Vahe eelmise
muinasmaa-reisikirjaga on kasvanud päris pikaks, kuna vahepeal on olnud
hullumeelselt toimekad päevad. Aga ei maksa muretseda – reisikirjade tsüklist
pole mul võimalik välja tulla ning uued seiklused juba ootavad oma avaldamisjärge.
* * *
Virumaa idaosa on
pitsitatud Soome lahe ja Peipsi järve vahele, aga tal on senimaani jätkunud
kindlameelsust kahe vetelaama vahel püsimiseks. Et Peipsi oma voogudega
Alutagust päris alla ei neelaks, voolab temast välja Narva jõgi, mis juhib
merre vett suuremalt alalt kui terve Eesti riigi territoorium. Jõest vasakut
kätt jääb Alutaguse, paremat kätt Vadjamaa.
14. aprillil
tekkis mul väga soodne juhus külastada Narvat ning seda ei jätnud ma
kasutamata. Kuna Narva jõe paremkaldale pääsemiseks on praegusel momendil vaja
Vene viisat, mida mul pole, piirdusin vasakkaldaga, kus kehtib Eesti
jurisdiktsioon ja vaba õhk. Juba muinasajast peale teatakse Virumaa idaosa
Alutaguse nime all ning tavalisele inimesele eelkõige seostub see eelkõige
suurte metsade ja soodega, karude ja ilvestega. Uuemal ajal ka
põlevkivikaevanduste ja tuhamägedega. Seetõttu võib ehk paljudele üllatusena
tulla, et Alutagusel leidub ka inimhingi. Aga tõepoolest, nii see on! Selle
omapärase maanurga asustus on sajandeid ja aastatuhandeid vana ning siinne
rahvas on alati olnud üsna kirju taustaga
(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis
on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)
Taani
hindamisraamat nimetas 13. sajandi alguspoolel Alutaguse (Alentagh) kihelkonda, mis hõlmas väga suurt maa-ala. Virumaa idaosa
asustus oli peamiselt koondunud põhja poole mereranniku lähistele – seal on
viimase aja tuntumatest leidudest näiteks Kukruse muinaskalmistu ja Kohtla
raudesemete ohverduspaik. Põhjaranniku lähedale jääb ka Alulinnana tuntud
soolinnus, millest lõuna poole jäävat ulatuslikku piirkonda võidi hakata millalgi
Alutaguseks hüüdma. Siin laiutasid kõnnumaad ja metsalised ning inimestele jäi
ruumi kasinamalt. Aga kuhu iganes võimalik, sinna siginesid nad sellegipoolest.
12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses võisid Alutagusele kolida ida poolt
Vadjamaalt pärit inimesed. Nad tegid siia oma kodud, elasid, töötasid,
rõõmustasid ja kurvastasid, ning kui aeg täis sai, kolisid omaste abiga
kääbastesse. Taolisi liivast kuhjatud kääbaskalmistuid on Alutagusemaal teada
mitmeid.
Ilmselt kõige
tuntum kääbastega muinaskalmistu Kirde-Eestis asub Iisaku vallas Jõuga
külas [1]. See on ka märkimisväärse suurusega – kääpaid on siin tihedalt
üksteise kõrval olnud kokku umbes 260. Üle
saja neist on eri aegadel läbi kaevatud. Kalmistu teadaolevalt varaseim matus on
üks arvatavasti 11.–12. sajandi piirimaile kuuluv põletusmatus. See ei kuulunud
veel ilmselt sisserännanutele, vaid pigem ühele kohalikule 900 aasta tagusele
perekonnale. Kääpaid hakati Jõugal kuhjama millalgi 12. sajandil ning see tava
kestis 14. sajandi alguseni. Kuna 12. sajandi lõpul kasvas maetute arv, näib,
et sellal tuli siiakanti elama veel mõni pere. Jõuga kalmistus on ka mõned nn
žalnikhauad – meie maast ida pool oli muinasaja lõpul ja keskajal laialt
levinud komme tähistada haud maa peal kividest ringi- või ristkülikukujulise
piirdega. Eestis on neid teada vähe.
