Vahepeal on olnud siin väga-väga vaikne...
...aga rändaja jalavaeva ei vähendanud keegi. Isegi kui ta päevast päeva, kuust kuusse ning aastast aastasse edasi kõmpis, teadis ta hästi, et sammude arv ei jää sellest sugugi vähemaks. Jah, tõsi, ühel päeval pidi see ometigi kõik lõppema. Aga seni oli tema ees tee, pikk, käänuline ja kitsas. Ränduril polnud mõtet kellelegi kaevata - kõigele muule lisaks teadis ta ka seda, et kuhugi paigale jäämine oleks olnud veelgi vaevalisem. Inimene on meisterdatud keeruliseks. Harva on ta millegagi täielikult rahul, ikka püüdleb ta millegi kauge poole, selle asemel, et jääda juba olemasoleva juurde.
Rändur tundis endas põletavat väsimust, kuid ei leidnud head kohta, kuhu ööseks puhkama jääda. Taevas oli kaetud hallmustade pilvedega, need lubasid vaid haruharva mõnel varasel tähel maa peale oma eredat pilku heita. Tuul oli isegi kasvanud ning tõotas peagi tuua endaga kaasa vihma. Selliseid nukraid õhtuid oli seljataga juba rohkelt, kuid rändur tundis, et pole nendega ikka veel päriselt harjunud. Ikka hiilisid nad ligi, ükskõik, kui kaugele ta ka ei kõndinud. Ja jällegi - ta poleks suutnud elada ilma nendeta. Need nukrad õhtud, ööd, hommikud ja päevad andsid tegelikult rändurile mingil kummalisel moel koguni jõudu juurde, täitsid ta sügavate mõtetega ning andsid vihjamisi mõista, et kusagil seal, veel kaugemal, leidub uusi lootusi ja uusi nukruseid. Ja nõnda tõusis rändur igal hommikul taas jalgele, pühkis unenäod (kui öö tal magada lubas) selleks korraks õlakotti ning võttis ette oma igavese tee...
Sest seal, kusagil kõrgkaugustes, ootasid teda uued lootused ja uued nukrused...
