6 aastat, 6 kuud ja kopikatega päevi.
Aitäh kõige eest! Aitäh, et Sa olid!
Kiri 7
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Olen Kadunud Asjade maal. Pole väga viga. Tegelikult on lausa hea. Siin on väga rahulik ja piisavalt vaikne, kui mitte arvestada ööbikuid ja rukkirääke, kes siin oma pimeduselaule saevad. Teedel jalutavad kärnkonnad, ise suured kui härjad, ning pomisevad omavahel mõne sõna juttu. Kuu vaatab taevast; kuskil kaugel silmapiiril jälgivad veel paar helendavat tuld ümbrust, kuid meid nad ei näe – selleks oleme me liiga varjatud, ilma et peaksime end otseselt peitma. Ja eks seegi ole hea.
Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.
Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.
Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.
Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.
Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.
Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.
Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.
Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.
Kiri 6
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pahandusi, nagu teada, võib korraldada mitmesuguseid ning nad kõik on ääretult mõnusad. Täpselt niikaua, kuni selgub kurb tõsiasi, et selle paganama pahanduse, mis tõi nii palju naeru, nalja ja verd, eest peab vastust kandma. Sellest hetkest muutub algselt helgel eesmärgil ettevõetud koerustükk ühe pilguga vastikuks nuhtluseks, mida neatakse ja kahetsetakse aegade lõpuni. Nõmedalt ülekohtune on panna lõbusaid süüdimatuid inimesi kannatama nende endi tegude pärast, eksju?
Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.
Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.
Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.
Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.
Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).
Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.
Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.
Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.
Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.
Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.
Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).
Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)