile kõigile, kes siin olid. Ja ka kõigile neile, kes siia lähenesid, suure hooga.

Saatuse verstapost, siin, Soontaganas, nüüd ja praegu.

* * *

Nüüd ja praegu – kõigest viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat kõrvale astudes – vedasime Martini ja Mihkliga juba päris mitmendat päeva kiriku võlvidelt rusu välja. Töö oli korraldatud nõnda, et kaks kühveldasid labidatega rusu pangedesse ja üks tassis neid katusesse tehtud augu juurde, kus kupatas prahi suurt toru mööda alla Kamazi kasti. Ja nõnda pool tundi järjest, mille järel tuli vahetus. Alati samas järjekorras. Mõnikord oli väga pingutav, siis aga sai jälle kergemalt võtta. Vahel tõesti tilkus nina otsast higi ning oli tegu, et mitte koos selle neetud ehitusprahiga tükkis katuse alt alla autokoormasse sadada. Kuigi piire oli ka ikka ees. Üle kaheksa tunni päevas ei hakanud me pingutama. Ka järgmisel päeval tuli ju tööd rabada. Mitte äratõmmatud lihaste ja seljanärvidega ülejäänud elu haigesängis halada.

Meie puhastasime üht võlvikanda ja kohalikud mehed – neid oli sõltuvalt päevast kaks kuni neli, aga aja jooksul tuli koosseisus muutusi – puhastasid teist. Ja raadio mängis. Enamasti oli Vikerraadio. Ükskord oli mingine Power FM vms. Ja kui teine brigaad kuskil kolme paiku pärastlõunal lõpetas ja meid omapäi jättis, siis võisime kruttida veel millegi kolmanda jaama peale. Meie alustasime tööd enamasti kell üheksa ja lõpetasime pool kuus, nemad seevastu hakkasid juba kuskil seitsmest pihta.

Hullumeelsed olime me muidugi kõik. Keegi töömeestest oli rehkendanud, et kokku saab seda rusu olla kuskil 200 tonni. Nõnda kirjutaski Pärnu Postimehe ajakirjanik esilehe loos, et arheoloogid eemaldasid kirikuvõlvidelt 200 tonni ehitusprahti. Kui me seda siis ajalehest lugesime, tegime ise ka väikesed arvutused. Arheoloogideks võis nimetada vaid meid kolme. Ehkki Mihkel oli rangelt võttes medievist. Kolmekesi tegelesime puhtalt rusuvedamisega kuus tööpäeva. See tegi päevas järelikult 33 tonni rusu. 11 tonni per kärss päeva kohta. Ja tunni kohta...1,375 tonni. Näkku. Sellise tööjõudlusega võinuks ükskõik kes meist kolmest näiteks mägesid kuhjata, järvesid kaevata või ajaviiteks kas või rändrahnusid teise maakonda loopida. Tegelikult suutsime kolme peale tunnis ehk veidi üle kahe tonni teele saata. Või mine sa tea.

Kui võlvikand oli rusust puhtaks lakutud, algas arheoloogia. Rusu all algaski surnuaiamuld. Surnuluid paksult täis, peamiselt roided. Sekka ka mõni muu. Selgroolüli või isegi harvade hammastega lõug. Need läksid kõik musta kilekotti. Viimaks oli meil neid laibakotte juba päris palju ning nad nõudsid endale terve auto pakiruumi. Õnneks mahtus mu kitarr ka ikka ära. Harjutasin nimelt mõnikord õhtuti Langenu lugusid, mõnda keerulisemat kohta.

Muidu elasime sel ajal Mihkli sugulase Pauli pool. See oli selline väga omapärase huumorimeelega mees. Oldskool. Teatud isikupäraste nüanssidega. Ta tegi meile hommiku- ja õhtusööki ning küttis pärast tööpäeva sauna, nii et me võisime vähemalt suurema osa oma Mihkli-elust olla tolmuvabad. Õhtuti – kui ma just pilli ei harjutanud – vaatasime Martini arvutist filmi. Noh, igasuguseid, kõikvõimalikest žanritest. Whitesnake’i 1990. aasta Doningtoni kontsertit ja Dream Theater’i plaaditegemise filmi ja siis loomulikult Lemmy-filmi. Pärast tegime ise ka bändi. Selle nimeks sai Motörhead. Mida teie siis arvasite?! Kõikide nende filmide ühendavaks jooneks oli Steve Vai. Ta oli igal pool sees. Seven-String-Sorcerer.

Ikka päris hull, kuidas mõni igale poole jõuab...

* * *

Vastu ööd jäi Teho magama. Öösel eriti ei möllatud, pimedas võis endale tobedalt liiga teha. Eks vahid olid ka ärkvel. Paljud olid surnud. Veel rohkem vigastatud. Veel rohkem kartsid. Võib-olla kartsid kõik, aga mõni oskas seda mitte välja näidata. Kaotusehirmu lõhn heljus üle maalinna. Isegi siis, kui puudus hirm ise surma saada, oli ikkagi hirm lähedaste pärast. Isegi kõige kangematel ja murdmatutel. Ega tea, võib-olla vastasel juhul poleks keegi neist seda ööd näinud, kui poleks olnud mingit hirmu. Oleks olnud väljasööst ja viimseni langemine. Ja sellele oleks järgnenud ükskõik. Aga ükskõike ei olnud. Vähemalt mitte veel.

Teho polekski magama jäänud, sest ärevaid hetki oli päeva jooksul tekkinud oi kui palju, aga suur väsimus tegi oma töö. Isegi pakane, mis püüdis köetud tarre sisse murda, ei lugenud praegu. Niisiis suikus Teho sügavasse unne ja jõudis sogaste rännakute järel viimaks ühte kohta.

