Saunaõhtu

Saun oli köetud ja ootamas. Saunalised – mehi kümmekond – askeldasid ukse juures ja eesruumis. Otsiti rätikuid, pandi õllekapad vaadi juurde ootama, võeti riided seljast ning kuhjati need kenadeks värvilisteks hunnikuteks. Üksteise järel astuti hämarasse sauna.

„Tere-tere, saunakene,” lausus esimesena siseneja. Saun oli avar, kõik mahtusid kenasti sisse, ruumi jäi lausa ülegi. Kohe uksest vasemal õhkas suur tahmamust keris mõnusat kuuma, selle kõrval oli avar kaheastmeline lava. Lava kõrvalseina ääres seisis pikk kitsas pink. Pimedat ja nõgist ruumi valgustasid vaid mõned vahaküünlad. Kohad võeti sisse. Kes ronis päris üles lava peale, kes jäi madalamale astmele. Kaks saunalist, kellele laval ruumi ei jätkunud, toetasid end pingile. Neid leidus igas vanuses – oli karuseid täies elujõus mehi, kel aastaid just õiges koguses, oli mõni hallhabe-kulupea ning ka paar nooremat sälgu, kellel hõredavõitu vuntsid ja habe alles hakkamas nägu kaunistama. Meeleolu oli kõigil hea.

„Veidi on vist karmu sisse jäänud,“ leidis pika hõbevalge habemega ätt silmi hõõrudes, „Kirbe tundub.“ Teiste jaoks tundus kõik aga igati korras olevat.

”Täitsa mõnus pärast rasket päeva ikka korralikult higistada ja lasta luudel-liikmetel pehmeneda,” lausus päris pimedas lavanurgas kükitav lühike habemik mehike, vanust vast kuskil neljakümne-viiekümne vahel. Vastuseks kostus siit-sealt madalat üminat. ”Lasen pärast saunanaisel omal turjasooni tasuda, täitsa valusaks tõmmanud siin,” sõnas teine, pikk, lausa vägilase kasvu mehemürakas lava alumiselt astmelt, ise mõtlikult kukalt näppides.

„Laseks ühe sahmaka leili ka nüüd!” tehti taas lava peal juttu. Üks lava kõrval pingil istuv noormees võttis kulbi ja kibu kuuma veega. Hõbevalge habemega ätt õpetas teda: „Ära sa kohe suure hooga viska! Keris tahab rahulikku ja tasast valamist. Saunahaldjale ka meeldib nii, aegamööda ja rahulikult.” Teda toetas teine taat: „Jaa, saunas tuleb kõike teha kiirustamata. Siit ei hüpata niisama sisse-välja. Aega peab võtma.” Noormees tegigi nõnda, nagu juhendatud. „Tsusssssshhh!” ütles keris ning tuline pilv kerkis lae alla.

Kõik jäid ootusest vait. Siis jõudis ta pärale – ühekorraga tuline ja karge, range ja malbe. Õhtu esimeses leilis oli alati justkui midagi pühalikku. Lava ülemised tõmbasid pea kummargile ja hoidsid isegi hinge kinni. Leil kompas kõik läbi, jätmata sõrmeotsalaiust lappigi puutumata. Higipiisad pressisid end nahapooridest välja.

„Jaaahhh...“ ägises lavanurgas kükitav lühike mees, „Leil on vanem kui meie...“

Võeti veel mõned roiutavad leilid. Lastes kuumusel ja leiliniiskusel oma ihu paitada ja nuhelda, hakkasid saunalised üksteisele meelelahutuseks mõistatusi esitama.

„Mõista-mõista, mis see on. Puust puuri-luurikene, kivist kõrge urukene?“

Muidugi oli vastuseks saun, see arvati kohe ära. Seejärel:

„Vanamees nurgas, rüpp mune täis?“

See, nagu arvata võiski, oli keris.

„All ähib, peal puhib, üleval kibe ja kirvendab?“

Kas nüüd polnud raske vastata – saunaleili olid kõik just äsja tundnud.

„Vaks paljast, küünar karvast?“

Seda mõistatust polnud kõik arvajad varem kuulnud, sestap takerdus vastamine hetkeks. Kuid taatidel oli hea mälu ning selles mängus neile vastast ei olnud. „See on ju viht. Võikski veidi vihtuda.“

Seltskonna noorim haaras likku pandud värske kaseviha ning asus esiteks vanakesi kui kõige auväärsemaid sopsutama.

„Kuulge, käiks nüüd jões ka ära, pärast võtaks veel paar leili ja küll siis veel vihelda jõuab,“ arvas mees, kel, muide, ainsana puudus habe, kuid kes võis see-eest uhkeldada pikkade süsimustade vuntsidega. Mitmedki olid temaga päri. Vunts haaras ukselingist.

„Oot-oot, mis see siis on?“ hüüatas ta imestusega, „Uks on ju kinni!“

Tõepoolest, uks ei avanenud sõrmejagugi.

„Tehke uks lahti! Kuulete või?!“ tõusis saunast nüüd kära. Ei raputamine, tõukamine ega tõmbamine aidanud – uks jäi kinni mis kinni. Saunaliste südameis hakkas vaikselt, kuid vääramatult idanema rahutus.

„Hahahahaa!“ kõlas väljas naisterahva kuri rõkkav naer. „Jätku leili, drevljaanid! Võib küll pisut lämbeks minna, aga eks olegi teile paras! Naersite, kui mu mehe Igori puude vahel pooleks tõmbasite – ärge pange siis praegugi väikest nalja pahaks! Olge ikka kuumad poisid edasi!“

Õel vaibumatu naer eemaldus veidi, kuid saunasviibijad avastasid ehmatusega, et sees ähvardas tõepoolest üsnagi lämbeks minna. Saun põles! Mitmest seinapraost ajas järjest enam suitsu sisse ning palkide taga kuuldus tule praksumist, kui leegid mänglesid hukutavalt kõigel, mis neile maitsev tundus. Mehed muutusid päris ärevaks. Jätkuv uksele prõmmimine ei andnud tulemusi, ilmselt oli väljapääs tõkestatud millegi väga suure ja raskega. Pajamulk oli jällegi liiga kitsuke, et inimene sealt läbi oleks saanud pugeda. Keegi krabas ähmiga kibu, kuhu veel veidi kuuma vett oli alles jäänud, aga oli selge, et nii vähesega polnud mõeldav mitut tulekollet kustutada. Rohkem vett saunas aga polnud. Nõnda nad seal seisid –  mehi kümmekond, paljad ja nõutud.

„Ära vett ära raiska!“ lausus kõige vanem ätt ning upitas end lavale. „Olga kavaldas meid üle. Mis siis ikka. Teeme parem veel ühe korraliku leili!“

Vaiga

Vaiga on see jupp maad, millele tänapäeval jääb Jõgeva maakonna südamik. Veel mitte liiga ammu tagasi asusid siin Torma, Laiuse ja Palamuse kihelkonnad ning Maarja-Magdaleena kihelkonna põhjaosa. Pinnamoelt vooreline, leidub siin nii põlde kui metsamassiive, viimaseid eriti põhjaosas, kus nad moodustavad Vaiga ja Virumaa vahele puuderohke ja inimtühja vahevöö. Idas küündivad vana Vaiga maad Peipsi järveni, läänes Mõhu (Põltsamaa ümbruse) ning lõunas Jogentagana piirialadeni. Noil hämarail aegadel polnud piirid nimelt mingid pliiatskitsad jooned kaartidel, vaid pigem erinevad loodusnähtused – veekogud, metsad, sood ja muud võserikud – , kus inimesed elada ei tahtnud või ei viitsinud. Piiriala võis seega sõltuvalt oludest olla vaid mõnekümne meetri laiune jõgi või ka lõputu laas, kuhu mindi ja enam välja ei pääsetud.

