If only I'd known how cool death is

Ausalt, mul on ükskõik, mis tähtpäeva white trash täna kuskil pühitseb, aga kui see lugu pole mitte meeletu rõukenrõull, siis fuck it, I'm going home...



The dead they got that morbid beat it goes deo deo
They dance upon decaying feet with their black toes oh no
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

The devil stole a yule tree decorated with souls
Jesus trick or treating as him below
Heaven, Limbo and Hell - purgatory oh well oh well

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Bonham on drums, Entwistle on bass as guest morticians
Bon Scott on vox, Rhoads just for kicks, on guitar Hendrix
Lennon sits in with his friend George but where is Morrison?

Of course I cried when I heard they'd died and took a part of me
Same time gave from beyond the grave became what was to be

Elvis ain't dead so he isn't here party never ends
Demon roadies, angel groupies, suicide losers
If only I'd known how cool death is I'd have killed myself sooner

Of harps and choirs, pumpkin pine pyres, flames of red and green
Orange and black, years take me back - Christmas or Halloween

Halloween in Heaven - it's Christmas in Hell
Halloween in Heaven oh well oh well

Werejanu

Püha püss, milline köitev verepulm on siin valmis treitud! Charming!

Wiimnepäew

21. oktoober oli vanarahval tuntud kui viimnepäev. Sel puhul tavatseti ennast surnuks juua.





Pole neist praeguseks ka enam ühtegi alles.

On tantsuaeg!

Kolm maailma

Kolm maailma on mul, kolm omavahel seotud universumit. Triversum. Ilma teisteta poleks ilmselt ühtegi neist olemas. Aga sellegipoolest on nad erinevad. Oma eripärade ja konksudega. Ja see teebki nad huvitavaks.

Alustagem Mängumaailmast. Siin viibin ja tegutsen ma suurema osa oma eluajast. Siin tegutsevad inimesed minu ümber. Mõnikord ilmuvad lavale uued inimesed. Mõnikord vanad kaovad. Mängumaailm on ju iseenesest tore, kui sellesse nii mõelda. Ta ju ongi Mängumaailm. Playground. Lisaks minule mängivad siin ka teised, aga mõned ei teagi, et nad on osa mängust ja seetõttu kipuvad nad mõningaid asju väga tõsiselt võtma. Kuulge-kuulge, see on ju kõigest mäng. Mina ei võta seda kõike enamasti (ehkki ei peaks üldse) tõsiselt ja saan sellepärast nende käest vahel vastu pead, aga ega siis ometi saa nende pärast, kes mängureegleid ei tunne, asju muutma hakata. Ehkki mäng ongi sellepärast mäng, et seal saab soovi korral reegleid muuta. Niipalju, kui vaja. Ja niipalju, kui tahan.

Siis on Unenäomaailm. Sinna lendan ma regulaarselt siis, kui Mängumaailmast siiber saab. Unenäomaailm on natuke sarnane, aga selle poolest vahva, et siiski täiesti erinev. Ja seal juhtub ka kogu aeg midagi. Näiteks mulle meeldib eriti see, et Unenäomaailmas saan ma lennata. Enamasti siis, kui meelde tuleb, kus ma olen ja mida suudan. Mängumaailmas pole seda seni veel juhtunud. Lendamiseks ei lähe mul vaja tiibu ega midagi, ainult tuleb ennast hästi-hästi kergeks mõelda ning sellele keskenduda – siis tõusen ma õhku ja võin suuri vahemaid läbi rännata. Veel on Unenäomaailmas ideaalmaastikud, ilusad tüdrukud ja mälestused, millest ma tihtilugu ei teagi, kas olen nad Mängumaailmast kaasa võtnud või pärinevad nad varasematest Unenäomaailma rännakutest. Või midagi kolmandat või kahekümne neljandat. Aga muidu on ka tore. Kui päike loojunud, võib Unenäomaailma kulunud mäetippe näha kaugel taevas ning siis on aeg peagi käes, et end sinnapoole minema asutada.

Ja siis ja siis on veel Kadunud Asjade Maailm. Sinna olen ma ise küll harva sattunud ja siis ka üsna viivuks, aga see-eest on Kadunud Asjade Maailmas terve müriaad mälestusi, asju ja isegi inimesi, kes ühel või teisel moel sinna elama lähevad. Noh, enamasti nad lihtsalt kaovad ära. Voodi alla. Suurde Tundmatusse. Iseenesesse. Ma oletan, et seal võib ka elu päris tore olla, sest suurem jagu minejaid on sinna ka jäänud ega mõtlegi naasmise peale. Mis omakorda viitab, et küllap tuleb ka endal ükspäev sammud sinna seada. Nii pikemaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Kadunud Asjade Maailm ja igavesti on nagu sukk ja saabas, särk ja perse, siga ja kägu, tõde ja õigus, sõda ja rahu. Kes neid suudaks lahuta.

