Põhja-Eesti
rannikuäärset Rävalat tunneb ilmselt igaüks, kuna just siin laiub meie riigi
pealinn Tallinn. Ent hoolimata keskaegse vanalinna müüride veetlusest teatakse
selle kandi varasest ajaloost päris vähe. Kui ühe nn „harju keskmise“ inimese
osas on see üsnagi ootuspärane – aegu, mida ise pole läbi elatud, mäletataksegi
üldjuhul hämaralt – , siis vähemalt Tallinna enda puhul kipub seis esiaja osas olema
sarnane ka ajaloolaste ja arheoloogide jaoks. Mitmesaja aasta vanune
tihehoonestus seab nimelt arheoloogilistele välitöödele omad tõsised piirangud
ning kirjalike allikatega, mis pealinna lapsepõlve valgust heidaksid, on lood
nagu alati ehk kehvapoolsed. Õnneks on väljaspool Tallinnat arheoloogiat tehtud
tublisti ning seega võime me Rävalamaa kohta ikkagi üht-teist rääkida.
24., 25. ja 26.
aprill olid need kolm päeva, mil ma Rävalas veidi ringi luusisin ning selle
maanurga isevärki ajaloos tuhnisin. Esimesel päeval avastasin ühe õige turisti
kombel, fotoaparaat ja kaart näpu vahel, Tallinna vanalinna, teisel päeval
võtsin koos meeldiva kaaslasega ette matka Pirita alamjooksu kanti Iru
linnamäele ning kolmandal päeval tutvusin taas koos meeldiva kaaslasega Keila
ürgsemate paikadega. Kuna aga mulle tundub, et neist paikadest tutvumise
järjekorras jutustamine võib jääda veidi konarlikuks, siis teen seekord hoopis
nõnda, et esimesena räägin Irust, seejärel Tallinnast ja viimaks Keilast.
(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis
on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)
Rävala muinasmaa paiknes
laias laastus umbes samades piirides praeguse Harju maakonnaga. Muide, ka Harjumaa
oli muinasaja lõpus täiesti olemas, kuid selle nime all tunti hoopis teist
piirkonda, nimelt tänase Rapla maakonna südamaid. Millalgi 13. sajandi
vallutuse järel liitusid Rävala ja Harju kokku üheks Harjumaaks ja Rävala nimi
taandus Tallinnale, mida saksa keeles kutsuti Reval veel 20. sajandini.
Minu varasemates
reisikirjades korduvalt mainimist leidnud Taani Hindamisraamat teadis öelda, et
13. sajandi alguses oli Rävalas kokku 1600 adramaad. Maakond oli kokku pandud
kolmest kihelkonnast. Idapoolseim oli Repel
ehk Rebala, keskel asus Ocrielæ
(mille tähendust ei osata ühemõtteliselt seletada, pakutud on näiteks, et see
võis tähendada Ohrjala või ka Vaskjala) ning lääneosas paiknes Vomentakæ (Vomentaga, Vomentagana või
Võhmataguse). Rävala enda nime tähendus on kaunis segane ning sellest veel segasem
on küsimus, mil viisil oleks seda tänapäeval kõige viisakam nimetada. 13.
sajandil on see nimi jäädvustatud kujul Revele,
Revelia, Revalia ning Revalis. Erinevad
uurijad on oletanud, et algne nimekuju võis olla Revala, Rebala, Räbälä või Rävälä.
Eesti rannarootslased on Tallinnat kutsunud Räväl
ehk Rävul, sestap on Paul Ariste
pidanud usutavaks, et algses maanimeski võis olla üks või mitu Ä-d. Ja et
vanasti oli vokaalharmoonia eesti keel(t)es levinum, võiski nimi olla tema
meelest Rävälä, mis oletamisi võis
tuleneda mehenimest Rävä. Mina
kasutan varianti Rävala lihtsalt
sellepärast, et nii on varem ka tehtud ja ma olen mugav inimene.
Mereäärse maana
leidis Rävala üsna varakult mujal maailmas teadmist ja tuntust. Juba muinaspõlves
sattus siia külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii et tänapäevased turistide
hordid Tallinna vanalinnas pole iseenesest midagi uut. Vana-Islandi Njálli saagas
räägitakse näiteks, kuidas umbes 1000. aasta paiku tavatseti aeg-ajalt ikka
teha mõni tore viikingiretk Rafalasse.
Vanad mereteed ei rohtunud hiljemgi.
