Oma muinasmaade
lugude sarja alustasin kodulinna Tartuga, mis vanal ajal jäi täitsa Ugandi
põhjapiirile. Sedapuhku pöördun Ugandi radadele tagasi, sest maa on suur ja
avastamist palju. 11. aprilli õhtu sattus olema muidu nii heitlike kevadilmade
sekka sedavõrd ilus ja soe, et rõõmustas isegi minu kivist südant. Kes selle
päeva majaseinte vahel mööda läks, võivad nüüd kibedasti kahetseda, sest ma
arvan, et ega õiget suve enam tulegi, peagi asendab sügis kevade ja jaanitule
asemel võime mõtted sättida juba uue jõulukuuse toomisele.
Aga nüüd asja
juurde! Täpselt Puhja ja Elva vahel Vahessaare külas on muinashuvilisel vaadata
omajagu ning veelgi enamat varjab pilkude eest maapõu. Eestis pole just väga
palju kohti, kus kaks linnamäge teineteisele sedavõrd lähedal asuks. Need
kannavad nime Alt-Laari linnamägi ja Erumäe kants. Paiknedes teine teisel pool
sügavat ürgorgu, on kaks linnust üksteisest linnulennult vaid 400 meetri
kaugusel. Alt-Laari linnamäe kõrval on ka ulatuslik asulakoht. Kandi teeb minu
jaoks eriliseks asjaolu, et olen siin ise korduvalt käe mullaseks saanud ning
nii mõndagi, millest järgnevalt juttu, olen näinud oma isikliku ihusilmaga ja
katsunud oma isikliku ihusõrmega.
(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis
on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)
Vahemärkusena
pean tunnistama, et ei oskagi õieti öelda, kuidas seda kanti muinasajal kutsuda
võidi. Vanad kirjutised mainivad küll Tarbatu kihelkonda, mille põhiosa võis jääda
hilisema Nõo kirikukihelkonna alale, ent Alt-Laari ja Erumäe võisid jääda ka
Puhja maile, kus on samuti oletatud omaette muinaskihelkonna eksisteerimist. Jättes
võimalused lahtiseks, piirdugem teadmisega, et kõigi märkide järgi oli tegemist
Ugandi maadega.
Esimene koht,
kuhu rändaja Vahessaare külas linnustele osutavate pruunide viitade juhatusel
minnes jõuab, on Alt-Laari muinasasula [1]. Praegu on siin vaid põld,
alla orgu Alt-Laari tallu viiv külatee ja parkla. Ent kujutlegem endid ajas
sajandeid tagasi. Mida me näeksime? Taamal mäe peal linnust, esiplaanil aga madalaid
tarekesi, aiajuppe, tuhnivaid sigu, tigedaid tokerjaid penisid. Võib-olla isegi
mõnda muinasaegset inimest. Kui proovida nendega juttu teha, võib juhtuda, et
teineteise mõistmine jätab tublisti soovida – niivõrd on meie keel, eelkõige
aga mõttemaailm muutunud.
Kahjuks või
õnneks pole keegi suutnud veel ajamasinat leiutada, nii et möödanikku
kiikamiseks tuleb endiselt kasutada mõneti konventsionaalsemaid meetodeid. Üheks
selliseks on teha natukene arheoloogilisi väljakaevamisi. Alt-Laaris avanes
võimalus või õigemini vajadus selleks 2008. aastal, mil tee uuendamise ja
parkla rajamise käigus kraapis kopp kõvasti asulakoha kultuurkihti maha. Päris
kõike ta siiski ära ei lõhkuda ei suutnud – kooritud tee- ja parklaalal
paljastus üle paarikümne tumeda lätaka, millest enamus osutus iidsete
koldeasemete põhjadeks, täis kive, potikilde, söekribalaid ja musta nõgist
muinasmulda. Alt-Laaril sain oma elu esimese kaevamiste juhendamise töö ning
range käega juhina panin kohe hakatuseks kehtima 26-tunnised tööpäevad. Ei
saanud seal hõlpu keegi! Tagantjärele tõden isegi, et sai vist vähe üle
pingutatud, aga kogemusi polnud neil ammustel rasketel aegadel ka kusagilt
mujalt võtta kui vaid otse eesliinilt. Mitte nagu praegu, mil elu on ihhahhaa
ja trallallaa!
