Läänemaa - Kullamaa

Sügis süveneb ja aastalõpp läheneb vääramatu jõuga. Kuna ma veebruarikuus olin võtnud endale kinnisideeks selle aasta jooksul rännata arvukatel muinasradadel ning neist lõbusaid lugusid kirja panna, külastades selle jooksul kõiki neljateistkümmet ajalooteoste ja -õpikute kaartidel koosesinevat Eesti ala muinasmaad, siis on rabelemist olnud üksjagu, et aastaplaanid ära täita. Kas halduspilt ka tegelikult umbes 1200. aasta paiku selline oli, nagu neil kaartidel märgitud, on muidugi täiesti iseasi. Muinasmaade ja nende piiride teemal on lootust lugeda lähitulevikus, seniks aga varuge veidi kannatust.

Igatahes oleme oma eluga jõudmas 2015. aasta saba suunas ning mina olen pidanud passima peale, et haarata kinni igast heast võimalusest muinasmail ringi rännata. Ning kui midagi väga tahta, seal avaneb ka piisavalt uksi ja aknaid, mis kutsuvad sisse hüppama. Nii ka nüüd. Maarja plaanis minna autoga mõneks päevaks Raplasse kassi hoidma ning kutsus mind ühes, sest olin ise sättimas end Keilasse sõitma. Leppisime kokku, et sõidame Raplasse, kus tema jalastub, ning mina jätkan maantee mõõtmist Tõotatud Linna suunas. Mõeldud-tehtud! Isegi minu jalgratta suutsime tillukese auto tagapeale ära pakkida (esiratas tuli selleks vägiteoks küll küljest monteerida) ja 4. oktoobri õhtupoolikul algas meie sõit Kaug-Loodesse. Kõik edenes plaanipäraselt ning õhtuks nägingi viimaks Tõotatud Linna torne kauguses kutsumas.

Keilas läks aeg kiiresti, nagu alati. Järgmisel päeval pärast kohalejõudmist käisime Tiinaga suursugusel jalgrattaretkel Väänal ja Türisalus ja Keila-Joal ning see oli väga äge, eriti ootamatu koopaavastus ning päikeseahetus Türisalu pangal. Pimedas kojusõidust hoolimata naasime vigastusteta. 6. oktoobril otsustasime, et rattaränd jäägu seekord mõneks teiseks homseks ja võtaks nüüd hoopis automatka ette.

Ja nii me ka tegime.

Vana Läänemaa on igavesti suur maa, millest suur osa jääb päris mere äärde – sellest ka näiteks Henriku kroonikas esinev ladinakeelne nimekuju Maritima ehk tõlkes Mereäärse. Skandinaavlased nimetasid Läänemaad Wiek, Vik (Laheäärne maa) või Adalsysla (Suurmaa). Tubli tükk Läänemaad jääb ka rannast eemale sisemaale. Näiteks Kullamaa kees elu kindlasti juba muinasajal. See kant on Keilast tulles ka üks lähemaid Läänemaa iidseid kihelkondi. Taani Hindamisraamatu väikese Eestimaa nimistu koostanud ametnike arvestuste kohaselt oli Läänemaal seitse kihelkonda kokku 1900 adramaa haritava pinnaga. Enamike kihelkondade nimed on teada – Soontagana (ladinakeelseis variantides Sontagana, Sontackele), Ridala või Rõdali (Rotalia, Rotelewic), Hanila (Haniale, Hanhele), Kotsu-Sõrve (Cotze et Suorbe, Karuse ja Tõstamaa piirkonnas), Kõrve (Corbe, kuskil praeguse Pärnu-Jaagupi kandis), Lihula (Leale), aga üks, nähtavasti see kõige maa- ehk idapoolsem kihelkond on paraku jäänud vahepeal nimetuks – tema muinasaegsest nimest ei tea me suurt midagi. Ajaloolased on välja pakkunud, et selle nimi võis olla harjulaste poolt vaadatuna Läänemaa, nagu ilmneb ühest 16. sajandi teise poole allikast, ja et hiljem sai Läänemaa kogu suure maakonna ühisnimeks. See praegu siiski veel ebaselge nimega muinaskihelkond võis haarata endasse praeguse Kullamaa, Märjamaa ja Vigala ümbruskondi. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Kullamaal ja selle läheduses on minusugusel muinasmaniakil vaadata-kogeda omajagu. Meie keerasime esiti Maidla külla. Kes luges eelmist muinasreisikirja Virumaa Askele kihelkonnast (ilmus 26. oktoobril), nägi, et selleski heietasin pikemalt ühest Maidla külast. Aga tõesti-tõesti, neid pagana Maidlaid on siin Kalevite kangel maal rohkem kui keegi meeles jõuab pidada. Vahest ainult Arukülasid leidub veel enam.

Kullamaa kandi Maidla on arheoloogide seas kõigist Maidlatest kõige tuntum, sest aastatel 1983–1990 kaevas Mati Mandel siin üht pikka ja laia kivikalmet [1]. Ta kaevas kalme eaaegu täielikult läbi, aga mõni aasta tagasi tuli välja, et päris kõike ikka veel pole üles leitud, nii on arheoloogia siin edasi käinud. Kohalikud on kalmet kutsunud Kääpa aukudeks või Sõjaväljaks. Laiale maa-alale on kokku kantud kiviladestik, mille seas ja all leidus nii põlenud luutükke kui ka terveid põletamata matuseid. Lisaks inimsäilmetele oli pühapaika leidnud tee erinevate loomade, nagu koera, veise, sea, kitse või lamba, hobuse, jänese ja lindude luud.

(Igasugused stendid on alati hea märk sellest, et muistis on ligiduses. Nii ka nüüd)

Kalmesse oli veetud väga palju asju, mille üksikasjalik ettelugemine võtaks kaua nii palju aega, et enne jõuaks uus sajand kätte. Ütlen vaid niipalju, et nende seas leidus odasid, mõõku, kirveid, vikateid, hobusevarustust, nuge, vööosasid, võtmeid ja lukke, kõikvõimalikke ehteid sõlgedest helmesteni ja üleüldse sisuliselt kõike, mida tollal maailmas leida võis. Mõne mõõga tera oli elegantselt rulli keeratud, ehk selleks, et suursugusel relval oleks lihtsam oma kandjale teise ilma järgi minna (kompaktsena mahtus äkki paremini reisikotti). Esemete sümboolne surmamine oli muinasaja lõpus päris levinud komme. Aga ka üksjagu loogiline, sest teisiti ju need asjalised väärtused teispoolsusesse naljalt ei pääsenud. Teispoolsus oli aga siinpoolsusega üsna sarnane paik, kus läks vaja igasuguseid asju. Näiteks relvi, millega sai vaenlasi kolmapoolsusesse (ja sealt veel edasi) läkitada.

Paljud esemed asetsesid otse inimjäänuste kõrval, teised paiknesid küll pundis, aga sellest, kellele nad täpsemalt kuulusid, ei saanud enam hästi aru. Kolmandad vedelesid kalmekivide vahel üsna juhuslikult. Kivikalmele pandi alus juba rahvasterännuajal, 5.–6. sajandil, rohkem on matuseid aga 10.–13. sajandist.

(Kaevamistel paigast võetud kalmekivid esindavad erinevaid gabariite ja värvitoone)

Liginemine kalmele pakkus parajalt närvikõdi – muistne matusekoht koos infostendiga asus otse keset karjakoplit, mis oli täis mustavalgekirjusid lehmi. Pluss üks pull. Arvestades varasemat kogemust Vahastu linnamäe juures, kus pidin vahepeal tosinkonna uudishimuliku ja piraka mullika eest ummisjalu pagema (loe 7. septembri Alempoise reisikirja!), olin juba ette valvas. Ent, mõtlesin, lehmad on tavaliselt üsna rahulikud elajad ning pealegi tuli ju ikkagi kuidagi kalmele pääseda. Hoolikalt silmas pidades eelkõige pulli (sest mine tea, mis mees ta selline on!), valisime kopli veidi kaugema külje ning pugesin elektrikarjuse alt lehmade keskele. Tiina otsustas siiski targu jääda teisele poole kaitsvat traati. Astusin nii rahulikult kui suutsin keset uudishimulikke veisepilke muistise poole. Pull sõi rahulikult omaette veidi eemal. Õnneks ei osutanud suured lojused kõike kahtlustavale ja koduloomadest võõrdunud linnalapsele mingit ohtu ning sedasi jõudsin elusalt ja tervelt kalmele.

(Maidla kivikalme ustavad valvurid)

Nojah, tegelikult oli kohapeal märksa vähem vaadata kui kaugemalt oli tundunud. Väljakaevamistel eemaldatud pinnas ja kivid olid kuhjatud siiasamma suurteks hunnikuteks, kust viimastel aastatel on järelsõelumisel leitud esialgu kahe silma vahele jäänud kalmepanuseid. Pahaaimamatuid rändureid koplisse meelitavast stendist tegin ka pilti. Samal ajal hoidsin pidevalt silmanurgas seda va pulli, kes õnneks osutus küll piisavalt flegmaatiliseks, et minu eksistentsi mitte ohustada. Samuti näis tal puuduvat ebaterve (ehkki ilmselt õigustatud) huvi igasuguste koplikülaliste osas. Igaks petteks vaatasin ma kiire taganemistee valmis, sest mine sa tea... Aga ei juhtunud midagi, nii et kui kalme oli ära vaadatud, pääsesin viperusteta tagasi „õigele” poole karjusetraati. 

(See, kas Maidlas on kõrvuti üks või mitu kivikalmet, sõltub nähtavasti peaasjalikult sellest, kas igat veidi omaette olevat kiviladet eraldi kalmeks lugeda. Sel juhul võiks neid vist rohkemgi kui kaks olla)

Kaks lähemat muinasaegset küla jäid Maidla kivikalmest mitmesaja meetri kaugusele, sest elusad muinasinimesed ei soovinud oma eluaset ja isiklikku ruumi nähtavasti kalmulistega jagada. Ühe külaaseme juurde pandi hiljem püsti Maidla mõisa hooned ja nende juurde rajati veel tükk maad hiljem kruusakarjäär, kust oli mugav ehituseks vajalikku maavara ammutada. 1974. aasta talvel leiti karjääris külmunud kruusa õhkamise järel puht juhu tõttu üks hõbeaare [2]. Selle algne kogus pole enam teada, aga kahes üksteisele servapidi kokku asetatud pronkskausis oli maha maetud oma 1,8 kilogrammi jagu münte ja väärisesemeid. Varanduses oli paar hõbedakangi, mõned ehted ja üle tuhande mündi, mis olid löödud eri maailma nurkades – araabiamaades, Inglismaal, Saksa aladel, Skandinaavias, Taanis, Itaalias, Ungaris, Iirimaal, Tšehhis. Noorima mündi põhjal on aarde matmisajaks hinnatud 11. sajandi lõppu. Keegi elas Maidlas päris hästi – lisaks aardele jätkus head ja paremat ka kalmesse matmiseks. 