Sellised nad on, need kolm ilma. Tiirlevad ja pöörlevad triversumina läbi aegruumi. Kui otsa saavad, siis ma ei tea, mis neist saab. See on juba teine jutt ka.

Elu mõttest

Aga tegelikult on ju nii, et me võime oma peas ju ükskõik millise mõtteraasukese välja muneda ning seda hauduma hakata, muutes selle kinnisideeks, mis elu jooksul on vaja kindlasti realiseerida, et siis elu ikka täisväärtuslik oleks. Samas on tõeline kunst hoopis oskus neist sadadest ja lõpututest plaanidest ja soovidest loobuda. Niisama lihtsalt.

Me ju ei tea keegi, mis sellest tehtust saab, kui me ükskord sureme. Kas kantakse meie saavutuste nimekiri siis mingisugusele personaalsele kontole, mille täitmist me saame uuesti sündides jätkata? Kas jääb see saavutatu meie igaveseks auks ja kiituseks siia maha? Kui kauaks meid üldse mäletatakse? Kui paljud meist näiteks teavad, mida suurt saatsid korda meie vanavanavanavanavanemad? (peale selle, et tänu nendele oleme olemas ka meie; paljunemine iseenesest ei erista inimest ühestki teisest elusorganismist). Me ju ei tea enamasti nende nimesidki, millestki enamast rääkimata. Kas nende elu läks sellega tühja? Suure tõenäosusega nad ise enda jälje jätmise peale siia ilma ei mõelnud, vaid elasid võimalikult rahulikult oma elupäevad algusest lõpuni ära. Kuigi, noh, eks tuli ka käredamaid päevi ette.

Hjah. Ja kui peakski nii minema, et mul pärast surma avaneb võimalus uuesti elada, siis saadan pakkujad pikalt. Sest kujutage ise ette, kui teile antaks teha maailma raskeim töö. Ning teete ja teete ja teete ja pärast meeletuid pingutusi saabki töö viimaks tehtud. Aga asemele öeldakse, et tore ja aitäh, aga tee nüüd kõik otsast peale. Thanks but no thanks!

Reaalne ja metareaalne Poku

2011. aasta maikuus leidis Pokoloogia Instituudi ekspeditsioon Petseri rajooni Malõ järve äärsest Roogova külast omapärase puust kuju, mis äratas kohe paljunäinud folkloristide-esoteerikute tähelepanu. Nimelt meenutas see mõneti Eesti Rahva Muuseumis asuvat Peko kuju, kuid oli siiski mitmes mõttes teistsugune. Tuginedes viimase veidi enam kui saja aasta jooksul kogunenud nappidele arhiiviandmetele, võis oletada, et tegemist on kunagi siinses piirkonnas tuntud jumaluse Poku kujuga, esimese omalaadsega, mis teadlaste kätte sattunud. Selle avastuse valguses oleks sobiv tutvustada Pokuga seotud uskumustikku ja traditsioone lähemalt. Liiatigi pole antud teemaderingile trükisõnas seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Kõigepealt peab tähelepanu pöörama Poku sarnasusele teise, laiemalt tuntud setu jumaluse, Pekoga. Lisaks asjaolule, et mõlemast on tehtud antropomorfseid kujusid, mida teatud rituaalides kasutati, on Irboska nulga Pokolodoovo ja Satanovo külades peetud Pokut Peko (kurjaks) kaksikvennaks. Peaasjalikult nende küladega Poku kultuse levik piirdubki; kuskilt mujalt pole Poku kohta andmeid kogutud ning võib arvata, et ta pole kunagi eriti laialdaselt tuntud olnudki. Küll aga on huvitavad võimalikud seosed Poku ja mõningate Antiik-Mesopotaamia jumalate vahel. Need avalduvad juba Poku nimevariantides. Nii on mitmel korral mainitud jumaluse nimena Poku-Baal, üksikjuhtudena kohtab ka variante Poku-Marduk ja Pok-Maha-Kali. Sarnaselt paljudele Viljaka Poolkuu piirkonna ja naaberalade antiiksetele jumalatele iseloomustab ka Pokut eelkõige suur verejanu ning halastamatu iseloom, mis tuleb eriti ilmekalt välja ütluses: Poku, tuu taht kõõ verd ja tapõluist. Ku taplõt, sis ülti, õt Poku jo uut, kunas veri vällä tulõ, õt saasi juvva taad verd. Pokust ei jäänud puutumata ka arhailine agraarkombestik: Vanarahvas õks kõnõli, õt edimene rüävili, minkä sa nurmõlt lõikat, tulõ Pokulõ anda’, noh, nigu ohverda’ vai niimuudu. Ja viimanõ ka ni keskmäne ka. Üldse anna’ kõõ saak Pokulõ, muido saa sõda. Ku annat, tulõ õks sõda. Poku taht sõda, nii sõda ka tulõ niikunii. Sääne taa Poku jo om, mis sa hädägä tiit.

