Jõudsime aegsasti kohale ning et vahepealsest pole midagi tähelepanuväärset kirjutada, hüppan selle koha juurde, kui Form kella seitsme paiku lavale astus ja minifestivali sisse juhatas. Nendele, kellele mainitud nimi veel tundmatu näib, mainin, et see on Arhitekti nime kandva muusiku eestvedamisel juba 2007. aasta paiku sündinud industriaalsete alatoonidega black metal bänd, mis on seni välja andnud vaid ühe demoplaadi 2009. aastal. Viimase veidi enam kui aasta jooksul on Form võtnud jalad kõhu alt välja ning asunud end kontserditel näitama. Tallinna live oli Formile üleüldse kokku neljas. Ükski bändimees pole algajate killast - kõik nad on lavalaudu tallanud juba üksjagu - aga ühtse bändina kokkukasvamine on siiski nõudnud aega. Olles näinud nende kontserdit varem paar korda, võin öelda, et siin Tallinnas esitatu oli nende seni parim. Muidugi pean möönma, et ma pole oma hinnangutes vast kõige erapooletum, kuna Formis mängivad mu lähedased sõbrad ja sugulased. Aga ometigi - hea oli! Form pole just bänd, mille muusika saatel juukseid loopida, pigem tuleb olla tähelepanelik, sest kunagi ei tea, millise põnevaga käigu või pöördega järgmisel hetkel välja tullakse. Parim lugu oli kavas viimane, kus Arhitekt oma hüsteerilise bläkihääle viimaks kõrist täielikult valla päästis. Kogu tema esitlusviis oli energiline ja (heas mõttes) häiriv. Nagu oleks laval mürgeldanud Shiningu vokalist Kvarforth. Eraldi kiidan head selget heli, mis ka järgmiste bändide nautimisele tublisti kaasa aitas.
Järgmine bänd Devlsy oli Tallinnasse esinema sõitnud Leedust. Neljameheline punt mängib enda väitel post black metalit ja shoegaze'i. Ei vaidle stiilimääratlusele vastu. Ilmselt pole ma kaugeltki ainus, kellel uued muusikalised avastused tekitavad võrdlusi varemkuulduga, kuid ma ei soovi nendega siin ka üle pingutada. Ütlen vaid niipalju, et Devlsy meloodilistes helimaastikes ja kurjades häälekäristamistes oli täitsa midagi vanemale Katatoniale omast. Muusikat ilmestas ka sobiv visuaalne toetus.
Ja kitarrist nägi välja nagu Steve Morse.
Õhtu kolmas bänd osutus minu jaoks vaata et kogu õhtu naelaks. Eschatos Lätimaalt mängis bläkki ülivägaveenvalt. Bändi esileedi vokaalid teevad Arch Enemy taolistele igavatele naismetallistidele (meesmetallistidest rääkimata) pikema jututa ära. Tema ja terve bändi esinemismaneer püüdis intensiivsusega mu kohe oma võrku. Riffid olid huvitavad, hästi läbi mõeldud ning kontserdist lummatult ostsin ma ka nende plaadi, millele osaliste autogrammid peale lunisin. Hiljem oli koduteel mõnus kuulata, ainult lühikeseks jäi ta, sunnik!
Thou Shell of Death - Eesti black-doomi lipualus - mängis eriaegseid lugusid, sealhulgas ka kõige vanemalt helikandjalt, mida minagi kuulnud olen ning mis seetõttu eriti tuttavlik tundus. Visuaalse poolega olid nad tublisti vaeva näinud ning see on ka minu meelest väga vajalik, sest ainuüksi muusika osas jääks bändi elav esitlus üksluiseks. Siit võiks ehk edasigi mõelda - lugude mängimise ajal läbi viia spirituaalseid rituaale vms. Igatahes on TSoD tervikliku kontseptuaalsuse (kus heli ja pilt kokku pannakse) loomise poolest kindlalt Eesti üks omanäolisemaid kollektiive.
Leedu bläkiau Luctus on Eestis käinud korduvalt varemgi. Mis siin öelda - tehniliselt korralik, energiline nagu peab, hinne viis. Paiguti selline rokilikki. Latti pole vahepeal alla lastud. Siiski ei jõudnud ma neid eriti kaua kuulata ning jutt neist jääb lühikeseks.
Ellende nimeline kollektiiv oli kohale tulnud kaugelt, lausa Austriast. Nende muusika läks minu kõrva jaoks mõneti kokku Devlsy loominguga. Oli seegi karm, aga melanhoolne, pigem mõtisklev kui rahutult rapsiv. Bläkikäikudele andis kõvasti juurde tšellosaundi kasutamine, mis vähemalt praegusel kontserdil tuli plaadilt või arvutist. Ellende muusika on midagi sellist, mille kuulamine viib su kaugele-kaugele ära. Sinu enese siseilma soppidesse, mille olemasolust olid sa seni vaid unistanud. Vokalisti esinemiskuub oli kokku pandud rebaste ja hirvede luudest ning nägin iseäranis esteetiline välja.
Kokkuvõtvalt - oli tore! Tore, et palju huvitavat muusikat kuulsin. Tore, et esindatud olid väga eripalgelised esinejad, kes näitasid, kui avarad tegelikult black metali võimalused on. Tore, et vanu ja uusi tuttavaid nägin. Teine kordki!
P.S. Loodan, et ajatu kunstiväärtusega mosaiigid on endiselt Tapperis alles. Kohe tuleb Muinsuskaitseamet ja võtab need kultuurimälestised riikliku kaitse alla.
