Ma ei tea, mis must saab

Head epilepsiapäeva, langetõbised!

(Mis siis, et see tegelikult toimus juba 26. märtsil. Parem hilja kui mitte kunagi)

Lisainfoks kae

http://www.purpleday.org/

ja/või

http://www.myspace.com/dodheimsgard

Luhamaa

Täna sai viimaks ühele poole mineval aastal Luhamaa kandis toimunud muinasuuringute aruande vorpimine. Et seda sündmust tagasihoidlikult tähistada ning ühtlasi heita pilk tagasi neile kaunitele suve- ja varasügisepäevadele, panen siia üles mõned meeleolu loovad päevapildid.
















Teisel pool Pabra järve vett paistis sõbraliku naaberriigi igavese õnne maa. Aga sellest õnnest meie tol korral osa ei saanud, sest me lihtsalt ei osanud nii hästi veel ujuda.















Sellel pildil on küll kõvasti labidavehkimist, aga ometigi ei tegelda siin kaevamise, vaid uue heinaniitmismetoodika väljatöötamisega. Kui pea ei võta, peavad käed-jalad võtma. Aga kust midagi võtta pole, sealt ei võta surm kah.


Nagu igal teaduslikul uurimistööl, olid ka meil püstitatud küsimused, millele lootsime põhjalike välitöödega vastust leida. Neid oli kaks: 1) millal oli asulakoht tarvitusel ning 2) kui pervoks võivad muutunud keskkonnas minna täiesti tavalised (mitte arvestades kerget vaimlist puuet) optimistliku ellusuhtumisega nooruslikud inimesed. Mõlemad küsimused leidsid ka - tõsi küll, vägagi ehmatavad - vastused. Tulemused kavatseme avaldada ülejärgmise kuu ajakirjades National Geographic ja The Clinical Journal of Pain, esialgsed uurimistulemused on avaldatud viimased Kapo aastaraamatus.














Ülaloleval pildil murravad akadeemikud Arvis ja Pikne pead selle üle, miks küll pakutakse neile lõunasöögiks pangetäit kühvleid. Mina ja Maarja (tagaplaanil) ei aima veel, mida kohutavat on saatusel meile sellest lõbusast kollasest ämbrikesest pakkuda.















Suvepraktikat tegema tulnud esmakursulased pandi korraga öisesse vahetusse töötama. Noored ja kogenematud, nagu nad olid, ei osanud nad karta ööpimeduses ringi luusivaid metskitsesokkusid, kes aeg-ajalt tihnikusügavustes võikaid rögisevaid karjeid kuuldavale tõid.




















Ja et oleks näidatud, et ka kaevand oli olemas, nii nagu sellistel uuringutel ikka tavaks, siia väike meeleolufoto rängast septembripäevast. Tõsi, asjaolu, et ühtlasi oli tegemist ühe kaaskannataja viimse puhkepaigaga (y'know s/he didn't make it), vaikisime konsensuslikult maha. Rest in pieces, mein morbid friend!















Ja siis üks bändifoto kohalike poluvernikute death-metal bändist, kelle repertuaari raudvara moodustasid variatsioonid regilaulust "Ema haual."

Kahjuks, kuid siiski väga headel põhjustel, ei saa ma siin avada kogu nende uuringute rikkaliku fotovaramu. Kui kellelgi siiski on tungiv soov sellele pilku peale heita (noh, teadusliku väitekirja kirjutamise eesmärgil), võib ta näiteks vaadata netist porri. Või juua ohtralt alkohoolseid vedelikke ning vaadata, mis juhtuma hakkab.

Lõpetuseks ka väike tõestisündinud olustikukilluke augusti lõpust. Olime neljakesi saanud päevatööga ühele poole ning vantsisime, tööriistad seljas, auto poole. Teel kohtasime piirivalvureid, kes tundsid elutervet huvi, mida me nii lähedal Euroopa Liidu idapiirile teeme. Esmalt jõudsid piirivalvuriteni Maarja, Pikne ja Tuuli, kes meeltesegadusest ajendatuna olid endile päeval joonistanud näkku markeriga lenksu. Ja siis jõudsin nendeni mina, kellel oli sellal päris lenks nina suu ümber. Ma küll ei tea, mida kordnikud meist arvata võisid, aga põhjalikku anatoomilist läbivaatust meile siiski tegema ei tõtatud. Keerutasin meid kohmakalt välja pominaga, millest piirivalvurid võisid eraldada sõnakatkeid "arheoloogia" ja "homolaager", aga küllap see neid maha rahustas ning nad lasid meil minna. Ja siis me läksime, sest kogu Ilm olid meie ees valla....