Nimekuju „Vaiga“, nagu seda isegi kasutan, on tänapäeval üldiselt kõige tuntum. Vanad kirjatargad on üles tähendanud variandid Waiga, Wayga (Henriku järgi) ja Wegele (Taani hindamisraamatu järgi). Uuel ajal on seda nime mõnikord mugandatud ka Vaiaks või Vaiamaaks ning on pakutud välja, et nimi võiks mingil viisil seostuda vadjalastega. Kuidas aga täpsemalt, on seniajani jäänud kõigile ebaselgeks. Alutaguse kandis on küll vanu matmispaiku, mis võiksid kuuluda kunagi sealkandis elanud vadjalastele või nendele lähedastele inimestele, aga Vaiga ja Alutaguse on siiski kaks erinevat maad, ehkki paiknevad üksteisele võrdlemisi lähedal. Muide, üks Vaigamaa küla kannab nime Vaiatu, mis võiks ka ehk kuidagi olla muinasmaa nimega seotud.

Taani hindamisraamatu Väikese Eestimaa nimistu järgi (selles raamatus on igasuguseid nimekirju üldse terve müriaad) oli Vaiga 1000 adramaa suurune. Muinasmaade mõistes polnud seda just eriti palju, aga Vaiga lohutuseks võib öelda, et leidus veel pisemaid, millel adramaid vaid mõnisada. Hindamisraamat märgib ka, et Vaiga koosnes ühestainsast kihelkonnast. Hilisemad uurijad on siiski arvanud, et muidu kahtlemata väga tark raamat võis selles küsimuses natuke luisata või teadmatusest eksida ning tegelikult koosnes Vaiga võib-olla kahest (või enamastki) osast. Selle kasuks räägib asjolu, et pärast maa vallutamist jagasid Tartu piiskop ja Mõõgavendade ordu Vaiga omavahel ära, nii et esimene sai hilisema Palamuse kihelkonna, teine aga Laiuse ja Torma kihelkondade ala. Ma ei usu väga, et kaartide-eelsel ajal oleks saadud mingeid maa-alasid täiesti suvaliselt poolitada – mingisugused varasemalt kujunenud jagunemised pidid ikka eksisteerima. Varasemal ajal võis Vaiga ala olla killustunud veelgi väiksemateks juppideks, kuna see piirkond paistab silma oma erilise linnusterohkuse poolest. Iga linnusepealik vajas lisaks linnusele ka maad, kas või natukene, mida oma vägevast kantsist valitseda.

Sõgedusele kalduv linnuste kontsentratsioon on ka üheks põhjuseks, miks minu Vaiga ringreisi viiest objektist neli on linnamäed. Teisalt on muid muistiseid – kalmeid, asulakohti ja muud põnevat – Vaigas põhjalikumalt uuritud veel vähevõitu.

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

10. märtsi pärastlõunal sõitsin Virumaalt (loe eelmist muinasmaade-teemalist postitust 15. märtsist) Simuna ehk Katkuküla poolt otse lõunasse ning, olles läbinud paksu metsa ja lodu ning ületanud Pedja jõe, jõudsin Vaigamaa põhjaserva. Reastvere linnamägi [1] juba ootas mind. Kükitas võsas ja ootas kannatlikult, juba mitu sajandit.

Esimene mulje Reastvere linnamäest on, et ta on nii väike, nii kitsas ja nii kummalise koha peal! Linnuse õuepindalaks on hinnatud vaid 270–300 m², mis teeb selle üheks väikseimaks omataoliseks Eestis. Piklik õueala on ühest otsavallist teiseni umbes 50 meetrit pikk, aga paiguti ainult 5 meetrit lai, nii et jätab tõepoolest päris soolika mulje – justkui tantsiks köiel. Taolise linnuse vähegi mõistuspärane hoonestamine oleks valmistanud tüütut peavalu ka muinasaegsele ehitusmeistrile, aga tegelikult oli õu vanasti siiski tublisti laiem, nii et kui kaks inimest teineteisest mööda tahtsid minna, siis ei pidanud kõhtu sisse tõmbama ja piinlikult üksteise vastu nühkima. Osad toona nii vajalikud ruutmeetrid on aja jooksul lihtsalt mööda järske nõlvu alla sõitnud. Erosioon, sõbrad!

(Pikk ja kitsas Reastvere Kalevipoja säng. vaevalt saab üks nõlv lõppeda, kui juba teine algab. Hea, et jalg ei vääratanud, muidu oleks kukkunud käkaskaela otse alla)

Seda ka, et linna-„mäeks“ saab Reastvere linnust nimetada vaid üsnaväga tinglikult. Erinevalt enamikest soliidsetest Vaiga kantsidest pole see ehitatud künkale või muule kõrgemale kohale, vaid ära on kasutatud hoopis kaht Jumala tahtel kõrvuti paiknevat sügavat looduslikku auku, mille vahele jäävat maariba oli juba võrdlemisi lihtne kahte otsa kuhjatud valliga ära kindlustada. Need augud näevad välja küll kahtlaselt meteoriidikraatrite moodi, aga ei, aga ei, neid nimetatakse hoopis sulglohkudeks. Ja mitte sulgedega, vaid suletud lohkudeks.

(Reastvere linnuse otsavall on kitsas, aga siiani üsna kõrge. Istub võsa vahel nagu tilluke mägi ja peidab enda taga linnust)

Paljusid Vooremaa linnuseid, sealhulgas Reastvere oma, tuntakse Kalevipoja sängi nime all. Need ongi pikliku voore keskele tehtud muinaslinnad, mis vajasid vaid otstesse lühikesi vallijuppe. Saadud tulemus meenutas nooremale vanarahvale Kalevipoja magamisasemeid peatsi ja jalutsiga ning sedasi see nimi tekkiski. Reastvere kohta mul täitsa ilusat pilti näidata pole (süüdi on, nagu alati, tihe võpsik), aga kui viitsite lõpuni vaadata, on allpool Kassinurmest täitsa numpsik näidisfoto.

Reastvere linnuse alguse kohta ei oska keegi veel midagi tarka öelda, kuid 1990. aastate lõpul toimunud päästekaevamistel ühest otsavallist leitud söestunud tukid pärinevad peamiselt 11.–12. sajandist. Tulekahju on linnust tabanud vähemalt kahel korral.

Minu Vaiga-rännu teinegi koht oli maa põhjapiiril vahti pidav linnamägi. Juurdepääs Ripuka Punamäele [2] pole just väga lihtne – suurtest maanteedest jääb ta kõrvale – , kuid soovitan soojalt seda teha lõuna poolt lähenevat taluteed mööda. Mina valisin mingil ainult mulle teadaoleval põhjusel mäele saamiseks põhjapoolse tee ja pidin seda peaaegu et kahetsema, sest vähegi normaalne metsateekene lõppes ühel hetkel metsloomade söötmisplatsiga ära ning seejärel pidin heas usus lihtsalt lootma, et siht üle paigutise liigniiskuse ja täiskasvava raiesmiku on ikka õige. Lund oli palju, vasak saabas ähvardas katki minna ning mu tee ristus korduvalt põdrajälgedega. Kant tundus neile pirakatele elukatele üsna meeltmööda olevat, mõnel korral trehvasin ka värskele lamamisplatsile, aga kohtumine vägeva džunglikuninga endaga jäi sedapuhku ära.

Hoidsin sihti üsna järskude nõlvadega künkaseljaku suunas, kuna „talupojaloogika“ ütles, et just taolise kõrgendiku otsa oleks mõistlik üks tubli linnus teha. Jällegi ei petnud vaist, ehkki ma kohati vastupidist pelgasin. Ripuka linnamägi asus seljaku lõuna- või kagutipus, olles viimasest kraaviga ära lõigatud; siin-seal võis linnuseõue servades aimata ka madalaid valle. Reastverest on Ripuka küll avaram, kuid sellegipoolest mitte just kuigi suur. Õuele on uuel ajal ehitatud mingi hoone, millest on säilinud raudkivivundament. Samuti on linnuse kraavisüvendit kavalalt ära kasutatud keldri ehituseks.

(Ripuka Punamäe linnus põhja poolt. On küll linnamäe moodi)

(Korrapärane kivivundament tekitab hinges kahtluse, et päris muinasaegsete ehitusjäänustega siin vist tegemist pole)

Ripuka linnuse noorusaastad võivad ulatuda rohkem kui 2000 aasta taha, eelrooma rauaaega. Seda reedavad mõned mäelt leitud riibitud pinnaga ja lohkudega kaunistatud potikillud. Siis möödus tuhatkond aastat mitte midagi tegemist ning juba 11. sajandil löödi uued kaitserajatised püsti. Mõnekümne aasta pärast pidid nad lustakate leekide ees kaotust tunnistama. Sellest õppides, võtsid linnuselised asja tõsisemalt käsile ning täitsid uued puust palkrakked liiva ja muu pinnasega, et ei peaks uut ehitust niipea uuesti käsile võtma. Ja nad nägid, et see oli hea, sest nähtavasti püsis Ripuka linnus selliselt kuni muinasaja kuulsusrikka lõpuni 13. sajandil.

(Üleval mäe peal seistes võib aimata ka midagi vallilaadset. Fotot vaadates tuleb aimata väga palju, aga tõepoolest, see on vall!)

Herniku kroonikas on mainitud kaht Vaigamaa linnust nimepidi. Neist esimene, Riole, olnud sulemehe sõnade järgi Vaiga kõige kaugem linnus. See oli meile juba tuttav 1220. aasta ning Henric ja Petrus Kaikewalde olid omal suurejoonelise ristimistuuri käigus just saabunud lõuna poolt Jogentaganast, mistap „kõige kaugem“ võis tähendada nende jaoks kõige põhjapoolsemat, mis klapib hästi Punamäega. Rioles ristiti 500 kokkutulnud inimest ning mindi edasi Virumaale. Ajaloolased ja arheoloogid ongi püüdnud Riolet ja Ripukat samastada. Iseenesest muidugi on ka Reastvere nimes see „Re-/Ri-“ algus olemas ja temagi paikneb Vaiga põhjaservas. Vaiga linnamägedest on tegelikult Riolega kõige sarnasem nimekõla hoopis Reola linnusel (tänapäeval kannab küla Voore nime), aga selle kohta „kõige kaugem“ päris öelda ei saa, ükskõik, mis suunast vaadata. Reola linnus ise on muidu väike ja tore, aga sel päeval ma teda ei külastanud. Küll aga olen seal varem käinud.

Teine kroonikas mainit Vaiga linnus oli Somelinde. Selle juurde kogunesid 1211.–1212. aasta vahetuse paiku Vaigas laamendanud ristisõdijad, kuid mis linnusega oli tegemist, pole sugugi selge. Üheks variandiks on pakutud Tarakvere Linnutajamäge Torma lähistel, aga taolise sihtimata lasu puhul pimedusse ei oska keegi ütelda, kas see ka sihtmärki tabas.

Teekond Ripuka Punamäele oli olnud raske, aga kuidagiviisi tuli ka tagasi minna. Õnneks oli tee juba selgem ning kangelaslikult inimvaenuliku maastiku läbides jõudsin tagasi metsatee peale, kus autoni jalutasin. Vaiga avastamislugu aga pidi jätkuma. Kuna pelgalt linnustega piirdumine oleks olnud igav, võtsin järgmiseks ette muinasaegse matmispaiga ehk kalme.

Kõola külas olev kivikalme [3] köitis uudishimulike tähelepanu juba tsaariajal. Asju leiti seal juba 19. sajandi keskel, seejärel kaevati kalmel veel 1889, 1922 ja 1950. Näib, et kalme rajati künkanõlva ülaossa rooma rauaaja lõpupoole. Kokku veetud kivid – mõned pisikesed kui liivaterad, teised aga lausa kuni meetrise läbimõõduga – ei moodustanud mingeid selgemaid kujundeid või konstruktsioone, vaid paiknesid üsna läbisegii. Lõviosa leidudest pärineb muinasaja lõpusajanditest. See tähendab, et kui ka vahepealsel ajal kalmesse ei maetud (milles võib ka kahelda; õigem ja kindlam on öelda, et vahepeal ei pandud sinna asju), siis meeles peeti teda igal juhul. Kuidas saakski unustada nii suurtest kivirahnudest kolossi?! See pidi ju kestma igavesti, püsima aastate tuules ja nürima ajahambad, täpselt nagu püramiidid ja mausoleumid veidi maad lõuna pool. Ja need hilisrauaajal põletatud, kelle luud ja asjad Kõola kalmekivide vahele puistati, liitusid oma esivanematega, kes sealmail juba sajandeid tagasi elasid, töötasid ja seejärel kalmesse kolisid.

(Keset põllumassiivi on väike puudega lapp – Kõola kivikalme. Taamal võsariba juures asub muinasasulakoht)

(Kivikalmet tunned kividest. Neid on siin tõesti mitu)

Tegelikult oleks ju väga huvitav teada saada, kui kaua mäletati tollal veel nende esivanemate, esimeste kalmuliste nimesid. On ju üsna usutav, et muinasaja lõpul maetud ja matjad pidasid end rooma rauaaegsete kalme rajajate järeltulijateks. Kas võhivõõraste matmispaika olekski üleüldse söandatud trügida?

Kalmest vaid natukene ida pool asub teinegi kivivare, just täpipealt keset kõrget künkalage, olles samuti kalmena kaitse all. Kaevatud teda nähtavasti pole. Kivikalmed paiknevadki sageli mitmekesi rühmas. Alguses oli mul kerge segadus, et kumb neist siis on see kaevatud ja kirjanduses tuntud kalme, aga hiljem tuvastasin raamatus avaldatud vanema foto järgi õige koha. Kalmetest lääne pool veidi madalamal maal on ka muistne asulakoht, kus viibisid ajutiselt need inimesed, kes kalmesse oma füsioloogiliste parameetrite tõttu veel ei sobinud.

