Käisin Aakre linnamäge kaevamas. Maarja karmi ja ebaõiglase käe all muudkui kaevasin ja kaevasin (tegelikult rohkem sõelusin, sest sõelalt leiab rohkem ägedaid leide), kuni neljapäeva õhtul võtsin oma seitse asja ja kihutasin Tartusse, kus mind ootasid auväärsed härrased Rebane, Kriss ja Otto. „Mida salapärast need džentelmenid küll koos sepitsevad?“ küsib nüüd kindlasti põnevil lugeja. Kannatust, mu noored sõbrad, kohe jõuan asja tuumani. Nimelt oli meil järgmiseks õhtuks kavandatud ühine ülesastumine Lõuna-Eesti vaenulikul mägismaal ning selle tarbeks tuli esitatavad lood selgeks saada. Neid viimaseid polnud küll kuigi palju, aga noh, ega neidki väheseidki saa siis poole vinnaga mängida. Ikka peavad selgeks saama.
Heitkem korraks pilk ajamaastikul selja taha, viimase aastavahetuse kanti, sest nõnda saavad mitmed antud loo seisukohast olulised tõigad selgemaks. See võis vist olla selle aasta esimene või teine päev, kui me Peetriga pisut pilli mängisime (harjutasime vist paari Langenu lugu, ma arvan). Kas puhtjuhuslikult või jumaliku tahte tõttu sattusid mu kitarrivõimu kusagilt kaugelt nõrgad raadiolained õrna pilliviisiga, mida ma korraks kuulama jäin. Püüdsin kuuldut kitarriga järele mängida, Peeter tuli trummidega kaasa ja kui olime käiku paar ringi ära mänginud, ütles ta: „Kuule, teeme uue bändi.“ Ja bänd sai.
Pets tegi paar-kolm kõnet sinna, kuhu vaja, ning veerand tundi hiljem oli meil täiskoosseisuline ansambel olemas. Muusikaliseks suunaks otsustasime võtta – üllatus-üllatus – viiking-metali. Tavaliselt suhtun ma paatoslikku muinasaja ülistamisse küll parajalt küüniliselt, aga vahel võib ju ka sellist muusikat teha. Muidugi tingimusel, et kõik oleks tasakaalus. Sest ka folgi ja metali sulatamise osas on mul väga kindel arvamus ja see pole just eriti positiivne, kui jutt käib muusikast, kus mingile rahvaviisi mängivale flöödile või viiulile või (sisesta suvaline rahvapill) topitakse taha trummid ja elektrikitarrid ja siis öeldakse, et voh, küll on nii ikka veel toredam kui lihtsalt folk või lihtsalt metal. Aga see selleks, kui ma kunagi viitsin – aga ega ma niikuinii ei viitsi – siis kirjutan folgi ja metali omavahelistest suhetest kunagi lähemalt.
Igatahes võtsime kampa vokalist/sõnasepp Rebase ja kitarrist Kristjani (mõlemad tuntud ansamblist Tapper) ning bassikäpp Otto. Poole aasta jooksul tegime mõne proovi ja saime valmis umbes-täpselt poolteist lugu, aga siis võttis Peeter trummipulkade asemel pihku tulirelvad ja sukeldus sõjakeerisesse. Meie teised jäime pahaaimamatult maha.
Peetri lahingutulle viskumisest oli möödunud vaid mõni päevakene, kui ma Võrumaa vaenulikel mägismaadel üht maja ehitades sattusin rääkima ehitusmeister Viirega, kes pidas plaane maja valmimise puhul peetava peo osas, mis pidi toimuma 29. juulil käesoleval aastal. Viire oli koos arvuka kaaskonnaga ehitanud seda maja juba alates eelmisest suvest, aga et mineval aastal tööd ühele poole ei saanud (ilmselt nõudis suurema osa tööväest endale kas sõda, katk või näljahäda – või nad kolmekesi), siis pidi maja valmima tänavu. Ja etteruttavalt võib öelda, et sai ka.