(Vanas karjääris enam ei kaevandata. Nojah, mis seal enam surkida, aare on ju välja võetud)

Kui juba Kullamaa kandis ringi kolasime, tuli ju ometi ka Kullamaalt endast läbi käia. Vana keskaegse kiriku taga asub kena hubane kalmistu, selle taga omakorda Kullamaa Rohumägi [3], mis, muide, on linnus. Nimi nähtavasti õigustab end; mäel kasvavad rohi ja puud ning aimata võib isegi midagi õrna madala valli taolist. Esimesed suuremad kaevamised toimusid 1924. aastal, aga paraku osutusid need sisuliselt linnuse rüüstamiseks, kuna tegijad olid lihtsad amatöörid, kes tahtsid leida ilusaid asju. Üht-teist nad leidsidki – sütt, loomaluid, potikilde ja rauast kannuse. Muinsuskaitse pani sellele naljale siiski ühel hetkel käe ette ja edasised „uurimistööd” jäid katki.

 (Kullamaa Rohumägi - linnus surnuaia taga)

Teist korda kaevati Rohumäel 1974 – samal aastal, mil Maidlas leiti hõbeaare. Sedapuhku olid tööde eesmärgid mõneti täpsemalt sõnastatud ning ka kaevajad asjatundjamad. Nimelt on vanadest dokumentidest teada, et 13. sajandi alguses, pärast Läänemaa ristiusustamist, olnud Saare-Lääne piiskopkonna foogtil Johannes de Lodel Kullamaal mõne aasta jooksul linnus, mille 1233 või 1234 hävitas Mõõgavendade ordu vägi. Ordu ise nägi oma lõppu juba loetud aastad hiljem, nimelt 1237. Küsimus oli nimelt selles, kas Lode linnus võis ehk asuda Rohumäel. Kaevamistel leiti küll kivivall ja rauaaja lõpu potikilde, aga kuna ei Johannes de Lodet ennast ega vastuvaidlematult temale kuuluvaid asju ei avastatud, jäi lugu ometi lahenduseta. 

(Võidurõõm mäe vallutamisest)

(Linnamäe põhjapoolne osa on natuke kühmlikuks lõhutud. See-eest saab pingil istuda ja hea õnne korral jalamil toimuvat kultuurilist isetegevust nautida)

Mati Mandel on arvanud, et piirkonna põline ülikusuguvõsa elas Maidlas ning Kullamaale 12. sajandi paiku linnuse ehitanud tegelased olid kohalikus poliitikas küll usinad, aga rohelisevõitu. Uuele ülikuperele võis kuuluda ka Rohumäest vaid umbes 150 meetrit loodes olev kalmistu [4], kust suvalised sonkijad on välja kaevanud mõõga, naelu, nuge, hoburaudsõle ning tublisti inimluid. Kuigi korralikke väljakaevamisi pole Kullamaa muinaskalme veel näinud (küll aga kindlasti eeskujulikke sissekaevamisi), võib saadud leidude põhjal arvata, et sinna maeti peamiselt 12. sajandil ja 13. sajandi alguses. Ning kuna päris lihtsale talupojale ilmselt mõõka hauda kaasa ei pandud, siis pididki siin puhkama oma igavest und Kullamaa kõvemad tegijad.

(Päikesekiired Kullamaa muinaskalmistu puuokstes. Suurem osa oktoobrist oli ju soe ja särav)

Viimasena tahaksin veel tähelepanu juhtida ühele tillukesele kiviplaadile Kullamaa kirikaias, kiriku lõunaküljel. See on vana, keskaja alguspoolest pärinev trapetsikujuline hauaplaat [5], millel peaks olema kujutatud rõngasristi. Mina ei osanud kivipinnal küll suurt midagi välja lugeda või näha. Suurem osa sellest hauakivist on peidus maapõue kamaras. Põhjus, miks ma sellest hauaplaadist oma muinasreisikirjas räägin, on selles, et mõnede ajaloolaste arvates valmistati taolisi trapetsikujulisi (ehk peenemalt öelduna trapetsiaalseid) kivist hauaplaate Eesti alal juba enne 13. sajandi alguse ristisõdasid. Nendel kujutatud motiivid on enamasti erinevates stiilides ristikujutised, vahel harva leidub ka näiteks joogisarvi, sõdalasi või muud. Kuna hauaplaatide dateering võib osaliselt jääda ka muinasaega (vähemalt naabermaade võrdluste kohaselt), ongi puhkenud diskussioon, et äkki olid paljud muinaseestlased juba enne maa vägivaldset ristimist vähemalt enda meelest tõsised kristlased, kes endid nende hauaplaatide alla lasid matta. Tegelikult pole selles erilist kahtlust, et ristitud inimesi tõepoolest leidus – kroonik Henrik tundis sellistest näiteks Pudiviru vanemat Tabelinust. Peamiselt Lääne-Eestist tuntud trapetsikujulistest hauaplaatidest on osad tõenäoliselt ka nii-öelda ametlikust keskajast ehk siis ajast, kui võõrvõimud siin usinalt kirikuid ehitasid, kristlust juurutasid ja vastavaid makse sisse kasseerisid. Aga kes teab, äkki mõned neist võivad tõepoolest olla juba varasemad?

(Trapetsikujuline hauaplaat eristamatu ratasristiga. Päikese, viljakuse ja mille kõige veel sümbol. Umbes 2/3 hauakivist on maa sees)

Tänavu ma nähtavasti enam teistesse Läänemaa kihelkondadesse ei jõua, nii et Maidla ja Kullamaa ümbrusele jääb austav ja kohustav ülesanne esindada muinasreisikirjades tervet Läänemaad. Usun, et ta saab sellega kenasti hakkama!

Hilja oktoobris

Külm hilisoktoobrikuine õhtu. Kuu, see vaikne ustav kaaslane, valgustab ööd läbi õhukeste pilveräbalate. Ringtee tänav on rahunemas, autodega tõttajaid jääb aina vähemaks - inimesed suunduvad koju puhkama. Tänavalaternad jäävad ööd valvama. Taamal voolab ürgses stoilisuses Emajõgi. Tema taga on silmapiir ja pisikesed tulesilmad siravad kaugetest Annelinna majadest. Algamas on järjekordne öö Pergeruses.

Virumaa - Askele

Minu jaoks muidu nõnda kodusel Virumaal on tegelikult päris palju kohti, kus ma seniajani käinud pole. Ning ma ei räägi siin sugugi mingitest pisikestest metsakülakestest. Sel augustil külastasin esimest korda oma elus Kohtla-Järvet, mis on elanike poolest suuruselt viies linn Eestis (vaid Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu on eespool). Eks see tekitas minus ka omajagu segadust – kuidas saan ma üldse arvata, et tunnen oma kodumaad, kui sealsamas sisuliselt käeulatuses on mitmekümnetuhandeline linn, mida ma näinudki pole! Vähemalt parandasin selle vea tänavu ära ning teisest küljest on ju isegi päris tore, kui läheduses leidub veel piisavalt avastamisrõõmu pakkuvaid paiku.

Võimalus Kohtla-Järvet teist korda väisata avanes mul juba septembrikuu 16. päeval ning kuna aega ja liiklemisvõimalusi oli üsna vabalt, tegin otsuse parandada veel kaks vajakajäämist ja käia ära ka Püssis ja Kiviõlis. Ja kui juba tee sinnakanti viib, vaadata, mida sealkandis veel meelikõditavat leida võib.

Püssi ja Kiviõli on väikesed tööstuslinnad, mille paremad päevad näivad jäävat mõnekümne aasta taha. Oma tööstusmaastike poolest on Ida-Viru muidugi (kuri-) kuulus. Kaevandused, karjäärid ja tuhamäed, millele annab vürtsi terve bukett ühiskondlikke lõimumispuntraid. Sellegipoolest on Ida-Viru väärt kant, mida avastada – elamus on igatahes garanteeritud. Juba tuhamäed ise pakuvad muljetavaldavat vaadet, olgu siis nendele või nende pealt. Tõsi, nõukogude majandamine sonkis Virumaad üles kaugelt rohkem, kui asi väärt oleks olnud (muuhulgas läks nahka kindlasti ka palju muinaspärandit, millest meil aimugi pole), ning tõi endaga kaasa seitset sorti nuhtlusi. Siiski alustati sealkandis tööstusega juba enne II maailmasõda, nii et isegi ilma vastiku okupatsioonita hargnenuks Virumaa idaosas industriaalmaastik seeneniidistikuna nii ehk naa.

Jätkem aga 20. sajandi pealiskaudsed elamused ning heitkem uuriv pilk sügavamale, mõistmaks paremini asjade olemust ning seda, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme. Kiviõli ja Püssi asuvad maalapil, mis ajalooliselt kuulus Lüganuse kirikukihelkonnale. See on omakorda võrsunud iidsest muinaskihelkonnast, mille nimi oli tõenäoliselt Askele (olen kohanud ka kaasaegseid variante Askala või Askälä). Taani Hindamisraamatus kirjutati ta üles kujul Askælæ. See kant oli eesrindlik tegija juba rauaaja alguspoolel, nagu tõendavad arvukad kivikalmed. Võimalik, et Askele rahvas sattus üsna varakult ka kirjaoskajate eurooplaste huviorbiiti, kes nad igaveseks kuulsuseks pärgamendile raiusid. Igatahes võib ajalookirjutaja Bremeni Adami 1070. aastatel kirjutatud menukist „Hamburgi kiriku piiskoppide teod” (ladina keeli „Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum”) leida juttu piraatidest askomannidest või ascomannidest, kes külastasid rüüstamise eesmärgil näiteks Friisimaa rannikut ning tembutasid ka edaspidi. Isegi kui pole võimalik Askelet ja askomanne täie kindlusega omavahel paari panna, jääb siiski väikegi võimalus, et just siit Viru rannast sõitsidki välja need hirmsad mereröövlid, kes kõikjal merd röövisid ja rahvast hirmutasid.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Tean jah, number 4 on puudu. Kaardialus Maa-ametist)

Mina mereröövleid ei kohanud; isegi merd nägin ma oma sõidu jooksul vaid eemalt. Kiviõlist lõunas on väga ilusa mõisakooliga Maidla küla [1], mille esmamainimine kirjasõnas leidis aset aastal 1241. Ja kus mujal kui ikka Taani Hindamisraamatus, mis ütles, et Maydalæ külas olnud kümme adramaad. Maidla-nimelisi külasid on meie riigis millegipärast eriliselt palju – Eesti Keele Instituudi Kohanimeandmebaasist lugesin neid kokku vähemalt viis. Keskajal kuulus Maidla väga kuulsale Maydelide (ehk Maydellide) aadliperele ning on arvatud, et nad võisid olla kohalik vana ülikusuguvõsa, kes aja jooksul (balti-) saksastus. Maidel tähendab murdes nimelt üht pisikest kala nimega rünt. Ka Maydellide suguvõsa vapil on kujutatud kolme väikest kala (mis liigist, ei saa pildi pealt hästi aru). Rünte võib Maidlast läbi voolava Purtse jõe põhjas elada küll. Asi neil siis enda järgi terve küla ja isegi suguvõsa nimetada oli.