Joonis 1. Poku kultuse kunagine levik. Nn Poku-külad on märgitud mingit värvi täpi või tingmärgiga. Kaardi koostanud G. Grotesque oma geograafiliste teadmiste põhjal.

Võrdlemisi vähe on teada Poku-kultusega seotud kombestikku. Kord aastas – mainitud on nii tuumapäivä (tuumapäeva pidasid Irboska nulga setu ja vene külad traditsiooniliselt 6. või 9. augustil, Hiroshima ja Nagasaki linnadele tuumapommide heitmise mälestuseks) kui ka baalipäivä (mitte segi ajada peetri-paulipäevaga, mis setu traditsioonis kannab piitrepäävä nimetust) – kogunesid mainitud Pokolodoovo ja Satanovo külade mees- ja naispere kokku ühte tallu, kus hoiti Poku-puuslit, et läbi viia nn Poku-palvus ehk kohalikus setu murrakus rituaal. Mis selle käigus täpsemalt toimus, pole võimalik enam tagantjärgi öelda, sest ükski osavõtja ei jäänud ellu. Tapetute verega kostitati Poku kuju ning terve ülejäänud aasta hulpis kuju ohvriverega täidetud tünnis selles talus, kuhu ta oli rituaali käigus sattunud ja jäänud.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub ainus seni teadaolev Poku-palvuse variant:

A mainstream of self-reliant diehard tricks
If I move you any closer
I heal with all 666.

H MDCXCV 4, 666/9 (18) < Setu, Irboska v., Pokolodoovo k. (1899).

Poku kuju kohta on arhiiviteadetes mainitud vaid, et sääne väigokõnõ kõrvavaigust vai inemise kontõst kokko pant puusli; teisal ka: Poku-Baali puusli pääh palli ütessä musta kündlit, miä olli kastõtu’ musta kikka ja musta kitsõkõsõ verre. A viil parõmp, ku tapõti kits paari pujakõsõga ni näide verre kastõti noo’ kündli’. Nagu nähtub väga erinevat laadi pärimusteadetest, võis varasemal ajal olla Poku-kultus vägagi mitmekesine ning rikkalik. Seniajani puudus uurijatel siiski täpsem ettekujutus Poku kujust kui sellisest. Nagu juba sissejuhatuses mainitud, korvati see viga alles hiljaaegu ning nüüd võime mõne sõna öelda ka Poku materiaalse poole kohta. Roogova külast leitud eksemplar on umbes pool meetrit kõrge väga halvasti kirvega raiutud inimese(?)laadne puuskulptuur, kusjuures selle valmistamiseks on kasutatud ilmselt punase leedri kõverikku tüvetüügast. Kujul puuduvad normaalsed käed-jalad. Viljakuskultusele viitav fallos puudub, mis kinnitab juba varem esitatud oletust, et Poku esindab Läänemere-äärsete obiugrilaste kultuuris üsna omapärast viljatuskultust, mille väljendusvormidena nimetatakse teaduskirjanduses tavaliselt Tooru-Behemothi kultust ning kõigile soomeugri rahvastele iseloomulikku väljasuremistendentsi.

Joonis 2. Poku kuju Roogova külast (Petseri raj.) kevadel 2011. Juuresolev folklorist-esoteerik on fotolt suures jaos välja lõigatud, kuna ta ei osanud normaalselt käituda.

Omaaegne aktiivne Poku-kummardamine võib olla ka põhjuseks, miks praeguseks on selle traditsiooni tuumikala külad viimse hingeni välja surnud.