Kui kellelgi peaks nüüd punguma küsimus, mis imelik maja see olla võib, siis vaadaku ta siit täpsemalt järele: http://www.muinasmaja.edicypages.com/ Igatahes luiskasin ma Viirele nii et maa must, et kus meil alles on nii võimas bänd, et sellist pole varem olnud ja ei tule ka mitte kunagi ning et võime lahkesti esineda kavandataval tänuõhtul. Hakkasin siis oma kamraade läbi helistama, et selgeks teha, kas mõttel üldse oleks jumet. Kõik olid nõus, aga härra Rebane juhtis mu tähelepanu võrdlemisi tähtsusetule pisiasjale, et meil puudub trummar. Noh, jah. Mõttes käisin läbi mõned variandid, keda võiks värvata trummitabureti vastutusrohkele kohale. Valik number üks oli Ausin Taprist. Ettepanekuga oli ta lahkesti nõus ning nõnda kasvas Tapri liikmete hulk meie suurejoonelises viiking-metal orkestris kolmeni. Leppisime Viirega kohe ka kokku, et kontsert toimub ja kõik oli ilus.
Tegelikult oli minu kergekeelsel lubadusel vaid üks „aga“ – meil polnud veel kava, mida mängida. Kuna aega oli samuti vaid veidi üle kolme nädala, tähendas kõik seda, et tuli hakata lugusid välja mõtlema ning selgeks harjutama. Pisitasa alustasimegi proovidega. Enne esinemist saime täiskoosseisus – viiekesi – teha ei rohkem ega vähem kui ühe proovi. Lugedes veel hulka mõned vähendatud kollektiiviga proovid, olimegi 29-ndamaks juuliks valmis mis valmis. Tõele aru andes ei olnud kava küll päris täispikk, sest lavavalmis saime piiratud aja jooksul vaid viis kaunist pala, aga needki olid täiesti väärt esitlemiseks.
Siiamaani ei olnud meie kuulsusrikkal orkestril ka nime, mille järgi kõik need tuhanded ja miljonid tulevased fännid seda oleksid võinud ära tunda. Et „Üllatusesineja“, nagu me Rõuge muinasmaja valmimise tänuõhtu kuulutusel olime välja reklaamitud, ei tundunud just kõige soliidsema viiking-metal bändi nimi olevat, tuli midagi muud välja leiutada. Teadagi on bändile nime andmine äärmiselt tähtis ülesanne, sest nimi peab olema ühekorraga loomingut iseloomustav, omanäoline ja samas ka piisavalt lihtne, et vähemalt bändiliikmed ise seda mäletaksid ja vajadusel õigesti välja hääldada (või kui nende haridustase lubab, siis ka õigesti kirjutada) mõistaksid.
Mõtisklesin siis omaette nime üle, et selleks puhuks, kui ühiseks aruteluks peaks minema, oleks mul juba mõned head variandid välja käia. Ma ei hakka siinjuures kõiki ideid välja käima, sest lõppude lõpuks pole need olulised; mõttesõelale jäid neist viimaks igatahes üks – Ulguränd. Piisavalt tähenduslik nii bändi loomingulise suuna kui minu isiklikust seisukohast. Pakkusin seda ühes proovis teistele karvikutele ning kuna erilisi vastuväiteid kuulda polnud (või siis tegin end meelega neile kurdiks, ma enam ei mäleta), siis nii jäigi. Ulguränd.