Mihkli kirik

Kui ma ükspäev augusti lõpul Martinile helistasin ja küsisin, kas kuskil leidub mõni koht, kuhu võiks kaevama tulla, kostis ta vastuseks, et just kohe-kohe igatseb Mihkli kirik arheoloogi karedat kätt. Martin ise ja tema ustav sõjasalk väisas juba järgmisel päeval kirikut, et oma silmaga üle kaeda, mis ja kuidas täpsemalt. Ja nimelt. Kunagi ammu oli keegi tarkpea tulnud mõttele vedada Mihkli kiriku lae võlvikandadele kõvasti mulda. Võlvikannad. Need on kiriku pööningul need laevõlvi ja seina vahele jäävad süvendid. Ma ei tea, kas muld oli mõeldud selleks, et kirik paremini sooja hoiaks või miks. Igatahes suutis see vennike teised pehmeks rääkida, et need oma toorest ja arutut jõudu mängu pannes seda rumalat tööd vihtuma hakkaksid. Et lood veelgi kahtlasemad oleksid, siis võeti mulda otse ühelt vanalt kalmistult. Mis oli juba selleks ajaks ilmselt väga vana. Võib-olla olid nad selle olemasolugi juba unustanud. Või pärines muld kirikaiast või suisa kiriku enda alt? Ma ei tea. Noh, suuremad jäsemeluud ja koljud korjati tol korral küll välja, aga enamus veeti ikkagi suure hurraaga üles kiriku peale. Ning kogu see krempel oli seal rahulikult maganud oma igiund kuni tänase ajani. Millalgi nõukogude ajal vist vahetati veel katust ka. Vanad katusekivid ja muu ehituspraht jäeti – otse loomulikult – samuti lihtsalt samma lae peale vedelema. Kuni praeguseni, kah.

Kiriku katus oli ammusest remondist hoolimata hapras seisus. Siit-sealt paistis killukesi taevast. Tugitalad olid mädanenud või niisama viltu. Juba eelmise remondi ajal algusest peale ülejala paigaldatud. Ja sees olid kiriku seinad ja lagi kaetud tumerohelise vetikaga. Vist see muld ja rusu hoidis läbi katuse tilkuvat niiskust kinni, nõnda et vetikale oli antud roheline tee – tule ja ela!

Kirikust annaks veel palju rääkida – et millal on torn ehitatud ja kes altarimaali tegi ja kust orel ja kellad pärit on ja mida Villem Raam siin tegi jne jne. Selle kõige kohta võiks kirjutada mitu raamatut ja võib-olla keegi on juba seda teinud ka, aga meie tegevusse see kõik väga ei puutunud. Meie võtsime panged ja labidad ning hakkasime tööd murdma.

* * *

Aga peaaegu samal ajal ja samas kohas – linnulennult vaid umbes viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat eemal – seisis maalinna kaitsetarandiku peal Teho ja külmetas kõvasti. Pakane näpistas järelejätmatult varbaid, sest sukaotstesse olid kulunud augud. Lisaks pidi ninaga kõvasti luristama. Vastasel korral oleks terve nägu ja kasuka rinnaesise tükkis nohu täis.

Vastik päev! Ja veelgi vastikumaks kippus ta raibe minema, sest kaugemalt hakkasid paistma väikesed kogud. Head need igal juhul ei tähendanud. Teho kirtsutas nina ja õhkas suust hingeauru, mis kraekarvadesse härmatas. Pisikesed inimkogud hobustel, neid tuli nähtavale järjest rohkem, siblides ja sagides. Ikka lähemale. Noh jah, mõtles Teho. Ega muud üle ei jää. Niisama lihtsalt nad niikuinii ära ei lähe.