(Alt-Laari muinasküla ase. Tee ja parkla on ebainimlike tingimustega töölaagri tummadeks tunnistajateks. Puude taha jääb linnamägi)
Nädal töölaagris
oli küll permanentselt sandistav, aga ka teadus ei jäänud päris ilma. Saime
teada mõndagi uut. Selgus, et küla võis selle koha peal olla juba hiljemalt
rooma rauaaja lõpupoolel või rahvasterännuajal. Mõnest koldest saadud
söeproovid andsid tulemuseks vahemiku 3.–6. sajandi pKr ning neist leitud
savinõukillud – suured küpsiseid meenutavad riibetega tükid – kuulusid samasse
aega. Kuna sellise keraamikaga koldepõhjasid oli välja tulnud päris mitu, võis uskuda,
et siin asus juba tollal mitme majapidamisega küla. Üldiselt arvati, et vanemal
rauaajal valitsesid meie maal üksiktalud ja hajaasustus, kuid Alt-Laari
muinasküla on pannud mõtted ka teises suunas liikuma. Küla kestis kenasti edasi
eelviikingi- ja viikingiajal (mil oli nähtavasti kõrval asunud linnuse hiilgeperiood)
ning ka muinasaja lõpus ehk hilisrauaajal. Alles kuskil 13. sajandi lõpus või
14. sajandi alguses sai külaelanikel elust ühes ja samas kohas siiber ning küla
jäeti maha.
Paljud
koldeasemed paiknesid justkui ühel joonel, olles paralleelselt Vahessaarest
Alt-Laari talu poole viiva külavaheteega. Ohhoo, kas võisid need kolded (ja
hooned, milles kolded asusid) juba vanasti, oma 1500 aastat tagasi, olla tee
ääres, mõtlesime kaevamiste ajal. Ent miks ka mitte! Tundub tõesti usutav, et muinasaegne
maantee [2] tuli ida poolt ning küla läbides viis otse linnamäele. Ehkki
mingeid muistseid rattaroopaid või muid taolisi jälgi näha polnud (eks oli ju
ka ekskavaatorikopp head tööd teinud), võis siiski ette kujutada muinasaegset
külatänavat läbi Alt-Laari asula lõunaserva.
(Teekate on uus, aga tee vana. Koldeasemed jooksid paremal pool teed reas nagu järjekorras)
Seesama tee läheb
läänepoolsest nõlvast alla ning keerab paremale. Tiheda kuusenoorendiku (mis
aasta-aastalt muutub aina enam kuusevanandikuks) tagant ilmub päris äkitselt
nähtavale järsunõlvaline küngas, mille jalamile löödud silt tõestab, et see
siin ongi Alt-Laari linnamägi [3]. Kitsas jalgrada juhatab virgema
rändaja künkalaele ja kui kellelgi mägironimisest jalad ära väsisid, võib ta
pingile istuda ja rahulikult ringi vaadata.
(Alt-Laari linnamägi on armas nagu üks mütsakas!)
Pealtvaates näeb
Alt-Laari linnamäe õueala välja nagu ümardatud nurkadega kolmnurk (või nagu
igatepidi äramängitud kitarrimedikas). Mingeid valle või kraave tal pole, aga
mäe nõlvu on ehk natuke järsemaks tehtud. Kui mitte varem, siis vähemalt
nõukogude ajal, mil buldooser küngast jaanitulede ja teiste rahvapidude jaoks
tasandas ning osa pinnasest mäe servadesse lükkas. Nähtavasti oli linnamäe õu
varem konarlikum ja mõne meetri võrra väiksema läbimõõduga.
(Buldooser on linnuseõue nii tasaseks ajanud, et hea ilma ja tähtede seisu korral võib maha vaadates näha oma peegelpilti)
Alt-Laari
linnamäel on olnud au olla üheks esimeseks iseseisvas Eestis kaevatud
linnuseks. Sündis see Harri Moora käe all aastal 1927. Kahest kaevandist saadi
potikilde, loomaluid, luisk, raudkonks ja rauast nooleots ning nende põhjal
järeldati, et linnus oli kasutusel I aastatuhande teisel poolel pKr. See ei
jäänud ometi ainsaks uurimishooajaks, sest 2013. aastal löödi siin uuesti
labidad, kühvlid ja tahhümeetrid mulda. Künka idaserva, üsna künkalaele viiva
jalgraja lähedale, tehti kaheksa meetrit pikk ja üks meeter lai proovikaevand,
mis kulges künkaservaga risti. Kuna ma juhtusin ka nüüd kohapeal olema, siis
räägin seda, mida ise nägin ja kuulsin.
(Kaevand asus nende kahe lahutamatu kase ees. Kui leiud olid välja võetud, ajasime augu muidugi uuesti täis)
Proovikaevand ulatus
sügavale. Kaevasime pea kolme meetri sügavusele ning teoreetiliselt oleks
saanud ka sügavamale urgitseda, aga kuskil kuklas hakkas väike ohulamp teatama,
et sõbrad, jätke nali, elusalt maetud saamine pole pooltki nii vahva kui
filmidest tundub. Pool kaevandist jäi seetõttu edasi kaevamata. Aga teinegi
pool jutustas meie kodumaa ajaloost mõndagi ägedat. Kihte oli palju ning nende
ülelugemine näitas, et linnus oli näinud palju paremaid ja halvemaid aegu.