Lisaks „Üllatusesineja“ ehk Ulgurännu (aga seda nime ei teadnud peale meie, moosekantide, veel keegi) oli üritusel välja kuulutatud Kanepi Lauluseltsi võrukeelne näitemäng „Varetepalu“ ja rahvamuusikaansambel „Sirgutii“ esinemine. Viimase rühmitusega olen ka isiklikult seotud, kuna mängin seal kitarri. Sestap pidin Rõuges üles astuma koguni kahe üpris eriilmelise bändiga. Noh, jah, tegelikult olingi mina ka Sirgutii antud esinemise taga (mis oli vast üldse esimene kord, kui ma Sirgutiile esinemise sebisin, sest seniajani olid seda ikka teised teinud). Sirgutii koosseis on Ulgurännu omast veidi suurem – Rõuges astus üles lisaks minule kuus andekat muusikut – , mistõttu tuli kahe bändi Tartust Rõuge mägismaale ja tagasi toimetamiseks arvestada kolme autoga. Need komplekteerusid nõnda, et suurem jagu Sirgutii crew’st sõitis ühe autoga, Rebase auto peale mahutasid end Rebane oma teinepool Evega, Otto, Kriss ja kaks kõlarit vokaali võimendamiseks (sest lõviosa lavatehnikast tuli meil endil kaasa võtta) ning minu auto peale läks kõik muu. Olgu järgnevalt ära toodud valik sellest „kõigest muust“:
Anti aka 1695 aka Galil – tk 1
Andreas, Sirgutii noor andekas klarnetimängija – tk 1
Riina – tk 1
Ausin – tk 1
Ausini kaasa Triin – tk 1
Trummikomplekt – tk 1, mis koosneb omakorda (valik) *) basstrummist,
*) soolotrummist,
*) 3 tommist,
*) 4 taldrikustatiivist,
*) taburetist +
*) Ausini taldrikutest,
*) kardaanist
*) ja pulkadest.
Elektrikitarr – tk 2 (minu ja Krissi omad)
Klassikaline kitarr – tk 1
Kontrabass – tk 1
Kitarrivõim – tk 3
Noodipultide kohver – tk 1
Jauram – tk 1
Mikrofonistatiivid – tk 2.
Lisaks kõikvõimalikke pudinaid, nagu juhtmed ja häälestajad ja mikrofonid ja mis kõik veel. Seega kokku üks korralik lendav tsirkus ning ma tabasin end rohkem kui korra mõttelt, kas kogu see krempel ikka mahub autosse ära. Aga mahtus ning seetõttu võime oma jutuga edasi hüpata Rõugesse, kuhu me õnnelikult jõudnud olime. Kuna Rebasel oli samal õhtul Jõgeval mingisugune mõõklemine toimumas, siis pidi terve tema autokond saabuma Rõugesse alles kümne paiku. Viire oli Rõuge rahvamajast ära rääkinud kogu sealse tehnopargi, mis koosnes mingisugusest mikservõimust, kahest kõlarist ja kahest mikrofonist koos statiividega. Tõime siis kogu tavaari Kopaga rahvamajast muinasmaja lähedal olevale välilavale. Eelmisel õhtul olevat vihma kallanud nii kõvasti, et Viire sõnade kohaselt olnud kõik seitse Rõuge järve põhjad ülespidi, aga kontsertiõhtuks oli igatahes kõik jälle üleni viisakas. Õnneks oli ka laval varikatus või kõlakaar, nii et kui ka taevast oleks hakanud vett langema, oleksid muusikud oma kolaga kuivaks jäänud. Iseäranis oluliseks pidasin seda Sirgutii esinemise jaoks, sest olime varemgi pidanud välikontsertidel mängides sellega arvestama ning pealegi eks mu eelmine klassikaline kitarr omal ajal ju üleliigse niiskuse nahka läkski. Aga tõesti, ei mäleta selle õhtu ja öö kestel küll ainustki vihmapiiska kukkuvat ning see oli hea.
Samal ajal, kui Viire tutvustas kõikjalt kokku voorinud huvilistele ja muidu skandaalinäljastele oma kuulsat maja ning Kanepi Lauluselts alustas näidendiga, sättisime meie Ausiniga oma kola paika. Mitte et me kumbki oleks tegelikult teadnud, kuidas helitehnikat õigesti üles panna – olin suutnud 26 aastat taolisest tööst ikka sujuvalt kõrvale hiilida – , aga igatahes saime kõik nähtavasti õigesti paika.