Siiski näib Poku olevat viimasel ajal sarnaselt oma kaskikvennale Pekole kohaliku kogukonna seas taas ausse tõstetud. Nii leidub Poku-kultusele iseloomulikke traditsioonielemente uusliikumises „Igavese Talve Ordu“, mille peamiseks eesmärgiks on taas ellu äratada teenimatult unustuse hõlma vajunud esivanemate needused ja nendesse puutuv kombestik. Ka on Poku-kultus esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse võtmiseks kui unikaalne, tsiviliseeritud rahvastele tundmatu, verepulm. Neid tendentse arvestades võib avaldada lootust, et Poku tõuseb peagi taas au sisse, milles ta, tõsi küll, kunagi varem olnud pole (välja arvatud juhul, kui paaniline hirm ja austamine lugeda sünonüümideks).

"The Final Frontier"

Kuulan juba päris mitmendat päeva Iron Maideni eelmisel aastal välja antud plaati "The Final Frontier" ning ei saa neid lugusid enam kuidagi peast välja. Täielik lummus. Mõni plaat või bänd ikka suudab aeg-ajalt mind niiviisi enda võrku tõmmata ning siis rabelen ma tükk aega - sõltuvalt juhust kas mitu päeva või mitu kuud - selle kütkeis, enne kui edasi suudan minna.

Tegelikult hämmastab mind juba ainuüksi asjaolu, kuidas suudab 1975. aastal loodud bänd toota pärast 35 tegevusaastat nii lummava albumi, nii neetult mitmekihilise ja kaasa mõtlema paneva, et see on lausa omaette maailm, kuhu kuulaja sisse kisutakse. Mina avastasin selle plaadi Martini autos, kui Raplast arheoloogiat tegemast tulime, ning pärast kodus kuulasin veel. Ja veel. Ja siis ikka veel. Kuna plaat ja lood selles on igavesti pikad - 76 minutis kümme lugu - võin kindel olla, et praeguseks pole ma veel kõiki "The Final Frontier"i tahke enda jaoks avastanud. Ja see on igavesti tore. Isegi lood, mida ma esimese kuulamisega kuigi huvitavaks ei pidanud, on nüüd hakanud ennast avama.

Ma ei saa öelda, et ma oleks meeletu Iron Maideni fänn, aga nende looming lihtsalt meeldib mulle väga-väga. Seni olin rohkem süvenenud nende üle-eelmisse plaati "Dance of Death" ja mäletan oma noorepõlveaega, kui "Brave New World" välja tuli, mis oli ka hitte täis. Varasema materjaliga olen sporaadiliselt tutvunud alles tagantjärele, sest mind nende avaldamise ajal kas polnud üldse olemas või siis olin liialt naga, et sellistest asjadest midagi aimata (kuigi kui ma nüüd õigesti mäletan, siis näiteks Deep Purple'ga tegin tutvust vast juba kümneselt). See kõik on ka ehk põhjus, miks ma ei nuta nende väidetavat 80-ndate kuldaega taga, vaid suudan praegu viiekümnendates ättide loomingut värske kõrvaga ja väheste eelootustega kuulata. Või noh, neist ättidest igaüks suudab kinnisilmi ja vasaku käega noortele verisulis mürsikutele tuule alla teha, nii et tolmab. Nii et palun väga, muutke keegi mind viiekümnendates aastates Iron Maideni kitarristiks ja kõik oma ülejäänud soovid võin ma kergekäeliselt unustuse prügikasti heita.

Laulutekstides on ohtralt viiteid kirjandusele ja folkloorile, mida ma võin oma kitsa silmaringi tõttu ainult aimata, aga samas tekitab see ka teatud salapära ja küsimusi, millest need lood siiski räägivad. Ning maalivad kujutlusse erinevaid pilte. Müütilisi lugusid inimeste olemusest ja saatusest, soovidest, ihadest, hirmudest. Kuskil taustal annavad tooni futuristlik-apokalüptilised meeleolud, mis ei kao kuskil päris ära, isegi kui neist otseselt ei laulda. Selline nukker paratamatus kumab läbi. Põhimõtteliselt võiks igast loost eraldi pika jutu rääkida, kuna nad tekitavad üsna palju samastumismomente - nii muusika kui sõnad - aga jätan selle sinnapaika. Kui kellelgi indu, võib ise kuulata ja kaasa mõelda.

Hetke lemmikud on vast "The Final Frontier", "Mother Of Mercy", "The Talisman", "When The Wild Wind Blows", aga edasise süvakuulamisega võivad sümpaatiad ka muutuda. Mõned (rõhutan: kõigest mõned) toredamad hetked toon ka eraldi ära:







Ja siis üks vanem lugu ka, mis mu kõrvadele pai teeb: