Küläline

Ma unõh näi külälist.
Näoldä'.
Keeleldä'.
Ummõhtõ kõnõli -
ni arvu kõõst sai.
Sõna' ku pääluu seeh helisi.

"Tii om no' valla"
tä ütel.
Uss kääksähti.
Näi verevät taivast ja sinidsit puid,
kinkõ pääl voolavat tiid.

Kaiõ tä olõmalda silmihe.

"Kohe ma lää?" ma küsse,
"ja mille?"

"Saat tiidä', ku läet!
Kõnnit kulladsil tiil
vasisõl viil
sada päivä
ja tuhhat üüd.
Kaegu-i' kellä!
Lugõgu-i' sammõ!
Mine'
õnne!"


Tiiäki-i, mille ma kullõ tedä
ja vaest olõki-i vahet.
No' kõnni õgal üül müüdä Unõtiid

kellä kaemalda'.

Kura Liivi rand

Kuramaa sarve tipus polnud ma oma üürikese elu jooksul veel varem käinud, aga tänavu suvel otsustasin selle vea otsustavalt parandada. Just seal on elanud kuni üsna viimase ajani meie lähimaid keelesugulasi liivlased ning omasid peaks ju ikka põhjalikumalt tundma. Sestap võtsin kevadtalvel ühendust toimekate liivlastega ning saime kaubale, et tuleme ansambel Sirgutiiga augusti alguses Liivi Pühadele mängima. Līvõd Pivād on igal aastal augusti esimesel laupäeval Irē (läti keeles Mazirbe) rannakülas toimuv tähtsündmus, kuhu kogunevad kõigi maade liivlased üheskoos iseolemist tähistama. Ja siis on ka igasugused taidluskollektiivid kohal, kes näitavad, milleks nad võimelised on. Meie siis Sirgutiiga läksime mängima Eesti pillilugusid ja laule ning ühtlasi tugevdama eestlaste ja liivlaste omavahelisi diplomaatilisi sidemeid.

Tänavu langes augusti esimene laupäev kohe 1. augusti peale. Kuna Tartut eraldab Kuramaa sarvest oma pea 500 kilomeetrit, hakkasime inimesi, pille ja elamiskola täis pakitud autoga sinnapoole sõitma juba reede õhtul, lootuses jõuda nii kaugele kui vähegi võimalik ning siis leida tee peal sobiv ööbimiskoht.

Tutvugem rännuseltskonnaga! Flötist ja sessioontamburinist Anneli, akordionist Merilin, klarnetist Andreas, fotograaf Tiina ning sohver-kitarrist Anti. Kokku oli saanud täiuslik matkakamp, kellega läheksin iga kell kontserttuurile kas või Tulemaale. Eestlaste esindus oli niisiis igati soliidne.

Väike õhtusöögipaus Valga Hesburgeris ning tee jätkus lõunanaabrite maadel Riia suunas. Kuskil kesköö paiku jõudsime Koiva juurde – Murjāni linna lähistele, vanale koivaliivlaste maile, kus omal ajal tembutasid kuulsad Kaupo, Anno, Asso, Dabrel, Ninnus, Wane, Vesike ja teised. Otsustasime loota telkimiskoha leidmisel heale õnnele ning keerasime ühele väikesele teele. Pimedas pole ideaalse ööbimiskoha leidmine just kuigi lihtne – autotuled valgustavad ainult teed otse ees ning sedagi teatud kaugusele; mis jääb aga paremale-vasakule, võib suuresti vaid oletada. Olles möödunud mingitest elamutest, jõudsime ristmikule. Esimene valitud teeharu viis alajaama juurde ning sinna me ei jäänud, teine haru aga osutus täiesti sobivaks. Metsatee ühel poolel oli palumets, teisel vabarnaid täis kasvanud raiesmik. Taamal oli kuulda Pihkva-Riia kivitee hääli, aga meie olime kui vanajumala enda selja taga. Autotulede valgusvihus panime telgid üles ning vajutasime silmaluugid kinni õndsas teadmises, et karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea.

Hommikul jätkasime teekonda. Liivi Pühade ametlik algus oli välja kuulutatud keskpäevaks ning me ei soovinud hilineda, sestap tuli lasta kilomeetreil enda all lennata. Riiast hoidsime aupaklikusse kaugusesse, samuti Jurmalast, kus kuulu järgi olevat tasuline maantee. Tee viis meid läbi Zemgale – muistse balti rahva semgalide maa – , aga hoolimata sellest, et olime soomeugrilased, ei tekkinud meil seal mingeid probleeme. Kaartide ja Tomtomi juhatusel jõudsime Tukumsi juurde, sealt Talsile, Dundagasse ja siis olimegi Irēl.

Esimese hooga heitusime rahvahulgast päris ära. Terve tänav oli paksult inimesi täis, tee servad palistatud sõidukitega, alates jolleritest ja autodest kuni lõpetades suurte turismibussidega. Kuidagi läks meil õnneks nii, et saime oma küllaltki kereka masina ära pargitud pisikese kõrvalteekese äärde, nii et kuigi olime üsna sündmuste epitsentri läheduses, võisime samas nautida ka suhtelist omaette olemist.

Jõudsime kohale just täpselt selleks ajaks, et saada osa Irē rahvamaja ees Liivi ja Läti hümnidest. Liivi hümn, muide, on täpselt sama viisiga, mis Eesti ja Soome hümnidki ning algab sõnadega ”Min izāmō, min sindimō” (kaege hümni täisteksti näiteks siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Min_iz%C4%81m%C5%8D ), mille kirjutas liivi haritlane Kōrli Stalte. Läti hümni viis ja osalt ka sõnad olid meile samuti tuttavad – aasta tagasi laulsime seda üliõpilaslaulu- ja tantsupeol Gaudeamus, mis toimus Läti teises otsas Daugavpilsis. Selle järel toimusid sõnavõtud ning otsisime üles ka Ieva, kellega olin eelnevalt meilitsi ja telefonis suhelnud. Tema küsis kohe, kus meie rahvariided on. Ega’s midagi, tuli vantsida auto juurde ja rõivad selga panna. See tehtud, kasvas meie eneseteadlikkus ja -kindlus oluliselt ning võisime peo peal ringi vaadata.

Kogu trall käis peaasjalikult funk-stiilis rahvamaja ümber, millel on liivlaste ajaloos päris tähtis koht. Liivi Liidu oma rahvamaja jaoks koguti kolmekümnendatel mitu aastat raha, korjandusi viidi läbi ka Soomes, Eestis ja Ungaris. 1939. aastal sai hoone viimaks valmis, aga järgmisel aastal läks senine maailmakord natuke p***e ning nõukogude nõmedus keelas impeeriumile ülimat ohtu – lausa timukakirvest – kujutanud Liivi Liidu ära. Maja pidi ootama pool sajandit, enne kui õiglus taas võimutsema pääses ning liivlased uuesti majas toimetama asuda said. Täna olid maja ümber tee äärde üles pandud arvukad müügiletid, kus kaubeldi kõigega alates toidukraamist kuni käsitöö ja helikandjateni.

(Irē rahvamaja ees. Pilte tegime Tiina ja mina)

(Tahvlilt võib ka maakeelne monoglott lugeda, mis värk on)

 

 (Kauplemine külatänaval)

(Rahvamaja kõrval tähistab võimas puusammas Liivi Liidu 75 aastat)

Teiste kannul konnates leidsime raja mere äärde. Rannas oli hästi palju rahvast. Puhkpilliorkester mängis, inimesed vaatasid üht meest, kes lainetel tuulelohe või muu säändsega purjetas. Kaldalt suundusid merre vana paadisilla puuvaiad. Oluline põhjus, miks Liivi rannas tänapäeval enam igapäevaselt liivi keelt ei kuule – paraku ei kuule seda naljalt ka kusagil mujal – , on seesama nõmetsev nõukogude võim, kes paranoiade küüsis vaeveldes keelas inimestel randa mineku ära, mistõttu vanad liivi kalurid jäid ühtäkki tegevuseta ning külad hakkasid laiali voolama. Vanad meresõidupaadid osutusid samuti kasutuks ning näiteks Irēl lohistati nad luidete taha metsa alla, kuhu tekkis lausa laevade surnuaed (ehk rannakeeli lōjad kālmadtāra). Seal nad surevad siiamaani – kunagised väärikad merealused, mis kandsid lauale kõik võrku läinud kalaparved, mille Mieŗjemā (maakeeli Mereema) sinna juhtinud oli. Täitsa päris surnuaia tunne tuleb peale. Või nagu oleksid mingid suured kummalised mereelukad kaldale uhutud ja koolema jäänud. Mida need paadid ka ju tegelikult on...

(Randa oli kokku kogunenud palju rahvast...)

(...ja kuis siis meiegi teisiti)

(Stiilinäide avalikus ruumis esinevast liivi keelest, kohe läti keele all, mis räägib laevade kalmistust. Keerulist pole siin ju suurt midagi) 

(Suurte merepaatide viimane tund on ära olnud. Nüüd pole muud, kui igaviku poole seilata)

(Mets ronib salamisi pardale)

Kohtasin rahva seas Lindat, vana tuttavat juba 2007. aasta Korneti linnamäe kaevamiste päevilt, kelle abil me Sirgutii siia mängima olimegi saanud. Ta oli just lõpetanud nädalase liivi laste keelelaagri, mis igal aastal siin Irē külas toimub. Vahest just siin saavad paljud liivi juurtega põngerjad oma esivanemate keelest esimese korralikuma maitse suhu ning võib juhtuda, et mõnest neist kasvab asja vastu tõsisemalt huvi tundev inimene, kes keelt ja üleüldse liivlust edasi kannab. Kõigilt oleks seda ilmselt veidi palju oodata – on ju inimestel erinevad huvid ja väärtused.

Oma lühikeses blogipostituses ei suuda ma sellest huvitavast keelest muidugi erilist ülevaadet anda. Selle jaoks on teised kohad sobilikumad. Näiteks youtubes tutvustavad liivlasi ja liivi keelt järgmised filmid:

https://www.youtube.com/watch?v=97oZ-6cPPfo (Eesti film 1991. aastast, selline koduselt-hubaselt ugridoomiliku hõnguga teos)

https://www.youtube.com/watch?v=At8UvBnIgqY (rohkem võib siin küll läti keelt kuulda, aga see-eest on aeg-ajalt kostuv taustamuusika väga õnnestunult valitud)

Liivi sõnu saab otsida liivi-eesti-läti netisõnaraamatust http://www.murre.ut.ee/liivi/ ning Liivi ranna kohta on üks päris tore lehekülg: http://virtuallivonia.info/

Tegime auto juures natuke proovi, et valmistuda oma kontserdiks. Rahvamaja kõrval oli väike, aga igati esinduslik välilava, kus meil oli määratud oma muusikaga üles astuda. Väike soundcheck ette ning siis lõimegi oma laulu lahti. Esinemisest on alati tagantjärele keeruline kirjutada. Paljud hetked jäävad küll väga eredalt meelde, sest tegemist on tavapärasest erineva meeleseisundiga, aga omavad tõeliselt tähtsust ainult muusikule. Kuulajad võivad saada kontserdist sootuks erineva emotsiooni. Ehkki õnnelikul juhul muidugi langevad muusiku ja kuulaja tunded kokku – õnnelikul eelkõige siis, kui need tunded on ilusad ja head. Võib ka ju teisiti minna – et keegi ei jää rahule.

 (Väike mõnus lava ootamas esinejaid)

 (Ma kohe ei saanud jätta kasutamata võimalust seda pilti siia lisamata)

Noh, ma igatahes loodan, et meie esitatud eesti muusika inimestele meeldis. Kuulati küll. Ja plaksutati. Lõpus hakkas küll terake vihma tibama, aga hullemaks ilm õnneks ei keeranud. Viimaseks looks olime valinud liivi rahvalaulu, millele ka eestikeelsed sõnad on kirjutatud: ”Puhu tuul ja tõuka paati”. Meie olime selle algupärase mažoori asemel minoori väänanud (sest teate mind küll, mul on mõnikord omad kompleksid seoses mažoorsete lugude mängimisega). Väike hirm ju oli, et äkki võtavad inimesed sellist omavolilist muudatust nende kultuuri osaga koletu pühaduseteotusena ning ihkavad meid ära lintšida – näiteks teibasse ajada – , aga ei, kuulajad võtsid asja täitsa rahulikult. Meil endal oli ka väga tore. Ning see oli ka üsna harukordne võimalus lisada lugudevahelisse juttu liivi sõnu, nagu ”Terintš!”, ”Sūr tienū!”, ”Lindõd rada” (Sirgutii liivi keeles). Pikemateks mõtisklusteks ja sõnavõttudeks puudusid mul paraku sügavamad keeleteadmised.

(Mäng)

Pärast esinemist andsid külalislahked korraldajad meile rahvamajas süüa ning saime näha seda ilusat hoonet ka seestpoolt. Ainult sellest on mul kahju, et me ei tutvunud põhjalikumalt nende muuseumitoaga, kus tundus olevat kõvasti etnograafilist kraami – nägime seda vaid vilksamisi ukselt, aga et meie muusikalised etteasted polnud veel täiesti seljataga ja me ei teadnud, millal me täpsemalt peame taas lavale lendama, siis ei söandanud väljapanekuga pikemalt sinatutvust teha. Tagantjärele targana oli aega iseenesest küll ja enamgi. Et meie teine ülesastumine pidi toimuma folkloorikava lõpupoole, siis istusime või lamasime murul, kuulasime-vaatasime teisi esinejaid ning pidasime tasahilju jooksvalt plaani, kuidas oma etteaste parimal võimalikul moel korraldada.  

(Üks tore ilusaan jäi siiski pilgu alla ja pildile)

Laval taidlejad andsid hea võimaluse tutvuda Kuramaa muusikaelu tahkudega. Eks seal tegutsevad koorid, laulu-, tantsu- ja pilliansamblid nagu meiegi maal ning ka laulud, tantsud ja pillilood on tegelikult sarnased, isegi kui keelest midagi aru ei saa. Natuke oli nende esituses vist liivi keeltki kuulda, aga arvan, et läti keelt kõlas rohkem. Eks see ole ka arusaadav, sest seda räägitaksegi siinkandis tänapäeval kordades ja kordades sagedamini kui liivi keelt, mille oskajate hulk võib jääda mõnekümne visa hinge piiresse. Aga ka lätlased pole kõik ühesugused – nendegi seas leidub suuremaid ja pisemaid omanäolisi rühmasid. Kuramaa võib kindlasti olla uhke suitide, väikse rahvakillu üle, kes elab Alsunga linna ümbruses. Erinevalt paljudest teistest kuramaalastest on suitid katoliiklased ning nende mitmehäälsed laulud on kaugele kuulsad. Suiti tädide ansambel oli Irēski esindatud ning nende vahetuva solistiga monotoonsed kordavad laulud kõlasid väga ritualistlikult ja maagiliselt. Kuulasin ja nautisin – ilmselgelt minu selle reisi kõige säravam muusikaelamus!

Keda nüüd hakkas huvitama, mis rahvaga tegemist on, võib vaadata lühikest tutvustavat ülevaatefilmi: https://www.youtube.com/watch?v=R1T6BxnOgls Ka laulu kuuleb selles.

(Suiti lauljad. Kahjuks ei talleta foto heli)

Rahvakultuurikava lõpus oli lava taas meie päralt. Sel korral aga ei lasknud me publikut pelgalt pinkidel omaenda mõteteis istuda, vaid tõmbasime nad sõna otseses mõttes kaasa. Nimelt Kägärät tantsima. Mina ja Merilin mängisime, Anneli ja Andreas aga tekitasid enda taha pika-pika inimketi, mis siia-tänna lookles. Kuna sammud on lihtsad (õigemini polegi seal muud, kui muusika rütmi järgi tammuda – samas võib vist ilmselt igat tantsu nõnda kirjeldada), siis tulid inimesed meeleldi kaasa. Järgmisena mängisime Nõianeitsit ning nüüd võttis tantsu koos paarilisega ette kohalik tantsuguru Jānis. Ning viimasena kõlanud Vana Valsi järgi mõistis (vähemalt teoreetiliselt) tantsu lüüa igaüks, kes eales kunagi on valssi proovinud.

(Läänemere idakalda rahvaste kummalised kombed)

(Nõianeitsi tantsimise võttis Jānis koos kaaslasega enda peale)

(Pärast mängu tegime temaga ka sõbrapildi)

Sellega olid meie esinemised õnnelikult seljataga. Olles üles leidnud toa koolimaja internaadis, mis oli meile ööbimiseks antud, ning jätnud kompsud sinna, mõtlesime minna mere äärde õdagut nautima. Teel hüppasime läbi Irē poest varusid täiendama. Küla vahel käis pidu edasi, lavale olid tulnud kaasaegsemat tantsulist muusikat viljelevad muusikud ning nooremapoolsete meesterahvaste kontsentratsioon oli küla vahel märgatavalt kasvanud. Enamasti viibisid nad mõneliikmelistes gruppides. Ilmselt on see pilt tuttav kõigile, kes kas või ühest Eesti külapeost on osa võtnud. Aga ei mingit agressiivsust, vähemalt mitte meie silme all.

Päike hakkas tasahilju looja vajuma, värvides ranna omamoodi säraga. Reisikirjad ütlevad, et Kuramaa liivarannad on ühed Euroopa pikimad ja kauneimad, ning mul jääb üle vaid nõustuda. Siin-seal jalutasid inimesed, kes olid tulnud meie kombel looduse ilu nautima. Mõned mehed püüdsid kala. Ujumismaniakk nagu ma olen, pidin kohustuslikus korras lainetes ära käima ning kuigi vesi polnud ehk suisa supp, oli ta meeldivalt värskendav. Tegin kaldast ka mõned fotod, püüdes tabada Liivi lipul kujutatud stseeni – rohelist metsaviirgu, valge liivaga rannariba ning siniseid voogusid. Tõsi, rannariba oli selle õhtupäikese valguses küll kollane. Liivi lipuvärve kohtasime oma sealviibimise ajal omajagu – liivi eneseteadlikkus on Kura rannas ilmselt viimastel aastatel oluliselt kasvanud, sest loetu põhjal kohtas veel 90-ndatel avalikus ruumis liivi keelele ja kultuurile viitavaid märke väga harva. 

(Kui paadid luidetel kõdunevad, tuleb kala püüda madalamast veest)

(Päikeseloojang Liivi rannas)

(Katse jäädvustada Liivi rahvusvärve eestlaste ekipaažiga)

Andreas otsis vana piirivalvetorni juurest geopeituse aaret, aga vihjed olid antud nii ebamäärased, et aare jäi meist leidmata. Kõndisime pisikest metsavahelist rada tagasi, peatusime põgusalt veel hoogsat tantsupidu vaatama ning läksime unne.

Pühapäeva hommikupooliku otsustasime pühendada Liivi ranna ja küladega tutvumisele. Olles asjad autosse pakkinud ning toa jätnud nii, nagu me ta eelmisel päeval eest leidsime, läksime kõigepealt veidi sisemaa poole Irē kirikut vaatama. Jumalateenistuseni oli natuke aega. Kirikus toimetav naine lubas meil lahkelt sellega seestpoolt tutvuda ning koguni torni ronida. Muidugi kasutasime kiirelt juhust, enne kui ta ümber jõudnuks mõelda. Tornis leidsime eest 1708. aasta kirikukella (mis tegi kõva häält ka väga õrnalt tilaga vastu külge puutudes) ning paotasime aknaluuke. Hurmav vaade merele ja Sõrve säärele jäi paraku kõrgete männilatvade tõttu ära.

(Irē luteri kirik väljast...)

 
(...ja seest. Pöörake tähelepanu otsaseinas paremal pool olevaid Läti ja Liivi lippe. Värvide kooskõla on ilus)

 (Aastaarv kirikukella peal)

Kiriku kõrval olevas vanas surnuaias oli samuti mõndagi avastada. Üksikute iidsete raudristide kõrval oli siin näiteks üks kalm, mille kohta kiriku juures olev infostend pajatas, et tegemist olla rahvajuttude järgi libahundi hauaga. Vanasti nähtud ja kuuldud selle juures ka õudsevõitu nägemusi ja kuuldusi. Rohukamara alt paistis parajaid raudkive, mistõttu mul tekkis karvane kahtlus, et äkki on siin hoopis mingi muinasaegne kalme, mis aja jooksul on endale kõhedat kuulsust kogunud. Lisaks oli surnuaial vana pedajas, mille tüvest keegi keenjus nõukogude ajal mootorsaega tükke küljest saagis, et õõnsusest metsmesilaste mett kätte saada. Mis ei tapa, armistab, aga puu elab visalt edasi ka koos aukudega. Kiriku lähedal vaatasime veel pastoraadi (kus 1923 õnnistati esimene Liivi lipp) ja nn Katkukive, mis mälestasid 1710. aastal taudi surnuid.

(Vana kirikaed asub pikal kitsal seljandikul)

(Libahundi haud. Kamara alt piiluvad raudkivid panevad arheoloogi mõtlema)

(Vaimuvaesuse ja mootorsae plahvatusohtlik kokteil on vanale pedajale siiski alla jäänud)

(Irē kirikumõis, kus 1923. aastal õnnistati sisse Liivi rahvuslipp)

Järgmisena võtsime suuna kirdesse, Kuolka suunas. Maantee läks läbi metsa ning kõik vanad külad jäid sellest vasakule kätt luidete taha, nii et teelt neid näha polnudki. Tutvusime Irē naaberküla Kuoštrõgiga (läti keeles Košrags). See on väga kena külake, mille hooned on kaitse all. Iga talu juures on läti ja liivi keeles nimetahvel koos lühikese ajalootutvustusega. Talude nimed olid suuresti liivikeelsed, näiteks Vāldamō (Valgemaa), Nuorpiedagi (Nooremänni), Virgõ (Ärkamine). Sadakond aastat tagasi olevat siia tulnud saarlasi raha teenima, sest teenistust külas jätkus. 

(Kuoštrõgi külatänav) 

(Maja piilub)

(Iga talu juures oli läti- ja liivikeelne lühitutvustus)

(Veel üks näide liivi värvide kasutamisest)

(Jüri ja Mari)

Jätnud Pitrõgi ja Sänagi külad vahele, jäi meie huviorbiiti Vaid (läti keeli Vaide). Selles külas on üks omamoodi muuseum. 1992. aastal tabas suurt Bažu raba (see laiutab otse Kuramaa sarve keskel) tulekahju. Kui leegid olid kustunud ja turbapind piisavalt jahtunud, käis kohalik metsnik põlendikul kolamas ning põdrasarvi korjamas. Põdrapull nimelt, nagu kõik hirvlased, ajab igal aastal vanad sarved maha ning kasvatab endale uued ja uhkemad asemele. Kõikidest kogutud sarvedest tegi mees aga uhke kollektsiooni, millele on aja jooksul lisandunud muudki põnevat – topiseid, pealuid, puupahkasid ja muud looduslikku, aga ka nurgake vanade metsa- ja talutööriistadega. Lisaks meile olid seal parajasti läti külastajad ning muuseumiomanik tegi neile oma valdustes tuuri, aga saades teada, et oleme Eestist, selgitas üht-teist ka vene keeles. Ma siis tõlkisin teistelegi, nii palju vähe kui ma ise mõistsin. Näiteks seda, et Lätimaal elab vast ainult paarkümmend karu (Eestis üle 500; nagu juba öeldud, karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea). Lisaks istusime sarvetroonil ja imetlesime sarvedest kokku pandud lühtrit. Kes kunagi sinnakanti ekslema satub, soovitan kindlasti sellest omapärasest paigast läbi põigata.

 (Sarvemuuseum Vaides. Omanik tutvustab kollektsiooni)

(Sarvelühter)

(Puupahad. Kujutage nüüd ette, et sellised asjad kasvaksid teil kõhus... Head isu!)

(Valik meie lõunanaabrite fauna kuplialustest)

Oleks olnud mõeldamatu käia Liivi rannas ning mitte külastada Kuolka neeme. See ongi nimelt see Kuramaa sarvetipp, kus meri loksub nii läänes kui idas. Me polnud ainsad, kes selle ilmaime vastu huvi tundsid. Rahvast oli autodega kokku tulnud palju ning et parkla oli tasuline, siis oli ka teeserv sõidukeid täis. Ka meie valisime tasuta lahenduse. Mere äärde jalutades hakkas silma mitmeid liivikeelseid teateid, mis muidugi meie, vanade läänemeresoomlaste, meeltele äratundmisrõõmu pakkusid. 

(Kuolka neemel võtab külastajaid vastu ka rannakeelne tervitus)

(Tienū!)

Kura neemetipp ise on päriselus täpselt samasugune nagu kaardi pealgi – terav. Meri tungib vaikselt peale, varsti jäävad täielikult vee alla nii 16. sajandil ehitatud tuletorni müürijupid kui ka veidi eemal asuv nõukogude piirivalvebarakk. Eemale merre on ehitatud kunstsaar (Läti ainuke meresaar), mille peal on uus majakas. Ehitamise ajal (1864) oli ta rannast viie kilomeetri kaugusel, praeguseks on vahemaa kasvanud kuuele. Nagu sündsad turistid ikka, lasime endast neemetipus pildistada, külastasime suveniiripoodi, kus paraku äri jäi tegemata, ning läksime edasi Kuolka (läti moodi Kolka) külla endale ja autole süüa-juua otsima. 

(Vana majakas enam laevu ei päästa)

(Näete ise, kui terav see Kura sarv on!)

Kuolka on Irē kõrval teine liivlaste kohalik kultuurikants. Siin on näiteks rahvamaja ning kolm kirikut, luteri, katoliku ja õigeusu. Pühakodadest nägime tee ääres vaid viimast. Leidsime üles poe ja bensiinijaama, täiendasime varusid ning oligi aeg võtta ette kodutee. Teel enam peatusi ei teinud, kuigi need mereäärsed ilusad külad ja linnakesed on väärt avastamist. Vanasti olid need kõik siin liivlaste päralt, näiteks Mustānum (läti Melnsils, eesti keeles tähendavad mõlemad Mustanõmme), kus nad elasid veel möödunud aastasajal. Mõnede kohtade liivi juurtest räägivad aga ainult kohanimed – Mērsrags, mis näib olevat kokku pandud liivikeelsest sõnast ”meri” ja lätikeelsest sõnast ”sarv”; samuti Roja, mis liivi keeles (Ruoj) peaks tähendama mudast vett.

