Nurmekund

Võib-olla on mõni terasem lugeja märganud, et ma pole üht väikest Muinas-Eesti maakonda veel oma reisikirjades kajastanud. Muidugi on see Nurmekund, ilmselt kõige poeetilisema nimega muinasmaid, mis üleüldse maailmas kunagi eksisteerinud. Pole ime, et ta on inspireerinud lingvisti Arthur Roosmanni, kellest nime eestistamise järel sai Pent Nurmekund, samuti ansamblit Vennaskond ja nende lugu „Nurmekunna hümn”. Mis seal salata – nimi on veetlev ja mõneti salapärane, viies mõtted kergelt rahvusromantilistele fantaasiatele muistsest priiusepõlvest, kuldsest Kunglast ja muust säärasest hõllanduslikust.

Aga kui paljud meist teavad, kus see müütiline Nurmekund õigupoolest asus? On kindlasti neidki, kelle jaoks kõik, mis toimunud enne tema eluaega, on mingi ebamäärane seitsme maa ja mere tagune muinasjutt, mille seos päriseluga on, ütleme, vaieldav. Aga see ei tee Nurmekunda vähem tõeliseks, kuigi tänapäeva administratiivkaartidel teda enam nii tihti ei leia kui muiste (kui taolisi asju toona üldse tehtud oleks). Vanade kirjalike allikate toodud katkendlikke andmeid uurides on ajaloolased jõudnud järeldusele, et Nurmekund pidi asuma pääasjalikumalt hilisema Pilistvere kihelkonna alal. Tõenäoliselt kuulus Nurmekunna muinasmaa alla ka Pilistverest lõuna pool asuva Kolga-Jaani kirikukihelkonna ala. Nii et kokkuvõttes asus Nurmekund Võrtsjärvest otse põhja pool. Läänes ja edelas piiras teda Sakala, loodes Alempois, põhjas Järvamaa ning idas Mõhu. Vahel on Nurmekunna asukoht naabermaa Mõhuga segamini aetud – nii et Mõhu oli läänes ja Nurmekund idas, kuid sellel seisukohal pole siiski mingeid usutavaid tõendeid.

Jõuluaja neljandal advendipühapäeval käisime ansambel Sirgutiiga Pilistvere pastoraadis ehk talvekirikus muusikat mängimas ning see andis ka väga hea võimaluse ära käia selle aasta viimastel seni käimata muinasradadel Nurmekunnas. Noh, ma ei saa kiidelda külastatud paikade erakordse rohkusega, sest tegelikult nägin ma vaid üht päris-muinaskohta, aga teisalt on Nurmekund mingil seletamatul põhjusel jäänud arheoloogide vaateväljast kõrvale ning minu teada pole siin kaevatud ühtegi noorema rauaaja muistist. Kolga-Jaani ümbrus, eriti iidse Suur-Võrtsjärve põhjakallas on kiviajaga üle puistatud nii tihedalt, et tulekivikillud on üksteises kinni. Hiljem aga ei suutnud tasa taanduv järveäär vist enam oma aktsiaid kõrgel hoida ning inimasustus keskendus põlluharimiseks sobivamatele maadele.

(Kaart kohaga, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on number märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Ühekihelkonnalise muinasmaana polnud Nurmekund kuigi suur, Taani hindamisraamatu sõnul umbes 600 adramaad, mis ületab kolmandiku võrra naabreid Mõhut ja Alempoist. Ehkki näib, et suur ja vägev Sakala võis oma tillukesele naabrile vabalt oma väge ja tahet peale suruda, kohtab Nurmekunna mainimist erinevates kirjasõnades üllatavalt sageli. Teda teavad Henriku kroonika, Liivimaa vanem riimkroonika, Taani hindamisraamat ja mitmed juriidilised dokumendid. Nimekujud on neis üsna sarnased – Nurmegunde, Normegunde, Norumegunde, Nor(e)megunde.