Üks koht oli tore; ta oli siin vist varemgi käinud. Mis ja kuidas, polnud oluline. Polnud ei külm ega palav. Sarlakpunaselt lõõmav taevas sobis hästi kokku selle rahustava vaikusega. Samblas punasid jõhvikad. Olid vist ikka jõhvikad; mis muud nad ikka olla võisid. Rabajärve ääres kasvas üksik puukene. Ja puu oksa peal istus David Coverdale. Kõlgutas jalga, vahtis järvepeeglit ja lihtsalt oleskles. Teho tegi jalad lahti ning torkas nad järvekaldale istudes turbapruuni rabavette.

„Paramparaa,“ ütles Coverdale.

„Mhmh,“ kostis Teho ega pööranud pilku kaugelt taevalaotuselt ära.

„Tead sa,“ jätkas Coverdale nüüd, „siin käis just üks põder. Suur uhke pull. Sarved sellised nagu katedraalilühtrid. Mind ei pannud tähelegi. Jõudis järve äärde, jõi ja läks siis jälle oma teed. Ja sina ei näinudki!“

Tehol oli natuke kahju küll. „Mis seal ikka,“ ühmas ta, „Küll jõuab veel. Paaril korral olen selliseid näinud ka. Ja ükskord metstarvast.“

„Tore! Mina olen ainult Steve Vaid näinud,“ vastas Coverdale tunnustavalt.

Hetkeks sai vaikus taas võimust.

„Kas me oleme unenäos?“ küsis Teho igaks juhuks.

„Jah, oleme,“ teatas Coverdale, „Aga mitte sinu omas. Ega ka minu omas. Tegelikult on see Lemmy unenägu.“

„Aa, ahah!“ tegi Teho arusaaja inimese näo.

„Tunned Lemmyt?“ Coverdale hüppas oksa pealt pehmesse samblasse.

„Mina? Ikka tean,“ vastas Teho imelikult muiates, „Ma päris nii eilane ka pole.“

„Võrratu!“

Mõneks ajaks jäid mõlemad vaikseks. Mõtlesid vaid endamisi. Kas eneste või Lemmy unenägudemõtteid. Kusagilt, otsekui teisest ilmast, kostus sookure karjatus. Üksik, kaeblev.

„Kuule...,“ ütlesid nad äkki mõlemad korraga teineteise poole pöördudes. Ning said ühel ajal aru ka teise mõtetest.

„....et kui sina läheksid hoopis sõtta ja mina kontserti andma....?“ pomises Teho. Sõnad tulid konarlikult, nagu üle kivide-kändude.

„...Hmmm....Oskad sa midagi mängida? Mingit pilli või? Või laulda?“

„Lehepilli oskan. Laulda...noh, jah. Peaaegu vist.“

Coverdale naeris. „Mul on just tuur käsil, Donington ootab nüüd järge. Mine ja tee ära! Ja ülejäänud keikkad ka. Ja ma lähen, peksan neid paganama sakslasi ja liivlasi. Või laulan neile midagi, et nende südamed sulaksid. „Is This Love“. Kes selle peale nutma ei hakkaks?

Coverdale ja Teho puhkesid kõva häälega naerma. Sõjajulmustes kalestunud sõdalased ei ole teismelised ebajumalanäljas rokitšikid. Nad ei püüaks saata „Is This Love“ lauljale armastuskirju ja kantud aluspesu. Nad saadaksid noole. Kulturträger my ass. Unenäos muidugi võiksid kõik asjad võimalikud olla. Aga see siin ei olnud üldse nende uni, vaid hoopis Lemmy oma. Nõnda et nii Tehol kui Coverdale’il oli üsna ükskõik. Nad võisid unenägude seadusi siin mitte arvesse võtta.

Nõnda sündiski, et Soontagana maalinna kaitsjate seas polnud David Coverdale’i, kuulsat rokiheerost, kes oleks võinud kõik piirajad ainuüksi oma seksapiiliga kurdistada, võita mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ühisväge, allutada kõik liivlased ja latgalid ning luua Soontagana vürstiriigi, maailmajõu, kus päike poleks kunagi loojunud. Ning Teho ei andnud Whitesnake’i Doningtoni kontserti ega kõiki ülejäänud tuuri livesid, kus ta oleks võinud mänginud lehepilli ja laulnud kahetunnise loo mehetapjast naisest, mis muidugi oleks kindlustanud talle hetkega maailmakuulsuse ning toonud kaasa universumi ülemvõimu ja maailma rahu ja Elu võidu Surma üle.

Kõik oli hoopis vastupidi. Ja läks ikka nii, nagu alati.

* * *

Lemmy tegi silmad lahti ja pilgutas neid pisut, et kindlaks teha, kas maailm on ikka samasugune, nagu ta magama minnes oli maha jätnud. Tundus, et on. Esmamulje põhjal otsustades. Lemmy ajas end voodis istuli, pani eelmisel õhtul põrandale vedelema jäänud saapad jalga ning jäi hetkeks vahtima.

„Kus mu kaabu on?“

Aga kaabu oli seal, kus ta alati olnud, ning Lemmy surus selle endale harjunud liigutusega pähe, et siis välja värske õhu kätte minna. Ja sealt edasi koduse baari umbse õhu kätte.

„Heh!“ mõtles ta juba tänaval, „Naljakas uni ikka. Et see Soontagana poiss võinuks Whitesnake’is laulda ja David Coverdale ristisõdijatega võidelda... Mida veel?“

Ta keeras ümber nurga teisele tänavale.