(Maidla rahvas mäletab hästi aega, mil Taani misjonärid külas käisid ja selle Taani Hindamisraamatu Suurde Eestimaa Nimistusse kandsid)

(Purtse jõgi on sisuliselt Askele emajõgi - kõik sel korral käidud muinaskohad jäid jõe kallastele)

Kiviõlis võtsin kätte ning ronisin ühe tuhamäe tippu. Milline suursugune vaade avanes mulle seal Virumaast! Avarused ja tuhamäed, askeldav tööstusmaastik ja lõputud metsad. Kui ilm poleks olnud sompus ja hall, oleks vaateulatus kindlasti avaram olnud, aga ka praegu jättis see kõik minusse väga üleva mulje. Tuhamäele oli ehitatud suusalift – näib, et kiviõlikad on ära tabanud nende kolossaalsete pinnavormide potentsiaali, mis on muidugi väga kiiduväärt.

 (Kui siit pilve piirilt alla vaatan... Kiviõli pastoraalmaastik)

(Suusalifti trossid laskumas Askele rohelistele niitudele)

Pole just väga laialt tuntud oletus, et Lüganuse kirik võib asuda otse vana linnusekoha peal [2]. Kätt südamele pannes ei teadnud minagi seda paika külastades, et see nõnda olla võib. Põhjust sedasi arvata annavad aga looduslikult paslik paik – jõeäärne künkakink – , madala kivimüüri jäänused murukamara all ning üksikud kiriku põranda alt leitud arvatavad muinasasjad. Lisaks on viikingiaja savinõude tükke leitud kirikaia kõrval olevatelt põllulappidelt, nii et meil oleksid olemas kõik komponendid tollele ajale traditsioonilisest linnuse ja asula tandemist. Ja tõesti, miks ka mitte?! Aga kas Lüganuse kiriku ehitajad teadsid, et nad toimetavad vana mahajäetud linnuse peal, jääb ilmselt saladuseks. Samas, pühakoja ehitamise ajaks (14. sajandi keskpaik) võis linnus olnud hüljatud kõige enam ehk kolmsada aastat, võib-olla vähemgi, mistap võisid kohalikud elanikud seda veel mäletada küll. Nii et võib-olla polnud kiriku asukoht teps mitte juhuslikult valitud.

(Ning taaskord see poolmüütiline 1241. aasta. Elmo Nüganen võiks samanimelise filmi vändata...)

(Lüganuse kirik varjamas oma kehaga arvatava muinaslinnuse maiseid jäänuseid nagu kanaema tibupoegi)

Kirik ise näeb ka täitsa tore välja oma ümmarguse torniga. Kirikaias on uusaegsete haudade kõrval mõned vana väljanägemisega kiviristid ning veidi eemale (võib-olla just muinasasula maa-alal) on püstitatud kenasti hooldatud Vabadussõja mälestussammas. 

(Lüganuse Vabadussõja mälestusmärk, mille all võib laiutada muinasasulakoht)

Purtse Tarakallas [3] on Purtse jõe paremkaldal kõrguv lahmakas linnamägi, kunagine Askele pealinn. Tallinn–Peterburi maantee jookseb Tarakaldast vaid mõnisada meetrit põhja poolt, aga autohordide ja võõraste pilkude eest varjab iidset võimukantsi puude ja põõsaste roheline loor. Kui õigelt poolt läheneda, avaneb aga päris imposantne vaade suursugusele linnusele. Rühkisin kallakjat teed mööda üles mäele ning leidsin enda eest avara platsi, huupi hinnates oma 7500 ruutmeetrit suur (ja ma üldse ei kasutanud siin kirjanduse abi, oh ei! Ma lihtsalt olen niivõrd osav pindalade määraja!).

(Purtse Tarakalda linnus. Tee viib üles mäele. Harvaesineva detailina jääb sõdalase kilbikäsi otse linnusevalli poole. Võimalikud piirajad võisid olla meeldivalt üllatunud)

Sellest kohast, kust mina üles tulin, oli kividest kaitsevall kõige kõrgem, sest kaitsevall peabki alati kõige kõrgem olema just seal, kust oleks muidu kõige lihtsam üles ronida. See oli ka üleüldse kõige esimene vall, mis linnusele kuskil 8. või 9. sajandi paiku püsti pandi. Ülejäänud osa õue piiravast ringvallist on oluliselt madalam ja ka umbes kolme sajandi jagu hilisem. Vaevalt et kogu vallide sisse jäänud maalahmakas maju täis ehitati. Pigem olid hooned servades ja keskele jäi tühi plats, mille sai vajadusel täita huvitava ja kasulikuga – rahuajal näiteks kauplejatega, vaenu korral kariloomade ja lähemate ümberkaudsete sõja eest varjujatega. Isegi jalgpalliväljaku oleks saanud probleemideta ära mahutada, kui see mäng oleks olnud toona Virumaal tuntud. 

(Tarakalda esimene kaitsevall on ka kõige kõrgem)

(Madal ringvall ümbritseb linnuseõue teisi servasid. Ikka paras lahmakas on)

Aga huvitav on veel see, et Purtse Tarakallas jäi nähtavasti kestma ka pärast ristisõdade möllu. Kaevamistel leitud söestunud tukkidest saadud radioaktiivse süsiniku analüüside põhjal võis elu Tarakalda linnuses õndsalt edasi kesta kuni 14. sajandini. Esmapilgul tundub see jutt muidugi kummaline, kuna me kõik teame hästi, et pärast Muhu linnuse vallutamist ja Saaremaa alistamist 1227. aastal pandi tuli kustu ning algas 700-aasta pikkune orjaöö. Aga tegelikkus oli nähtavasti natuke teine. Kui nüüd näpuga järge ajama hakata, siis tõesti-tõesti, ka Henriku kroonikas pole otsesõnu mainitud ühtegi kakelungi Virumaal (mis ei tähenda samas, et neid üldse ei toimunud). Mida me sellest järeldada võime? Vahest seda, et tõepoolest polnud võõrvõim siinmail nii pealetükkiv ühti kui näiteks Lõuna-Eestis, mis sõja käigus päris korralikult ära trööbati. Purtses võisid samuti kohalikud võimumehed vana rasva peal mõnda aega edasi lasta, peaasi, et Taani kuningale truudust tõotasid. Aja jooksul nad kas saksastusid (nagu ehk Maydellid) või kaotasid oma positsioonid ning sulasid kokku lihtsate talupoegadega. Elu vahest on nii, tee mis teed...

Purtse jõe vastaskaldale jäi linnusega samaaegne küla Purdus, millel adramaid suisa 32. Nii et täitsa eeskujulik. Samuti on lähikonnas olnud paar kivikalmet ja vist ka üks muinasaja lõpu maakalmistu.

Kolmas sel reisil kohatud muinaslinnus oli Purtse Taramägi [4], mis asub sarnaselt eelmistelegi Purtse jõe ääres, aga on neist kõigist kõige mereäärsem. Ja, nagu mulle kohemaid selgeks sai, ka kõige võsastunum. Ilmselgelt pole tegemist erilise turismimagnetiga või vähemalt pole kohalikud arendajad osanud teda sellena näha. Kui ma juba järsust-järsust nõlvast üles sain, püüdsin leida kohta, mis kannataks vähegi fotografeerimist, aga tihnikus polnud see ülesanne just kergemate killast. Ühe veidi lagedama (ja madalama) koha siiski justkui leidsin, mis raamatutarkuse järgi peaks olema otse keset linnamäe õue millalgi kaevatud auk. Mis hea pärast seda tehti, polnud vahest selge kaevajatele enestelegi, igatahes on kultuurkiht selle käigus oluliselt kannatada saanud. Kirjanduse põhjal on linnamäe hoovipindala kokku umbes 2000 m² ning see on ümbritsetud nelinurkse madala kivimüüriga. Viimasest oli ka veidi midagi aimata. Kuna Taramägi pole arheoloogide labidat ja kühvlit eriti tunda saanud, jään ka vastuse võlgu, millised suhted olid tal umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusele jääva Tarakalda linnusega – kas nad olid üheaegsed või mitte, kummas elati paremini, kas tülisid ka esines jms.

(Uuekooli muinsuskaitsepost andis märku, et koht oleks justkui õige. Linnamägi peitub puude ja põõsaste rägusse)

(Veidigi "lagedam" plats keset lootusetut rägu. Selles kohas pidanuks olema linnuse kultuurkiht, aga võta näpust!)

Igatahes võivad väikesed paigad olla ajaloost nii pilgeni täis, et ise ka ei usuks, kui oma meeltega ei näeks. Kolm linnusekohta ühe jõe ääres on ikka kõva saavutus. Kuidas nad kõik sinna ära mahtusid, on muidugi müstika, aga tõik ise ei näi sellest hoolivat. Pole midagi öelda – tore koht see Askele, salapäraste askomannide kodumaa.

Soopoolitse

17. august oli üks ilus hilissuvine päev. Lõuna paiku võtsin jalgratta ning põrutasin Tartust kirdesse, Alatskivi maile. Omal ajal sai sealkandis päris palju ringi kolatud ning vahetevahel viivad tegemised endiselt Peipsi äärde, aga rattaga oli mul seal esimene kord matkata. Eks ma olin eelnevalt mingeid umbmääraseid kilometraažiarvutusi teinud küll, aga et need ähvardasid üsna astronoomiliste numbritega, otsustasin kogu sõidu marsruudi puhtalt hetketundele usaldada. Nõnda ma ka tegin ning kui viimaks kella poole kaheteistkümne paiku õhtul tagasi koju jõudsin, olin ma maha vändanud 126 kilomeetrit, mis on ilmselt mu isiklik päevane tippmark. Nähtavasti suudaksin ma ööpäeva jooksul ka umbes 200 km läbida, kuid sel aastal kestvusrekordi püüdmiseks enam mahti ei jäänud. Kes teab, võib-olla toob selles vallas uut ja huvitavat järgmine aasta.

Palju huvitavat nägin ma ka oma seekordsel matkal. Käisin Koosa poes ja möödusin Alatskivi lossist, suplesin Kuningvere järves ning uudistasin Kodavere kirikut ja väikest Kallaste linna. Nende sekka suskasin mitmeid muinsusi, mille poolest Peipsi läänekallas sugugi vaene pole. Nagu järeldub mitmest keskaegsest allikast, asus siin täitsa eraldi kihelkond nimega Soopoolitse, mis ei kuulunud nähtavasti otseselt ühegi suurema maakonna alla. Idas piirnes ta Peipsi järvega, läänes Vaigamaaga (neid eraldas teineteisest metsade ja soode vöö), lõunasse jäid Emajõe Suursoo märgalad. Hilisemal ajal kujunes Soopoolitse alale Kodavere kirikukihelkond, mille rahvas on olnud juba vanast ajast olnud üsna omapärase keelepruugi ja kommetega. Neil oli lähedased suhted kirdes elavate vadjalastega, samuti teiste Peipsi kaldail elavate inimestega. Kokkupuuted naabritega on jätnud Kodaverre tugevad jäljed.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Tean jah, number 4 on puudu. Kaardialus Maa-ametist)

Soopoolitse nimi on sellisel kujul suures osas rekonstruktsioonikatse keskaegseis kirjutistes esinevaist variantidest Sobolitz, Soblitz, Sobelitz, Sobelis, vene Subolitš. Soblitzi nime kandis vanasti Alatskivi mõis. Mõeldes näiteks Setomaa kohanimedele, siis võiks olemasoleva valiku põhjal tuletada piirkonna nimeks ka Sobolitsa, aga kes teab. Medievist Enn Tarvel on isegi letti käinud oletuse, et Soopoolitse-nimelisi kante leidus meie maal rohkem kui üks – täpsemalt kaks – , lisaks eelpoolnimetatule Kodavere eellasele ka veel Emajõest lõuna pool, hilisema Võnnu kihelkonna alal. Näib siiski, et see oletus pole siiski ajaloolaste ja arheoloogide poolt väga omaks võetud.

Alatskivi tõmbenumber on muinasjutuline neogooti loss, aga rändajal, kes viitsib jalutada alla järve äärde, ületada kaardus silla ning käänata vasakule, jääb õige pea metsaservas ette üks vana kõrgete nõlvadega linnamägi [1]. Küngast ümbritsevad madalamad vallitaolised künkad panevad mõtlema, et ehk on need pakkunud kantsile looduse poolt lisakaitset. Ja noh, kui juba mäe peale osati aed või tara püstitada, siis polnud keeruline igaks juhuks ka mäe ümber vallidele midagi samasugust valmis nikerdada. Mäelael kasvab praegu üsna viisaka ilmega salumets, mis lubas koguni enam-vähem normaalset fototki teha. Minu tähelepanu püüdis aga üks murdunud puu, mille juured olid endaga tubli tüki maapinda kaasa rebinud. Mullas leidus väikeseid tellisetükke ja põlenud savikänkraid, kuid pilk jäi kohemaid pidama ühel väikesel poolenisti mullast välja turritaval potikillul. Võtsin ta välja. Nõu oli pottsepakedral treitud ning päris murdekoha kõrval võis aimata joont. Tavaliselt olid taolised hilisrauaaja või keskaja alguspoole savinõud kaunistatud mõne paralleelse joonega, mida oli potti kedral keerutades lihtne pulga või teravikuga tõmmata. Veidi harvem tehti jooned lainelised, et oleks ilusam. Tegin leiukohast pilti ning viisin potikillu hiljem ülikooli arheoloogiakogusid täiendama ning hoidlaid ummistama. Võite talle külla minna, loodetavasti pole tal selle vastu midagi. 

("Mingem üles mägedele!" ütleb parempoolne tee, mis rändaja linnusele viib)

(Linnuseõu kui pargielement. Jah, miks ka mitte)

Alatskivi linnamäe kohta on räägitud igasuguseid kummalisi lugusid. Levinud on jutud sellest, et mäel olid vanasti raudustega keldrid, mille käigud viisid sügavale maa alla. Mäelael hüpates või jalaga põrutades võivat isegi kuulda maa-aluste ruumide kõminat. Sama juttu, muide, olen kuulnud ka Alt-Laari linnuse kohta (vt blogijuttu 17. aprillil). Ühe teise loo kohaselt oli Kalevipojal ja Sulevipojal ambitsioonikas plaan ehitada suur, Peipsi kaldani ulatuv linn, aga Peipsi sorts tegi tõhusat vastutegevust ning sedasi said ehitusmehed valmis vaid linnuse Alatskivil. Veel üks pärimuslugu teab vesta mäel elanud Mustkuningast ja tema kahest pojast. Kuningas ja üks poeg langenud võitluses sakslastega, teine poeg aga saanud endale lähedusse Haapsipeale talu, mis muutus aegade jooksul väga rikkaks.

Millal Alatskivi linnamägi tegelikult elupaigana tarvitati, on praegu veel üsna ebaselge, kuna suuremaid kaevamisi sel tehtud pole. Vähesed leitud potikillud võivad pärineda muinasaja lõpust, aga tellisetükid räägivad juba pigem keskajast, kuna enne seda polnud tellistega jahmerdamine meie rahvuslikule ehituspraktikale veel harjumuspärane. Ja kuigi lugu Mustkuningast ja tema poegadest ei pruugi olla iseenesest sugugi vana, ei saa ka täiesti minema heita võimalust, et kõrvalise Soopoolitse ülikud suutsid tõepoolest oma sooja koha säilitada ka pärast vallutust.

(Juurtealune mullakamakas, mis meelitas mind nagu raibe herilasi)

Alatskivi linnusest linnulennult vaid kilomeetri kaugusel asub naaber – Peatskivi linnamägi [2]. Rahvasuus ja arheoloogiakirjanduses tuntakse teda ka Kalevipoja sängina. Muistsel vägimehel oleks sellisel künkaseljakul tõepoolest olnud päris mugav lesida, sest pikkust on sel omajagu, oma 90 meetrit (nüüd siis teate, kui pikk oli Kalevipoeg) samuti on seljaku mõlemasse otsa kuhjatud madalad vallid – hiiglassängi päits ning jaluts. Aastatel 1968–1971 (muide, kas oskate kokku lugeda, mitu suurepärast muusikaalbumit sel ajal ilmus?!) tehti linnamäel väljakaevamisi ja mis selgus! Nimelt osutusid mõned potikillud ja põlenud palgijäänustest võetud radiosüsinikuproovid üllatavalt eakaks, pärinedes eelrooma rauaajast. Nõnda vanast ajast teati linnuseid sellal veel väga vähe, seega osutusid kaevamistulemused koguni väikest viisi sensatsiooniks. Tänaseks päevaks on Peatskivi linnuse eakaaslasi leitud tublisti juurde ning vahepealne arusaam linnustevabast rahumeelsest vanemast rauaajast on jäämas värskemale tõestusmaterjalile tõsiselt jalgu.

(Peatskivi Kalevipoja säng on omasuguste seas üks fotogeenilisemaid)

(Linnuse pealiku nõupidamislauad ja inglise muru)

Pärast mõningast pausi löödi seljakule uus kants püsti rooma rauaaja lõpus või rahvasterännuajal (umbes 4.–7. sajandil) ning viimane, ilmselt ka kõige tublim hoog saadi sisse viikingiaja lõpus ja hilisrauaaja alguses ehk 10.–12. sajandil. Sellest ajast leiti asju kõige enam – oda- ja nooleotsad, noad, värtnakedrad, tiiglid, keraamika ja loomaluud ning kividest ahjualus (kahjuks mitte Ahjualune). Kui Peatskivi linnamägi 12. sajandil enam pinget ei pakkunud, võiski Soopoolitse uus „pealinn” sündida juba eelpool räägitud Alatskivi linnamäe peal. Üheaegsed ei näi nad igatahes olevat.

Kalevipoja sängi kõrval on ulatuslik külaase, millelt leitud savinõutükid pärinevad väga pikast ajavahemikust. Vanimad neist on sarnaselt linnamäega eelrooma rauaajast, tubli jagu viikingiajast ja muinasaja lõpust, aga ka lausa kesk- ja varauusajast, mis linnuste kõrval sündinud külade puhul on märkimisväärselt tubli tulemus.

(Linnamäe ees põllul oli asulakoht. Vanakooli muinsuskaitsesilt juba ei valeta)

Sõitsin mööda Savastvere külast, kust 1930. aastatel leiti üks kena aare [3]. Kellegi omaaegne varanatuke koosnes igasugustest pronksehetest – oli kaela- ja käevõrusid, ripatseid (sealhulgas kammikujulisi ripatseid ja üks Jeesuse kujutisega medaljon), rinnakeesid, sõrmuseid jne. Aare oli maha maetud ilmselt elamise kõrvale, kuna järelkaevamistel leiti veel koldeasemeid, potikilde, loomaluude juppe ja muud säärast talumajapidamisest maha jäävat kraami. Ma ei hakanud aarde täpset leiukohta üles otsima, vaid tegin külast kaugemalt vastu päikest paar ilupilti. Mainin ka veel, et Savastvere lähedal metsas on mõned I aastatuhande teise poole pKr liivakääpad, mida põhja pool Emajõge kohtab vähem kui Kagu-Eestis. Aga neid ei kohanud ma oma rännu kestel kohe üldse.

(Savastvere küla katused, mida on parajasti ülevalgustamas täht nimega Päike)

(Vahepeatus Kuningvere järves. Pildile on jäänud ka minu rännuteede ustav kaaslane, kellele siinkohal saadaksin palju tervisi)

Möödunud aasta sügisel leidsid Varajemäel kaks kohalikku muinsushuvilist põneva paiga, millest teavitasid arheolooge [4]. Soolaipade uurija Pikne Kama lendas tänavu kevadel kohe peale ning koos koha avastajate ning kaasarheoloogidega (kelle hulka kuulusin paaril päeval minagi) kaevas välja päris omapärase seltskonna muinasesemeid. Siin olid ühes puntras mõned roostetanud odaotsad ja kirvetera, tulejälgedega pronksist käevõrud, ehteketi jupid ja arusaamatuks tombuks sulanud pronksasjad, samuti väikesed valgeks põlenud inimluude tükid ja üksikud potikillud. Esemed kuulusid umbkaudu 11. sajandisse. Läheduses on väikse järve äärest varem leitud umbes samaaegne asulakoht. Arvatavasti pärinesid nii maetu(d) kui matjad sealt.

(Rattaretke ajal ma Varajemäe leiukoha juurde üldse ei roninudki. Selle asemel tegin ma mugavalt asfaltteelt foto puudest, mille taga muistsed inimjäänused ja asjad leiti. Luban teil pettunud olla...)