Mõnes mõttes oli ükskõik kah. Teho polnud enam ammu nii noor ega ka kaugeltki nii vana, et surm oleks käinud otseti tema kohta pärimas. Temavanused mehed läksid tavaliselt ise surma juurde. Või noh, vahest veidi nooremad, kellel jätkus tuhinat möllu teha kaugelt enam kui oskusi möllu teha. Selliseid ikka leidus, kes läksid ise, aga tagasi toodi. Oli alati leidub ja leidub ka siis, kui ilma peale on alles jäänud vaid põlvepikkune poisikene. Tehol endal oli vähemalt selles paremini läinud. Surm polnud teda kunagi päriselt tahtnud. Ei siis, kui ta kord lapsepõlves suure raginaga kõrgelt kuuse otsast alla sadas ega ka mitte siis, kui heinaajal vikatit luisates peaaegu pöidla oleks otsast lõiganud. Arvukatest väiksematest juhtumustest kõnelemata. Isegi siis, kui nad – mitte väga kaua aega tagasi, vist neli või viis aastat tagasi – olid käinud suurema väega koos Metsepoles liivlasi riisumas, polnud suurt midagi hullu juhtunud. Nojah, igasuguseid koledusi tuli ette küll. Näiteks see, kui samast külast pärit Manto, suur ja üdini lahke mees, kellel endal kodus suur pere ning kellest ükski ei võinud midagi halba öelda – seesama Manto oli Metsepoles ühte tallu ratsutanud ning eest leidnud eest kogu pererahva. Nad vist ei kuulnud sõda lähenemas. Igatahes raius Manto lihtlabaselt nad kõik oma kirvega surnuks. Sõda on julm, jah. Aga sülelaste pooleksraiumine, nagu nad oleksid niisked kasehalud, oli ikka jäle. Väga. Räige. Ning kui Teho, kes seda pealt juhtus nägema, oli ropsimise lõpetanud, läks pääris kaua aega, enne kui unenägudesse jälle veidi...tavalisemad asjad ilmuma hakkasid. Sa ei tea teist inimest kunagi.

Mõnel poisil muidugi polnud mingeid raskusi üleni veriseid poolsurnuid liivi tüdrukuid läbi tõmmata ja siis vere sisse lämbuma jätta. Ja otse loomulikult sellest veel mitu aega hiljem kõva häälega rääkida. Kas õlle kõrval või ilma. Tehol oli ammu kõrini neist kangelassaagadest. Pealegi eelistas ta võimalusel siiski elusaid tüdrukuid surnutele. Näiteks Hallit. Aga tema oli jälle liiga kangest hõimust Teho jaoks. Aga ikkagi. See, kuidas ta kõndis, nõtkelt, veidi nagu kurg või keegi. Ei teagi. Ilves? Ja siis see pilk. Mõnikord nii kaval, nagu nõidus. Selle pilgu taga võis olla terve ilm.

Hallit ei olnud enam, vähemalt mitte siin. Halli oli juba hulk aega mingi Viru kuninga emand ja sünnitas talle järjepanu pisikesi priskeid vägilasi. Ega Teho liiga täpselt teadnud, aga noh, seda nad ju tavaliselt teevad, kui nii läheb. Mõni teine tüdruk oli ka tubli ja tore, ent siiski ei olnud keegi neist päris selline, kellega oleks ette kujutanud ülejäänud elu. Võib-olla mõnega oleks veel, kui just päris paljud poleks minema viidud. Eks ikka sõjaga. Peale nende, kes jäeti vere sisse lämbuma. Või nende, kes juhu tõttu jäid haardeulatusest välja.

Tõde oli, et ega Teho ei kujutanud üldse erilist elu ette, ei üksi ega kaksi ega kuidagi. Viimasel ajal ta lihtsalt oli. Ei mõelnud, mis temast saab. Et kuidas elab. Niikuinii polnud temas seda kättevõtmist, et nüüd kohe hakkaks kuskil metsa maha võtma ja tare üles raiuma ja kõike muud, mis sinna juurde käib. Mõni ikka tegi ja oli tubli. Mõnel jälle ei vedanud. Ei soositud, järelikult. Teho polnud ka just eriline soosik. Kuigi, nagu juba öeldud, kaugeltki kõiges polnud ka viltu vedanud. Kui mitte arvestada seda, et mingil hetkel läks lihtsalt jõud ära. Jõud, mida oli olnud päris palju. Hoogu, tuhinat. Elusädet.