(Teine, väiksemate puudega kivikalme on täitsa künkalael, esimesest kalmest vaid mõnisada meetrit lääne pool)

Kõola kalmelt pöördusin tagasi linnuste radadele. Jõgeva lähistel on metsa varjus Kurista ehk Siimusti linnamägi [4]. Vihjeks neile, kes seda omal käel otsima kavatsevad minna – Kurista mõisnike kabelivaremete juurest algab teisel pool teed metsaservas terviserada, mida mööda tuleb niikaua otse lõuna poole minna, kuni oletegi sipsniuhti linnamäel. Kui muidu ei leia, siis suur stend juhib tähelepanu, aga linnusest olete sel juhul eneselegi märkamatult üle jalutanud. Ega nalja pole – ka minu jaoks polnud esimese hooga täiesti selge, kus lõpeb tavaline loodus ja algab inimkäe kujundatu. Terviserada hüpleb linnuse kaitserajatiste kohal nagu väike krossirada üles-alla ning reedab madalad vallid ja kraavid, mis aja jooksul on kõrgust ja sügavust kaotanud. Ja kui asuda lähemalt metsaalust pinnamoodi silmitsema, märkab pilk veelgi madalaid vallipeenraid. Külgedel panustavad järsud künkanõlvad omalt poolt linnuse kaitsevõimekusse.

(Kurista linnamägi. Jõnksud teerajal on tahtlikud, nendes peab süüdistama kohalikke muinas-vaigalasi)
 

Kurista linnamägi on tehtud põhja-lõunasuunalise pikliku seljaku keskele. 1980. aastatel kaevati seda siit ja sealt. Vanimad ehitus- ja hävitusjäljed pärinevad viikingiajast, 9.–10. sajandist. Hiljemgi oli punane kukk linnamäel sagedaseks, kuigi ilmselt mitte eriti oodatud külaliseks. Kurista rahval polnud nähtavasti vihameestest puudust. Noorimad ehitised kuuluvad 12. sajandi keskpaika, seejärel jäeti kogu kupatus pärast järjekordset tulekahju lõplikult maha. Ühe hoone rusudest leiti kunagi ära peidetud ehted – kaela- ja käevõru, kaelarist, helmed ja muud sellist ilusat.

(Järjekordne hüpekas on tegelikult hoopis linnusevall, kuusetüvele soditud grafiito aga markeerib terviserada) 

Mu Vaiga-rännu viimane punkt on laiemale publikule ilmselt kõige paremini tuntud. Kassinurme Kalevipoja sängi [5] ümber on loodud terve muinas-hõnguline teemapark, kuhu rollimängurid ja muud entusiastid tulevad mitu korda aastas kokku, et luua oma nägemust möödanikust ning joosta poroloonitud relvaimitatsioonidega mööda metsi ringi. Siin leidub puukujusid, püstkodasid, katusealuseid ja kõige imposantsema atraktsioonina elusuuruses linnuse makett, mille ümber enamik rahvapidusid toimub. Päris linnus võib kõige selle kõrval kergesti märkamatuks jääda, kuid kõikidest senikäidud Vaiga kantsidest on ta kahtlemata kõige külastajasõbralikum. Ei mingit võsas ragistamist ja elu eest heitlemist! Siin on reaalselt võimalik jalutada, kartmata põõsas varitsevat inimsööjakaru või silmi peast torkavaid oksi. 

(Kassinurme Kalevipoja säng on ilus nagu õpikunäide. Esiplaanil ilutsevad püstkojad, nagu puust lavagi, ei pärine siiski ürg-soomeugri ajast, vaid on ehitatud meie vabariigi ajal)

 

(Linnuse replika on hoolikalt ära tõrvatud. Puiduseenele ei meeldi, vaenuväe tulenooltele teeks see aga palju-palju siirast rõõmu)

Piklikule sulglohkude vahelisele künkaseljakule ehitatud Kassinurme Kalevipoja säng on tõepoolest klassikaline kalevipoja säng oma otsavallidega. Kaevatud on teda seni üsna vähe. Linnus ehitati siia juba rooma rauaaja lõpus või rahvasterännuaja alguses millalgi 5. sajandi paiku ning kuna tulekahjud on ikka linnustega käsikäes käinud nagu sukk ja saabas või särk ja p*rse, siis põles see toona ka korralikult maha. Seejärel läks natuke aega ning teist korda õnnestus vahepeal taas üles ehitatud linn ära hävitada alles viikingiaja lõpus, 11. sajandi esimesel poolel. See õnnetus ei suutnud aga kustutada ehitajate õhinat ning veel kolmat kordagi löödi hooned püsti, paremad kui varemad. Nii kestis Kassinurme linnus ilmselt lausa 13. sajandini välja, kusjuures on täitsa võimalik, et ka võõrvõimude sissetulek ei teinud selle eksistentsile kohe lõppu peale (noorimad söeproovid on nimelt paiguti vallutussõja sündmustest hilisemad, ulatudes lausa 13. sajandi lõppu). Usutavate seletustena tulevad minu meelest kõne alla A) Ristisõdijad ei leidnud Kassinurmet üles ning see jäi üheks viimaseks muinaspriiuse kantsiks; B) Linnuse vana või uus omanik leppis uute võimudega kokku, et ausõna ei korralda neile midagi ootamatut ja ebameeldivat ning nood lasid tal vastutasuks linnuses elada. Kas aga seejärel sündis siiski midagi ootamatut ja ebameeldivat või oli põhjus milleski muus, ei luba arheoloogia võimalused öelda – kindel on vaid see, et tuli tuli ja tõmbas Kassinurme linnuse loo sellele peatükile tahmase joone alla. 

(Võsas ragistamise võib ära unustada. Kassinurme linnuse õu meenutab pigem inglise parki)

Kassinurme linnamäe ligidal asus muinasaja lõpul ka küla, nii et üheskoos võisid nad moodustada tolle aja mõistes üsna rahvarohke asula. Läheduses on ka mõned vanema rauaaja lohukivid.

Kassinurmest sõitsin läbi tuttava Jogentagana koju Tartusse, et toibuda eredatest mälestustest, seiklusrikkast ja ohtuderohkest päevast ning hakata sepitsema uusi salaplaane ja rännuteid. Nii mõnigi linnamägi mahukast Vaiga linnuste panteonist jäi sedapuhku külastamata, samuti on siin kindlasti  mitmeid kalmeid ja teisi põnevaid paiku, mis alles ootavad avastamist ja uurimist. Kannatlikku meelt! Kõik tuleb omal ajal. Kärsitu nagu ma olen, võtan aga suuna teistele muinasmaadele, et näha, mida neis huvitavat võib leida. Püsige kuuldel!

26. märtsil Ulguränd Arhiivis (Tartu)

Rubriigist "Väga tähtsaid teadaandeid":

Ansambel Ulguränd mängib sel neljapäeval, 26. märtsil, kell 20:00 Tartus, kohas nimega Arhiiv. Lisaks meile mängib sel õhtul torupillifolki ansambel Torulüroeepika.

 


Ulguränd on Tartu metal-bänd, kes segab oma kateldesse kokku vanakooli hevi hoogu ja ilu ning black-metali agressiivsust, sekka ka näpuotsaga folki. Ulgurännu lood vaatavad tagasi vanadesse kadunud aegadesse, rahututesse aastasadadesse, mil inimelu valitsesid Südikus ja Saatus.