Eks selliseid nähtavate kalmerajatisteta matuseid on nii Eestis kui mujalt ikka aeg-ajalt leitud, kuid selle juhtumi tegi ainulaadseks asjaolu, et kogu kupatus oli sängitatud nähtavasti kunagise järve madalasse kaldavette. Kuigi maaparandus oli pinnast kuivemaks tõmmanud, immitses kaevamistegi ajal mulla alt pidevalt vett juurde, nii et head jalanõud kulusid marjaks ära (kahjuks trampisid needsamused head jalanõud ka kaevandi põhja korralikuks mudaväljaks). Inimluid leidsime küll väga vähe; kadunukes(t)e omaksed olid tuleriida tuhast vette viinud vist küll ainult väikse osa kõigist allesjäänud luutükkidest. Ega ma Eestist taolisi vettematmise juhtumeid varasemast naljalt ei teagi, seega on Varajemäe järve- (või soo-) matus meie muinasaja tundmaõppimiseks oluline täiendus. Eks ole ju suurem osa siin kunagi elanud inimestest praeguseks justkui jäljetult kadunud – nagu vits vette – , mistõttu on arvatud, et kõiki ei maetudki päris „korralikult”, vaid jäeti näiteks maa peale või koguni puu otsa loodusnähtuste õgida. Või nagu näikse näitavat Varajemäe juhtum, uputati veekogusse. Ei tea, kas keegi selles järves või jões pärast suples ka? Pigem vist mitte.

Arvestades asjade rohkust, mis seal märjas mullas üheskoos seltsisid, tuleb vägisi pähe veel mõte, et äkki polegi kõik nad sinna päris ühekorraga pandud, vaid lisaks tuleriidalt pärit inimjäänustele ja tombuks sulanud kamale on sinna võib-olla ka muul ajal üht-teist head ja vajalikku viidud. Ehk, nagu me tänapäeval tavatseme sellise raskestiseletatava tegevuse kohta öelda, ohverdatud. Kellele või millele – surnutele või muudele üleloomulikele tegelastele – , jäägu siinkohal lugejate arvata.

Avastus leidis tee ka ajakirjandusse:

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/ootamatu-leid-hobidetektoristid-avastasid-tuhat-aastat-varjul-olnud-uliharuldase-aarde?id=71671841

Seda, et mitte kõiki sellest ilmast lahkunuid Soopoolitses ei läkitatud vette, tõestab Lahepera kivikalme [5]. See paikneb pikliku Lahepera järveoru põhjapoolsel kõrgemal kaldapealsel. Järv oli ennemuiste Peipsi järve lahesopp (sealt ka nimi) ning just kalme lähedal võis asuda sadamakoht, millest viis tee Peatskivi linnusesse. Kalmekivid kanti kokku 2.–3. sajandi kandis pKr (matusepaik võis seal olla isegi enne seda), nagu Eestis toona kombeks. Kõik kaevamistel leitud inimtükid olid põlemisjälgedega, järelikult käinud läbi tuleriidalt. Lisaks rooma rauaajale ekspluateeriti kalmet ohtralt viikingiajal – sellest ajast on matusepaika toodud ehteid ja relvi ja küllap veelgi põlenud inimpudi. 11. sajandil hakati kalmistu ühte otsa uuendusena matma põletamata surnud inimesi ning seda juhtus järgnevate aastasadade jooksul korduvalt, vahest keskaja lõpuni või uusaja alguseni välja.

(Lahepera kalme, ehkki kõrgemal kohal, jääb pika heina tõttu peaaegu märkamatuks)

(Vanakooli muinsuskaitsesildi järgi tunneb õige koha ikka ära)

Ehkki mul võttis Lahepera kivikalme ülesleidmine aega, näib siiski, et see on kunagi olnud päris tähtis koht. Sadama ja kalmistu omavaheline naabrus ei pruukinud sugugi olla juhus. Need, kes laevade või paatidega Peipsilt tulid ja Laheperas randusid, pidid kohe märkama, et siin on üks vana ja väärikas koht. Vahest ehitasid ja kasutasid kalmet Peatskivil resideeruvad pealikud, kes tegid selle monumendiga kõigile ühemõtteliselt selgeks, kelle maa ja sadam see õigupoolest on. Ja oli ka, kellele selgitada, sest külalisi käis Soopoolitses juba neil vanadel aegadel. Lahepera kalmest leitud esemed on näiteks väga sarnased teisel pool Peipsit asuvast Zalahtovje muinaskalmistust väljakaevatuga. Muinasajal elasid teisel kaldal tõenäoliselt meie keelesugulased, kelle järeltulijad hiljem vene keelele üle läksid. Zalahtovje nimigi on omalaadne eesti-vene segapuder, tähendades nähtavasti Lahetagust. Peatskiviga sarnaseid ja samaaegseid kantse on idakaldal samuti mitmeid, näiteks võimsad Storožinetsi ja Sorokina linnused. Kas Peipsi idakalda muinasrahvast eestlasteks pidada, on muidugi enam kui kahtlane. Ilmselt olid nad meiega sarnane, aga samas ka erinev maarahvas. Mõlema kalda inimesed käisid üksteisel tihti külas (sellest on jälgi märksa hilisemastki ajast) ning olid ilmselt head sõbrad. Kui just tülli ei läinud...

(Peipsi hallikassiniste voogude taga elasid kord inimesed, kelle keel ja eluolu polnud siinpoolsete omast üldse nii erinev)

Kui Alatskivilt tagasi Tartu poole väntama asusin, hakkas õhtu juba väga veenvalt peale langema. Andsin siis pedaalidele ja kettülekandele tublisti valu. Tagasiteel kogetud seiklustest väärib veel mainimist kohtumine  surnud saarmaga, kes Metsakivi bussipeatuses tee ääres vedeles. Olen küll näinud igasuguseid liiklusohvreid – kasse, kährikuid, rebaseid ja vaskusse, – ent saarmas oli mul küll edimene kogemus. Koju jõudsin alles sügavas ööpimeduses, jalad valusad ja veremaitse suus, peas valmimas juba uued reisiplaanid.

Hõimlaste muusikast

Käisin eile õhtul (15. oktoobril) Tartu ülikooli aulas hõimupäevade peakontserdil, kus esines kaheksa Soome-Ugri rahvamuusikakollektiivi. Et mälestus ei kaoks nagu udusulg tuulde, panin mõned esimesed emotsioonid ja märksõnad jooksvalt märkmikusse kirja. Kogu selle kribamise kõrval jõudsin aga siiski ka muusikat ja esitlust jälgida. Ja kokkuvõtteks oli tegemist väga meeldesööbiva muusikaelamusega, kus nii mõnigi kord tõmbasid helimaastikud nii käima, et oleks soovinud neisse jäädagi.

Tuleb tunnistada, ma pole väga folgikuulaja selle vahest kõige klassikalisemas mõttes. Viljandi Pärimusmuusikafestivalidel pole käinud, selle asemel eelistan näiteks Mayhemi kontserdil esireas juukseid sõlme loopida (sellest, muide, ka põhjus, miks ma nii mõndagi esinejat paratamatult metaliga võrdlema kipun). Aga hõimupäevade kontsertidel osalemine pakub suurepärast võimalust saamaks aimu, kes need soomeugrilased õigupoolest on. Sest et meile meeldib vahetevahel – eelkõige siis, kui see mingil põhjusel kasulik on – rääkida endist kui ürgpõlistest ugridest, aga kui paljud meist tegelikult teame, mida see ka tegelikult tähendada võiks? Et jah, keelesugulased me peaksime justkui olema, aga tegelikult pole suurem osa eestlastest ersa või udmurdi keelt oma kõrvaga kuulnudki, saati siis püüdnud jutust aru saada. Neid rahvaid ja rühmi on aga päris-päris palju, lausa mitukümmend.

Tänavuste hõimupäevade Tartu peakontserdil (teine peakontsert toimub laupäeval Tallinnas) olid niisiis esindatud kaheksa rahva muusika parimad esindajad/esitajad. Räägin neist selles järjekorras, nagu nad kuulajate-vaatajate ette astusid.

Väike Hellero (Eesti) saadeti esimesena tulle. Alustasid nad vadja pulmalauluga „Avatko viro veräjäd”, mis on tänapäevaks saanud ilmselt tänu Veljo Tormisele päris tuntud koorilauluks, mida esitati näiteks nii eelmisel aastal Lätis Gaudeamuse tudengilaulupeol kui ka üldlaulupeol Tallinnas. Laul läks sujuvalt üle eesti regilauluks, millega käis kaasas ringis liikumine, ja sealt kolmandaks lauluks, mille sõnadest ma esiti aru ei saanud, aga mis hilisema selgituse kohaselt olevat olnud isurikeelne.

Morama (Ersa) on nähtavasti üks kuulsamaid ersa meestelauluansambleid, mis – nagu ma ülipõgusa taustauuringu põhjal järeldan – esineb palju ja igal pool, sealhulgas olid nad esindatud tänavusel Seto folgil. Viis seto omadega sarnastes valgetes rahvariietes meest, mõnel käed vaheliti rinnal, seisid poolkaares ja aina laulsid, nii rõõmsamaid-hoogsamaid asju kui ka melanhoolsemaid laule. Ersa laulud on tuntud oma nüansirikka mitmehäälsuse poolest ning Morama valdab seda kahtlemata suurepäraselt. Üks kurvakõlaline laul oli lausa nii kaunis, et mul tulid judinad peale – sedavõrd võimas oli selle mitmehäälse kooskõla vägi. Noh, nagu parimaid Soome või Skandinaavia atmosfäärse muusika näiteid (mis minu jaoks on saanud teatud mõttes hea muusika etaloniks). Viis lauljat suutsid oma häältega maalida õhku terveid helimaastikke, nii et isegi mina, kes ma pole kunagi käinud Mordvamaal, hakkasin seda nägema ja tajuma. Laulud rääkisid sõjaväest, igapäevaelust ja pulmadest, aga mis laul täpsemalt millest, jäi siiski tabamatuks. Väärib siiski märkimist, et kui välja arvata teised läänemeresoome (soome, liivi, vadja, karjala, isuri, vepsa) ja saami keeled, on ersa ja mokša meile kõige lähedasemad soomeugri keeled, milles leidub süvenemisel äratundmisrõõmu nii sõnades kui grammatikas.

Ošmeso Šajer (Udmurdi) ehk „Allikate maa“ koosnes kolmest naisest, kes mängisid kandleid, tamburiini, lõõtspilli ja hästi pikka flööti. Laulud olid mulle juba varasematest udmurdi kontsertidest tuttava kõlaga. Algus oli kohe sellise hea hooga rõõmus lugu, aga seejärel läks asi huvitavamaks, kuna mängu tulid minoorid. Mulle väga meeldis, kuidas kandle mahedad noodid sulasid kokku kõrgete naishäältega ning kuidas sellest sündis veenev, kuulajasse mõjuv tulemus, isegi kui meloodiad ise polnud just päris minu Kupu Tee. Ka instrumentaallugudes oli tore, kuidas need omapäraselt poolkuu-kujulised kandled pandi emotsiooni väljendama. Meloodiad, muide, on nii udmurtidel kui ka päris paljudel teistel soomeugrilastel sageli üsna idamaise kõlaga. Nähtavasti on selles midagi meie keelesugulastele väga omast.

Duo Kajo (Soome) ei pidanud Tartusse rändama väga kaugelt. Kaks noort Joensuu konservatooriumi rahvamuusikut, Ruut Hokkanen ja Risto Luukkonen, näitasid, kuidas vanade arhiivist leitud lauludega võib tänapäeval ümber käia, kui abiks on kitarr, viiul, mandoliin ja veidi kujutlusvõimet. Nagu ikka, on kindlaim viis esinemist alustada millegi positiivsega, mis minu jaoks tekitas koguni veidi hämmeldust, sest seniajani polnud ma mažoorset muusikat ja Soomet ühes lauses ette kujutanud. Aga muidugi ei lasknud vana hea Soome melanhoolia end kaua oodata. Helipilt muutus kargeks, mandoliiniseade kõlas täpselt nagu põhjanaabrite metal. Ja koos viiuliga nagu põhjanaabrite versioon bluegrassist. Või koguni nagu kelm soomelik jazz.

Mis ühendab pea kõikide soomeugri rahvaste lauluvara, on see omalaadne meditatiivsus, mille tekitab aina korduv ja korduv rütm. Nähtavasti on neil lauludel ennevanasti olnud sageli just mingi rituaalne, kindlat meeleseisundit loov eesmärk.

Ezös Voit (Komi) ehk „Hõbedane tilk“ on viis Komi Riikliku Kultuurikolledži neljanda kursuse neidu, kes koos bajaanil saatva naisega esitlesid Tartule oma rahva mängu- ja pulmalaule. Neiud olid ehitud nagu pruudid, punastes või tumekollastes kleitides, peas omapäraselt seotud kirjud rätid. Nende mitmehäälsed laulud meenutasid veidi udmurdi lugusid. Pole ka imestada, sest tegemist on sugulasrahvastega, kelle keeled on liigitatud permi rühma. Lisaks laulmisele mängisid nad paaniflöötide taolisi pille; igalühel oli kaela riputatud kaks või kolm flööditoru ning kamba peale suutsid neiud taas aula heitliku akustika nõnda enda kasuks pöörata, et kogu ruum täitus komiliku põhjamaise helimaastikuga. Mis mulle muidugi üsnaväga meeldis.

Tatjana Lar koos saatjaga (Neenetsi), kelle nime ei tea ma kahjuks siin nimetada, olid kaks lühemat kasvu ja aasiapäraste näojoontega naist, kes suutsid luua/tuua ülikooli aulasse täiesti usutava tundra olustiku. See oligi täiesti nende eesmärk. Mõlemad saatsid oma laulu suurte, umbes poolemeetrise läbimõõduga ümmarguste trummidega, mida õrnalt, aga intensiivselt lõid. Tekitas omapärase ambient-fiilingu. Aga eksis see, kes kunagi väitis, et põhjarahvaste laulud on monotoonsed. Kui lugude põhiosa moodustabki kindel rütm ja ülesehitus, nagu pea kõigil maailma rahvalauludel, siis värviks susati sekka ägedaid pingestatud ilustusi. Ja kui Tatjana Lar parmupilli mängima hakkas, samal ajal ka veel kõikvõimalikke lindude ja inimeste hääli juurde imiteerides, muutuski saal helitehnika kaasabil Põhja-Siberi tundraks, kus looduse hõigete seas võis kuulda vanameeste kärisevaid hüüdeid. Mis oli tegelikult päris naljakas, selline neenetsi huumor.

Eraldi mainiksin ka neenetsi rahvariideid, mis oma kasutuskeskkonna tõttu erinevad meie parasvöötmes kantavatest tublisti – tumesinised kuued, palistatud kollasekirjude sakiliste mustritega, kaela juures valged karusnahakraed, peas hõbedaselt helkivad paelad ja ripatsid. Pea juurest langesid seljale kaks jämedat värvivöödilist paela (siinjuures tunnen selgelt oma terminoloogilist piiratust rõivastuse kirjeldamisel. Samas, küllap 18. ja 19. sajandi ränduretnograafid võisid sama kogeda).

András Berecz ja Éva Mészáros (Ungari) tulid madjarite maalt, neist esimene laulja-jutuvestja ning teine viiuldaja. Kuigi ungarlased on teistest soomeugrilastest päris kaugele rännanud ning nagu kuulda, ei taha mitte kõik neist kuuldagi oma ugri päritolust, omavad nad – vähemalt eile kuuldud muusika põhjal – siiski lisaks keelele veel üht ühisosa oma kaugete sugulastega. Nimelt on ka Ungari rahvamuusikas kuulda Lääne-Euroopa traditsioonile mitte just kõige kodusemaid idamaiseid stiili- ja meloodiavõtteid. Kui teistel Venemaa soomeugrilastel võib seda seletada ehk tatari mõjudega, siis Ungari on olnud minevikus kokkupuutes Türgi maa, rahva ja kultuuriga. Tulemuseks on igatahes väga sarnased orientaalsed kõlapildid. Nii et kui eestlased veel võiksid vaagida, kas me ikka oleme soomeugrilased või mitte, siis ungarlased on seda kohe kindlasti. Taas puutus kõrva ka see teatud eripärane meditatiivsus, mis hakkas paiguti meelde tuletama kiriklikke laule. Samas poleks see samuti sugugi üllatav.

Mis puudutab madjarite viiuldajaid, siis näib mulle, et selleks, et mängida täiesti tavalisi Kesk- ja Kagu-Euroopa rahvaviise (nagu muuseas ka Lähis-Ida omi), peavad kõik muusikud käima ööl vastu neljapäeva ristteel tead-küll-kellega kaupa tegemas. Muidu lihtsalt ei veaks kuidagi välja. Väide, nagu õpiks Éva Mészáros Budapesti Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias, tundub seetõttu pigem suitsukattena, et varjata hämarat tegelikkust.

Kontserdile pani punkti ansambel Kna Vel (Mari). Tatarstanist pärit marilaste ansamblis on koos palju andekaid ja pühendunuid mehi ja naisi, kes laulavad, tantsivad ja mängivad pilli. Neid võis juba enne ülesastumist ära tunda roheliste kuubede järgi, mis meestel olid pintsakutaolised ning naistel pikema rüü moodi. Paaril mehel olid peas kõrged valged viltmütsid, milletaolisi olen pildi pealt näinud mari omausu „preestritel“, kartidel. Remargiks niipalju, et marid ja udmurdid on ühed vähestest Euroopa rahvastest, kel on õnnestunud olulisel määral kinni hoida oma esivanemate usust. Üks tüüpiline mari pillipark koosneb akordionist või sarnasest lõõtsaga pillist, trummist ja plokkflöödist. Kolm meest tegelesidki saatemuusikaga, teised aga laulsid ning tegid refräänide ajal tantsu, kusjuures meeste tantsusammud oli kohe eriliselt kõlavad. Nende tantsu võiks vabalt mari step-tantsuks nimetada. Paiguti läks asi nii hoogsaks, et mul tuli lausa naer peale; sedavõrd süüdimatult intensiivne ja lahe oli esitlus. Pole ka ime, et publikulegi meeldis.

Tänavused hõimupäevad pole veel täielikult läbi, nii et kel huvi, haaraku juhusel sarvist ja vedagu end mõnele kontserdile või näitusele. Kuigi oleme enda meelest väike rahvas ning heietame igapäevaselt väljasuremisjutte, on meie tugi ja tähelepanu oma keelehõimlastele siiski oluline. Ja tutvuge edaspidigi aeg-ajalt kultuurikalendriga, sest külalisi satub meile ka muul ajal kui oktoobris. Minul igatahes on seni huvitav olnud.

Saaremaa

Saaremaa on põnev koht. Sarnaselt Hiiumaale ja meie teistele saartele on ta minusuguse süvamandrimehe jaoks alati olnud eksootiline ülemeremaa, kuhu niisama naljalt ei satu. Tänavusuvine reis oli mu elus alles viies kord seda maalilist maanurka külastada. Võimaluse selleks andis ansambel Sirgutii kontserttuur 7.–9. augustil, mille raames külastasime oma muusikaga Kuressaare Merepäevi, Valjala valla Kungla sadama Perepäeva, Muhu Liiva Hooldekeskust ning Koguva Muhu muuseumi. Esinemised olid asjalikud, tihedad ja väga mõnusad, kuid nende kõrval leidsime mahti visiteerida mõningaid Saaremaa ja Muhu muinaspaiku. Neist siin kõneleksingi.

Tõde tunnistades on need saared vana aja mälestusi pungil täis ning muidugi oleksin ma soovinud läbi kolada palju-palju rohkem kohti kui sel korral võimalik. Aga häbi tundma ei pea – needki kandid, millest siin juttu tuleb, on väga soliidsed. Saaremaa vanu maalinnasid olen varemgi väisanud, nii et praegusest reisist jäi suurem jagu neist kõrvale; küll aga sattus teele nii mõnigi ainulaadne koht, millesarnaseid pole ma varasematel muinasmaareisidel trehvanud. Kuigi mandrilised satuvad reeglina ikka esmalt Muhule ning hakkavad sealt siis aegamööda lääne poole liikuma, siis minu reisikiri alustab läänest ning liigub seejärel järjest ida poole. Sest just sellises järjekorras ma nende paikadega kohtusin.

Saaremaa oli juba kaugel muinasajal päris omaette maailm. Saarlased ajasid küll vajadusel teiste Eesti aladega ühiseid asju, aga otsuseid tegid siiski täiesti omapäi. Tänu hõlpsale ligipääsule merele said nad harrastada aktiivset meresõitu – kaubareise Ojamaale, röövkäike Taani valdustesse või sõjasõite Väina suudmesse. Saare kiired, umbes kolmkümmend hambuni relvastatud sõdalast mahutavad laevad (ladina keeles piratica’d; nimi vihjab nende ühele võimalikule kasutusviisile) olid teisteski maades kuulsad ja kurikuulsad. Tänapäeval teatakse vähem, et Saaremaa oli ka tähtis tööstuskeskus, Ida-Virumaa rauaaegne vaste. Saare lääneosas käis mitme sajandi jooksul kibe rauatootmine, millest jätkus lisaks kohaliku vajaduse rahuldamisele ka müügiks kaugemale. Sealjuures on Lääne-Saaremaa tänasest Ida-Virumaast kõige kaugemal olev Eestimaa kant.

Muinasmaa(-konna)na hõlmas Saaremaa lisaks kõige suuremale saarele ka väiksemaid, nagu Muhu ja toona eraldi saarena oleva Sõrve. 18. sajandi Mellini atlases on praeguse Saaremaa juures nimi Kurre saar – Kuressaare – , mida praegu kannab Saaremaa pealinn, ent mida vanasti kandis nähtavasti terve saar. Levinuim välismaine nimi Ösel pärineb nähtavasti Skandinaaviast, sest sealseis saagades tunti maad Eysysla nime all. Ey tähendas saart ning sysla oli vana Skandinaavia administratiivne üksus. Ehk siis on tegemist üsna täpse „Saaremaa” tõlkega. Ladina keeles sai sellest Eysysla’st Osilia, saksa traditsioonis Ösel/Oesel.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Enne nii-öelda „päris“-muististe kallale asumist, mille puhul on kindlalt teada, et nad on muinasmaailmas olnud ja tegusid teinud, pakun aperitiivi. Saare kirdeosas asub Panga pank [1], Saaremaa üks suuremaid turismimagneteid. Selle majesteetliku, kohati enam kui 20 meetri kõrguse kaljuseina kohta räägitakse, et selle peal ohverdanud vanarahvas mareta- ehk karusepäeval (13. juulil; käidi ka mõnel teisel ajal) kunagise kabeli juures merele õlut ja viina hea õnne saamiseks. Arvati, et kui seda püha korralikult mitte pidada, nõudvat pank sel aastal endale kas looma või inimese ohvriks. Sellest on haritud pead koguni oletatud, et vanadel aegadel võidi Panga pangal tõesti loom- ja inimohvreid tuua. Kuidas sellega nüüd täpsemalt lood olid, võime tänapäeval vaid oletada, sest see vanarahvas, kes asju teadis, on praeguseks üldiselt juba mulla alla kolinud. Pole kindel seegi, kas jutt inimohvritest on tõsi või romantiku hingega haritlaste kaunis soovunelm. Ehkki Muinas-Eestis polnud inimelude kinkimises vägevamatele olenditele üldiseks hüvanguks tõepoolest midagi hirmus eriskummalist – sellest pajatab muhedaid seiku näiteks kroonikamees Henrik – , siis sellest, kas taolisi asju toona ka Pangal sündis, pole meil tõepoolest vähimatki aimu. Meie külaskäigu ajal oli meri rahumeelne ning inimohvrite järele nähtavasti ei janunenud.

(Panga pank vaadatuna ülaltpoolt...)

(...ning altpoolt. Meri on mõnusalt viltu, aga eesmärk oli kaadrisse saada võimalikult palju kaljuseina. See on ikka päris massiivne. Elavama fantaasiaga inimesed võivad pildile juurde mõelda pangalt allakukkuva inimohvri)

Merepanga äärest sõitsime lõuna poole sisemaale. Loode-Saaremaa on üsna metsane ning siinsetesse pisikestesse külakestesse tavaline turist naljalt ei satu. Üks taoline küla on Paatsa. Praegusel ajal tundub see olevat vaikne rahulik nurgake, kus mõnusalt suvitada ja närve lõõgastada. Rauaaja loojangul ja keskaja koidikul – üleminek ühelt teisele oli siinmail õhuline nagu jaaniöö – polnud Paatsa rahval vähimatki mahti lulli lüüa. Ei, siin peksti raugematult rauda, sest juba alates 11. või 12. aastasajast asus Paatsal sepikoda [2]. Sepapoisid tegid tööd päeval-ööl, tagusid tulist rauda ja valmistasid küllap igasuguseid vidinaid, mida aeg ja elu nõudsid – nuge, vikateid, kirveid, võib-olla ka relvi, millega laevnikud käisid meretaguseid maid hirmutamas. Kuna tegijal ikka juhtub, siis Paatsa sepikoja kolme-nelja tegutsemissajandi (11./12.–14. saj) jooksul leidis tulekahju käsitöökantsi üles tervelt neli korda. Nii et vähemalt kord saja aasta tuli see taas maast madalast üles ehitada. Aga ega siis leegid rauale häda tee, lausa vastupidi!

(Paatsa sepapaja ase on märgitud arheoloogiamälestise kaitsetahvliga. Taamal paistab teinegi tahvel, mis viitab...)

Sepapajast mõnikümmend meetrit kagu pool olid samuti majad, millest on maa sees säilinud mitmed ahjujäänused. Millalgi otsustati sinna kokku kanda madal ringvall, mida võib tänapäevalgi rohu seest ära tunda. Nähtavasti kasvas Paatsa peremehe privaatsusevajadus ühel hetkel nii suureks, et ta otsustas oma elamisele tara ümber ehitada. Noh, kui valida, kas linnus või mitte-linnus, siis mina pooldaksin samuti esimest varianti. Nagu iga teinegi normaalne Eesti inimene. Ringvall piiras umbes 1500 ruutmeetri suurust ala, mis ehitati hooneid täis. Neist on kaevamistel leitud ühe ristpalkhoone jäänused kisklaudadest põranda ning nurgas oleva ahjuga. Mullas peituvad tagilibled ja rauaräbu reedavad, et tara taga nokitseti samuti rauatööd teha. Küllap tasus see hobi end igati ära. Paatsa lähedale jääb Küdema laht, kus võis asuda vana sadamakoht. Nii et rauakraam alusele ning väljamaale parseldama! Käsikäes sepikojaga elas linnus 14. sajandini.

(...madalale ringvallile. Muinasaja lõpus ja keskaja alguses asus siin nähtavasti linnus, kus samuti rauatööd armastati)

Seda, kust Paatsa sepad oma raua said, läksin järgmisena uurima.

Kaugelt seda kohta otsida ei tule. Küll aga on Tuiu Rauasaatmemäed [3] – nõnda kutsutakse seda muistset rauatootmispaika – keset metsa, kuhu viivad teed pole mõeldud just päris igasugusele sõidukile (eriti mitte madala põhjaga sportautodele). Kuigi suunaviitasid võinuks tihedamalt olla, leidsin ma õige koha üsna kiiresti üles. Äge on see, et lisaks fanaatilisele arheoloogiapedandile, kes suudab vaimustuda ka suvalisest lohust või muhust keset kõige võikamat võsa, on siin üht-teist vaadata ka teistel, mõõdukamatel huvilistel. Väikeste laudadest varikatuste all tervitavad külalist paar savist mätsitud rauasulatusahju, mis meenutavad veidi suuri ilma põhjata lillepotte. Ahjudel on külje peal maapinna ligidal väike avaus ning kõrgemal ahjul jookseb kõrgemal küljel kolm ülestikust mulku. Kolmas varikatus laotub kivilademe kohal, mis võib olla kunagise ahju alus.

(Teel Tuiu Rauasaatmemägedele sattusin kokku ühe kohalikuga. Meie jutt jäi paraku lühikeseks)

(Rauasulatusahjud tõendavad, et jõudsin täitsa õigesse kohta)

Need rauasulatusahjud ise pole mõistagi muinasaegsed – selleks näevad nad ainuüksi liiga korralikud välja – , vaid ehitatud 1980. aastatel eksperimendi korras, uurimaks järgi, kuidas see vanaaegne rauategemine ikkagi käib. Siitsamast on välja kaevatud mitme sarnase muinasaegse ahju jäänused. Ega ma ise selles vallas nüüd teab mis seletaja pole, aga niipalju, kui sellest kosmosefüüsikast aru olen saanud, on neid ahjusid eelkõige läinud vaja selleks, et anda rauamaagile vajalikku kuumust ja hapnikku. Kui maak oli soost või veest välja nopitud – Tuius on piisavalt sobivaid märgalasid – , kuivatati see ning põletati tuleriidal, et mittevajalik jama maagist välja saada. Lisaks läks rauasulatamiseks tarvis palju sütt, mida põletati mätastega kaetud õhuvaestes miiliaukudes. Edasi tulidki mängu saviahjud, mis võisid olla kas täielikult maa peal või osaliselt maasse süvendatud. Ahi aeti kuumaks ning sellesse laoti vaheldumisi söe ja maagikihid. Läbi õhudüüsi pumbati lõõtsaga ahju õhku juurde, kuni läks juba päris kuumaks, umbes 1200–1400º C-ni. Raudoksiid ning jääkained sulasid vedelaks ning voolasid ahju küljel oleva augu kaudu välja. Maagist taandatud raud vajus ahju põhja. Kogu protsessist tekkis ohtralt šlakki (umbes kolm korda rohkem kui rauda), millega polnud muud tarka peale hakata kui loodust reostada. Toorrauda tuli veel kuumutada ja sepistada, et ta oleks võimalikult kvaliteetne. Saadud rauakangidest oli juba võimalik teha kõikvõimalikku muud ilusat.  

(Justkui oleks Eestimaa metsades leidnud termiidipesa)

(Pilguheit tundmatusse)

Rauatootmisega alustati Tuiu kandis juba 8.–9. sajandi paiku, kuid hoo sai ettevõtmine sisse 12. sajandil, kestes 14. sajandini. Umbes kahesaja viiekümne aasta jooksul suudeti siinkandis soomaagist välja võluda 1500–2000 tonni rauda. See teeb aastaseks tootluseks 6–8 tonni. Ja võtkem arvesse, et seda kõike tehti ju peamiselt käsitsi. Nii suuremahuline tootmine ei jäta kindlasti jälgi jätmata. Rauasaatmemägede luidetelt on 10 km² suuruselt maa-alalt loendatud kokku enam kui sada rauaräbukuhja ning uuritud on vähemalt seitset rauasulatuskohta. Omal ajal, kui tööstus täiel määral õitses, võis see kant välja näha praegusest tõesti väga erinev – puudest lage, siin-seal laiutamas šlakihunnikud nagu eelajaloolised miniatuursed tuhamäed, nõgiste nägudega vennikesed sulatusahjudele kuuma andmas, õhus heljuv suitsuvine... Muinasindustriaalromantika oma parimal kujul! Jään ootama vastavateemalise subkultuuri teket.

(Madal šlakikuhelik metsa all. Selliseid on Tuiu kandi luidetel loendatud üle saja)

 

(Teinegi šlakihunnik. Tuhamägede muinasaegne eellane)

(Keegi varasem külastaja oli veidi šlakki sambla alt välja kraapinud. Sellised nad ongi, üsna ebamäärased tombud)

Tegelikult toodeti muinasajal rauda tublisti ka Virumaal, nii et uusaja Ida-Virul on iidsed eeskujud lähedalt võtta. Loode-Saaremaast jäid need aga siiski omajagu maha.