Näidendi lõppedes otsustas suurem jagu rahvast koju kotile kobida, aga kella kümneni – Sirgutii esinemise ja simmanini – oli veel mõneti aega. Mingi seltskond testosteroonisemaid mehi, kes nähtavasti polnud maja ehitamise aegu ise palke kisklaudadeks ajanud, tahtsid näha, kas selline poolitamine ikka on üleüldse võimalik (ütlen kohe, et on, aga natuke peab peaga ka juurde mõtlema), ning asusid kange robinaga üht ehitusest üle jäänud palki lõhestama. Nägin poolitatud palki hiljem muinasmaja kõrval vedelemas; ehituslauda sellest poleks enam saanud, aga kui eesmärgiks oligi olnud teha suur puidust korgitser, siis võib tüüpide ponnistused võrdlemisi õnnestunuks lugeda, sest palk oli lõhenenud puidukiudu mööda parajalt vindiselt.
Sirgutii esinemise ajaks oli lava ette klapptoolidele kogunenud peamiselt vanem põlvkond hardcore fänne (aga Sirgutii fännid suhtuvad oma missiooni alati väga tõsiselt). Laval oli süüdatud valgus. Kaks flööti, kaks klarnetit, triangel, kitarr ja viiul rivistusid üles ning tänuõhtu jätkus plaanipäraselt sulni rahvamuusika saatel. Meie kava pikkus oli umbes pool tundi, sealhulgas mängisin ühes loos esmakordselt üle mitme aasta kontrabassi. Esinemine läks päris ilusasti ning kuulajatele vist paistis ka meeldivat, ehkki söakaid jalakeerutajaid nende seas ei leidunud. Sirgutii ajal saabusid kohale ka teine autotäis ulgurännulisi.
Mulle meeldib alati, kui pärast kontsertit tullakse ligi ning öeldakse kommentaariks mõni sõna, eriti kui need on head sõnad. Huvitav on ka teada saada, milliseid tundeid või muljeid muusika ühes või teises inimeses tekitas. Näiteks sel korral astus minu juurde mees, kes lausus, et talle meeldis meie muusika, mis oli ühtlasi nii rõõmsakõlaline kui ka hästi kurvameelne. Või umbes kuidagi nõnda ma igatahes sain sellest aru. Muidugimõista tuli selline kompliment mulle üllatusena, sest ma ise polnud eales millegi taolise peale tulnud. Aga pikalt mul imestella ei lastud, vaid pidin asuma üllatusesineja esinemiseks valmistuma. Rebane oli stuudiost, kus nad parajasti Taprit lindistussessioone läbi viisid, kaubelnud paar parajalt mürakat vokaalikõlarit ning Otto oskas needki võimendi külge ühendada. Siis oli vaja veel pillid õigele häälele kruttida ning mul tuli lisaks veel Sirgutii outfit vahetada Ulgurännu oma vastu. Rebasele olime eelnevalt veel otsinud ühe puupaku, millele ta sai esinemisel ühte oma kahest jalast toetada, sest tal oli juba sisse kujunenud harjumus laividel jalga monitorile nõjatada, aga sellisest luksusest nagu monitorid ei tohtinud meie sel korral küll unistada. Rebane pani lava ette Jõgeva mõõklemisest kaasa võetud kilbi ning Viirel majaehitusel abiks olnud Elfi (see, kes Ecthalionis teeb) abivalmis kõrvade abiga tegime väikese soundchecki. Ja siis läks asi lahti.