(Kuolka õigeusu kirik)

(Ilusa puust ehissulega maja Kuolkas)

Tagasisõidud on enamasti unised ja napisõnalised, sestap ei räägi ma sellest kuigi põhjalikult. Oluline on, et me kõik jõudsime plaanipäraselt koju ning võisime hakata tasa-tasa pidama juba uusi plaane. Üks unistus oli igatahes teoks tehtud ning olime taas veidi targemad selles osas, mida head leidub meie koduvärava taga. Kura liivi rand pole tegelikult üldsegi nii kaugel ning ka inimesed on meile lähemad, kui me vahest arvatagi teame. Isegi kui keelesugulasi on tänapäeval vähevõitu, on hingesugulasi siiski ka piiride taga üksjagu. Me ei pea üksindust kartma.

Sirgutiilased väga puhata ei saanud –  juba järgmisel nädalal oli tulemas uus põnev väljasõit, seekord Saare- ja Muhumaale. Sellest aga juba varsti lähemalt...

Alempois

Alempois pole kunagi olnud eriliselt suur maa. Taani Hindamisraamatus mainitud 400 adramaad viitavad pigem üsna tillukesele, nii umbes ühe hilisema kihelkonna suurusele piirkonnale. Sama suur oli teadaolevalt veel vaid Nurmekund. Alempoise täpsem asukohtki oli tükk aega üks ajaloo suurtest müsteeriumidest. Tsaariaegsed minevikupuurijad püüdsid teda paigutada näiteks Sakalamaa muinaskihelkonnana hilisema Suure-Jaani kirikukihelkonna alale, samuti üritati teda sokutada kuhugi keskaegse Tartu piiskopkonna kanti ning isegi Lätti Riia peapiiskopkonda või sealsetele ordumaadele. Ent nende oletused olid määratud liiva jooksma, sest 1933. aastal pani ajaloolane Rudolf Kenkmann (Kenkmaa) kõik juhtlõngad ja vihjed korraga lauale ning tegi neist järelduse, et küllap sai Alempois asuda vaid Kesk-Eestis, Türi-Paide mail. Mitte keegi pole talle sellest ajast saati vastu vaielnud. Metsad ja sood eraldasid Alempoise muinasmaad Läänemaast, Harjust, Järvast ja Sakalast.

Alempoise radadel ja rajadel kondasin ma 28. juulil, tulles siia otse Viljandist (sealnähtust võite lugeda 24. augustil ilmunud reisikirjast). Tõsi, muinasuurijad pole Türi ümbruskonda pidanud just päris El Doradoks, mistap on siin väljakaevamisi tehtud napivõitu. Aga see ei tähenda põrmugi, et Alempois oleks tutvumist väärivate kohtade poolest kuidagi kehv maanurk olnud. Mitte põrmugi! Kalmeid, asulakohti ja lohukive leidub siin viisakalt, vähemalt sama palju kui naabermaadeski. Mõnest neist järgnevalt räägingi. Lisaks juba klassikalisele muististel ukerdamisele kogesin Alempoise mail ka metsiku lääne stiilis seiklusi, millest üksikasjalikumalt aga juba allpool. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Näib, et lätlaste preestrile Henrikule jäi Alempois sootuks kahe silma vahele, igatahes ei maini ta seda oma ajaraamatus kordagi. Ka ei nimeta ta ühtegi ristisõja-aegset sündmust, mis võis toimuda Türi-Paide ümbruses. Küll aga leidis see muinasmaa tee mitmesse keskaegsesse ürikusse ja Taani Hindamisraamatu Väikesesse Eestimaa nimistusse. Nagu toona kohanimedega ikka kombeks, võidi Alempoisegi nime kirjutada mitmel viisil – Alempois, Alempos, Alempoisio, Alumbus, Alenboys (õujee!). Nime on seostatud Türi-Allikuga, mille ajalooline saksakeelne nimi oli Allenküll (Alaküla). Ma pakun, et kui rekonstrueerin algseks nimeks „Alapõis“ või „Alepõis“ (mida iganes see ka tähendama ei peaks), siis ega ma üleliia mööda ei pane. Ehkki võib tekkida õigustatud küsimus, et kes see hull ühele maanurgale küll sellise jabura nime paneks... Igatahes ristisõdijate vallutusaktsiooni tulemusel läks Alempois pärast maadejagamist ja -jagelemist Taani krooniga Mõõgavendade ordu kätte ning kuulus keskajal Viljandi komtuuri käsu ja hoole alla. 13. sajandi esimesel poolel ehitati Türri kirik ja 1265. aastal Paidesse ordulinnus. Järvamaa osaks sai Alempoise kant alles hilisema aja jooksul.

Alempoise aort ja kägiveen on Pärnu jõgi, mis jookseb läbi nii Türi-Allikult kui ka Türilt endast ning mille kallastel tundis end mugavalt juba kiviaegne rahvas. Jõe ümbruses on aastatuhandete vältel maad haritud, kuid näiteks vanast Harjumaast – praegusest Rapla maakonnast – eraldavad Türi ümbrust endiselt ürgsed metsamassiivid, täis ohte ja metsaelajaid. 

