"Kurrr!"
Selle käskis kirjutada Snorre, minu vaimne isa ja teejuht, kelle õpetus aitab mul jõuda valgustatuseni. Viimasel ajal olen siiski tema meetodites mõnevõrra kahtlema hakanud, kuna Snorre pidev vandumine ning kohati väljaplahvatav vägivaldsus ei lähe kokku tema rahuarmastava ja harmoonilise filosoofiaga, mille keskmes on muidugimõista vandumine ja vägivald. Ja teised keelatud, aga muidu ägedad asjad.
Viimasel ajal olen Snorrega suhelnud küll ainult peamiselt unenägudes, sest ilmsi kohtumiseks pole mahti saanud - eks viibime me ju täiesti erinevates kohtades. Siiski arvan, et meie taaskohtumine pole mägede taga. Või mitte ei arva, vaid pigem tunnen. Olen selle pärast juba ette rõõmus, kuna ma pole lähedasi näinud mingi umbes mitu aega. Aja all mõtlen ma aastaid. Või kuid. Või sekundeid. Kuidas parajasti tundub.
Snorrest rääkides pean ma siinjuures tõe ja loo huvides tunnistama, et arutasin ka temaga seda, mida sibulapoiss Cippolini oli tiibadest mulle avaldanud. Snorre vaatas oma poolpilukil silmadega otsa ning arvas, et ma olen ilmselgelt hulluks läinud. Sest, nagu ta väitis, polevat kuigi igapäevane ega normaalne vestelda sibulate ja kassidega ning neist veel ise aru saada. Snorre soovitas mul arsti juurde minna või petrooleumi manustada, et aga tervis tagasi tuleks. Kuigi ma tema arvamust alati väga tõsiselt võtan, ometigi ei suutnud ma sel korral tõsiseks jääda, vaid muigasin laialt nagu auto alla jäänud põder, kes situatsiooni tõsidust taibata ei suuda. Kes aga sugugi samamoodi ei teinud, oli Snorre. Oh ei. Tema oli rahu ise ning kuna ta mõtles taas unne heita, nagu tema puhul väga tavaline (kui ta just vandumisest ja vägivallast lummatud pole), siis tegi ta lühidalt. Ta ütles:
„Eks sa need tiivad saad, kui sa vaid tahad. Aga sellest tuleb veel kõvasti jama. Võid nüüd mulle pai teha.“
Õnneks – või siis kahjuks – ei juhtunud mulle nende tiibadega seoses vähimatki jama. Arvatavasti küll sellepärast, et mul pole ka siiamaani ühtegi paari tiibu. See-eest on mul küll kõvasti jama igasuguste teiste asjade pärast, mille üle saab mul mõnes mõttes lausa hea meel olla, sest need mu lõppkokkuvõttes siia tõidki.
Mõtlesin just, et räägin nendest järgmisel korral...