Alustagem kohatud
kohtadest idapoolseimast – Pirita jõe paremkaldal seisvast Iru linnamäest
[1], kohalike seas tuntud ka Iru Linnapära nime all. Taani Hindamisraamatu
aegadel oli Iru nimi hoopis Hirwæ ehk
Hirve. Ennast kenasti jõelookesse mahutanud mäeneemik on aegade jooksul oma
kukile mahutanud terve posu inimrahvast ja arheolooge. Sarnaselt Narva Joaoru
linnamäele (vt Alutaguse postitust 21. mail) on Irugi meelitanud elanikke juba
vanal kirjul kiviajal ja kuldsel pronksiajal. Neist päevadest oleks rääkida
palju, isegi kui mälestus neist on kadunud ning vaid tummad asjad on jäetud
pajatama. Tummasid asju nii kivi-, pronksi- kui rauaajast on väljakaevamistel
maapõue ahistavast kütkest päästetud terve hulk. Linnamäe ümbruses on paiknenud
ka trobikond eriaegseid kivikalmeid, millest praeguseks on jäänud alles vaid
üksikud vaprad.
(Iru Linnapära põhja poolt vaadates. Hakkab looma...)
(Pirita jõgi käänutab siin mis kole. Üks selline looge on muinasinimestele andnud suurepärase võimaluse viljeleda linnuseehituskunsti)
Kuna mu enda huvi
keskendub rohkem rauaaja tagumisele osale, siis jätan siinsesse kivi- ja
pronksiaega piilumise kas hilisemaks või sootuks teistele pajatamiseks. Igatahes
kuskil 5.–6. sajandi paiku võeti Iru neemik juba päris mitmendat korda
ehitusplaanidesse ning tehti linnus valmis. Järgnevate sajandite jooksul ei
suutnud irukad kuidagi käed rüpes istuda, vaid kibelesid ikka ja jälle ehitama.
Neile Linnapära külastajatele, kellele Taevaisa kas või üheainsagi meeleelundi
on kinkinud, ei saa kuidagi jääda märkamatuks, et mäeneemikul leidub suisa mitu
kõrgemat kühmu. Need olid paeplaatidest laotud vallid, mille suurejoonelisust
on omaaegsed arheoloogilised kaevamised tükkjagu kahandanud – vallidest läbi
raiutud kaevandid on siiamaani äratuntavad.
(Vallijupid Iru linnamäel on kohati endiselt peaaegu sama kõrged kui taevas. Või vähemalt peaaegu sama kõrged kui Tallinna teletorn)
(On ju kõrge! Foto: T. Erik)
Selgelt äratuntav
on siiski aga veel ka see, mis vallidest alles jäänud. Neid on nii pikerguse
mäeneemiku otstes kui külgedel, aga üks kõrge vall jookseb ka risti keset
neemikut, poolitades selle kaheks ebavõrdse suurusega osaks. On arvatud, et
mõlemad osad polnud kunagi üheaegselt kindlustatud, vaid linnuseks kasutati
korraga vaid üht osa – vahel oli selleks väiksem põhjapoolne jupp, teinekord
aga suurem lõunapoolne osa. Küllap meelitas Iru tüüpilise linnusena ligi ka
igasuguseid õnnetusi, nagu sõda ja kahjutuli, ning seega tuli suitsevate
ahertukkide vahele ikka ja jälle maha istuda ning mõelda, mis küll valesti sai
tehtud ja kuidas edaspidi taolist jama vältida. Ja eks siis aina ehitati ja
ehitati, kuni kätte jõudis saatuslik 11. sajand ning Linnapära jõudis oma elukaare
linnuse-etapi lõpliku lõpuni.
(Iru linnamäe keskvallile sai heisatud must lipp. Alanud on uus paheline etapp linnuse elus)
(Linnuse põhjapoolne osa keskvalli otsast...)
(...ja lõunapoolne, suurem jupp. Tallinna majad on selle kõrval tillukesed kui tikutoosid)
See Iru oli neil
vanadel aegadel üldse üks kuulus kants ning nähtavasti polnud talle võrdset terves
Rävalas. Mererannast jäi ta natuke eemale, aga mitte liiga väga – Pirita jõe
suue oli siis Irule tänasest tunduvalt lähemal ning võib-olla oligi sisemaa
pool veidikenegi turvalisem kui merekaldal kajakate ja ringihulkuvate
viikingite meelevalda taludes. Nii et Iru linnus oli täitsa parajalt heas kohas.
Sellepärast meelitas ta ligi rahvast lähemalt ja kaugemalt. Muidugimõista ei
võetud kaugeltki mitte igaüht avasüli linnusemüüride vahele elama, aga müüride
taga vähemalt esialgu ruumi jätkus. Pärast nähtavasti enam mitte nii väga. Iru
muinasküla [2] kultuurkihi plekk on kõige tumedam linnusest põhjas ning
künka läänejalamil. Paiguti oli hoonestus niivõrd tihe, et linnamäe ja jõe
vaheline kitsas maariba pidi mahutama nii hoonete rea kui ka tänava, mis nende
eest läbi jooksis. Säherdune pead-jalad läbisegi olemine meenutas kindlasti
rohkem peent linnaelu kui neil, kes kuskil laanepadrikute üksikuis taludes koos
huntidega ulusid. Ja kuna inimesed on läbi aegade olnud ühetaolisemad kui me
tunnistada tihkame, siis peibutasid linnatuled ilmselt toonagi paljusid. Taolised
linnus-asulad võisid endasse tõmmata rahvast ümberkaudsetest küladest ja
taludest nagu aourbanistlik must auk ning alles siis, kui Iru linnus 11.
sajandil hüljati, kadus lumm ning linnuseküla tühjenes aegamööda elanikest. Tasapisi
hakkas tähelepanu endale tõmbama hoopis üks teine koht mõni kilomeeter lääne
pool. Siiski jäi Iru asula püsima muinasaja lõpuni, kuigi nähtavasti märksa
tagasihoidlikumates mõõtmetes kui oma viikingiaegseil hiilgepäevil.
(Plats linnamäe ees, kus kunagi asus linnuseküla. Praeguseks on need krundid justkui tühjaks jäänud)
Kuna jutt juba
vaikselt selles suunas tüüris, ongi paslik jätta Iru selleks korraks sinnapaika
ning liikuda õhtu poole, kohta, mida tänapäeval üldiselt tunnustatakse Eesti
Vabariigi pealinnana. Kes lugejaist veel ei taipa, millele ma siin ääri-veeri
viidata püüan, ütlen vihjeks, et see koht on Tallinn. Tallinna varaajalugu on
Eesti muinasuurimisse jätnud kaunis rasvase peatüki, kuigi küsisõnu on õhku
heidetud kaugelt rohkem kui vastussõnu.
Mida Tallinna
muinaspõlvest siis üldiselt räägitud on? Kui võtta lühidalt kokku, siis on lugu
olnud umbes taoline: Pärast Iru linnuse lõppu 11. sajandil hakkas Põhja-Eesti
tähtsa sadamakohana kasvama ja arenema Tallinn, tollane Lindanise või Kolõvan. Toompea
kaljunukile ehitati linnus ja selle jalamile kerkis käsitööliste ja kauplejate
asula. Aastaks 1154 oli Kolõvan meresõitjate seas nii tuntud, et Sitsiilia
geograaf, araabia päritolu Abū
‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī kandis selle qlwry
(mis oli ilmselge kirjaviga, sest õigem oleks pidanud olema qlwny) nime all oma maailmakaardile. Kolõvan
õitses ja õilmitses edasi, kuni 1219. aastal vallutasid selle Taani kuningas
Valdemar II väed (mille järel hakati Kolõvani/Lindaniset maakeeles Tallinnaks, Taani
linnaks, hüüdma). Pärast järgnevaid konflikte taanlaste, Mõõgavendade Ordu ja
erinevate Eesti maakondlaste vahel jätkus Tallinna arenemine keskaegseks
euroopalikuks linnaks, mille oluline maamärk on Lübecki õiguse kasutuselevõtt
hiljemalt 1248 – sellega oli Tallinn saanud ametlikult Euroopa linnade
keskaegsesse perre.
Kõik oleks muidu
igati ilus ja hea, kui sellel pildil poleks päris mitu asja natuke valesti. Muidugi
pole ma esimene, kes neile osundab; mina vaid lihtsalt refereerin teisi,
autoriteetsemaid arvajaid. Ent võtkem ühes kaart ning tehkem linnas üks tilluke
tiir, et kõike lähemalt uurida.
Kõige lihtsam on ehk
pihta hakata kõige kõrgemalt, et siis järk-järgult allamäge madalamale liikuda.
Toompea keskaegset kivilinnust pole vaja pikalt otsida, sest ta hakkab silma
juba kaugelt. Ka muinasaja lõpul pidi rävalastel kuskil siin oma linnus
olema, nagu Henricus de Lettise ajaraamatus kirjutatust aimata võib. Aga kus?
Oletusi on mitmeid. Kroonika ütleb, et Taani kuningas ja tema liitlased sõitsid
1219. aastal laevadega Rävalasse ning asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud rävalaste linnus. Lammutanud vana
linnuse, asusid nad aega viivitamata uut ehitama. See taanlaste kants, „Taani
linn“, polnud ise veel seesama, mida me tänapäeval imetlema ja mille kõrgeimas
tornis lehvib meie rahvuslipp. Nõnda see taanlaste linnus – ja varasem rävalaste
linnus – küll võis olla praeguse Toompea lossi koha peal [3], aga ei pruukinud.
On pakutud teisigi asukohti, näiteks Toompea põhjaotsa (kus praegu asub Balti
jaamale ja Tallinna lahele avanev Patkuli vaateplatvorm) [4], aga ka piirkonda
Toompea kaguosas, vast umbes Taani Kuninga Aia kandis [5]. Mingeid konkreetseid
kaevamisleide, mis ühele või teisele arvamusele kaalu lisaks, pole meil aga ühestki
mainitud paigast. On isegi esitatud arvamust, nagu võinuks muinaslinnus haarata
tervet Toompead ehk oletatava vana nimega Härjapead, ent selle jaoks on mäelae
7 hektarit lihtsalt arutult suur. Toompea/Härjapea linnusekoha leidmiseks peab
tegema veel tublisti tööd.
(101 rahvaasemikku on oma pesapaiga kavalasti valinud. Juhul kui pikaldastel talupoegadel nende veiderdamistest kõrini peaks saama ning nad vikatid mõõkadeks taovad, istuvad saksad mugavalt linnuses ja lasevad pööblile aeg-ajalt tulist tõrva kaela kallata, samal ajal eteldes ise üksteisele poeeme rahvamandaadist)
(Üks pakutud muinaslinnuse kohtasid. Siin poleks küll muud, kui kõnniteeplaadid üles tõsta ja muinaskiht ongi käes)
(Taani Kuninga Aias ei kasva tänavu küll suurt midagi. Võin öelda, et porgandite, kapsaste ja kartulite saak on juba ette ikaldunud. Taani kuningakoda peab talvel hakkama lilli närima)
Ent see ei
tähendaks, justkui poleks Toompeal/Härjapeal üleüldse midagi iidset leitud. Siit-sealt
on maad natuke ikka sorgitud ka ning ehkki arvestades mäelae suurust on see
vaid piisk meres, on vahetevahel siiski satutud peale huvitavatele leidudele. Toomkiriku
[6] vundamendi uuendamisel 1950-ndatel selgus, et kiriku all peitub soliidne
kiht loomasõnnikut, mis loogiliselt järeldades peab olema kiriku ehitamisest
varasem. Toomkirikut asuti aga ehitama juba üsna kohe pärast Taani vallutust
13. sajandi I poolel. Kui jätame kõrvale võrdlemisi ebatõenäolise võimaluse, et
sõnnik pärineb kohutavalt suurelt hulgalt metsloomadelt, kes Härjapea
kaljunukil oma ainevahetusel möllata lasid, jääb üle järeldada, et küllap see oli
koduloomade töö. Keegi pidi seal mäel ilmselt ikka elama ja loomi pidama, mis
muud. Sõnnikukihist veelgi sügavamal oli auk – nähtavasti murti selles kohas
paekivi. Ent milleks oli muistsetele inimestele tarvis paasi murda? Isegi hästi
teades, et üldeestiliku arutu töörabanduskultuse juured küündivad maailma
loomise aegadesse, tuleb ometi eeldada, et lahtimurtud paest tehti omakorda
midagi head ja kasulikku. Näiteks linnust. On ju paljud teised Põhja-Eesti
muinaslinnad, sealhulgas Iru, kindlustatud muuhulgas paest kuivmüüriga. Nii et
isegi kui me ei tea, kuhu härjapealased oma linnuse ehitasid, aimame ometi,
kuskohast nad võisid materjali hankida. Asi seegi.
(Linnasillutis ja hoonemüürid varjavad frivoolsevõitu fakti, et just siin lasub tüse ja väga vana sõnnikukiht. Selle all oli aga kunagine paemurruauk)
Toomkiriku
lähedal, Kohtu tn 2/4 krundilt [7] on leitud ammunooleotsi ja odateravikke, mis
võivad pärineda 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Muinasrävalased
ei pruukinud enne kehvapoolset 1219. aastat ise veel ambusid sõjapidamises tarvitada,
nii et need leitud relvad võisid kuuluda ka vallutajatele, kuid üsna varastele
vaenuaegadele viitavad nad igal juhul, isegi kui jutt käib 1219–1223 Rävalas
toimunud sõjast või sellele järgnenud taanlaste ja mõõgavendade omavahelisest
kemplemisest.
(Kohtu 2/4 krundi ees on kindel värav, et keegi sisse ei näeks...)