Nüüd võiksin ma edasi jutustada sellest, mis sõrmega ma mis nooti võtsin ja kus kohas rohkem moshisin ja mis kohad kõik segamini läksid jne jne jne. Aga tutkit, midagi sellist ma teile ei räägi! Kes kohal oli, nägi ja kuulis ise, ning kes ei olnud, see tulgu järgmisel korral. Möllu ja muusikat sai vähemalt laval üksjagu ning kuigi antud publiku jaoks näisid olevat võõrad nähtused circlepit ja wall of death, tundus siiski, et inimestele meeldis. Playlist oli:
1) Esimeste laul
2) Poodute mets
3) Ragnarok
4) Torm
5) Lõpetus
Lisaks majaehitajatele olid meid kuulama tulnud ka sealsamas lähedal laagerdavad tsiklimehed. Eraldi tahaksin esile tuua Ottot, kelle jaoks oli tegemist elu esimese laiviga üldse, ning Ausini, kes monitoride puudumisel kitarre samahästi kui ei kuulnud ning mängis seetõttu lood maha praktiliselt mälu järgi. Kontsertit meil ilma lisaloota lõpetada ei lubatud, sestap tegime „Poodute metsa“ uuesti. Ainus, mida ma järgmisel esinemisel teisiti teeksin, oleks habeme mahaajamine enne laivi, sest juuksed kippusid alatasa habemesse kinni jääma ning ei tahtnud enam hästi sealt ära tulla. Mis siis, et habe on mõneti viikinglikum kui mittehabe...
Laiv läbi, pakkisime oma mängukannid kokku ning Rebane, Eve, Kristjan ja Otto tegid kohe Tartu suunas minekut, sest Rebase ja Eve koerakene Frost ootas juba kodus. Mina, Ausin, Triin ja Andreas aga mõtlesime endile leida muud tegevust; äreminekuga meil igatahes kiiret ei olnud. Viire oli enne kuulutanud, et kellel huvi, võib ööbida muinasmajas, mistap haarasime magamisasjad ühes ja kooserdasime pimedas tarekese poole. Oli teine hästi tasa ja vaikne, justkui peomelus ära unustatud pruut. Näis, et mitte keegi teine peale vaeste moosekantide ei olnud soovinud ööd veeta vastses muinasmajas. Aga ahi oli kõvasti soojaks köetud ning tuba oli suve kohta erakordselt palav. Mis seal’s ikka, viskasime magamiskraami tuppa lavatsi heintele, võtsime kaasa vaid kitarri, klarneti ja mõningat joogipoolist ning marssisime rahvamajja, kus oli käimas glamuurne aftekas. Ehkki alguses oli rahvast vähevõitu, kogunes seda aja jooksul juurde, kuni kõik olulised inimesed olid kohal. Pruugiti joogipooliseid, aeti juttu ning jämmiti käepäraste vahenditega. Algul mängisime mina kitarri, Andreas klarnetit, Essu klaverit ja Ausin lõi käte-jalgadega rütmi. Siis mängisid Ausin kitarri, Andreas klarnetit ja mina klaverit. Ning viimaks ning kõige kauem mängisid Elf kitarri ja Andreas klarnetit.
Tagantjärele ei suuda ma muidugi meenutada, kui kaua see pilgar rahvamajas õieti kestis, aga lõpuks tuli ikka aeg, mil leidsime, et uneaeg on väärtaeg ning kobisime muinasmajja magama.