Facebooki sündmuse leht: https://www.facebook.com/events/1075047309176016/

Ootan kõiki!

Virumaa - Lemmu/Pudiviru

Virumaa on mulle väga südamelähedane kant, iseäranis selle edelaosa, kust on pärit paljud mu esivanemad ja muidu sugulased. Lähiajalooliselt kuulub see maanurk Simuna ja Väike-Maarja kihelkondade alla, umbes 800 aastat tagasi aga tunti seda Pudiviru või Lemmu nime all. Käisin Koonus maamajal külas ning 9. märtsil ja natuke ka 10. märtsil kolasin ümbruskonna vanemates paikades ringi. Tutvustan nähtut ja kogetut teilegi.

Kui pühapäeva õhtul Tartust Koonu jõudsin, valitses ilus päikesepaisteline kevad. Kütsin ahjud ära ning kui öö ennast üle ilma laotas, nautisin külluslikku tähistaevast. Plaanid järgmise päeva hommikupooliku ringsõiduks tehtud, uinusin unne.

Uus hommik üllatas masendavalt sombuse hallusega. Taevast tuli lausa üksikuid piisku, aga õnneks polnud lugu siiski nii hull, et oleks sadanud lauslund, -rahet, -vihma või muud analoogset jälkust. Üldine hallus tähendas ühtlasi, et lõviosa sõidul tehtud fotodest erilise värvikirkusega just ei hiilga. Alles pärastlõunal, kui olin juba tagasi koju jõudnud ning asusin teiste toimetustega tegelema, tuli päike välja, taevas lõi selgeks ning kevad naases kogu oma tavapärase ilu juurde. Õnneks oli ka järgmise päeva lõuna paiku ilm enam-vähem normaalne, nii et päris viimased pildid said juba veidi elurõõmsamad. Aga võite Eestimaa pastoraalset helgust nautida ka neil rõsketel ja raagushallidel fotodel!

Virumaa on päris lahmakas tükk maad ning siia mahub nii sadu kilomeetreid mereranda, hektarite ja adramaade kaupa viljakaid põlde kui ka rohkelt eksimist võimaldavaid tihumeetreid laanemetsi. Seega pole imestada ühti, et juba muinasajal oli Virumaa jagatud mõneti hoomatavamateks juppideks. Edelas, Pandivere kõrgustiku kühmlikus lõunaosas ja lamedal keskplatool asus maa, mida 13. sajandi alguse kirjad nimetavad mitut moodi – kroonik Henriku järgi Pudiviru ehk Pudyviru, umbes samaaegse Taani hindamisraamatu järgi Lemmun ehk Laemund. Päris samad asjad nad aga nähtavasti polnud. Kui Lemmun/Laemund – tänapäeva maakeelestatult Lemmu (aga miks mitte ka hoopis Lämmu) – oli ikka paras suur kihelkond, siis Pudiviru võis olla Lemmu lõunaosa, kus krooniks Henrik mainis asuvat 14 küla. Nagu juba eelmises, Jogentagana postituses põgusalt mainisin, on püüd muinasaja lõpu haldussüsteemi nüanssidest aru saada üks rist ja viletsus. Võib ju olla ka, et Pudiviru polnud ise kihelkond, vaid hoopis vakusepiirkond või -piirkondade rühm, millel oli oma pealik Tabelinus (kellest hiljem veel lähemalt). Kes teab... Jäägem praegu vaid seisukoha juurde, et kõik Pudiviru külad olid ühtlasi Lemmu külad, aga mitte kõik Lemmu külad polnud Pudiviru külad.

Henriku ja Taani hindamisraamatu ajaks oli Viru juba väga vana maa mitmetuhande aastase minevikuga. Sügavat põlisust on selgelt aimata tänapäevalgi, tarvitseb vaid silmad lahti hoida. 

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Esimese punkti valik lähtus puhtast mugavusest. Aburi küla [1] süda paistab kenasti mu taluõuest ära, meie maadki piirnevad Aburi küla omadega. Teadupärast vallutas Põhja-Eesti 1219. aastast alates Taani kuningas Valdemar II, kes lasi oma värskelt vallutatud aladel – Revalas, Harjus ja Virus – läbi viia üleüldise adramaade ülesmärkimise külade kaupa. Eks ikka selleks, et andmete põhjal otsustada, kes kuipalju makse peaks hakkama maksma. Nõnda kolasid mungad külast külla, ristisid rahvast ning panid ka külade andmeid kirja. Ühest küljest põhjustas see palju tülinat, sest kellele ikka väga meeldiks makse maksta, teisalt aga on meil põhjust ka rõõmustada, sest just tänu sellele tööle teame me tänini enam kui 500 muinasaegse Põhja-Eesti küla nime ja suurust.

 (Oo ilu! Aburi küla koduõuelt. Mina ka ei teadnud, et mu isamaa nii ilus võib olla, ausalt!)

(Sama päeva õhtupoolikuks oli vaade Aburile muutunud mõneti... teravamaks. Tisteerigem klassikuid: "...Virumaale, mis on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa" (Henrik 1219). Vahel, ehkki väga harva, ei jää mul muud üle, kui nõustuda.)

Adramaa, milles külade suurus kirja pandi, on üldse üks müstiline ühik. Eri aegadel on ta tähendanud eri pindala suurust ning täpsemalt kui suur ta neil muinasaja ja keskaja piiriaastatel oli, teadsid vaid tollased inimesed. Kui nemadki. Praeguseks on jõutud enam-vähem seisukohale, et ühel talul oli keskeltläbi poolteist kuni kaks adramaad (kuigi ilmselt leidus nii oluliselt suuremaid kui tillemaid talusid). Seega, kui Aburis panid Taani mungad kirja kuus adramaad, siis koosnes küla oletamisi kolmest või neljast talust. Võrdluseks, näiteks Narvas ja Raplas oli samal ajal kummaski kaheksa adramaad, ehkki pärastise aja jooksul on nad edumaad Aburiga märkimisväärselt kasvatanud.

Mingil ainult neile teadaolevatel põhjustel on need mungad Aburi kirjutanud mitte Lemmu alla kuuluvaks, vaid Rebala (Repel) kihelkonda, mis muidu asub tükk maad põhja pool. Oletan keskaegset näpuviga, aga kes teab...

Aburi muinasküla asus umbes praeguse küla tuumiku kohal, kus kolm teed kokku jooksevad. Vaadata on niipalju, nagu tüüpilist asulakohta ikka, eks ta üks tühi väli on, mis köidab tähelepanu maksimaalselt kaheks sekundiks. Maa sees võib hoolimata intensiivsest kündmisest siiski veel midagi säilinud olla. Koht on nagu kord ja kohus muinsuskaitse all, nii et ärge parem mõtelgegi omapäi surkima minna, muidu tuleb öösel kapist koll!

(Aburi küla. Muinasasulakoht jääb teeristi ja majade vahelisele põllusopile. Taevas on endiselt rõhutatult Eestimaine.)