Võis ju täitsa olla, et Teho oli ära tehtud. Kes tegi, seda Teho ei teadnud. Ta ei rääkinud sellest ka kellelegi. Sest siis võis veel hullemini minna. Igaks juhuks ei usaldanud ta kedagi. Süüdi võis olla ükskõik, kes. Või nad kõik koos.

Aga asjade kokkulangevuse tahtel ei olnud praegusel hetkel erilist mõtetki juurelda oma saatuse üle. See siin oli saatuste verstapost, neile kõigile, kes siin olid. Ja ka kõigile neile, kes siia lähenesid, suure hooga.

Saatuse verstapost, siin, Soontaganas, nüüd ja praegu.

* * *

Nüüd ja praegu – kõigest viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat kõrvale astudes – vedasime Martini ja Mihkliga juba päris mitmendat päeva kiriku võlvidelt rusu välja. Töö oli korraldatud nõnda, et kaks kühveldasid labidatega rusu pangedesse ja üks tassis neid katusesse tehtud augu juurde, kus kupatas prahi suurt toru mööda alla Kamazi kasti. Ja nõnda pool tundi järjest, mille järel tuli vahetus. Alati samas järjekorras. Mõnikord oli väga pingutav, siis aga sai jälle kergemalt võtta. Vahel tõesti tilkus nina otsast higi ning oli tegu, et mitte koos selle neetud ehitusprahiga tükkis katuse alt alla autokoormasse sadada. Kuigi piire oli ka ikka ees. Üle kaheksa tunni päevas ei hakanud me pingutama. Ka järgmisel päeval tuli ju tööd rabada. Mitte äratõmmatud lihaste ja seljanärvidega ülejäänud elu haigesängis halada.

Meie puhastasime üht võlvikanda ja kohalikud mehed – neid oli sõltuvalt päevast kaks kuni neli, aga aja jooksul tuli koosseisus muutusi – puhastasid teist. Ja raadio mängis. Enamasti oli Vikerraadio. Ükskord oli mingine Power FM vms. Ja kui teine brigaad kuskil kolme paiku pärastlõunal lõpetas ja meid omapäi jättis, siis võisime kruttida veel millegi kolmanda jaama peale. Meie alustasime tööd enamasti kell üheksa ja lõpetasime pool kuus, nemad seevastu hakkasid juba kuskil seitsmest pihta.

Hullumeelsed olime me muidugi kõik. Keegi töömeestest oli rehkendanud, et kokku saab seda rusu olla kuskil 200 tonni. Nõnda kirjutaski Pärnu Postimehe ajakirjanik esilehe loos, et arheoloogid eemaldasid kirikuvõlvidelt 200 tonni ehitusprahti. Kui me seda siis ajalehest lugesime, tegime ise ka väikesed arvutused. Arheoloogideks võis nimetada vaid meid kolme. Ehkki Mihkel oli rangelt võttes medievist. Kolmekesi tegelesime puhtalt rusuvedamisega kuus tööpäeva. See tegi päevas järelikult 33 tonni rusu. 11 tonni per kärss päeva kohta. Ja tunni kohta...1,375 tonni. Näkku. Sellise tööjõudlusega võinuks ükskõik kes meist kolmest näiteks mägesid kuhjata, järvesid kaevata või ajaviiteks kas või rändrahnusid teise maakonda loopida. Tegelikult suutsime kolme peale tunnis ehk veidi üle kahe tonni teele saata. Või mine sa tea.

Kui võlvikand oli rusust puhtaks lakutud, algas arheoloogia. Rusu all algaski surnuaiamuld. Surnuluid paksult täis, peamiselt roided. Sekka ka mõni muu. Selgroolüli või isegi harvade hammastega lõug. Need läksid kõik musta kilekotti. Viimaks oli meil neid laibakotte juba päris palju ning nad nõudsid endale terve auto pakiruumi. Õnneks mahtus mu kitarr ka ikka ära. Harjutasin nimelt mõnikord õhtuti Langenu lugusid, mõnda keerulisemat kohta.

Muidu elasime sel ajal Mihkli sugulase Pauli pool. See oli selline väga omapärase huumorimeelega mees. Oldskool. Teatud isikupäraste nüanssidega. Ta tegi meile hommiku- ja õhtusööki ning küttis pärast tööpäeva sauna, nii et me võisime vähemalt suurema osa oma Mihkli-elust olla tolmuvabad. Õhtuti – kui ma just pilli ei harjutanud – vaatasime Martini arvutist filmi. Noh, igasuguseid, kõikvõimalikest žanritest. Whitesnake’i 1990. aasta Doningtoni kontsertit ja Dream Theater’i plaaditegemise filmi ja siis loomulikult Lemmy-filmi. Pärast tegime ise ka bändi. Selle nimeks sai Motörhead. Mida teie siis arvasite?! Kõikide nende filmide ühendavaks jooneks oli Steve Vai. Ta oli igal pool sees. Seven-String-Sorcerer.

Ikka päris hull, kuidas mõni igale poole jõuab...

* * *

Vastu ööd jäi Teho magama. Öösel eriti ei möllatud, pimedas võis endale tobedalt liiga teha. Eks vahid olid ka ärkvel. Paljud olid surnud. Veel rohkem vigastatud. Veel rohkem kartsid. Võib-olla kartsid kõik, aga mõni oskas seda mitte välja näidata. Kaotusehirmu lõhn heljus üle maalinna. Isegi siis, kui puudus hirm ise surma saada, oli ikkagi hirm lähedaste pärast. Isegi kõige kangematel ja murdmatutel. Ega tea, võib-olla vastasel juhul poleks keegi neist seda ööd näinud, kui poleks olnud mingit hirmu. Oleks olnud väljasööst ja viimseni langemine. Ja sellele oleks järgnenud ükskõik. Aga ükskõike ei olnud. Vähemalt mitte veel.

Teho polekski magama jäänud, sest ärevaid hetki oli päeva jooksul tekkinud oi kui palju, aga suur väsimus tegi oma töö. Isegi pakane, mis püüdis köetud tarre sisse murda, ei lugenud praegu. Niisiis suikus Teho sügavasse unne ja jõudis sogaste rännakute järel viimaks ühte kohta.

Üks koht oli tore; ta oli siin vist varemgi käinud. Mis ja kuidas, polnud oluline. Polnud ei külm ega palav. Sarlakpunaselt lõõmav taevas sobis hästi kokku selle rahustava vaikusega. Samblas punasid jõhvikad. Olid vist ikka jõhvikad; mis muud nad ikka olla võisid. Rabajärve ääres kasvas üksik puukene. Ja puu oksa peal istus David Coverdale. Kõlgutas jalga, vahtis järvepeeglit ja lihtsalt oleskles. Teho tegi jalad lahti ning torkas nad järvekaldale istudes turbapruuni rabavette.

„Paramparaa,“ ütles Coverdale.

„Mhmh,“ kostis Teho ega pööranud pilku kaugelt taevalaotuselt ära.

„Tead sa,“ jätkas Coverdale nüüd, „siin käis just üks põder. Suur uhke pull. Sarved sellised nagu katedraalilühtrid. Mind ei pannud tähelegi. Jõudis järve äärde, jõi ja läks siis jälle oma teed. Ja sina ei näinudki!“

Tehol oli natuke kahju küll. „Mis seal ikka,“ ühmas ta, „Küll jõuab veel. Paaril korral olen selliseid näinud ka. Ja ükskord metstarvast.“

„Tore! Mina olen ainult Steve Vaid näinud,“ vastas Coverdale tunnustavalt.

Hetkeks sai vaikus taas võimust.

„Kas me oleme unenäos?“ küsis Teho igaks juhuks.

„Jah, oleme,“ teatas Coverdale, „Aga mitte sinu omas. Ega ka minu omas. Tegelikult on see Lemmy unenägu.“

„Aa, ahah!“ tegi Teho arusaaja inimese näo.

„Tunned Lemmyt?“ Coverdale hüppas oksa pealt pehmesse samblasse.

„Mina? Ikka tean,“ vastas Teho imelikult muiates, „Ma päris nii eilane ka pole.“

„Võrratu!“

Mõneks ajaks jäid mõlemad vaikseks. Mõtlesid vaid endamisi. Kas eneste või Lemmy unenägudemõtteid. Kusagilt, otsekui teisest ilmast, kostus sookure karjatus. Üksik, kaeblev.

„Kuule...,“ ütlesid nad äkki mõlemad korraga teineteise poole pöördudes. Ning said ühel ajal aru ka teise mõtetest.

„....et kui sina läheksid hoopis sõtta ja mina kontserti andma....?“ pomises Teho. Sõnad tulid konarlikult, nagu üle kivide-kändude.

„...Hmmm....Oskad sa midagi mängida? Mingit pilli või? Või laulda?“

„Lehepilli oskan. Laulda...noh, jah. Peaaegu vist.“

Coverdale naeris. „Mul on just tuur käsil, Donington ootab nüüd järge. Mine ja tee ära! Ja ülejäänud keikkad ka. Ja ma lähen, peksan neid paganama sakslasi ja liivlasi. Või laulan neile midagi, et nende südamed sulaksid. „Is This Love“. Kes selle peale nutma ei hakkaks?

Coverdale ja Teho puhkesid kõva häälega naerma. Sõjajulmustes kalestunud sõdalased ei ole teismelised ebajumalanäljas rokitšikid. Nad ei püüaks saata „Is This Love“ lauljale armastuskirju ja kantud aluspesu. Nad saadaksid noole. Kulturträger my ass. Unenäos muidugi võiksid kõik asjad võimalikud olla. Aga see siin ei olnud üldse nende uni, vaid hoopis Lemmy oma. Nõnda et nii Tehol kui Coverdale’il oli üsna ükskõik. Nad võisid unenägude seadusi siin mitte arvesse võtta.

Nõnda sündiski, et Soontagana maalinna kaitsjate seas polnud David Coverdale’i, kuulsat rokiheerost, kes oleks võinud kõik piirajad ainuüksi oma seksapiiliga kurdistada, võita mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ühisväge, allutada kõik liivlased ja latgalid ning luua Soontagana vürstiriigi, maailmajõu, kus päike poleks kunagi loojunud. Ning Teho ei andnud Whitesnake’i Doningtoni kontserti ega kõiki ülejäänud tuuri livesid, kus ta oleks võinud mänginud lehepilli ja laulnud kahetunnise loo mehetapjast naisest, mis muidugi oleks kindlustanud talle hetkega maailmakuulsuse ning toonud kaasa universumi ülemvõimu ja maailma rahu ja Elu võidu Surma üle.

Kõik oli hoopis vastupidi. Ja läks ikka nii, nagu alati.

* * *

Lemmy tegi silmad lahti ja pilgutas neid pisut, et kindlaks teha, kas maailm on ikka samasugune, nagu ta magama minnes oli maha jätnud. Tundus, et on. Esmamulje põhjal otsustades. Lemmy ajas end voodis istuli, pani eelmisel õhtul põrandale vedelema jäänud saapad jalga ning jäi hetkeks vahtima.

„Kus mu kaabu on?“

Aga kaabu oli seal, kus ta alati olnud, ning Lemmy surus selle endale harjunud liigutusega pähe, et siis välja värske õhu kätte minna. Ja sealt edasi koduse baari umbse õhu kätte.

„Heh!“ mõtles ta juba tänaval, „Naljakas uni ikka. Et see Soontagana poiss võinuks Whitesnake’is laulda ja David Coverdale ristisõdijatega võidelda... Mida veel?“

Ta keeras ümber nurga teisele tänavale.

„Mihkli kirikus said nad vist juba eile arheoloogiaga ühele poole.“

Bläkkarid Saarjärvel

See oli...eee...mingi päev. (Mälu värskendamiseks vaatasin rada7.ee-st, et see sai olla vaid 3. september ehk siis vaid nädal tagasi). Laupäev. Hommikupoole tegin mitmesuguseid vajalikke asju, aga kuna umbes 60 kilomeetrit lõuna pool oli käimas kurjade bläkkarite pilgar, mis väidetavalt kell neli pidi saama veel terve kuhja bändide kaasabil hoogu juurde, siis ei võinud ma enam pikalt passida. Moosisin auto peale Kadri ja Peetri, kes just eelmisel päeval oli pärast kaht kuud non-stop sõjakoledusi lubatud tagalasse logelema, ning pistsime poole nelja paiku Põlva poole kimama, et kõike seda oma silma ja kõrvaga kuulda-näha. Sõidu algus jäi küll nati hilja peale ning oletasin, et ega ma esimeste muusikute algusnoote pruugi üldse kogeda, aga ei hakanud sellepärast ka veel mängima, et mu Golf 3 on reaktiivlennuk. Alul oli umbmäärane plaan ka haarata Karilatsi kandist peale Maddy (kellel oli sel päeval nimelt sünnipäev!!!!!!!! All hail to His Royal Madness!!!), aga sõidu peal selgus, et ta veel ei jõua ning et küll ta ise kuidagi kohale saab. Hüva. Vurasime ise sujuvalt edasi.

Pärast Põlvat tuli silmad lahti teha ja hakata vahtima, kuhu see paganama Saarjärve-nimeline kant õigupoolest jääb. Keerasime Partsi juures Värska teest paremale ja rallisime umbes poolteist kilomeetrit edasi, kuni tee läks kaheks ja vasakule suunduva metsaraja poole näitas silt „Saarjärve puhkemaja“ vms. Ehkki ma teadsin küll, et pidu ei toimu selles kohas, vaid ühes teises (:P), keerasin ometigi viidatud metsateele. Pärast agarat, ent üsna arutut rallimist keset maalilist männimetsa, mille käigus jõudsime läbida ühe RMK väiksemat sorti raielangi, jõudsime ühiselt otsusele, et see tee võib küll viia Kadunud Asjade Maale, aga Põlva bläkkarite peole igatahes mitte. Keerasime auto nina ümber ja tulime tuldud teed mööda tagasi; ikka selleks, et valida parempoolne teeharu. Ja ennäe imet! Juba loetud silmapilkude möödudes silmasin kõrget kiviaeda, millest teadsin, et nüüd peaks küll koht õige olema

Autosid oli kogunenud meie seltskonna saabumise hetkeks vähe, aga aja jooksul neid ikka korjus. Kohe kui olime autost välja ukerdanud, hüppas ligi Thon ja kasseeris meilt piletiraha välja. Vahtisime veidi niisama ringi, sest bändidest polnud veel midagi aimata, kui mitte arvestada mõningaid laibamaalingutega tegelasi, kes siin-seal end ilmutasid. Samuti oli tore jälgida teenelisi orienteerujaid võistlushoos. Aukartust äratav kogus spordijooki hinge all, läbisid nad kõiki maailma raskusi jäärapäiselt trotsides kontrollpunkte. Ilm oli pilvine – Tartust Põlvasse sõites olime saanud ka mõned tugevad vihmavalingud – aga isegi kui Saarjärvel midagi taevast tuligi, siis jäime tänu kaasavõetud galantsetele vihmavarjudele kuivaks (ehkki mu katkised ketsid ei suutnud märja rohu diktaadile vastu panna). Peeter leidis rohust äraeksinud omanikuta telefoni, kuhu helistas parajasti keegi Kyyvits Synge. „Võta vastu, see on Kyyvits“, soovitasin ma, aga selle asemel viis ta telefoni Thonile, et eks too vaatab, mis kaotatud leluga peale hakata.

