Ülivarahommikused meelelahutused

Mulle eriti ei meeldi valmivatest asjadest avalikumalt suud pruukida, aga ühe teatava Tartu bändiga juba augustis tehtud vestluse litereerimine pani küll rohkem kui korra tõsiselt muigama (sic!).

Ent ärge kartke, lõplikult publitseeritud variandist saavad kõik vähegi mahlakamad kohad ära kastreeritud nagu kuldimunad!

Hilja novembris...

Kitarrimängu lainel tegin veel ühe loo - kannustatuna külmast novembri lõpust, kui suurem osa ajast on juba pime. Mingi nukrus või midagi säärast. Ei teagi. Aga las lugu räägib enda eest.



Niipalju siiski veel kommentaariks, et lõputult lihvima teda ei hakanud, sest see polnud eesmärk omaette. Sestap siin-seal kõrva hakkavad kahtlased kohad :P Ahjaa, ja moviemaker lisas veel mingil talle teadaoleval põhjusel kummalise kahina, mis originaalhelifailil puudub - kuulasin igaks juhuks isegi üle, et ega mikrofon viimati üle peksa, aga ei, tema tegi ausat tööd. Nii et kui keegi tahab puhast lugu (koos tahtlike minupoolsete vigadega), siis ma võin eraldi saata.

2003

Aasta oli 2003 ja mina kuskil kaheksateistkümnene, kui selle loo tegin. Lindistasin sellest täna klassikalise kitarriga alguse (sest kogu seda pikka oopust ma enam ei mäletagi) ja palun teil ära arvata, mis oli antud loo esitaja nimi... ning kui teadmised sellest eelajaloolisest ajast lubavad, siis ka loo enese nimi.

Tegu pole muidugi teab mis rafineeritud esitusega...

Kari

Vaikselt liikus piisonikari mööda udusse mässitud öist Elva tänavat. Loomi oli palju. Nad trügisid õlg-õla kõrval, kuid ei teinud seejuures ainsamatki heli, mis oleks võinud majade elanikke panna aknast välja kiikama. Ühtki tänavale pargitud autot ei puudutatud sarveotsagagi; neist möödusid hiiglaslikud karvased kogud graatsiliselt nagu muuseas. Karja esiots jõudis Väike-Kaarde ning keeras sealt tänavalaternate seepiast valgusest paremale pimedusse. Kõndisin tagumiste järel. Jalas kõrged rohelised kummikud, peos pikk karjasevits, mis oli küll rohkem seisusenäitaja kui reaalne töövahend. Nad ei vajanud kunagi tagantutsitamist. Nad teadsid alati. Kõrged veidi sünged kolmekümnendate aastate villad tunnistasid mitmesajapealise piisonikarja ja nende karjapoisi hääletut rändu, kuni vaid loetud minutite jooksul olid kõik juba jõudnud kõrvaltänavasse ning kadunud tasahilju kes teab kuhu. Ainult öö kestis oma aeglases hingamises edasi.

kohe-kohe

Oleks mul siis midagi siia kirjutada, aga viimastel päevadel (või nädalatel) pole sellist erilist kirjutamissoont sees olnud. Tähelepanu on mujal ja hajali, aga loodan end lähiajal taas kätte võtta ja midagi koledat korda saata. Sest muidu oleks maailm kõigi jaoks igavam paik, kus oma pisitühiseid elunatukesi raisata.

Öine

Tulles keset ööd koju, vaatan tihtipeale, et minu toa aken helendab nii kummituslikult, et ma lausa kahtlen, kas ikka tasubki majja sisse minna. Et äkki kummitab või on midagi muud kahtlast seal teoksil. Aga sisenen siiski. Ja leian, et kõik on õige. Minu toa aken peabki nõnda kummituslikult helendama. See on ju ikkagi minu tuba.

Päris hästi ikka mängivad

...või mis?

Elutharcus

I’ve come through Hell and high water. Look at me, I’m still alive, this time armed with an enormous amount of cynicism. Life, I sincerely thank You for this!