„Mihkli kirikus said nad vist juba eile arheoloogiaga ühele poole.“

Bläkkarid Saarjärvel

See oli...eee...mingi päev. (Mälu värskendamiseks vaatasin rada7.ee-st, et see sai olla vaid 3. september ehk siis vaid nädal tagasi). Laupäev. Hommikupoole tegin mitmesuguseid vajalikke asju, aga kuna umbes 60 kilomeetrit lõuna pool oli käimas kurjade bläkkarite pilgar, mis väidetavalt kell neli pidi saama veel terve kuhja bändide kaasabil hoogu juurde, siis ei võinud ma enam pikalt passida. Moosisin auto peale Kadri ja Peetri, kes just eelmisel päeval oli pärast kaht kuud non-stop sõjakoledusi lubatud tagalasse logelema, ning pistsime poole nelja paiku Põlva poole kimama, et kõike seda oma silma ja kõrvaga kuulda-näha. Sõidu algus jäi küll nati hilja peale ning oletasin, et ega ma esimeste muusikute algusnoote pruugi üldse kogeda, aga ei hakanud sellepärast ka veel mängima, et mu Golf 3 on reaktiivlennuk. Alul oli umbmäärane plaan ka haarata Karilatsi kandist peale Maddy (kellel oli sel päeval nimelt sünnipäev!!!!!!!! All hail to His Royal Madness!!!), aga sõidu peal selgus, et ta veel ei jõua ning et küll ta ise kuidagi kohale saab. Hüva. Vurasime ise sujuvalt edasi.

Pärast Põlvat tuli silmad lahti teha ja hakata vahtima, kuhu see paganama Saarjärve-nimeline kant õigupoolest jääb. Keerasime Partsi juures Värska teest paremale ja rallisime umbes poolteist kilomeetrit edasi, kuni tee läks kaheks ja vasakule suunduva metsaraja poole näitas silt „Saarjärve puhkemaja“ vms. Ehkki ma teadsin küll, et pidu ei toimu selles kohas, vaid ühes teises (:P), keerasin ometigi viidatud metsateele. Pärast agarat, ent üsna arutut rallimist keset maalilist männimetsa, mille käigus jõudsime läbida ühe RMK väiksemat sorti raielangi, jõudsime ühiselt otsusele, et see tee võib küll viia Kadunud Asjade Maale, aga Põlva bläkkarite peole igatahes mitte. Keerasime auto nina ümber ja tulime tuldud teed mööda tagasi; ikka selleks, et valida parempoolne teeharu. Ja ennäe imet! Juba loetud silmapilkude möödudes silmasin kõrget kiviaeda, millest teadsin, et nüüd peaks küll koht õige olema

Autosid oli kogunenud meie seltskonna saabumise hetkeks vähe, aga aja jooksul neid ikka korjus. Kohe kui olime autost välja ukerdanud, hüppas ligi Thon ja kasseeris meilt piletiraha välja. Vahtisime veidi niisama ringi, sest bändidest polnud veel midagi aimata, kui mitte arvestada mõningaid laibamaalingutega tegelasi, kes siin-seal end ilmutasid. Samuti oli tore jälgida teenelisi orienteerujaid võistlushoos. Aukartust äratav kogus spordijooki hinge all, läbisid nad kõiki maailma raskusi jäärapäiselt trotsides kontrollpunkte. Ilm oli pilvine – Tartust Põlvasse sõites olime saanud ka mõned tugevad vihmavalingud – aga isegi kui Saarjärvel midagi taevast tuligi, siis jäime tänu kaasavõetud galantsetele vihmavarjudele kuivaks (ehkki mu katkised ketsid ei suutnud märja rohu diktaadile vastu panna). Peeter leidis rohust äraeksinud omanikuta telefoni, kuhu helistas parajasti keegi Kyyvits Synge. „Võta vastu, see on Kyyvits“, soovitasin ma, aga selle asemel viis ta telefoni Thonile, et eks too vaatab, mis kaotatud leluga peale hakata.

Nõndaviisi ringi kakerdades ja aeg-ajalt tuttavaid mordasid ära tundes lõime aega surnuks kuni poole kuueni, mil tõepoolest ühes väikeses kaminaga ruumis esimene rühmitus pillid pihku haaras ja lugudel kõlada lasi. See oli Pimeda triumviraat, Vincenti mõtete võigas inkarnatsioon, mis Saarjärve selleaastase möllu kultuuriprogrammi avas. Olin neid viimati näinud aprillis Rockstar’sis (vaatasin netist järele; kas see oli tõesti siis??? Oh mu kulunud mälu...) ning tolle korraga võrreldes meeldis mulle praegune esitus rohkem. Oli nagu natuke dünaamilisem, sujuvam. Eriti avaldas muljet trummari hullumeelselt kiire lõhkumine. Samas corpsepainti tegemisel ei piirduks ma ise ainult näoga, vaid võõpaks kogu (riiete alt välja paistva) keha valgeks – muidu jätab liialt maski mulje. Aga igatahes said nad oma laiviga õnnelikult ühele poole, tehnilistest viperustest kohkumata.

Järgmise bändini jäi pisut aega ning täitsime selle sisukalt töllerdamisega. Püüdsin Peetrit ja Kadrit ärgitada kiigele, aga erilist entusiasmi nad üles ei näidanud. Mis seal’s ikka, läksin kiibitsesin niikaua kaminasaali juures, kuni järgmine esineja, Nuclear Monarch, järje üles võttis. Saalikene oli nii väike, et päris paljud vaatasid-kuulasid esinemist väljas uksest sisse kiigates. Kui Pimeda jaoks oli Saarjärvel kolmas esinemine üldse (kui mu täppisteaduslikud arvutused mind alt ei vea), siis Nuclear Monarch astus üles elus üldse teist korda. Stiiliks death/doom. Polnud üldse halb, hoogsamad käigud tungisid isegi minu jäätunud hinge, nii et oli lausa hea. Sündimees loopis oma häästi pikki juukseid, nii et isegi kui tal ka pilli ees poleks ja ta ainult mossimisega tegeleks, oleks tema eksistents bändis täielikult õigustatud. Ka vokalisti ja kitarristi (see, kes jäi sündi ja mikrofoni vahele) esinemismaneer oli vaba ja loomulik. Peamine lugudelooja bassist võiks see-eest end rohkem liigutada või siis püüda mängida totaalset kivikuju, sest praegune täpne, aga emotsioonitu mängimine pole minu meelest lavalaudadele mõeldud (isegi kui lavaks on ühe Põlvamaa kaminasaali põrand). Ma tahan kontsertitel näha elu, sest surnute seltskonna nautimiseks läheksin surnuaeda või laibakuuri (või siis tsilliks kuskil laibakuuri lähistel; mu kodu lähedal Maarjamõisas üks on, aga seni pole tungivat vajadust nagu tundnud). Enam-vähem sama võib öelda ka teise kitarristi kohta.

Nuclear Monarchi ja Urta vahelisel ajaperioodil saabus peopaika kuuldavasti otse kartulivõtult isand Maddy, endal kummikudki veel jalas. Aga siis sättis Urt omal pillid häälde ja ilmamürin võis alata. Minu kurdistuv, kuid muidu tubli kõrv suutis tabada lugusid kõigilt neljalt albumilt ning muusikat, mida veel plaatidelt ei leia. Aga noh, Urt pole veel kunagi tähendanud poolikut kvaliteeti ja ei tähendanud seda ka sel korral. Isegi Saarjärve lakoonilistes tingimustes sooritati suurejooneline etteaste. Mida muud mul veel öelda olekski...

Pärast Urta olime meie juba natuke väsinud ning seetõttu jäid nii Bestia kui Thou Shell of Death meie poolt paraku nägemata, aga nagu ma olen aru saanud, siis nende esinemine siiski toimus ja pealegi suure eduga. Sõitsime minema, tegime veel korraks põike Kurepallu, kus suurvürst Martin enda vananemist tähistas, ja siis juba koju tuttu.

Vot kakoje prikljutšenije!

Lihtsalt midagi ilusat ja natuke tähenduslikku

High flying glider, spread your wings
Flying high on a cloud
Born on the air, spiral around
So busy making circles
You never touch the ground


You see the sea, feel the sky
Don't know where you go when you die
Don't know the answers
To what's in my mind
Riding on the wind and turning with the tide


life takes you up, it brings you down
Changes the pain that remains
Keep moving fast, the wind and the rain
And if the world keeps spinning round
You'll be back again

Uppuvalt lennukilt

Anna mulle oma silmad
Las ma kaotan nad ära

Sa vaata vaid akendes tulesid
Neid on aasta-aastalt vähem
Lõpuks ongi kõik
Ka viimases kustub valgus

Aga juba palju varem on lahkunud kõik
Mille nimel kord valmis oldi surema
Nüüd surrakse niisama
Ja et täita oma viimast kohust

Ent parem ma hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed

Sa vaata vaid tuledes aknaid
Neid on aasta-aastalt enam
Aga keda nad valgustavad?
Kurbkoledaid vaime?

Väljakooljad ja sissemagajad
Nende samm on tõesti täna kindel
Sissekooljad ja väljamagajad
Moriture me salutant

Nüüd kuulake kauaoodatud sümfooniat
Kaos ise mängib meie hingekeeltel
Väljasurm Feld//Tod juhatab avamängu
Kõigile on ruumi...

Parem hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed

Ma hääbun üksi
Oma maailma lagundan
Lõpuks kõik saab õigeks
Saab millekski
mittemillekski

Külm kuu
Rändab üle meie elude
Mis pole vist kunagi olnud
Suurt midagi väärt
Ent rõõmutsegem, südamed,
Sest teie vaevad
saavad lõpetatud

Ning viimaks oleme esirinnas
Näidates teistele õiget teed
Peagi järgnevad kõik
Väljasuremise õilsat rada

Lahkun
Ja enam kunagi teid ei kohta
Ei siin ega sealpool Unemägesid
Sest me lahustume olematuks
Ja ongi kogu jutt

Kui tärkab värske päev
Ja keegi meist
Teda ei näe
Siis on ju seegi hea

On viimne kohus
kantud
Ja antud vabadus
Kust tagasi ei tulda

(See kõrge lennukaar,
Kust viimaks lahkusin,
Sest vikatkaar ta
rännu poolitas...)

Enge liblik

Iga sammuga muutub öö aina pikemaks ja pimedamaks. Varsti tulevad külmad ning vaid kõigekõrgem ja kõigemadalam teavad, kuidas me selle järjekordse kõleda igaviku peaksime üle elama. Aga pilkasest pimedusest lendavad valguse ja kardetavasti ka elulõhna peale aknale ööliblikad ning kraabivad sisselaskmist. Ma kardan neid, sest nad tulevad mu hinge järele ning veavad ta kuhugi öösse, kus selle tükkideks rebivad ja ära söövad. Sellepärast ei söanda ma akent avada. Hingeliblikad hingavad akna uduseks, arvates, et kui ma neid siis ei näe, muutun julgemaks ja teen akna lahti. Aga tühjagi ma teen.









































Või...teha siiski?

29. juulist, Ulgurännust ja muinasmajast

Käisin Aakre linnamäge kaevamas. Maarja karmi ja ebaõiglase käe all muudkui kaevasin ja kaevasin (tegelikult rohkem sõelusin, sest sõelalt leiab rohkem ägedaid leide), kuni neljapäeva õhtul võtsin oma seitse asja ja kihutasin Tartusse, kus mind ootasid auväärsed härrased Rebane, Kriss ja Otto. „Mida salapärast need džentelmenid küll koos sepitsevad?“ küsib nüüd kindlasti põnevil lugeja. Kannatust, mu noored sõbrad, kohe jõuan asja tuumani. Nimelt oli meil järgmiseks õhtuks kavandatud ühine ülesastumine Lõuna-Eesti vaenulikul mägismaal ning selle tarbeks tuli esitatavad lood selgeks saada. Neid viimaseid polnud küll kuigi palju, aga noh, ega neidki väheseidki saa siis poole vinnaga mängida. Ikka peavad selgeks saama.

Heitkem korraks pilk ajamaastikul selja taha, viimase aastavahetuse kanti, sest nõnda saavad mitmed antud loo seisukohast olulised tõigad selgemaks. See võis vist olla selle aasta esimene või teine päev, kui me Peetriga pisut pilli mängisime (harjutasime vist paari Langenu lugu, ma arvan). Kas puhtjuhuslikult või jumaliku tahte tõttu sattusid mu kitarrivõimu kusagilt kaugelt nõrgad raadiolained õrna pilliviisiga, mida ma korraks kuulama jäin. Püüdsin kuuldut kitarriga järele mängida, Peeter tuli trummidega kaasa ja kui olime käiku paar ringi ära mänginud, ütles ta: „Kuule, teeme uue bändi.“ Ja bänd sai.

Pets tegi paar-kolm kõnet sinna, kuhu vaja, ning veerand tundi hiljem oli meil täiskoosseisuline ansambel olemas. Muusikaliseks suunaks otsustasime võtta – üllatus-üllatus – viiking-metali. Tavaliselt suhtun ma paatoslikku muinasaja ülistamisse küll parajalt küüniliselt, aga vahel võib ju ka sellist muusikat teha. Muidugi tingimusel, et kõik oleks tasakaalus. Sest ka folgi ja metali sulatamise osas on mul väga kindel arvamus ja see pole just eriti positiivne, kui jutt käib muusikast, kus mingile rahvaviisi mängivale flöödile või viiulile või (sisesta suvaline rahvapill) topitakse taha trummid ja elektrikitarrid ja siis öeldakse, et voh, küll on nii ikka veel toredam kui lihtsalt folk või lihtsalt metal. Aga see selleks, kui ma kunagi viitsin – aga ega ma niikuinii ei viitsi – siis kirjutan folgi ja metali omavahelistest suhetest kunagi lähemalt.

Igatahes võtsime kampa vokalist/sõnasepp Rebase ja kitarrist Kristjani (mõlemad tuntud ansamblist Tapper) ning bassikäpp Otto. Poole aasta jooksul tegime mõne proovi ja saime valmis umbes-täpselt poolteist lugu, aga siis võttis Peeter trummipulkade asemel pihku tulirelvad ja sukeldus sõjakeerisesse. Meie teised jäime pahaaimamatult maha.

Peetri lahingutulle viskumisest oli möödunud vaid mõni päevakene, kui ma Võrumaa vaenulikel mägismaadel üht maja ehitades sattusin rääkima ehitusmeister Viirega, kes pidas plaane maja valmimise puhul peetava peo osas, mis pidi toimuma 29. juulil käesoleval aastal. Viire oli koos arvuka kaaskonnaga ehitanud seda maja juba alates eelmisest suvest, aga et mineval aastal tööd ühele poole ei saanud (ilmselt nõudis suurema osa tööväest endale kas sõda, katk või näljahäda – või nad kolmekesi), siis pidi maja valmima tänavu. Ja etteruttavalt võib öelda, et sai ka.

Kui kellelgi peaks nüüd punguma küsimus, mis imelik maja see olla võib, siis vaadaku ta siit täpsemalt järele: http://www.muinasmaja.edicypages.com/ Igatahes luiskasin ma Viirele nii et maa must, et kus meil alles on nii võimas bänd, et sellist pole varem olnud ja ei tule ka mitte kunagi ning et võime lahkesti esineda kavandataval tänuõhtul. Hakkasin siis oma kamraade läbi helistama, et selgeks teha, kas mõttel üldse oleks jumet. Kõik olid nõus, aga härra Rebane juhtis mu tähelepanu võrdlemisi tähtsusetule pisiasjale, et meil puudub trummar. Noh, jah. Mõttes käisin läbi mõned variandid, keda võiks värvata trummitabureti vastutusrohkele kohale. Valik number üks oli Ausin Taprist. Ettepanekuga oli ta lahkesti nõus ning nõnda kasvas Tapri liikmete hulk meie suurejoonelises viiking-metal orkestris kolmeni. Leppisime Viirega kohe ka kokku, et kontsert toimub ja kõik oli ilus.

Tegelikult oli minu kergekeelsel lubadusel vaid üks „aga“ – meil polnud veel kava, mida mängida. Kuna aega oli samuti vaid veidi üle kolme nädala, tähendas kõik seda, et tuli hakata lugusid välja mõtlema ning selgeks harjutama. Pisitasa alustasimegi proovidega. Enne esinemist saime täiskoosseisus – viiekesi – teha ei rohkem ega vähem kui ühe proovi. Lugedes veel hulka mõned vähendatud kollektiiviga proovid, olimegi 29-ndamaks juuliks valmis mis valmis. Tõele aru andes ei olnud kava küll päris täispikk, sest lavavalmis saime piiratud aja jooksul vaid viis kaunist pala, aga needki olid täiesti väärt esitlemiseks.

Siiamaani ei olnud meie kuulsusrikkal orkestril ka nime, mille järgi kõik need tuhanded ja miljonid tulevased fännid seda oleksid võinud ära tunda. Et „Üllatusesineja“, nagu me Rõuge muinasmaja valmimise tänuõhtu kuulutusel olime välja reklaamitud, ei tundunud just kõige soliidsema viiking-metal bändi nimi olevat, tuli midagi muud välja leiutada. Teadagi on bändile nime andmine äärmiselt tähtis ülesanne, sest nimi peab olema ühekorraga loomingut iseloomustav, omanäoline ja samas ka piisavalt lihtne, et vähemalt bändiliikmed ise seda mäletaksid ja vajadusel õigesti välja hääldada (või kui nende haridustase lubab, siis ka õigesti kirjutada) mõistaksid.

Mõtisklesin siis omaette nime üle, et selleks puhuks, kui ühiseks aruteluks peaks minema, oleks mul juba mõned head variandid välja käia. Ma ei hakka siinjuures kõiki ideid välja käima, sest lõppude lõpuks pole need olulised; mõttesõelale jäid neist viimaks igatahes üks – Ulguränd. Piisavalt tähenduslik nii bändi loomingulise suuna kui minu isiklikust seisukohast. Pakkusin seda ühes proovis teistele karvikutele ning kuna erilisi vastuväiteid kuulda polnud (või siis tegin end meelega neile kurdiks, ma enam ei mäleta), siis nii jäigi. Ulguränd.

Lisaks „Üllatusesineja“ ehk Ulgurännu (aga seda nime ei teadnud peale meie, moosekantide, veel keegi) oli üritusel välja kuulutatud Kanepi Lauluseltsi võrukeelne näitemäng „Varetepalu“ ja rahvamuusikaansambel „Sirgutii“ esinemine. Viimase rühmitusega olen ka isiklikult seotud, kuna mängin seal kitarri. Sestap pidin Rõuges üles astuma koguni kahe üpris eriilmelise bändiga. Noh, jah, tegelikult olingi mina ka Sirgutii antud esinemise taga (mis oli vast üldse esimene kord, kui ma Sirgutiile esinemise sebisin, sest seniajani olid seda ikka teised teinud). Sirgutii koosseis on Ulgurännu omast veidi suurem – Rõuges astus üles lisaks minule kuus andekat muusikut – , mistõttu tuli kahe bändi Tartust Rõuge mägismaale ja tagasi toimetamiseks arvestada kolme autoga. Need komplekteerusid nõnda, et suurem jagu Sirgutii crew’st sõitis ühe autoga, Rebase auto peale mahutasid end Rebane oma teinepool Evega, Otto, Kriss ja kaks kõlarit vokaali võimendamiseks (sest lõviosa lavatehnikast tuli meil endil kaasa võtta) ning minu auto peale läks kõik muu. Olgu järgnevalt ära toodud valik sellest „kõigest muust“:

Anti aka 1695 aka Galil – tk 1

Andreas, Sirgutii noor andekas klarnetimängija – tk 1

Riina – tk 1

Ausin – tk 1

Ausini kaasa Triin – tk 1

Trummikomplekt – tk 1, mis koosneb omakorda (valik) *) basstrummist,

*) soolotrummist,

*) 3 tommist,

*) 4 taldrikustatiivist,

*) taburetist +

*) Ausini taldrikutest,

*) kardaanist

*) ja pulkadest.

Elektrikitarr – tk 2 (minu ja Krissi omad)

Klassikaline kitarr – tk 1

Kontrabass – tk 1

Kitarrivõim – tk 3

Noodipultide kohver – tk 1

Jauram – tk 1

Mikrofonistatiivid – tk 2.

Lisaks kõikvõimalikke pudinaid, nagu juhtmed ja häälestajad ja mikrofonid ja mis kõik veel. Seega kokku üks korralik lendav tsirkus ning ma tabasin end rohkem kui korra mõttelt, kas kogu see krempel ikka mahub autosse ära. Aga mahtus ning seetõttu võime oma jutuga edasi hüpata Rõugesse, kuhu me õnnelikult jõudnud olime. Kuna Rebasel oli samal õhtul Jõgeval mingisugune mõõklemine toimumas, siis pidi terve tema autokond saabuma Rõugesse alles kümne paiku. Viire oli Rõuge rahvamajast ära rääkinud kogu sealse tehnopargi, mis koosnes mingisugusest mikservõimust, kahest kõlarist ja kahest mikrofonist koos statiividega. Tõime siis kogu tavaari Kopaga rahvamajast muinasmaja lähedal olevale välilavale. Eelmisel õhtul olevat vihma kallanud nii kõvasti, et Viire sõnade kohaselt olnud kõik seitse Rõuge järve põhjad ülespidi, aga kontsertiõhtuks oli igatahes kõik jälle üleni viisakas. Õnneks oli ka laval varikatus või kõlakaar, nii et kui ka taevast oleks hakanud vett langema, oleksid muusikud oma kolaga kuivaks jäänud. Iseäranis oluliseks pidasin seda Sirgutii esinemise jaoks, sest olime varemgi pidanud välikontsertidel mängides sellega arvestama ning pealegi eks mu eelmine klassikaline kitarr omal ajal ju üleliigse niiskuse nahka läkski. Aga tõesti, ei mäleta selle õhtu ja öö kestel küll ainustki vihmapiiska kukkuvat ning see oli hea.

Samal ajal, kui Viire tutvustas kõikjalt kokku voorinud huvilistele ja muidu skandaalinäljastele oma kuulsat maja ning Kanepi Lauluselts alustas näidendiga, sättisime meie Ausiniga oma kola paika. Mitte et me kumbki oleks tegelikult teadnud, kuidas helitehnikat õigesti üles panna – olin suutnud 26 aastat taolisest tööst ikka sujuvalt kõrvale hiilida – , aga igatahes saime kõik nähtavasti õigesti paika.

Näidendi lõppedes otsustas suurem jagu rahvast koju kotile kobida, aga kella kümneni – Sirgutii esinemise ja simmanini – oli veel mõneti aega. Mingi seltskond testosteroonisemaid mehi, kes nähtavasti polnud maja ehitamise aegu ise palke kisklaudadeks ajanud, tahtsid näha, kas selline poolitamine ikka on üleüldse võimalik (ütlen kohe, et on, aga natuke peab peaga ka juurde mõtlema), ning asusid kange robinaga üht ehitusest üle jäänud palki lõhestama. Nägin poolitatud palki hiljem muinasmaja kõrval vedelemas; ehituslauda sellest poleks enam saanud, aga kui eesmärgiks oligi olnud teha suur puidust korgitser, siis võib tüüpide ponnistused võrdlemisi õnnestunuks lugeda, sest palk oli lõhenenud puidukiudu mööda parajalt vindiselt.

Sirgutii esinemise ajaks oli lava ette klapptoolidele kogunenud peamiselt vanem põlvkond hardcore fänne (aga Sirgutii fännid suhtuvad oma missiooni alati väga tõsiselt). Laval oli süüdatud valgus. Kaks flööti, kaks klarnetit, triangel, kitarr ja viiul rivistusid üles ning tänuõhtu jätkus plaanipäraselt sulni rahvamuusika saatel. Meie kava pikkus oli umbes pool tundi, sealhulgas mängisin ühes loos esmakordselt üle mitme aasta kontrabassi. Esinemine läks päris ilusasti ning kuulajatele vist paistis ka meeldivat, ehkki söakaid jalakeerutajaid nende seas ei leidunud. Sirgutii ajal saabusid kohale ka teine autotäis ulgurännulisi.

Mulle meeldib alati, kui pärast kontsertit tullakse ligi ning öeldakse kommentaariks mõni sõna, eriti kui need on head sõnad. Huvitav on ka teada saada, milliseid tundeid või muljeid muusika ühes või teises inimeses tekitas. Näiteks sel korral astus minu juurde mees, kes lausus, et talle meeldis meie muusika, mis oli ühtlasi nii rõõmsakõlaline kui ka hästi kurvameelne. Või umbes kuidagi nõnda ma igatahes sain sellest aru. Muidugimõista tuli selline kompliment mulle üllatusena, sest ma ise polnud eales millegi taolise peale tulnud. Aga pikalt mul imestella ei lastud, vaid pidin asuma üllatusesineja esinemiseks valmistuma. Rebane oli stuudiost, kus nad parajasti Taprit lindistussessioone läbi viisid, kaubelnud paar parajalt mürakat vokaalikõlarit ning Otto oskas needki võimendi külge ühendada. Siis oli vaja veel pillid õigele häälele kruttida ning mul tuli lisaks veel Sirgutii outfit vahetada Ulgurännu oma vastu. Rebasele olime eelnevalt veel otsinud ühe puupaku, millele ta sai esinemisel ühte oma kahest jalast toetada, sest tal oli juba sisse kujunenud harjumus laividel jalga monitorile nõjatada, aga sellisest luksusest nagu monitorid ei tohtinud meie sel korral küll unistada. Rebane pani lava ette Jõgeva mõõklemisest kaasa võetud kilbi ning Viirel majaehitusel abiks olnud Elfi (see, kes Ecthalionis teeb) abivalmis kõrvade abiga tegime väikese soundchecki. Ja siis läks asi lahti.

Nüüd võiksin ma edasi jutustada sellest, mis sõrmega ma mis nooti võtsin ja kus kohas rohkem moshisin ja mis kohad kõik segamini läksid jne jne jne. Aga tutkit, midagi sellist ma teile ei räägi! Kes kohal oli, nägi ja kuulis ise, ning kes ei olnud, see tulgu järgmisel korral. Möllu ja muusikat sai vähemalt laval üksjagu ning kuigi antud publiku jaoks näisid olevat võõrad nähtused circlepit ja wall of death, tundus siiski, et inimestele meeldis. Playlist oli:

1) Esimeste laul

2) Poodute mets

3) Ragnarok

4) Torm

5) Lõpetus

Lisaks majaehitajatele olid meid kuulama tulnud ka sealsamas lähedal laagerdavad tsiklimehed. Eraldi tahaksin esile tuua Ottot, kelle jaoks oli tegemist elu esimese laiviga üldse, ning Ausini, kes monitoride puudumisel kitarre samahästi kui ei kuulnud ning mängis seetõttu lood maha praktiliselt mälu järgi. Kontsertit meil ilma lisaloota lõpetada ei lubatud, sestap tegime „Poodute metsa“ uuesti. Ainus, mida ma järgmisel esinemisel teisiti teeksin, oleks habeme mahaajamine enne laivi, sest juuksed kippusid alatasa habemesse kinni jääma ning ei tahtnud enam hästi sealt ära tulla. Mis siis, et habe on mõneti viikinglikum kui mittehabe...