Vahepeal oli mingite unenägude koht, aga neid ma enam ei mäleta ja teiste omasid ei näinud. Igatahes jätkan juttu sealt, kus oli hommik ja kass ronis mulle näo peale. Mis kuradi kass? küsib nüüd mõni tähelepanelikum lugeja, sest tõesõna – mingist kassist pole ses loos veel varem juttu tehtud. Aga siiski, kass mis kass. Nimelt oli tare ehitamise ajal hakanud objekti külastama üks väikene hallitriibuline kass, kes ristitit NoRa-ks (lühend arheoloogidele tuttavast vägisõnast „noorem rauaaeg“ – andku lapsevanemad mulle andeks, et seda sõna siin vastutustundetult eksponeerin) ja kes tunnistas maja endale sobivaks koduks. Seesinane kass oligi hommikul majja tulnud (sest keegi mulle tundmatu isik oli hommikul ukse suure kääksatusega lahti teinud ja lahti jätnud) ning ronis järgemööda kõigile pähe, nagu kassidel teatavasti kombeks. Selle peale virgusime, ütlesime päikesele tere – välja arvatud Ausin, kes magas sügavalt edasi – , mängisin veel natuke kassiga, siis provotseerisin teda kaklusele, mille käigus ta kündis oma küünega mu sõrme sisse pika punase vao, ning kõmpisime poodi süüa otsima. Siis vaatasime, kes veel rahvamajas ellu on jäänud, aga seal oli jäänud veel vaid paar igiunist, muidu oli suur maja tühi mis tühi, justkui oleks sealt küüditamine üle käinud. Töllerdasime Triinu ja Andreasega veel veidi seal ning selle üliasjaliku tegevuse käigus leidsin ma rahvamaja soppidest üliägeda nõukogudeaegse punase basskitarri, mis lausa kutsus rokenrolli standardeid plõnnima. Seda ma iseenesestmõistetavalt ka tegin, kuni küllalt sain ning helistasin Viirele, et uurida, mis toimub. Selgus hämmastav tõsiasi – Rõuge koolimajas oli käimas hommikusöök. Aga mis on üks hommikusöök ilma meieta?
Nõnda olime loetud minutitega platsis. Koolimajas resideerus laste spordilaager, aga see polnud eriline uudis, sest Rõuge koolis on kogu aeg spordilaager, arvatavasti isegi kooliajal. Kooli köögis istus aga tõepoolest terve pataljon kuskilt tuttavaid nägusid ning meilegi anti puder ette, mille tänutundega pintslisse pistsime. Viire uuris veel, kuidas siis öö muinasmajas möödus ja et kas tuba sooja hoidis ja kas kass käitus viisakalt ja, ja... ma ei teagi mida kõike veel. Vastasime tema nõudlikele küsimustele nii püüdlikult kui oskasime, aga varsti hakkas Triin muret tundma, mida võiks Ausin arvata, kui virgudes avastab, et on võõrasse kohta ihuüksi jäetud. Jätsime teistega viisakalt hüvasti, kõmpisime koolist salajast otseteed kasutades läbi Ööbikuoru muinasmaja juurde, äratasime unise Ausini, pakkisime pagasi ja inimesed kenasti autosse ning sõitsime koju Tartusse. Õnneliku lõpuga lugu, hurraa!
Ulgurännu tänude rubriiki kuuluvad: Viire, kes meile selle suurejoonelise kontsertetenduse võimaldas ja meile Rõuge rahvamajast tehnika sebis;
Kopa, kes tehnika rahvamajast lava juurde transportis;
Rahvamaja tädi, kes sellel kõigel sündida lasi;
Peeter, kes ise lahinguväljal turmtule all viibides lubas oma trumme võtta;
Henry, kes lubas meile oma kitarrivõimu;
Minu vanemad, kes andsid autot kasutada;
Kikas Ö-stuudiost, kellega Rebane võimude osas kaubale sai;
Andreas, kes aitas kola lahti võtta ja kokku panna ja oli muidu tore;
Triin, kes tegi fotosid ning toetas sõna ja teoga;
Eve, kes ei pahanda (vähemalt mitte avalikult), kui Rebane jälle mingi bändiasjaga tegeleb, vaid toetab oma kaasat;
Elf, kes aitas meil heli paika sättida;
Manka, kas sai pihta mu lendmedikaga, aga jäi sealjuures siiski ellu;
Kõik ilusad ja head inimesed, kes kuulasid ja kellele meeldis.
Ja kui keegi tunneb, et ka tema peab selles nimekirjas olema, andku julgelt teada, panen kirja.