(...ent meid see ei peata. Fotosilm jäädvustas värava alt koha, kust leiti ammunoolte ja odade teravikke. Ühesõnaga, väga salajane militaarobjekt. Foto: T. Erik)
Üksikuid varaseid
leide on Toompealt leitud veelgi. Juba 1952. aastal tehti väiksemaid
väljakaevamisi Toomkirikust lääne pool [8] ning Aleksander Nevski katedraalist
idas [9]. Neilt ja hilisematelt ehitustegevusega seotud päästekaevamistelt
saadud mõned käsitsi vormitud savinõude killud, rinnanõel, käärid, nooleots jm
võivad kuuluda muinasaja lõppu ning viitavad sellega samuti muinaslinnuse
lähedusele, kuid paraku asusid nad leidmishetkel hiljem segatud pinnases või omaaegsel
maapinnal, mitte mõnusas mustas muinaskihis, nagu arheoloogi jaoks oleks ideaalne.
Mõnus must muinaskiht on seni veel tabamatutes sfäärides, kui just seda
Toomkiriku alust sõnnikuladet mitte arvestada... Aga eks mäel on juba alates
keskajast aset leidnud ka tormiline ehitustegevus, mis varasemate aegade
jäänuste osas pole olnud armuline, nii et tuleb mõista olukorra teatavat
komplitseeritust.
(Üks neist kohtadest Toompeal, kus 1950. aastatel labidas maasse löödi, et arheoloogiat teha. Vasakul on Aleksander Nevski katedraal)
Toompea teemat
kokku võttes peab mainima, et ükski uurija pole vallutuse-eelse linnuse
olemasolus iseenesest kahelnud. Selle kasuks räägivad nii kirjalikud allikad –
kõige otsesemalt Henriku kroonika – , aga ka mõned esemed. Küll on aga
erimeelsusi olnud selle täpsemalt teadmata asukohaga linnuse tekkeajas ja
iseloomus. Varasemad uurijad, sealhulgas 1950. aastatel kaevamiste korraldajad
Osvald Saadre ja Silvia Tarakanova, paigutasid linnuse alguse juba 10. sajandisse,
viimasel ajal on aga väidetud, et ükski leitud ese pole 12. sajandi teisest
poolest varasem ning seega võidi ka linnus ehitada umbes sellal. Lisaks puudub
selgus selles, kas linnuses olid püsielanikud või kasutati teda ainult siis,
kui hädasti vaja oli. Arheoloog Jaan Tamm on pannud kahtluse alla kogu
muinas-Tallinna püsiasustuse, nii mäel kui all, kuna siin pole põlluharimiseks sobivaid
maid. Viimase osas ma isiklikult kommenteerida ei oska, ehkki põgus tutvumine
Tallinna kesklinnaga veenab, et kui välja arvata Tammsaare park ja veel mõni
haljasala, siis tõesti väga palju ruumi künniks ei jätku. Küll aga kirjutas ju
Henrikki, et taanlaste tuleku hetkel oli linnus tühi ning mingit piiramist seal
esialgu ei toimunud. Nii et vähemalt sel
päeval polnud seal küll kedagi kodus.
On aeg mäelt
all-linna veereda. Teel aga võtaksin üles teema, millest võinuks juba tükk aega
varem rääkida, aga jätsin ta siia. Nimelt Tallinna muinasaegse nime jutu. Mokaotsast
sai mainitud, et nimi „Tallinn“ tuleb taanlaste kantsist ja tähendab algselt
Taani linna. Enne seda aga oli kindlasti mingi teine nimi või nimed. Ka neid
sai juba nimetatud. Toompea mägi võis kanda Härjapea nime – sellenimeline oli Ülemiste
järvest merre voolanud jõgi, mis praeguseks on suunatud diskreetselt maa-alustesse
torudesse. Henriku kroonikas on nimetatud Lyndanise,
mis pole mitte „Linda nisa“, nagu rahvusromantilises lõõmas tihti arvatud, vaid
pigem „Linna ase“ (võib-olla lausa tänapäeval meie jaoks raskestihääldataval
kujul Lidnanasõ vms). Vene vanemates
allikates kohtab sestsamast „linna“-tüvest tuletatud nime Ledenets, seal kohtab lisaks veel Kolõvan-i nime. Kolõvan oli nimelt ka vana läänemeresoome isikunimi
– sellenimelisi mehi leidus muide näiteks Novgorodimaalgi – ning võib olla
tuletatud sõnast „kalevine“ (ehk „tugev“; sõna „kalev“ tähendusväli ja
kujunemine on omaette pikk lugu). Rootsi keeles on Tallinnat nimetatud Lindanäs
(tuletatud nähtavasti Linnaaseme nimest), soome keeles on Tallinna vana nimi rootsi
keele mõjul Kesoniemi.