Laiv läbi, pakkisime oma mängukannid kokku ning Rebane, Eve, Kristjan ja Otto tegid kohe Tartu suunas minekut, sest Rebase ja Eve koerakene Frost ootas juba kodus. Mina, Ausin, Triin ja Andreas aga mõtlesime endile leida muud tegevust; äreminekuga meil igatahes kiiret ei olnud. Viire oli enne kuulutanud, et kellel huvi, võib ööbida muinasmajas, mistap haarasime magamisasjad ühes ja kooserdasime pimedas tarekese poole. Oli teine hästi tasa ja vaikne, justkui peomelus ära unustatud pruut. Näis, et mitte keegi teine peale vaeste moosekantide ei olnud soovinud ööd veeta vastses muinasmajas. Aga ahi oli kõvasti soojaks köetud ning tuba oli suve kohta erakordselt palav. Mis seal’s ikka, viskasime magamiskraami tuppa lavatsi heintele, võtsime kaasa vaid kitarri, klarneti ja mõningat joogipoolist ning marssisime rahvamajja, kus oli käimas glamuurne aftekas. Ehkki alguses oli rahvast vähevõitu, kogunes seda aja jooksul juurde, kuni kõik olulised inimesed olid kohal. Pruugiti joogipooliseid, aeti juttu ning jämmiti käepäraste vahenditega. Algul mängisime mina kitarri, Andreas klarnetit, Essu klaverit ja Ausin lõi käte-jalgadega rütmi. Siis mängisid Ausin kitarri, Andreas klarnetit ja mina klaverit. Ning viimaks ning kõige kauem mängisid Elf kitarri ja Andreas klarnetit.

Tagantjärele ei suuda ma muidugi meenutada, kui kaua see pilgar rahvamajas õieti kestis, aga lõpuks tuli ikka aeg, mil leidsime, et uneaeg on väärtaeg ning kobisime muinasmajja magama.

Vahepeal oli mingite unenägude koht, aga neid ma enam ei mäleta ja teiste omasid ei näinud. Igatahes jätkan juttu sealt, kus oli hommik ja kass ronis mulle näo peale. Mis kuradi kass? küsib nüüd mõni tähelepanelikum lugeja, sest tõesõna – mingist kassist pole ses loos veel varem juttu tehtud. Aga siiski, kass mis kass. Nimelt oli tare ehitamise ajal hakanud objekti külastama üks väikene hallitriibuline kass, kes ristitit NoRa-ks (lühend arheoloogidele tuttavast vägisõnast „noorem rauaaeg“ – andku lapsevanemad mulle andeks, et seda sõna siin vastutustundetult eksponeerin) ja kes tunnistas maja endale sobivaks koduks. Seesinane kass oligi hommikul majja tulnud (sest keegi mulle tundmatu isik oli hommikul ukse suure kääksatusega lahti teinud ja lahti jätnud) ning ronis järgemööda kõigile pähe, nagu kassidel teatavasti kombeks. Selle peale virgusime, ütlesime päikesele tere – välja arvatud Ausin, kes magas sügavalt edasi – , mängisin veel natuke kassiga, siis provotseerisin teda kaklusele, mille käigus ta kündis oma küünega mu sõrme sisse pika punase vao, ning kõmpisime poodi süüa otsima. Siis vaatasime, kes veel rahvamajas ellu on jäänud, aga seal oli jäänud veel vaid paar igiunist, muidu oli suur maja tühi mis tühi, justkui oleks sealt küüditamine üle käinud. Töllerdasime Triinu ja Andreasega veel veidi seal ning selle üliasjaliku tegevuse käigus leidsin ma rahvamaja soppidest üliägeda nõukogudeaegse punase basskitarri, mis lausa kutsus rokenrolli standardeid plõnnima. Seda ma iseenesestmõistetavalt ka tegin, kuni küllalt sain ning helistasin Viirele, et uurida, mis toimub. Selgus hämmastav tõsiasi – Rõuge koolimajas oli käimas hommikusöök. Aga mis on üks hommikusöök ilma meieta?

Nõnda olime loetud minutitega platsis. Koolimajas resideerus laste spordilaager, aga see polnud eriline uudis, sest Rõuge koolis on kogu aeg spordilaager, arvatavasti isegi kooliajal. Kooli köögis istus aga tõepoolest terve pataljon kuskilt tuttavaid nägusid ning meilegi anti puder ette, mille tänutundega pintslisse pistsime. Viire uuris veel, kuidas siis öö muinasmajas möödus ja et kas tuba sooja hoidis ja kas kass käitus viisakalt ja, ja... ma ei teagi mida kõike veel. Vastasime tema nõudlikele küsimustele nii püüdlikult kui oskasime, aga varsti hakkas Triin muret tundma, mida võiks Ausin arvata, kui virgudes avastab, et on võõrasse kohta ihuüksi jäetud. Jätsime teistega viisakalt hüvasti, kõmpisime koolist salajast otseteed kasutades läbi Ööbikuoru muinasmaja juurde, äratasime unise Ausini, pakkisime pagasi ja inimesed kenasti autosse ning sõitsime koju Tartusse. Õnneliku lõpuga lugu, hurraa!

Ulgurännu tänude rubriiki kuuluvad: Viire, kes meile selle suurejoonelise kontsertetenduse võimaldas ja meile Rõuge rahvamajast tehnika sebis;

Kopa, kes tehnika rahvamajast lava juurde transportis;

Rahvamaja tädi, kes sellel kõigel sündida lasi;

Peeter, kes ise lahinguväljal turmtule all viibides lubas oma trumme võtta;

Henry, kes lubas meile oma kitarrivõimu;

Minu vanemad, kes andsid autot kasutada;

Kikas Ö-stuudiost, kellega Rebane võimude osas kaubale sai;

Andreas, kes aitas kola lahti võtta ja kokku panna ja oli muidu tore;

Triin, kes tegi fotosid ning toetas sõna ja teoga;

Eve, kes ei pahanda (vähemalt mitte avalikult), kui Rebane jälle mingi bändiasjaga tegeleb, vaid toetab oma kaasat;

Elf, kes aitas meil heli paika sättida;

Manka, kas sai pihta mu lendmedikaga, aga jäi sealjuures siiski ellu;

Kõik ilusad ja head inimesed, kes kuulasid ja kellele meeldis.

Ja kui keegi tunneb, et ka tema peab selles nimekirjas olema, andku julgelt teada, panen kirja.