Aburist vurasin mõni kilomeeter lõuna poole Väike-Maarja alevikku [2], mis annab silmad ette nii mõnelegi pisemale linnale. Aleviku mõtteliseks keskmeks on 14. sajandil ehitatud kirik. Niisama ringi vaadates ei aimagi, et veel tükk aega enne kiriku ehitamist asus umbes samas kohas muinaskalmistu. Mingeid märke sellest maa peal säilinud pole, küll on aga ehituskaevetöödega kirikuaia ümbrusest tulnud välja põnevaid asju, mis maa sisse ilmselt just päris kogemata pole sattunud. Kirikust mõnikümmend meetrit ida poolt on kolmekümnendatel aastatel leitud luutükikesi ja nuge meenutavaid raudliistakuid. Viiekümnendatel tuli aga kirikaiast lõuna poolt maa seest välja mõõk (tera 10.–11. sajandist, käepide 11. või 12. sajandist), samuti teisest august kaks odaotsa, kirves, võitlusnuga ja vikati tükk, mis võisid pärineda 10. sajandi keskpaigast või teisest poolest. Nii et vähemalt viikingiaja lõpus ja hilisrauaaja alguseski on Väike-Maarja (mis tollal kandis kahtlemata mingit teist nime) olnud vaimses mõttes tähtis paik. Kui üks umbmäärane infokild välja arvata, pole leidude juures inimluid mainitud. Vahest maeti kalmesse põletatult – pisikesi põlenud luutükikesi ei pruugi treenimata silm üldse tähelegi panna. Ja pole ka ju võimatu, et kui 14. sajandi keskpaigas kiriku jaoks kohta otsiti, siis langes valik just vanale matusepaigale, mida veel keskajalgi mäletati ja au sees hoiti.

(Kuskil siin Väike-Maarja kirikaia ümbruses puhkavad muistsed surnud ja nende sõjariistad.)

Väike-Maarjast edasi sõitsin terake veel lõuna poole, et ette võtta piirkonna kõrgeim tipp ning arvatavasti ka antud reisi kõmulisim koht – Ebavere mägi [3]. See on ilus kant ning kui te mulle Koonu külla tulete, viin teid ilusa ilma ja kliima korral hea meelega Ebaverele jalutama. Mägi on toredalt mitmeastmeline ja kaetud metsaga, sellele on rajatud matka- ja suusarajad, nii et mägironimisvarustuse võib rahus koju jätta, ehkki tegemist on Pandivere kõrgustiku kõrguselt teise tipuga (146 m). Ebavere mägi on kahtlemata tähelepanuväärne maastikuobjekt, mis avatud vaate korral juba kaugelt silma hakkab, ent mis teeb ta Eesti kultuuriloos sedavõrd glamuurseks?

(Lemmu vaade. Vasakul Väike-maarja kiriku torn osutamas viikingiaegsele kalmele, parempoolne metsaga kaetud kerge kühmuke saladuslik Ebavere mägi.)

Tsiteerin meile juba heaks tuttavaks saanud Henrikut, kes oma kuulsal 1220. aasta ristimistuuril liikus muuhulgas Järvamaalt Virumaale: „Seda kuulnud, preestrid veidi muiates ja puistates jalgade tolmu nende peale, tõtates teistesse küladesse, ristisid Virumaa rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud, ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.“

(Rada läheb ülespoole. Vist on suund Ebavere tippu õige.)

Henrik ei ütle ei kolme küla, mäe ega metsa nime. Kui 19. sajandil romantism (ja sellega käsikäes ka rahvusromantism) õitsele puhkes, tõsteti vanad kroonikad au sisse ning asuti neid üliagaralt tõlgendama. Väike-Maarja pastor Georg Magnus Knüpffer pakkus juba 1836. aastal välja oletuse, et Tharapita sündimise koht võis olla just Ebavere mägi. Sellest ajast saati ongi Ebavere jäänud peamiseks Henriku mainitud jumalakujude ja Tharapita sündimise paiga kandidaadiks, mida on toetanud teiste seas ka ajaloolane Enn Tarvel ja arheoloog Vello Lõugas, ning paljudesse trükistesse on ta jõudnud juba mitte oletuse, vaid tõsikindla faktina. Lisak on arvatud, et pärimus jumal Tharapita lendamisest Virumaalt Saaremaale võib vihjata päriselt toimunule – nimelt ületas Kaali meteoriidi lennu trajektoor suure tõenäosusega just Pandivere kõrgustikku ning lõppes Saaremaal. Vaieldamatult on tegemist Eesti ja terve Põhja-Euroopa kaugema mineviku ühe olulisima sündmusega, mis andis siinsetele rahvastele tublisti mõtlemis- ja kõneainet. Tänapäevalgi hõlmab Kaali meteoriidist kirjutatu üsna soliidse jao meie kultuuriloolisest kirjandusest, Virumaa mäe jumalakujude raiumise lugu on aga leidnud tee mõnessegi eestlaste muinasundit käsitlevasse uurimusse.

(Pärast matka, milletaolise võisid lumemöldrite juurde ette võtta ka Timbu-Limbu ja tema õukondlased - seiklusi oli mul vähemalt sama palju - , hakkab taamalt põlispuude tagant paistma Ebavere tipp. Loodan olla esimene...)

Ma ise ei eita sugugi, et preestrid võinuksid 1220. aastal jumalakujusid raiuda nimelt Ebavere mäel, kuid rõhutan, et see pole mingi tõestatud fakt, vaid kõigest oletus. Teine kala on mul kitkuda väitega Ebavere mäest kui vanast hiiekohast. Ma pole otsinud nii põhjalikult, et tunneksin kõiki algallikaid, kuid levinumad rahvajutud ei maini hiit, vaid räägivad Ebaverel olnud mäe sisse vajunud linnast, mille majadest tulevat suitsu aeg-ajalt märgatakse, salapärasest rahatulest, Ebaverel ringi uitavast nõiast ja teistest seletamatutest nähtustest. Noh, on ka mõned hiiekoha jutud, aga need ei kõla eriliselt veenvalt. Teadmiseks, mitte iga looduslik pühapaik pole kandnud hiie nime, ka mitte Põhja- ja Lääne-Eestis, kus „hiie“-nimetus on muidu väga levinud (erinevalt Lõuna-Eestist, kus sõna „hiis“ on pigem rahvale võõras). Kui kellelgi on käepärast mõni vana ja eriliselt autentne pärimustekst Ebavere mäe kui hiiemäe kohta, siis kuulan/loen meeleldi. Eriti rängalt soovitatavad oleksid allikad 17.–18. sajandist, pole üldse palju palutud, onju?

(Päris esimene ma ikkagi vist pole... Kiviringid näikse olevat modernsete maausuliste kätetöö. Stend hirmutab matkajaid kohalike pärimuslugudega.)

Aga seda tunnistan küll, et Ebavere mägi on hoolimata kogu mu skepsisest väga tähelepanuväärne ja eriline koht.

Ebaverest veelgi mõni kilomeeter lõuna poole on Rakvere–Vägeva maantee ääres pruun viit, mis juhib Punamäele, „muinaseestlaste linnusekohale“. Väike kena jalutuskäik läbi metsa, Järveoja ületamine ning peagi näitab uus silt, et oleme jõudnud eeslinnusele. Äntu Punamägi [4], nagu see linnamägi arheoloogiakirjanduses on tuntud, on nimelt kolmeosaline. Selle eri osasid nimetatakse kokkuleppeliselt eeslinnuseks, kesklinnuseks ja pealinnuseks. Linnus on juba looduslikult hästi kaitstud – olles ehitatud põhja-lõunasuunalise mäeneemiku peale, kaitsevad teda künka järsud nõlvad. Lääne poolt piirab neemikut väike lustlik Järveoja, idas aga suur lustlik Nõmme jõgi, mis neemiku lõunaotsas omavahel kokku saavad ning oma veed mestis Põltsamaa jõkke viivad. Linnuse osasid eraldavad teineteisest kraavid, samuti on kraav eeslinnuse põhjaotsas, nii et päris niisama linna jalutada polnud võimalik. Ehkki mägi on enamasti metsarägu täis, võib kõikide linnuseosadel näha ka madalaid valle, mis õuesid külgedelt piiravad.