(Jõuga kääpad varitsevad metsa servas pahaaimamatuid teelisi)
Kes need sisserännanud
inimesed sellised olid? Kääbastest leitud asjad ja matusekommete jäljed on
sarnased Narva jõest ida poolt avastatutega ning seetõttu tundub usutav, et
ränduridki pärinesid Narva tagant. Ajalooliselt on too kant olnud suur ja vägev
Vadjamaa, mille vadjalisus on viimaste aegade jooksul kahetsusväärsel viisil
üsnagi kokku kuivanud. Sajandite eest leidus rahvast, kes vadja keelt oskasid,
sealmail kindlasti tuhandeid ja kuigi küsimus, kas nad ka ennast juba siis
vadjalasteks pidasid või tundsid end kellegi teisena, on rängalt tänuvääritu,
võime me neid ehk siiski lugeda hilisemate vadjalaste eelkäijateks. Vanad Vene
kroonikad tundsid vadjalasi hästi ning nimetasid neid водь. Novgorodimaa oli
hilisemal keskajal ja varauusajal jagatud halduslikult nn viiendikeks ning üks
neist kandis Vadja viiendiku (Водская пятина) nime.
Need
muinasvadjalased olid muide ka paljude kohalike loodevenelaste eelkäijateks.
Nimelt kuigi ametlik Vene ajalugu püüab näidata kõiki tänapäevaseid venelasi
muistsete slaavlaste järeltulijatena, siis tegelikult teame me kõik väga hästi,
et nad pole suures osas muud, kui vaid keelt ja identiteeti vahetanud
soomeugrilased. Vene riigi kujunemisel juhtus kuidagi nii, et slaavi keel
muutus palju tähtsamaks ning oli eriti linnades ja kauplemiskohtades eelistatud
keel. Vaikselt-vaikselt kogus slaavi keel populaarsust ning noored, kes tahtsid
ajaga kaasas käia, jätsid kodukeele laokile ja püüdsid uut keelt rääkides ajaga
kaasas käia. Suurtest linnadest jõudis see komme ajapikku väikestesse
linnadesse, sealt linnalähedastesse küladesse ja viimaks kaugetesse
kolkataludessegi. Ja nii ongi juhtunud, et ehkki vadjalased pole sugugi
teistest lastevaesemad olnud, ei tunne nende noorem sugupõlv oma esivanemate
keelest tihtilugu poolt silpigi ning peavad end tavalisteks venelasteks. Kuigi vere
poolest oleks kõik justkui nii, nagu vanasti.
On arvatud, et
Jõugale ja teistesse Alutaguse küladesse võisid inimesed Vadjamaalt tulla 1215.
aasta suure näljahäda eest. Novgorodi kroonika sõnul olevat just sellal palju
vadjalasi oma kodudest lahkunud. Alutagusel elades said neist järk-järgult
virukad, kuigi vene ja eesti keelte ning elulaadi segamise/segunemise tõttu
kutsuti neid veel pikka aega poluvertsikuteks või poluvernikuteks.
(Vadjapärastes kääbastes näevad vadjapärased inimesed igavest und)
Tee viis mind
edasi hommiku suunas, kuni jõgi vastu tuli. Olin jõudnud Narva, tänase Eesti
idapoolseimasse linna. See on kant, kuhu paljud meist just kuigi tihti ei satu,
ehkki avastamist on palju. Narva on ajaloo ja kultuuriloo poolest äärmiselt
rikas linn, nii et kes vähegi huvi üles näitab, ei pea kindlasti pettuma. Vanema
aja nuuskijana leidsin muidugimõista ka endale iseäranis südamelähedast ja
meelepärast. Samas oleks patt arvata, et uuema ajaloo tunnismärgid siin kuidagimoodi
kahvatumad oleks.
Narva nimi on
peaaegu sama iidne kui maailma lätted ning näib, et esmajoones on seda kandnud jõgi
[2], andes hiljem ka asulale nime. Sajandite tuules on nimi ka üsna
ühetaolisena säilinud. Henriku kroonika ütleb Narva, Taani
Hindamisraamat Narvia, Vene
keskaegsed allikad Нарова, Норова või Нерова. Narva linna kohal on jõel juga,
mis võiski talle nime anda – vepsa keeles tähendavat „narva/narvaine“ astangut.
Jõge on tuntud ka näiteks Alukse või Beki nime all.