Paremaid siis, kui midagi üles ehitati, halvemaid siis, kui ülesehitatu katki
läks. Ei tea öelda, kas see ka tegelikkusele vastab, aga mulle tundus, et
Alt-Laari linnust on ehitatud või tõsisemalt remonditud vähemalt viis korda. Esimesed
korrad olid kas rooma rauaaja lõpul või rahvasterännuajal ehk umbes küla vanema
järguga üheaegselt. Peale mõnede söestunud palgijuppide oli sellest ajast vähe
leida – paar kiviladet (koldeasemed?) ja üksikud riibitud pinnaga potikillud.
Linnust putitati tublisti eelviikingiajal, kuid ainuüksi sellesse aega dateeritavaid
esemeid me ei leidnud (mis ei tähenda, et neid ei võiks tegelikult leidude seas
olla), ainult söetükke.
Hulga
huvitavamaks läks elu viikingiajal, sest siis ehitati linnuseõue serva
sepikoda. Tumehall pinnas sisaldas rohkelt šlakki ja savist ääsi tükke, kõige põrutavam
leid oli aga – üllatus-üllatus! – sepaalasi. Mitte küll nii kobakas, nagu me
tänapäeval oleme harjunud ette kujutama, vaid väike ja armas, paras pihku
võtta. Alasi alumine ots löödi paku sisse ja oligi tööks valmis. Ta meenutab
natuke meie aja vikatipinni, mis samamoodi paku külge susatakse. Päris täpselt
sellise kujuga alasit ma mujalt Põhja-Euroopast ei teagi, kuigi neid mõni
siit-sealt ikka on leitud. Alt-Laari alasi järgi tehti Rõuge tänapäevase
muinastalu sepikojalegi alasi.
Küllap sulatati
Alt-Laari linnuse sepikoja juures nii maagist rauda kui ka valmistati palju
ilusaid ja vajalikke asju. Lisaks sellele võeti ilmselt aktiivselt osa toona
väga tulusast karusnahakaubandusest. Koprad, täpsemalt küll nende nahad sõidutati
mööda suuri Ida-Euroopa jõgesid Araabiamaadesse ja sealt tulid sama teed mööda
siiakanti hõberahad dirhemid. Alt-Laari ärikad ise päris Bagdadi vahest küll ei
reisinud (ega ka vastupidi), vaid kasutasid arvukaid vahendajaid, kes ka ise
tubli kopika...vabandust, dirhemi oma kukrusse pistsid. Kui Araabiamaade
hõbedakaevandused tühjaks kraabiti, närbus ka senine hea elu ning terve rida
linnuseid nii Eesti alal kui mujalgi läksid omadega pankrotti. Nii näib, et
Alt-Laari linnuski jäeti 11. sajandil maha ja kui ehk muinasaja loojangu
rahututel aastatel püütigi teda taaskindlustada, siis erilist tolku sellest
enam polnud. Linnuse kõrval olnud küla püsis samas, nagu juba öeldud, keskajani
välja.
Alt-Laari
linnamäelt tuldud rada mööda tagasi alla laskudes on kaval hoida paremale, kus
veel üks rada läheb asulakohast otse sirgelt alla Maiorgu. Laupäevaõhtune ilus
ilm muutis ilusa metsaraja veelgi ilusamaks. Oru põhjas voolavast ojakesest
viib üle korralik laudsild ning kui veidi porisemast kohast graatsiliselt üle
keksida, tõuseb tee taas ülesmäge. Seal, Maioru kõrgel läänenõlval asub teine vägev
linnamägi – Erumäe kants [4].
(Erumäe kants täies aupaistes)
Erinevalt oma
naabrist Alt-Laarist on Erumäe linnust õnnistatud kõrgete vallidega. Eriti
mastaapne on lõunapoolne vall, mis koos kraaviga eraldab linnuseneemikut muust
maast. Vall on siin suisa kuni 4,5 meetrit kõrge. Teine, madalam vall piirab
neemikut lääneservast. Esimesed häbelikuvõitu kaevamised toimusid Erumäel aastal
1982, teised, juba mõneti suuremakaliibrilised 2008. aastal (muide, vahetult
enne Alt-Laari asula avariikaevamisi).