(Pärnu jõgi Türi-Alliku kandis. Keskjooksul veel vaikne salalik metsajõgi)

Oma teekonda alustasin ma Paidest, mille kohta on arvatud, et seegi kuulus omal ajal Alempoisesse. Käegakatsutavat muistsust on Eestimaa südalinnas küll üsna nulliringis, aga Vallimägi ja sellel kükitavad helehallid ordulinnuse müürijupid on samuti silmale meeldivad vaadata. Jätnud seejärel Paide seljataha, sõitsin ma Väätsale, kus on muinasajast meie rahutute päevadeni tiksunud stoilises rahus mitmed väärikad lohukivid ja kivikalmed. Üht Väätsa kalmet [1] kaevas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Richard Hausmann juba aastal 1890. See jääb Paide poolt tulles üsna Väätsa aleviku piirile paremat kätt, asudes teest veidi eemal talumajade juures põllumaal. Väätsakad olid matusepaiga suurtest kividest kokku kandnud juba vanemal rauaajal, mil mõned (tuhanded) kilomeetrid lõuna pool toretses Rooma impeerium. Sellised kivimürakad enamasti omal jõul enam kuhugi minema ei lähe, liiatigi kui ootamatut jääaega üllatamas pole, ning kuna inimestel samuti puudus soov põline pühapaik laiali kanda, siis jäigi kalme kohalikku miljööd ilmestama, tehes seda, kuigi tagasihoidlikult, siiamaani. Kaevamistel leitud ilusasti kaunistatud mõõgapideme kaitseraud ja mingi rauast relvateravik (odaots?) annavad peene vihje, et väätslased hindasid kivikalmet väärilise matmiskohana päris muinasaja lõpuski. Just tollal muutusid relvad populaarseks kalmukraamiks – mõni aeg varem (näiteks rooma rauaajal) oli militaarsema iseloomuga mammona matusepaikades sama harv kui valge särk Ritchie Blackmore’i seljas. 

(Kivikalme Väätsal - juhin tähelepanu puudetutile silmapiiri keskel. See, jah, ongi kalme)

Teise Väätsa kivikalme [2] leidsin aleviku südamikust põhja poole kruiisides päris tee kõrvalt vasakut kätt. Sedagi kaevati meie mõistes pea eelajaloolisel ajal, sadakond aastat tagasi Paide Saksa Seltsi poolt. Juba toona oli möldri maja taga asunud matusekoht osaliselt lõhutud. Kuigi mul pole paraku aimugi, mida täpsemalt leiti (asja valgustav kirjandus on meie ilma ajal kole haruldane), tundub, et enam-vähem sama, mida esimesestki kalmest – jõulist ilu rooma rauaajast ja kauba peale natuke hilisrauaaegset pudi. Ja tõesti, pole sugugi võimatu, et kohe kui keskaja päike Alempoist koos teiste Läänemere idakalda maadega pleegitama hakkas, keelasid uued usuvõimud maarahval kivikalmetesse matmise otsesõnu ära. Öeldi kohe keerutamata, et enam ei mata te midagi surnuid kivihunnikusse; kui tuleb surnute ülestõusmine, siis jäävad nad ju, vaesekesed, kivi alla kinni nagu padakonnad. Ilmselt see jutt ka mõjus, sest ajaloolise aja matuseid on vanadest kivikalmetest leitud ikka pagana vähe. Uus aeg eeldas uusi kombeid.

(Teinegi Väätsa kivikalme tee ja kortermajade vahel, vaade põhja poolt. Huviline leiab kiiresti üles, kui just öö või silmad kinni pole) 

(Vanadele kamardunud kalmekividele on hiljem keegi lahke inimene ilmselt kodunt lisa toonud)

Varem ka teest ida poole ulatunud kalme nukramad päevad jõudsid kätte kuldsetel kuuekümnendatel, mil tee süvendamisel tehti suurema osa matmispaigaga blasfeemiliselt üks-null. Kuid praegugi jätab säilinud künkasiil väärika mulje. Kaks eriti jõulist rahnu pole kalmele sattunud siiski mitte hämaral muinasajal, vaid olid lähikonnas mitte kellelegi halba tegevad muistsed lohukivid, kellele nõukogude toorutsev okupatsioonirežiim oma pisikeste rumalate käsilaste läbi otsustas ühtäkki koha kätte näidata. Nii nad kivikalme serva asja eest, teist taga sikutatigi. Jah, kui pead pole väga vaja kasutada, siis läheb ka selline mõttetu tegevus lepse reega. Ajaloo irooniana kestavad lohukivid ka uues kohas rahulikult aegade lõpuni edasi, mõistmatu terroreksperiment kaob aga koos kõigi oma tühiste käsilastega unustuse halli lämmatavasse uttu.

(Kaks lohukiviätti kalme servas ootamas, kuni okupatsiooniaja verihaavadele kasvab korp)

Kui Väätsa asus keset Alempoise nabamaid ning sellega pole vaidlemist, siis minu järgmisse sihtpunkti tuli jupp maad läbi metsade loode poole sõita. Vahastu linnamägi [3] jääb tegelikult juba päris Alempoise põhjaserva, aga vähemalt tinglikult võib ta siiski selle muinasmaa alla lugeda. Seda enam, et Alempoise piire ju keegi täpsemalt ei tea. Mingeid teadusele ja teadmistele lisa pakkuvaid kaevamisi Vahastu linnamäel tehtud pole, nii et küsimused „miks?“, „mis?“, „kes?“, „millal?“ jne jäävad siinkohal vastuseta.