Jõgi liidab ja
lahutab. Narva linnast allavoolu on see kenasti laevatatav ning sajandite
jooksul kasutati seda veeteed usinalt, et jõuda merelt Narvani ja Narvast
mereni. Ülesvoolu häiris sõitu juga, aga kui veidi vaeva näha ning näiteks
sõitjad ja kraam ühelt aluselt teisele tassida, võis ka joast ülevalpool sõitu jätkata
Peipsi poole, sealt edasi olid aga teed valla näiteks nii Tartusse kui ka
Pihkva suunas. Kes aga plaanis maad mööda Virumaalt Vadjamaale – või vastupidi
– rännata, pidi küllap Narva kandis leidma koostööalti paadimehe, kes nõustus
kokkulepitud tasu eest reisilise üle jõe viima. Jõgi ise on Narva linna juures
nii kärestikuline ja kiirevooluline, et katse sellest isetahtsi läbi sumada
võis päädida ühe põhjaliku uppumisega. Aga ehk leidsid söakamad reisulised tee
ka läbi äkiliste voogude...
(Narva jõgi on Soome lahte suubuvatest jõgedest suuruselt teine. Esimene on Neeva, aga ega Narva väga palju maha ei jää)
(Teisel kaldal asub Vadjamaa. Ühtegi vadjalast kaugelt vaadates paraku silma ei torganud)
Tee Virust üle
Narva itta oli olemas juba muinasajal. Meile juba nii armsaks saanud Henriku
Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas 1221./1222. aasta talvel külastasid
ugalased ja sakalased, kumbki eraldi, üle Narva jõe minnes Vadjamaad (tuntud ka
juba vanadest aegadest Ingerimaana) ja tegid seal kõvasti kurja, rüüstades ning
saaki ja vange ära vedades. Kuna tapahimu oli väga suur, tapsid sakalased
lisaks inimestele ka lambaid ja härgi, keda nad oma meelehärmist ei suutnud
endaga kaasa viia, sest käed olid kokkuahnitsetud manti täis.
Narva linna pärl
on kahtlemata keskaegne Hermanni linnus, mis pärast barbaarset pommitamist
viimases sõjas kõvasti pihta sai, kuid tõusis ometigi fööniksina tuhast. Teisel
pool jõge lösutab teinegi, Ivangorodi ehk maakeeli Jaanilinna linnus. Teineteist
valvates on nad pikalt olnud Ida ja Lääne vastandumise sümboliks. Narva linnus
on ehitatud 13. sajandil, Jaanilinna oma 15. sajandi lõpus, seega jäid nad minu
jaoks veidi liiga äsjasteks. Minu hing igatses vanemaid asju. On küll oletatud,
et Narva kivilinnuse kohal oli ka muinasaja lõpul linnus, aga pole kuulda
olnud, et keegi midagi kindlamat leidnud oleks. See ei tähenda siiski, et Narva
peaks üleüldse muinaslinnuseta toime tulema. Muinaslinnus on täiesti olemas.
(Postkaardivaade Narva ja Jaanilinna kantsidega. Esiplaanil väike sõbralik laguun, kus narvakad suplemas käivad. Rannahooaeg näib tänavu hilinevat)
Narva Joaoru
linnamägi [3] paikneb keskaegsest
linnusest vaid umbes kolmveerand kilomeetrit ülesvoolu. Kunagisest massiivsest
künkalahmakast on praeguseks säilinud vaike üsna väike nukk – ülejäänu on
lihtsalt laiali veetud – , kuid ka see allesjäänud osa on muljetavaldav, eriti
kui vaadata künkalae servalt paepaljandilt otse alla jõele. Künkanukist läänes
on samuti jõesängi meenutav org, ent selle tekke juures tasub kahtlustada
karvast inimkätt. Muistset kultuurkihti on linnamäel säilinud vähe, muist on
aja jooksul nõlvu mööda alla vajunud.
(Narva Joaoru linnamägi või õigemini see, mis temast järgi on jäänud)
(Joaoru linnuse kivine pale vaatab itta)
(Sama paesein teiselt poolt. Taamal elektrijaam, mis ekspluateerib Narva ürgset voolu)
(Joaoru linnamäe õu on kivine, ringi jalutamisel tasub kas silmad lahti hoida või tiivad valmis panna – servalt kukkumine oleks kangesti ebameeldiv)
Esimesena jõudsid
siia keskmise ja noorema kiviaja esindajad, eelkõige paneb Joaoru linnamägi vere
kuumama aga tulihingelistel pronksiaja austajatel. Siis oli mägi kindlustatud
ning selle müüride taga valati pronksesemeid. Linnamäge kasutati veel varasel rauaajal
ning pärast pikemat hingetõmbepausi ka meie ajaarvamise esimese aastatuhande
teisel poolel. Tõsi, peale ühe 6.–9. sajandile pKr viitava söeproovi pole
sellest ajast künkalaelt midagi kindlamat leitud, nii et võib-olla polnudki
linnusel siis püsielanikke. Küll aga leidus neid kohe künka loodenõlva ees
terrassil, kus on avastatud viikingiaja ja hilisrauaaja asula [4]. Elukoht
oli järgi katsutud ja heaks kiidetud juba omal ajal kiviaja inimeste poolt. 13.