Nõndaviisi ringi kakerdades ja aeg-ajalt tuttavaid mordasid ära tundes lõime aega surnuks kuni poole kuueni, mil tõepoolest ühes väikeses kaminaga ruumis esimene rühmitus pillid pihku haaras ja lugudel kõlada lasi. See oli Pimeda triumviraat, Vincenti mõtete võigas inkarnatsioon, mis Saarjärve selleaastase möllu kultuuriprogrammi avas. Olin neid viimati näinud aprillis Rockstar’sis (vaatasin netist järele; kas see oli tõesti siis??? Oh mu kulunud mälu...) ning tolle korraga võrreldes meeldis mulle praegune esitus rohkem. Oli nagu natuke dünaamilisem, sujuvam. Eriti avaldas muljet trummari hullumeelselt kiire lõhkumine. Samas corpsepainti tegemisel ei piirduks ma ise ainult näoga, vaid võõpaks kogu (riiete alt välja paistva) keha valgeks – muidu jätab liialt maski mulje. Aga igatahes said nad oma laiviga õnnelikult ühele poole, tehnilistest viperustest kohkumata.

Järgmise bändini jäi pisut aega ning täitsime selle sisukalt töllerdamisega. Püüdsin Peetrit ja Kadrit ärgitada kiigele, aga erilist entusiasmi nad üles ei näidanud. Mis seal’s ikka, läksin kiibitsesin niikaua kaminasaali juures, kuni järgmine esineja, Nuclear Monarch, järje üles võttis. Saalikene oli nii väike, et päris paljud vaatasid-kuulasid esinemist väljas uksest sisse kiigates. Kui Pimeda jaoks oli Saarjärvel kolmas esinemine üldse (kui mu täppisteaduslikud arvutused mind alt ei vea), siis Nuclear Monarch astus üles elus üldse teist korda. Stiiliks death/doom. Polnud üldse halb, hoogsamad käigud tungisid isegi minu jäätunud hinge, nii et oli lausa hea. Sündimees loopis oma häästi pikki juukseid, nii et isegi kui tal ka pilli ees poleks ja ta ainult mossimisega tegeleks, oleks tema eksistents bändis täielikult õigustatud. Ka vokalisti ja kitarristi (see, kes jäi sündi ja mikrofoni vahele) esinemismaneer oli vaba ja loomulik. Peamine lugudelooja bassist võiks see-eest end rohkem liigutada või siis püüda mängida totaalset kivikuju, sest praegune täpne, aga emotsioonitu mängimine pole minu meelest lavalaudadele mõeldud (isegi kui lavaks on ühe Põlvamaa kaminasaali põrand). Ma tahan kontsertitel näha elu, sest surnute seltskonna nautimiseks läheksin surnuaeda või laibakuuri (või siis tsilliks kuskil laibakuuri lähistel; mu kodu lähedal Maarjamõisas üks on, aga seni pole tungivat vajadust nagu tundnud). Enam-vähem sama võib öelda ka teise kitarristi kohta.

Nuclear Monarchi ja Urta vahelisel ajaperioodil saabus peopaika kuuldavasti otse kartulivõtult isand Maddy, endal kummikudki veel jalas. Aga siis sättis Urt omal pillid häälde ja ilmamürin võis alata. Minu kurdistuv, kuid muidu tubli kõrv suutis tabada lugusid kõigilt neljalt albumilt ning muusikat, mida veel plaatidelt ei leia. Aga noh, Urt pole veel kunagi tähendanud poolikut kvaliteeti ja ei tähendanud seda ka sel korral. Isegi Saarjärve lakoonilistes tingimustes sooritati suurejooneline etteaste. Mida muud mul veel öelda olekski...

Pärast Urta olime meie juba natuke väsinud ning seetõttu jäid nii Bestia kui Thou Shell of Death meie poolt paraku nägemata, aga nagu ma olen aru saanud, siis nende esinemine siiski toimus ja pealegi suure eduga. Sõitsime minema, tegime veel korraks põike Kurepallu, kus suurvürst Martin enda vananemist tähistas, ja siis juba koju tuttu.

Vot kakoje prikljutšenije!

Lihtsalt midagi ilusat ja natuke tähenduslikku

High flying glider, spread your wings
Flying high on a cloud
Born on the air, spiral around
So busy making circles
You never touch the ground


You see the sea, feel the sky
Don't know where you go when you die
Don't know the answers
To what's in my mind
Riding on the wind and turning with the tide


life takes you up, it brings you down
Changes the pain that remains
Keep moving fast, the wind and the rain
And if the world keeps spinning round
You'll be back again