(Linnamägedega on alatasa see jama, et visuaalselt pole neist midagi näidata. Kaua sa üht ja sama võserikku ikka pildistad. Äntu Punamäe eeslinnus.)

(Äntu Punamäe kesklinnus. Vähemalt rada on täitsa normaalselt läbitav.)

(Voila! Äntu Punamäe pealinn. Kraav on nii sügav saanud, et trepi abita ei pruugigi iga jalg linnusehoovi pääseda.)

Millal otsustati linnus neemikule üles lüüa, on üks suur saladus. Ehk leidis see aset millalgi II aastatuhande alguses (keskmisele linnusele pandud stend, mis väidab, et I aastatuhande alguses, ajab usutavasti udu), aga 19. sajandi lõpus toimunud kaevamised ei leidnud koha vanuse määramise seisukohast midagi asjalikku. Lisaks loomaluudele ja ühele savinõukillule leiti vaid vurriluu, mis iseenesest on küll tore mänguasi ja tõi kindlasti kõigile palju rõõmu, aga võib pärineda põhimõtteliselt ükskõik mis ajast. Kaevamistel paljastunud põlemisjälgedega paemüür vihjab, et Äntu Punamägi on sarnaselt paljudele teistele linnustele saanud tunda tulekahju kibedat rooska.

(Kesklinnusele on uuendusena püsti pannud püstkoda ja lõkkeplats. Ääremärkusena mainin, et muinasajal oli linnuse hoonestus suure tõenäosusega tublisti asisem. No kujutage ette paavsti legaati püstkojas leeaseme ääres kükitamas ja pajast läätselobi nilpsamas... Mina ka ei kujuta.)

(Kunstniku lennukas nägemus Agelindest. Alumine joonis aitab linnamäe üldkujust aru saada juhul, kui mu detailsed fotod juba niigi piisavalt seda ei selgitanud.)

Arvatavasti on Punamäe linnuski Henriku kroonikas ruumi leidnud. 1226. aastal külastas Agelinde nime kandnud linnust paavsti legaat Modena Guillelmus. Ega kindlalt ei tea, aga küllap olid Agelinde ja Punamägi üks ja sama koht. „Age“ täpsema tähenduse seletamiseks olen ma liiga rumal ja laisk, järelliide „-linde“ tähendab muide linna, täpselt samamoodi nagu Somelinde puhul, millest meil Vaiga pajatuses tulevikus juttu tuleb. Agelinde oli üks neid väheseid kantse, mida maa vallutamise järel kohe maha ei kantud – 1227 ja 1233 olevat Guillelmuse asemik magister Johannes ja viitselegaat Alna Balduin lasknud uuendada Agelinde (ehk Hagelite, nagu ta neis allikates kirjas on) kindlustusi. Mõõgavendade ordu tegi need aga suisa häbematult katki ning 1236. aastal pidi paavst Gregorius IX orduga tõrelema ja käskima lammutatu uuesti taastada. Vaat kuidas Virumaa asjad võivad vahel jõuda kaugele Rooma! Agelindet aga siiski kauaks ei jätkunud, sest tundub, et edaspidi temaga enam jännata ei viitsitud ning lõpuks kasvas ta ikkagi võssa ja metsa.

(Veel üks hingemattev ilupilt pealinnuse õuest.)

Hilisem pärimus jutustab, et Punamäel olnud Rootsi vägede peatuspaik (sellest nimi Rootsikants) ning rootslased matnud mäele varanduse. Õnneküttide urgitsetud aukudesse võib lõunapoolseimal pealinnusel veel nüüdki kogemata kukkuda. Ka on linnamäge kutsutud Vanapaganamäeks.

Kui eelpool mainitud paiku olin oma lühikese, kuid üürikese elu jooksul külastanud varemgi, siis järgmine peatuspaik oli minu jaoks eriliselt põnev, kuna ma sinna seni juhtunud ei olnud. Jutt käib Rakke lähedasest Tammiku külast [5]. Nüüd sai see viga parandatud ning meie kaugema ajaloo huvilisel on siin vaadata nii mõndagi. Mina alustasin surnutest. Kohe asfalttee ääres haarab pilku Pealuumäge ja Tammiku linnamäge tutvustav stend. Pealuumäe nimi juba ise annab mõista, et küllap on siin künkas palju pealuid. Tõepoolest, vanarahvas on nimepanekuga sel korral ka täppi pannud – künkale maeti surnuid juba 12.–13. sajandil. Vanarahva fantaasialennu ulatust näitab künka teine nimevorm Kolgata mägi. Erinevalt paljudest teistest hilisrauaajal alguse saanud kalmistutest, kuhu maeti veel sajandeid hiljemgi, lõpetati Tammiku kalmesse uute surnute muldasängitamine ilmselt juba päris keskaja hakul ära. Viiekümnendatel ehitati mäe serva majandilaut ja sellega häiriti päris mitme muinasmaetu hauarahu. Järgnenud arheoloogilistel päästekaevamistel leiti veel kaks meest, kaks naist ja kaks last. Maetud olid enamasti sängitatud haudadesse, pea ida-kirde suunas. Meestele oli kaasa pandud savipott (kas ehk teise ilma kaasa antud toiduga?), naised olid uhkelt ehitud käe- ja kaelavõrude, helmeste ja sõlgedega. Ka noad olid tolles ilmas vajalikud riistad, mis kadunukesele kaasa anti.

(Tammiku Pealuumägi ehk Kolgata mägi. Nõukogude ajal pidi igal enesest lugupidava muinaskalme peal olema majandilaut. Igand annab teed progressile.)

(Ja veidi üldisem pilt samast paigast. Ilm on endiselt 100% Eesti.)

Tammikut on oletamisi seostatud Pudiviru pealiku Tabelinusega. Henrik mainib teda kolmel korral (kirjapildis Thabelinus või Tabellinus) ning (kuri-)kuulsa Lembitu järel oli ta kroonikas nimetatud eestlastest mainimissageduse järjekorras teine. Henrik kohtus temaga ka isiklikult. Tabelinus käe all olnud kokku neliteist küla. Ta oli ka maid ja rahvaid näinud mees; muuhulgas oli ta käinud ka Ojamaal, kus laskis end ristida. 1219. aasta suure Virumaa rüüsteretke ajal pidi ta laastajatega (kelle seas oli nii mõõgavendi, Riia piiskopi mehi, liivlasi, lätlasi, sakalasi, ugalasi ja järvalasi) läbirääkimisi pidama ning mõõgavendade ordule oma poja pantvangiks andma. Järgmisel aastal lasi ta end koos oma alamatega preestritel Henricul ja Petrus Kaikewaldel teistkordselt ristida, mille eest poosid taanlased ta hiljem üles. (Tunnen siirast parastusrõõmu, et 17. sajandi keskel Rootsi kuningas Karl X taanlastelt Skåne ära võttis!)