Kodus väljaprinditud Maa-ameti kaardi põhjal leidsin ihaldatud künka hõlpsalt üles. Seal põllu ja koplite taga ta paistiski. Jätsin auto tee äärde ning sumasin läbi raugaeas rapsi (või noh, ma kahjuks tean agronoomiast vähem kui seisus eeldaks). Põllu taga oli elektrikarjusega mitmeks lapiks jaotatud karjakoppel, kus ristik ja muu rohi oli üsna madalaks näsitud. Ületasin karjusetraadid piisavalt mängleva kergusega, et mitte kordagi sirakat saada, kuni jõudsin viimasesse koplisse. Linnamägi paistis juba üsna lähedalt...

("Taamal paistab Vahastu linnamäe küngas!" rõõmustasin ma juba ette ära)

(Veel viimane koppel ületada ja olengi kohal...)

Taamal ajas tosinapealine kari mullikaid taimi näost sisse ning künka poole jalutades heitsin pilgu aeg-ajalt ka neile. Mullikad tegid sama. Ühtäkki märkasin, et neist mitte ükski ei söönud enam, nina maas, vaid kõik jälgisid ainiti mind. Ning seejärel hakkasid nad jooksma. Minu suunas.

„Fakk!“ kommenteerisin ma olukorda iseendale lühidalt, keerasin otsa ümber ning andsin tegevusohjad üle jalgadele. Linnamägi oli veel liiga kaugel selleks, et proovida sinnani jõuda, märksa turvalisem tundus olevat silgata elu eest tuldud teed tagasi. Veeretasin end kärmelt elektrikarjuse alt läbi ning tundsin end taas turvaliselt. Õnneks oli mul olnud mullikate ees piisavalt suur vahemaa, nii et nende kuuma hingeõhku oma kuklal ma tundma ei pidanud. Nagu arvata oligi, peatusid loomad karjusetraadi juures, seda puudutamata. Tegin neist mõned pildid. 

(Nii nad minu poole silkasid)

(Veis on uudishimulik loom. Tahab kõike teada ja mida rutem, seda parem) 


(Elektrikarjuse tööpõhimõtet nad igatahes juba teadsid. Mind saatvatest pilkudest võis isegi aimata kerget nukrust kohtumise põgususe pärast)

Tagantjärele muidugi näib usutav, et ega neil kogukatel ja nähtavasti üsna tugevatel mürsikutel
agressiivseid kavatsusi minu suhtes polnudki, vaid küllap nad soovisid lihtsalt tutvust teha ootamatu koplikülastajaga, kellesarnaseid nad ilmselt varem kohanud polnud (sest kes teine nii rumal oleks olnud, et seal kolanuks). Samas ei hakanud ma ka oma õnne liialt proovile panema ning uuesti lojustega ühte koplisse ei roninud. Et esialgu plaanitud marsruut Vahastu linnamäele osutus mõneti kahtlaseks, jalutasin ma auto poole tagasi. Tosin veist järgnesid mulle teisel pool peaaegu mõttelist, ent samas nii konkreetset piirjoont, kuni jätsin koplid seljataha. 

Oletasin, et linnamäele pääseb ehk hõlpsamalt ligi vastupidisest suunast ning nagu selgus, oligi nii. Väike tee läks just otse künka kõrvalt, nii et jõudsin linnusele ilma edasiste sekeldusteta. Teel sinna nägin koplites ka täiskasvanud lihapulle, selliseid, kellega silmast-silma kohtumine oleks olnud pehmelt öeldes terav ja traumaatiline ilma igasuguste agadeta.

Linnamägi – Vahastu rahva seas tuntud kui Linnasemägi või Linnaasememägi – on üsna väike ja madal pikliku kujuga seljak. Üks külg on järsem, teine aga laugevõitu. Kruusavõtmine on pinnavorme siin ka tublisti muutunud. Aga kolmekümnendatel mäele pandud pronkstahvel on kenasti alles. Kahjuks ei anna temagi ausaid vastuseid küsimustele, kas tegemist on ikka „päris“ muinasaegse linnusekohaga ning kui jah, siis mis ajal teda kasutati. On ju juba mõnda aega teada, et linnuseid ehitati mitte ainult päris muinasaja lõpus, vaid peaaegu kogu kolme tuhande aasta pikkuse metalliaja jooksul – ehkki, tõsi küll, pronksiaegseid kantse teame veel väga vähe. Kuhu seltskonda kuulub Vahastu, pole kuni arheoloogiliste kaevamisteni võimalik öelda. Kõige selgem vihje omaaegsele kantsile näib olevat rahvapärane Linnaaseme nimi, aga teadaolevalt kannavad samasugust tiitlit ka künkad, mille puhul „päris“ linnust ei usuta. Nii et mine võta kinni!

(Vahastu Linnasemäe põhjanõlv on üsna korralik...)

(...lõunanõlv see-eest lauge, rohkem nagu lasteaia kelgumägi)

(Pätsu aegadest on siin-seal Eestimaa linnamägedel endiselt pronksist linnuste kaart. Neist üks ka Vahastul)

Edasine päev möödus mul mainimisväärsete vahejuhtumisteta. Vahastult sõitsin Türile, kus värskendasin end kunstjärves, seejärel suundusin tagasi, kust tulin – Paidesse. Sealt viis tee juba õige varsti tagasi Tartusse.