sajandi alguspoolel Taani hindamisraamatus märgitud 8 adramaaga Narvia võiski
olla seesama Joaoru linnamäe jalamil olev küla. On põnev, et Novgorodi
kroonikas on 1172. aasta (6680 aastat Maailma loomisest) juures kirjas, et
Novgorodi üheks linnaosaks oli Nerevi ots. Ka see nimi viitab Narva jõele või
jõe ääres olevale asulale. Ja miks ka mitte – oli ju Narva jõgi tähtis mitte
vaid Virumaa poolt vaadatuna, vaid kindlasti ka Novgorodimaa jaoks. Narvakad ja
novgorodlased võisid tõepoolest omavahel tihedalt suhelda ja äri teha.
(Linnamäelt loode pool oleval platsil võis kord kuulda juttu, naeru, nuttu, hõikeid ja muid hääli. Ühesõnaga: elu)
Päeva hulkumiste
punktiks jalutasin linnast välja põhja poole. Siivertsi kalmistu kandis ronisin
taas alla päris jõekaldale, lootuses näha teisel pool mõnd maja või küla. Kahjuks
pole selles lõigus neist ühtegi näha, ent teadsin, et seal, kunagises
Eesti-Ingeris, asub mitu põlist isuri ja ingerisoome küla – Kallivere/Kallivieri,
Vanaküla/Vanhakylä, Kärstala/Karstala, Veneküla/Väikylä, Saarküla/Saarkylä ja
teised. Vabadussõja ja piiriläbirääkimistega kauples Eesti Vabariik endale
tubli riba Narva jõe paremkaldast ning seda hakati kutsuma Narvataguseks või
Eesti-Ingeriks. II maailmasõja järel võttis üks nimetu vunts Narvataguse koos
suurem osa Petserimaaga Eestilt ära ning see ajutine olukord on millegipärast kestnud
tänaseni.
(Vaade Siivertsi juurest jõe teisele kaldale. Kui puid ees ei oleks, võiks ehk isegi mõned vanad ingerisoome või isuri külad ära paista. Piirivalvetorn nende hulka ei kuulu)
Ma ei peatuks
neil lähiajaloo sündmustel lähemalt, kuid praegu on ilmselt parim võimalus oma
muinasmaade reisikirjade sarjas tutvustada lisaks vadjalastele teistki meile
lähedast rahvast – isureid.
Isurid on ennast
kutsunud ižoralaine, inkeroine või karjalaine. Nimi „ižoralaine/isur“ tuleneb
nähtavasti suure Neeva parempoolsest lisajõest Ižora nimest; soome keeles
tuntakse seda Inkere nime all ja sealt pärineb ka Ingeri maa ja rahva nimi. Arvatakse,
et sealt, hilisema Piiteri kandist, on isurid algselt pärit ning umbes
tuhatkond aastat tagasi läksid karjalastest, kellega nad seni väga lähedased
olevat olnud, lahku ning kolinud vadjalaste naabriteks. Kuidas sellega
tegelikult oli, ei tea täpsemalt muidugi mitte keegi, liiatigi on asjalised
mälestusmärgid – pea ainsad, mis kaugemast möödanikust säilinud – igasugustes
etnilistes küsimustes äärmiselt mitmetimõistetavad. Igal juhul on kindel, et
kogu mäletatava aja jooksul on isurid elanud Vadjamaa ehk Ingerimaa põhjaosas
ning veidi ka Oredeži jõgikonnas (praeguse Len... Piiteri oblasti lõunaosas). Vadjamaa
ehk Ingerimaa hakkas II aastatuhande pKr algussajandite jooksul järjest enam ja
enam olema seotud Novgorodimaaga ning Vene riigi osa on ta tänapäevalgi. Nii
vadjalaste kui isurite keele oskajaid on praeguseks vaata et ühe käe sõrmede
jagu ning kui imet või suurt paradigmanihet ei sünni, siis võivad nad mõlemad
ühel päeval kadunud olla. Kuna sellest oleks äärmiselt kahju, kutsun siinjuures
kõiki minu blogi vadja ja isuri lugejaid üles oma keelt elus hoidma ja järeltulevatele
põlvedele õpetama.
Olge aga kiisud
edasi!