(Erumäe linnuse lõunapoolne otsavall. Kõrge)
Erumäe kantsi
sünniaeg langeb huvitaval kombel kokku Alt-Laari linnuse ja asulaga. Vanimad
neemikult leitud riibetega potikillud ning söeproovid viitavad, et siin
tegutseti umbes alates 4. sajandist ehk hilisest rooma rauaajast. Kuna mingit
teab mis paksu kultuurkihti Erumäel pole, näib, et siin väga pikka aega järjest
ei elatud (erinevalt Alt-Laarist, mis näis olevat pidevalt kasutuses). Pigem seisis
koht enamik ajast üsna tühjana ning alles siis, kui hädaoht ukse taga kolistas,
ärkasid erumäelased letargiast ning tegid linnusele kiire värskenduskuuri. Enamik
vallidest saadud söeproovidest kuulub hilisrauaaega, 11.–13. sajandisse. Kas
aga Erumäe lõi kaasa ristisõja tulistest sündmustest, on natuke kahtlane. Lätlaste
preester Henrik pole pidanud vajalikuks Erumäge oma kuulsas kirjatöös mainida
ning võib-olla oli linnus selleks ajaks juba võsas ja nõgestes. Kes teab,
millised sõjad ja juhtumised siinkandis näiteks sajand varem aset leidsid? Vene
kroonikad mainivad korduvaid sõjaretki Eesti alale 12. sajandi alguspoolel,
sealhulgas Ugandimaale. Erumäe kants võis saada põntsu mõne taolise idast initsieeritud
lööma käigus, kuid on veelgi tõenäolisem, et vihamehed võisid tulla veelgi lähemalt,
näiteks Ugandist endast. Või ehk koguni Alt-Laarist...
(Kui mõni aasta tagasi oli Erumägi uljalt võsa täis, nagu ikka Eesti linnamäed, siis nüüd pakub linnus paitavat silmailu)
Erumäe ja
Alt-Laari omavahelised suhted on omaette küsimus. Milleks oli vaja ehitada
nõnda lähestikku kaks linnust? Üks variant on, et Alt-Laari ja Erumäe linnused
ehitasid ja kasutasid erinevad kogukonnad. Kui Alt-Laari puhul on lood üsna
selged – inimeste eluasemed asusid nii linnamäel kui ka külas – , siis Erumäe
kantsis elati nähtavasti korraga üsna lühiajaliselt, aga linnuse läheduses pole
leitud asulakohta, kus erumäelased võinuksid alaliselt elada. Teine variant
oleks, et Alt-Laari ja Erumäe linnuseid kasutasid ühed ja samad inimesed, aga
mitte päris üheaegselt. Eriti näib see kehtivat päris muinasaja lõpu puhul. Kui
Alt-Laari linnusel kadus elurõõm 11. sajandil, siis Erumäe kõrge vall näib
olevat just sellal või natuke hiljem kokku kuhjatud. Võib-olla otsustati, et
Alt-Laari linnamägi ei vasta uute aegade nõudmistele sõjalise kaitse osas ning
panustati edaspidi Erumäe kantsile teisel pool orgu.
Kolmas seletus on
aliens.
Alt-Laari ja
Erumäe linnuseid ühendab veel üks saladuslik niit. Kohalik pärimus räägib, et
Alt-Laari mägi olevat seest tühi. Künkalael hüpates kostuvat maa alt kõminat. Selle
mõistatusliku õõnsusega aga lugu ei piirdu. Nimelt kõneldakse veel, et
Alt-Laari ja Erumäe vahel olevat salajane maa-alune käik [5], mis kahte
linnust omavahel ühendas ja kes teab, ehk ühendab praegugi. Ükski
arheoloogiline kaevamine pole veel leidnud seda pikka salakäiku, mis läks alla
orgu, oja alt ning taas mäkke üles, aga ükski kaevamine pole seda ka tõtt
öeldes otsinud. Kes sedagi teab, kas see salakäik tegelikult üldse kunagi
olemas oli – skeptilisemad lugejad kindlasti välistaksid kategooriliselt
igasuguse võimaluse. Jätan siinkohal küsimuse õhku rippuma. Kõike vahest polegi
vaja tõestada või ümber lükata...
(Kuskil siin Alt-Laari ja Erumäe vahelise pentagrammimetsa all jookseb salajane maa-alune käik. Miski ei reeda)
(Siiski-siiski! Usun, et leidsin midagi õige huvipakkuvat...)
Nagu juba arvata
võitegi, siis tegin päris esimeseslõigus natuke kurja võllanalja. Tegelikult ma
muidugi ei arva, et jaanipäeva asemel uued jõulud tulevad. Öösoe, metsmaasikad
ja laulusääsed tulevad kindlasti, ärge muretsege! Kuna päris soe kevad pole
veel oma täit jõudu näidanud, siis soovitan igaühel passida peale õiget hetke
ning seejärel välja loodusesse kapata. Teate küll, terves kehas terve vaim,
puhkus taastab jõu ning kõik need muud väljendid. Mina aga jätkan jõudumööda
uute muinasmaade avastamist.