Järgmine muinaspaik tõuseb teiste seast esile oma unikaalsusega. Kaali meteoriidikraater [4] erilist tuvustamist ei vaja. See stratosfäärini kuulus maailmaime on mainimist leidnud minu blogis varemgi, täpsemalt 15. märtsil, kui pajatasin Virumaal asuvast Ebavere mäest. Vastavalt Henriku kroonikale olevat ühelt Virumaa ilusalt mäelt jumal Tharaphita lendu tõusnud ning Saaremaale lennanud. Kuigi seda nüüd surmkindlalt kinnitada ei saa, on laialt levinud arvamus, et Tharaphita lennu loos võis olla säilinud vana mälestus meteoriidi maandumises keset Saaremaad (kus ta kukkus täpselt järve. Milline peen kokkusattumus!). Kõigi märkide kohaselt saabus meteoriit Muinas-Eesti õhuruumi kirdest Vadjamaa poolt, vuhisedes üle Viru, Järva ja Läänemaa ning tabades Saaremaad, olles vahetult enne maa puutumist mitmeks tükiks lagunenud – sellepärast on Kaalis kraatreid tegelikult vähemalt üheksa, neist enamik tagasihoidlikud. Meteoriidi trajektoor ja saarlaste jumala Tharaphita lennukaar näivad väga täpselt kattuvat, juhtides paljude (näiteks Lennart Meri või arheoloog Vello Lõugase) otsivad mõtted sellele, et need tegelased võivad olla üks ja sama nähtus. No ja tõepoolest, miks ka mitte! 

(Kaali kraatrijärv oli tänavusel kuival suvel päris tillukeseks lombiks kahanenud)

Kaali katastroofi toimumisaja osas räägivad erinevad tõendid justkui eri juttu. Kõige äsjasemate dateeringute kohaselt leidis see väikse tuumapommi plahvatusega võrdne kärgatus aset vanemal pronksiajal, umbes 1650–1510 eKr. Pauk oli kindlasti väga kõva ning kaja sellest ulatus kaugele-kaugele väljapoole Eestit. Mõni lähemalseisja võis lööklaine tõttu koguni oma elu kaotada, aga ka neil saarlastel, kel hing sisse jäi, polnud kõrvakuulmine kindlasti enam kunagi päris endine. 

(Rahvajutud väidavad, et Kaali järv on põhjatu. Empiirilised vaatlused seda ei kinnita, kuid tasub olla ettevaatlik, sest ka põhjamuda on mitme meetri paksune)

Niivõrd eriskummaline sündmus pakkus tublisti arutlemist ja kõneainet ning tõenäoliselt muutus kraater juba oma sünnist alates austatud ja kardetavaks paigaks. Kuid mitte päris puutumatuks. Kraatri ümber ehitati lai kiviaed, ning kraatrivalli kirdeosalt on leitud pronksiaja lõpu – rauaaja alguse kultuurkiht. Selles leidub igasugust elamisest ja toimetamisest mahajäänud kraami – potikilde, luust esemeid, pronksisulatustiiglite ja valuvormide juppe jms. Nähtavasti asus kraatriserval väike linnus, sealjuures aga üsna eriline linnus. Kuigi me ei tea, mida seal täpsemalt tehti, võib paiga erilisust arvestades uskuda, et eks ta üks väga tähtis ja püha linnus pidi olema ning vahest toimusid siin ka mingid pühad toimingud (sõna „riitus” kõlab minu meelest nagu puuriida ladumine, sestap väldiksin seda, kui vähegi võimalik). 

(Kuskil selle koha peal asus pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse asula. Trepp, pingid ja pargirada on tublisti nooremad)

Koha austamine jätkus ka pärast linnuse hülgamist. Rooma rauaajal, umbes 3.–5. sajandil maeti varasema asula alale maha hõbedast kaelavõru ja kaks käevõru. Kahtlemata mäletati Kaalit hästi ka veel muinasaja lõpul (sellele võib viidata näiteks juba mainitud Tharaphita-lennu pärimus) ja hiljem, uusajal. Rahvasuu on järve kutsunud Pühajärveks ja läheduses asuv metsatukk kandis Püha metsa nime. Aastatuhandete jooksul on pärimus ja suhtumine sellesse eriskummalisse paika kindlasti küll palju muutunud, kuid Kaali meteoriidikraater on au sees tänapäevalgi.

Saaremaa ja Muhumaa reisi viimasel päeval, olles esinenud Liiva Hooldekodus ning oodates viimast kontserti Koguva Muhu Muuseumis, tegime muuhulgas aega parajaks Muhu Linnuse küla maalinna [5] uudistades. Esimest korda käisin siin oma tosinkond aastat tagasi. Tollal tundusid vallid kuidagi nagu hoolitsetumad olevat, praegu hakkas kesksuviselt kõrge hein ja elurõõmu nautiv võsa kuidagi teravamalt silma. Aga ka tollal olid linnusest jäänud vaid sakilised vallivared – kantsi kuulsusepäevad olid jäänud seljataha.

(Muhu maalinna sakilised vallid on võsastumas. Keset õue seisev kivisammas on mälestusmärk linnuse kaitsjatele 1227. aastal)

Eestis ja kogu maailmas on palju-palju-palju linnuseid, mille vägitegudest pole 21. sajandini ulatunud vähimatki aimu ning sellest on tegelikult päris kahju, sest ilmselt nii mõnelgi neist oleks pajatada üht-teist põnevat. Muhu maalinn on siinjuures üks neist vähestest õnnelikest väljavalitutest, kelle elust on mõningaid juhtumisi kirja pandud ning see kirjapanek on edukalt vastu pidanud ka Aja teravatele rotihammastele.

Mis siin pikemalt keerutada – Muhu linnuse juures toimus 1227. aasta talvel vihane lahing, mida on tagantjärele peetud Eesti vallutamise viimaseks tapluseks. Muidugi võib lõpudaatumit nihutada ka kuhugi mujale (näiteks Kaarma maalinna piirasid sakslased saarlaste ülestõusu ajal veel 1261. aastal), ent ajalooteadusele juba kord meeldib otsida ja leida ajavoost kindla alguse ja lõpuga sündmuseid.

Igatahes 1227. aasta jaanuari lõpus kogusid ristisõdijad kokku suure väe (väidetavalt koguni 20 000 meest), kuhu kuulusid riialased, Liivimaa piiskop koos semgalite piiskopiga, mõõgavennad eesotsas oma meistri Volquini, alistatud liivlased, lätlased ja eestlased. Olles kuskil Pärnu jõe suudme kandis kokku saanud ning missatalituse pidanud, hakkas vägi üle jää Muhu suunas astuma. Lõunatuuled ja vihmavesi olid jää teinud siledaks kui klaas, mistap sõjamehed ja ratsud pidevalt tasakaalu kaotasid ja ümber kukkusid.

Üheksandal päeval jõudis see pidevast käntsakäimisest äraklobitud sõjavägi viimaks tõotatud Muhu (Mone) randa, linnuse lähedusse. Kohe alguses sattusid nad linnuse omadega taplusse, mis aga kuhugi ei viinud, sest muhulased tõmbusid maalinna kaitsvate seinte vahele. Läbirääkimised ei viinud samuti mitte kuhugi. Algas aktiivne piiramine. Mõlemad pooled kasutasid patarelle, et vaenlasele kive ja pahandusi kaela saata. Piirajad valmistasid sea, mille all kaevasid valli maha, et seejärel kohe valli kõrvale puust torn püstitada. Torni otsast saatsid nad linnusesolijate poole ammunooli ja odasid; viimased aga ei jäänud vastust võlgu, vaid andsid omalt poolt vihaselt vastu. Tülis möödus kuus päeva. Siis otsustasid ristisõdijad asja korralikult käsile võtta ning asusid raudkonksuga linnusest palke välja tõmbama. Kõik olid väga elevil. Kristlased karjusid ja palusid jumalat, muhulased karjusid ka, rõõmustades Tharaphita üle. Mul ei saaks olla midagi selle vastu, et inimesed on rõõmsad, aga see päev lõppes küll linnuse kaitsjatele nukralt. Sest hoolimata sellest, et linnuse kivivall oli jääs ning väga libe, ronisid vallutajad siiski üles kindlustustele ja linnuse sisse, millele järgnes suur tapmine ja vara omastamine. Niiviisi langes Muhu maalinn pärast raevukat vastupanu.

 (Muhu maalinna väravakoht)
 

(Paiguti, näiteks värava juures, on vallid siiski veel päris võimsad)

Ristisõdijate vägi suundus kohe pärast linnuse põlemapanemist edasi Saaremaa südaaladele, Valjala (Waldia) maalinna juurde, mis võeti samuti piiramisrõngasse. Küllap olid kuuldused Muhu rängast saatusest sinnagi jõudnud, igatahes pärast vallutajate piiramismasinate demonstratsiooni Valjala alistus ning võttis vastu ristimise sakramendi. Saarlased andsid lepingu kinnituseks pantvange ning lubasid varem vangistatud rootslased (kas sündis see ehk 1220. aastal Lihula all?) vabaks lasta. Tõsi, kroonik ei maini otsesõnu, kas see ka tegelikult aset leidis, sest tal oli oma ajaraamatu lõpetussõnade kirjapanekuga kiire taga. Sest ta ütles, et „ ...kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud, pöörduge rõõmuga tagasi, riialased!” Kõik läksidki tagasi koju, aga Saaremaa jäi veel terve 13. sajandi jooksul ikkagi märksa iseseisvamaks kui nii mõnigi teine piirkond siinpool Läänemere laineid.

Teine Muhu maalinna kannatuste aeg leidis aset 19. sajandi lõpul, kui Väikese väina tammi ehituseks võeti materjali linnusevallist. Ehkki kõike ära viia ei jõutud, on tehtud kahju ikkagi tõsine – ringvall on justkui mingi hiiglasliku eluka poolt pooleldi ära näritud. Rumal-usinatel töömeestel jätkus ometi niigi palju tähelepanu, et tassimise käigus leida kaks ehteid ja kaale sisaldavat aaret, mis sinna arvatavalt piiramise ajal oli peidetud.

Minu külaskäik ei haaranud paljusid vägevaid Saaremaa monumente, nagu maalinnasid Valjalas, Kaarmal, Lihulinnas ning mujal, samuti viimastel aastatel kuulsaks saanud Salme viikingilaevade puhkepaika. Jäägu nad praegu rahulikult sinnapaika – küll tuleb kord aeg, mil mu nüri sulg ka neid kirjeldama kukub. Kel võimalus, käigu ja nähku neid kohti oma silmaga ning las leiavad need muljed tee kirjapanekuks! Seniks aga püsigem kuuldel!