Juhul kui Tabelinus tõepoolest Tammikus elas, siis võis tema kodu olla külas sees (asulakoht jääb Pealuumäest umbes 700 m lõuna poole), kuid enesest lugupidavale pealikule kohaselt pidi temalgi oma linnus olema. Pealuumäest 400 meetrit idas, metsatukas, on järskude nõlvadega mäeneemik, mida hüütakse Rahaaugumäeks. Pärimuse järgi olevat sinna muidugi mõista kõva koorem varandust peidetud, mida entusiastid ka on otsinud, aga millegipärast kahtlen nende ponnistuste edukuses. Küll aga on Rahaaugumägi üsna linnamäe nägu. Lõuna poolt on neemik nimelt muust maast ära lõigatud kuni kahe meetri sügavuse kraavi ja madala valliga. Kuna elutegevuskihti pole mäe peal täheldatud, on järeldatud, et linnus jäi enne lõplikku valmimist pooleli. Kui ma ise peaksin kunagi hakkama endale linnust ehitama, alustaksin samuti vallist ja kraavist kui kõige tähtsamatest. Arvestades Tabelinuse tihedat graafikut, pole ka imestada ühti, et ehitustööd katki jäid. Kujutagem ette – vaevu saavad plaanid peas kuju võtta ning ehitustööd pauguga alata, kui vahele tuleb välisreis Ojamaale, kus lased end veel ära ka ristida („Mida ma kodus naisele ütlen??“), seejärel tuleb ka kodumaal jageleda pättide ja kaabakate ja misjonäridega ning tagatipuks puuakse sind mitte millegi eest üles! Ime siis, et linnusetegu kogu selle tingel-tangeli keskel pooleli jääb.

(Põhja poolt lähenedes on Tammiku Rahaaugumägi mägi mis mägi. Ülesronimine pole päris sama, mis promenaadil patseerida.)

(Lõuna poolt pidi aga labida appi võtma, et neemik eraldada ülejäänud maast. Kraav ja vall (kraavist vasakul) on piisavalt selge, et mäge linnamäeks pidada. Isegi kui ta on pooleli jäänud.)

Ehkki Tabelinus võis olla Pudiviru viimane pealik, siis esimene polnud ta kindlasti. Juba ainuüksi Tammiku väärikast ajaloost pajatavad omal tummal moel kuus keset põldu lösutavat kivilahmakat, millele on nikerdatud väikese madala kausi taolisi lohke. Taolised lohukivid kaunistavad peaasjalikult Põhja- ja Lääne-Eesti lauget kultuurmaastikku, kaudsete andmete põhjal on pakutud, et neid tehti valdavalt eelrooma ja rooma rauaajal (laias laastus 500 eKr – 500 pKr). Miks? – ei tea. Tabelinuse ajaks olid need lohukivid juba päris-päris iidsed ja nende esialgnegi tähendus võis muinasaja lõpuks juba tuhmunud olla.

(Lohukivi Tammiku põllul. Madal ja salakaval, varitsemas ettevaatamatut atra aastast 347 eKr. vms)

(Lohud leidsin ka kivi pinnal üles, sellised korrapärase madala kausi kujulised. Muinasinimestel oli nähtavasti päris hea põhjus, miks nad neid sadadele ja sadadele kividele vorpisid. Tänapäeval ei tea me sellest enam midagi. Nähtavasti saab kuidagi ära elatud ka ilma neid lohke tegemata, aga olgem ausad, mis elu see ka on...)

Selleks päevaks oli mul elamusi piisavalt, et tuurile ajutiselt pidurit tõmmata, ning sõitsin Koonu tagasi, et tegeleda selja paigast kangutamise ning aktiivpeesitamisega päikesepaistel. Järgmisel päeval aga võtsin ette Lemmu-ringi viimase punkti, nimelt Avispea [6]. See on praegugi päris suur ja kena küla, oli seda ent juba küllap muistse põlve päevadelgi. Selsinatsel mainitud 1219. aasta rüüsteretkel, mille käigus – kui uskuda kroonikat – löödi kõik virulased vaat et mitu korda järjest maha (ja kõigist ponnistustest hoolimata jäi mõni neist ikka ellu), oli rüüstajate eri malevatel eri paikades oma kogunemiskoht ehk toonase militaarterminoloogia järgi „maja“. Lätlased ja liivlased valisid oma staabiks nimelt Avispea (kroonikas Avispe). Ju siis pidi olema piisavalt tähtis ja keskne küla. Siingi on külatuumikust leitud muistse asulakoha jälgi ning hoonetest põhja pool põldudel on kaitse all võetud lausa viis kivikalmet. Ehkki need võivad pärineda suisa pronksiajast või vanemast rauaajast, pole sugugi mõeldamatu, et veel neil 13. sajandi alguse rahututel aegadel sängitati mõni loomulikku või ebaloomulikku surma surnud avispäälane vanasse kalmesse. Kuna kalmeid kaevatud ei ole, jääb see praegu kõik vaid pelgaks fantaasiaks ja luuluks.

(Kaks kivikalmet Avispea väljadel. Tüüpilisi muinaskalmeid iseloomustab võsatutt keset muidu normaalset põllumajandusmaad ning kohustuslik majandiaegne kivihunnik vanade konstruktsioonide peal.)

Avispealt võtsin ma suuna Simunasse (vanasse Katkukülla) ja sealt edasi läbi paksu metsamassiivi Vaiga peale. See aga on juba järgmine jutt.

Pilpa'

Mõts kasus liivakinkõ pääl

ja vaest päiv käu kaemah

pedäjit.

Pia ütlema – sjoo mõts om illos

ja peris suur.

Või kikkasiini korädä

vai mustikit vai palokit.

Kiä taht.

Kui taht.

Või palkõ lõigada’

ja rahast tetä’.

Om näidki,

kiä tahtva’.

Õks tahtva’.

Vai mõni ull niisamaldõ

käü umaette hulkmah.

Kiä tiid, mis vällä mõtel,

kui liisnalt kavva

niimuudu

sääl ütsi...

Kui liisnalt kavvõ

niimuudu

lask mõttil linnädä’.

Saa-i inämp arvoki,

et ammu jo om segi kõik:

noo vana’ jutussõ’,

miä vanalell õks kõnõli,

kui aigu oll

ja miilde tull;

ja mälehtüse’ aastitõst,

mis esi läbi elätü’.

Sadu.

Tuhandit.

Muist unõh nättü’.

Muist säälgi olnu’

õnnõ

mälehtüse’.

Ja kõgõ pääle

– nigu muust viil küländ olnu-s –

noo umapäi ja umast pääst

hillokõistõ sündünü’

tillokõsõ’ patadsõ’

mõttõraasakõsõkõsõ’.

Mis jüräse’

nii tassa hinnäst

läbi kõgõ taa,

mis ütskõrd

tei sust,

kiä sa olli’;

tei sust inemise.

 

No’ omma’ alal õnnõ pilpa’.

Su ilm om nigu raodu,

koh kõrd mõts kasvi pääl...

Sirgutii 8. märtsil Vanemuise väikeses majas

Taas on aeg teatada ja kuulutada - Sirgutii mängib!