Kolõvani nimi
toob meid veel ühe üpriski intrigeeriva teema juurde. Mängu astub härra Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī,
geograaf Sitsiilia kuninga Roger II teenistuses. Tema 1154. aasta
maailmakaardist ja seal pisikeselt kirjutatud qlwry-st, mis on vigane ja peaks tegelikult olema qlwny, oli meil samuti möödaminnes
juttu. Pikka aega valitses (ning valitseb paiguti siiani) arvamus, et selle
araabiapärase konsonantide paraadi taga peitub Kolõvan (või Qolõwany) ehk
Tallinn. Eks seda ongi siis hakatud pidama Tallinna esmamainimiseks ning
järeldama, et juba 12. sajandi keskel pidi tegemist olema piisavalt olulise (kauplemis-)
keskusega, et nimi ja kuulsus temast jõudis isegi Vahemeremaade kõrvu. Kõlab
uhkelt küll, aga tegelikult pole mingit põhjust arvata, et qlwry (või isegi flwry)
all mõtles al-Idrīsī tegelikult qlwny-t
ning hilisemad ümberkirjutajad (al- Idrīsī maailmakaart ja -kirjeldus on nimelt
säilinud vaid ümberkirjutistena) tegid hooletusvea, asendades N-tähe kogemata
R-ga. Nii et tegelikult võis kaardil ja juuresolevas kirjelduses olla hoopis
Kallavere või mõni muu koht Põhja-Euroopas, millest meil siin aimugi pole. Tänapäeva
ajaloolased qlwry-t ja Tallinnat enam
seostama ei kipu.
Pärast seda müüdimurret on tagumine aeg tutvustada Tallinna all-linna. Keskaeg
vahib vastu igal vanalinna krundil, muinasaegne asula jääb aga
märkamatuks. Palju parem pole lugu ka maa alla kiigates, vähemalt on senised
sellekohased katsed jäänud poolikute tulemustega. Kõige suurejoonelisemad väljakaevamised
võeti ette 1953. aastal Raekoja platsil [10]. „Kalevipoja parteipileti
otsingutel“, nagu rahvasuu neid kaevamisi kutsus, püüti tõestada, et Tallinn
oli enne ristisõdade vallutust juba sajandeid olnud tähtis kaubandus- ja
käsitöökeskus, millel olid tihedad sidemed ümberkaudsete maadega, eriti muidugi
Vene aladega. Mida otsiti, seda leitigi – 10. sajandil käsikäes linnusega
sündinud küla, kuhu 12. sajandil rajati juba heakorrastatud, drenaažisüsteemi
ja kaevuga turukoht, mille ääres elasid arvukad käsitöölised. Seda linnatüüpi
asulat olevatki al-Idrīsī maininud. Skandinaavia kaupmeestest, kellele oli
Tallinna kujunemisloos suurt rõhku pannud mõned varasemad „klikeaegsed“
ajaloolased (nt Paul Johansen), ei leidnud arheoloogid isegi mitte paha õhku.
(1953. aastal - Stalin oli just äsja teinud kõigile teene ja omal otsad kokku tõmmanud - mõõtis grupp seltsimehi ja -naisi Raekoja Platsil kaevandi sisse ja väljakaevamised hakkasid suure tuhinaga pihta. Leiti nii mõndagi, paraku erinevad leidjate ja hilisemate uurijate arusaamad sellest, mida täpsemalt leiti, üksteisest oluliselt)
Kaevamisleide hiljem uuesti üle vaadates ei leitud seda 10. sajandit aga
enam kusagilt ning isegi 12. sajandi kiht jäi tabamatuks. Tõsi, mõned
hoburaudsõled ja nipet-näpet muud vanemat siiski saadi, aga seda kõike on
natuke liiga napilt, et tõestada hilisrauaaegset käsitöö- ja kaubanduskeskust taolises
põhjaeuroopalikus mastaabis. Asula olemasolu iseenesest pole sugugi välistatud,
selle asukohaks on ka pakutud muuhulgas näiteks Pika tänava läänepoolse (ehk
Toompea-poolse) otsa piirkonda [11], mis praegu on tihedalt täis maju,
kivisillutist ning turiste. Tallinna teatavale olulisusele viitavad kaudsemalt
ka nähtavasti juba muinasaja lõpus kujunenud teed, mis koondusid eri
Põhja-Eesti paikadest siia, ning mitmed Tallinnast ja selle lähiümbrusest
saadud aardeleiud. Ka Taani kuninga Valdemar II valik laevastik just Tallinna
alla sõidutada polnud ilmselt päris huupi tehtud otsus. 13. sajandi jooksul
kasvas juba paljuski väljaspoolt tulnud impulsside toel Tallinn linnaks ning
selleks on ta jäänud tänase päevani.
(Aga võib-olla oli muinasasula hoopis siin? Või...?)
On veel üks nurgake, kus on arvatud olevat leidunud killuke muistset
eluolu. See on vanalinna see ots, kus laiub Oleviste kirik ning kõrgub Paks
Margareeta [12]. Ajaloolane Paul Johansen pakkus, et just seal võisid pesitseda
Skandinaavia kaupmehed, kes olid sinna 12. sajandil rajanud oma peatuspaiga
koos kaubahoovi ja Püha Olavi kabeliga, millest hiljem sirgus kõrge kirik. Käegakatsutavaid
tõendeid sellest, üllatus küll, pole.
(Toompea poolt paistab postuumselt pühakuks saanudNorra kuningale Olavile pühendatud kirik eriti hästi ära. Kahjuks fotopommitati muidu kaunis maastikufoto põhjalikult ära. Olen pettunud)
Kuna teadaolevalt on Tallinn merelinn, siis pidi juba ürgajal olema siin
ka sadam, kus laevad said pikkadest sõitudest puhata ja inimesed koos
asjadega peale ja maha minna. Maapind tõuseb igal aastal paar millimeetrit,
lükates veepiiri aina enam põhja poole. Sajandeid tagasi loksusid lained tänapäevasest
tükk maad lõuna pool, kus nüüd keeb Tallinna kesklinna liiklus ja sekeldamine. Oli
täitsa tore kolada kohtades, kus erinevate uurijate arvates võis muinasaja
lõpul sadamakoht paikneda, ning püüda ette kujutada neid kergeid, kuid
vastupidavaid viikingilaevu madalas rannavees hulpimas. Olgu siin esitatud kõik
need oletatavad kunagised sadamakohad tänapäevases urbanistlikus džunglis.
Sadamakoht geograaf Leo Tiigi järgi asus kuskil Põhja puiestee kandis,
üsna linnahalli lähistel [13]. Meri pole siin tegelikult praegugi sugugi kaugel.
Ilmselt on kallas selle koha peal olnud piisavalt järsk selleks, et maakerge
pole merd kaugele tõrjunud.
(Muinassadama kandidaat nr 1. Soolane veeväli algab tegelikult juba nende majade tagant)
Ka Paul Johanseni pakutav muinassadamakoht ei jää eelmisest kaugele –
umbkaudu linnahalli ja vanalinna vahelisele alale [14]. Tänapäeva sadam on
ju tegelikult peaaegu siinsamas.
(Muinassadama kandidaat nr 2, foto Linnahalli pealt. Meri on siingi siinsamas, ainult et selja taga)
Edasi läheb huvitavamaks. Sadamakoht arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli
järgi jääb juba lõuna poole, kuhugi Kanuti Aia ja Väikese Rannavärava bastioni
kanti [15]. Praegu on seal haljasala ning Rannamäe tee ja Mere puiestee
liiklussooned.
(Muinassadama kandidaat nr 3. Liiklus on jätkuvalt olemas, ainult et veesõidukid on asendunud maismaa omadega)
Arheoloog Osvald Saadre pakkus sadamakohta eelmisest natuke lõuna poole,
keset omaaegset lahesoppi [16]. Midagi merelist on siin keeruline ette kujutada
– kõikjal vohab linn.
(Muinassadama kandidaat nr 4. Tõele au andes pole meri ka siin liiga kaugele jäänud. Kusagil seal kiriku taga ta peaks olema. Vist)
Arheoloog Jaan Tamm pidas kõige tõenäolisemaks sadamakohaks eelmistest
variantidest olulisemalt lõuna pool olevat piirkonda, kunagise Härjapea jõe
suuet [17]. Jõgi jõudis merre praeguse Maakri tänava põhjaosa kandis ning just
siin oli muistsetel meresõitjatel võimalik hankida järgmiseks reisiks vajalikku
joogivett.
(Muinassadama kandidaat nr 5. Härjapea jõe suudmealast said merelised värsket vett. Praegu peaks selleks vist kanalisatsioonikaevul kaane maha vinnama, ent söandan kahelda, kas sealt ka värsket joogivett saaks ammutada)
Niipalju siis Tallinnast ja tema kolmest peamisest osast – ülalinnast,
all-linnast ja sadamast. Nagu kogu sellest sigrimigrist nähtub, jätkub meie
pealinna muinasjuurte väljasonkimiseks tööd-tegevust veel mitmele uurijate põlvkonnale.
Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelas, kunagises Vomentaga
kihelkonnas asus Keila küla [18], millest aegade armutud tuuled on nüüdseks
teinud linna. Kaheksasadakond aastat tagasi pandi Taani Hindamisraamatusse ta Keikæl nime all kirja kui kümne
adramaaga külake. Vomentaga mail oli
Keila ilmselt mitte kõige tähtsusetum koht, sest just siia ehitati juba 13. sajandi
esimesel poolel kirik. Erinevalt Tallinnast võib Keila tunda uhkust, et tema
muinaskultuurkiht on üles leitud. Rahutu vooluga Keila jõe paremal kaldal,
praeguse linna idaservas asuv asulakoht on kenasti muinsuskaitse all. Samuti on
tagatud ühendus teiste oluliste tõmbekeskustega, sest otse keset asulakohta on
ehitatud raudtee. Nõnda olen iga kord siit rongiga üle jõe sõites hetkeks mõelnud
vana külaaseme peale. Lisaks raudteetammile on asula põhjaosas mõned aedadega
eramajad ning lõuna pool Keila mõisa pargi serv. Mõneski mõttes paikneb just
siin Keila vanalinn.
(Keila asulakohal on sisuliselt kõik mugavused olemas. Kultuurkiht, muinsuskaitse, raudtee...)
(...ning lisaks muidugi ka maaliline paiknemine otse Keila jõe mäslevate voogude kõrval. Asulakoht ise paistab vastaskaldalt)
Selles, et Keila on vana kant, pole mingit kahtlust. Näiteks jõesaarel,
mõisa peahoone (praegu Harjumaa Muuseumi kodu) ja vasallilinnuste kõrval peidab
siinne suur park veel Orjakivi. Selle kujult sadulat meenutava rahnu kõrgemas
osas on uuristatud üks väike lohk, milletaolisi leidub omajagu paljudes Põhja-
ja Lääne-Eesti suuremat kasvu kivides ning mis võivad pärineda vanemast rauaajast.
(Sadulakujulisel Orjakivil on üks pisike kausjas lohk, mis tehti ajal, mida isegi muinasaja loojangu inimesed pidasid hirmus ammuseks)
Keila linnast mööda Linnamäe teed umbes kilomeetri jagu edela poole välja minnes
jõuab rändur kenasse salutukka, mida ümbritsevad turbaväljad ja võsane mets.
Salutukk kannab nime Ohtu linnamägi [19], kuid õiget mäge siin
tegelikult pole – maapind tõuseb vaevu-vaevu ümbritsevast kõrgemale. Taolisi
Linnamäe-nimelisi künkaid ja muid maanurki on samuti Eesti teada hulgaliselt,
aga arheoloogid nimetavad neid „libalinnamägedeks“, kuna päris õige linnuse
mõõta nad eri põhjustel välja ei anna. Enamasti puuduvad neil veenvad
inimtegevuse jäljed. Aga rahvas on neid sellegipoolest linnamägedeks kutsunud
ning teadnud mõnel juhul veel ka pajatada lugusid, kuidas vanasti olla neisse
küladest kaugetesse kohtadesse sõdade eest varjule mindud. Leidude puudumise
tõttu on nende vanust väga raske öelda, ent küllap on neid kasutatud korduvalt
– sõdu on meie maale eksinud õige rohkesti ning pole võimatu, et näiteks üht ja
sama Ohtu linnamäe taolist soodest ja metsadest ümbritsetud saarekest on
pelgupaigana kasutatud nii Liivi sõja kui II maailmasõja aegu, kõik vahepealsed
jamad kaasa arvatud. Omad pelgupaigad olid inimestel ka 13. sajandi alguse sõdade
ja rüüsteretkede aegu, kuid seda, milliseid meile teadaolevaid peidikuid on
tollal oma hinge ja varanatukese päästmiseks tarvitatud, ei mõista praegu enam
küll keegi täie kindlusega öelda. Aga kes teab – eriti kui asustus ja teadmine
kodukoha paikadest on olnud põlvest põlve pidev, võidi sama pelgupaika kasutada
iga kord, kui häda sundis. Ja nii tõepoolest väga-väga pika aja jooksul...
(Ohtu linnamägi pole tegelikult muud kui ümbritsevast maastikust vaid veidi kõrgem ja kuivem paik. Taolisel puisniidul võis tegelikult päris ilus olla metsistunud sõjasalkade eest peidus)