Linnamägesid Nurmekunnast ei teata. Ju siis saadi kuidagimoodi ka ilma nendeta ära elatud. Teisi muistiseid ikka leidub. Asulakoht Pilistveres [1], otse küla keskel Navesti jõe ääres, ulatub juuripidi tagasi rauaaega ning pidi võib-olla 13. sajandi alguse madinates võõrustama nii sõjardeid kui ka ristijaid, nagu edaspidi näeme. Muinsuskaitse all on veel mõningad kivikalmed, need muistsed matuse- ja erinevate toimingute paigad, samuti ohvrikivid, mille puhul pole paraku teada, kas neile ka juba paljude sajandite eest ande toodi.

(Pilistvere muinasasula. Maja, allee, tee, muinsuskaitsetahvel. Kõige olulisem on peidus kamara all)

(Aga see asulakoht on ka kange, nagu hea puskar, mis iga aastaga läheb aina...)

Ristisõda tabas Nurmekunda päris valusalt. Esmakordselt tungisid siia 1211. aasta sügise paiku mõned Sakalat rüüstama tulnud lätlaste, liivlaste ja sakslaste väest, ületades kahe maa vahelise piirijõe Navesti ja „pistes kõik külad põlema ning tappes mehed, viisid naised ja hobused ja kariloomad kaasa ja jõudsid kuni Järvamaani välja,” nagu kirjutas Henrik. Järgmise aasta alguses tegid ristisõdijad möllu Järvamaal ning tagasi tulles põletasid taas Nurmekunda koos Mõhuga, kuni jõudsid Võrtsjärve äärde välja. Edasi jäi see maanurk vallutajate tähelepanu alt mõneks ajaks kõrvale ning sõjasalgad liikusid siit kiirelt läbi, kätt külge panemata. Alles ilmselt 1219. aasta talvel leidis aset leedukate tõeliselt suurejooneline ja parajalt hullumeelne sõjaretk Eestisse. Nagu kirjeldab tundmatu autori kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika, tungisid leedulased, keda juhtinud vanakurat ise, läbi Semgallia ja Kuramaa Kura Kurguni ning maabusid üle merejää Sõrves. Edasi saatsid nende sõjasõitu karjed ja põlengutoss, kui nad hävitades ja röövides läbisid Saaremaa ja Muhu, seejärel Läänemaa, Järvamaa ja Nurmekunna. Tagasi kodu poole kapati läbi Sakala ja lätlaste maa, kaasas soliidne sõjasaak. Alles Väina jõe ääres läksid orduvennad koos lätlaste ja liivlastega leedulaste laagrile kallale ning võtsid palju eestlastelt omastatud kraami endale. Meie omadele jäid lõppkokkuvõtteks ilmselt näpud. Heal juhul.

(Siin üleval voolab Navesti ehk Pala kesk Nurmekunda, aga allpool saab temast Nurmekunna ja Sakala vaheline piirijõgi)

1220. aastal, kui preester ja kohakaasluse alusel kroonikakirjutaja Henrik võttis ette oma legendaarseks saanud ristimistuuri, leidis ta mahti koos äsja preestriks pühitsetud Theodericiga Nurmekunda väisata, et igas suuremas külas ristida ning evangeeliumi õpetust jagada. Henrik oli seda meenutades oma kroonikas haruldaselt üksikasjalik ning kirjutas, et nad käisid maakonnas ringi seitse päeva, ristides iga päev 300 või 400 mõlemast soost inimest. Ehk siis on meil magus võimalus järeldada, et Nurmekunnas elas toona vähemalt 2100–2800 inimest, ent tõenäoliselt ka rohkem, sest päris kõiki nad niikuinii ära ristida ei jaksanud. Ja ühtlasi reetis Henrik sellega eneselegi tahtmatult, et varasemad rüüstamiskäigud polnud siiski suutnud nii suurt kahju tekitada kui vallutajate pool näidata ihkas.

Sõjavanker ragises üle Eestimaa eelnevast hoolimata edasi. 1223. aastal rüüstas-põletas ristisõdijate vägi, mis oli tulnud ülestõusnud Sakalat, eeskätt Viljandit ja Lõhaveret karistama,  taas Nurmekunna maad. Kui kogu Mandri-Eesti oli järgmisel aastal ära vallutatud, läks Nurmekund Tartu piiskopi kätte, kes andis selle koos teiste läänepoolsete aladega – Sakala, Mõhu ja poole Vaigaga – Kristuse sõjateenistuse vendade kätte (keda tunneme tänapäeval mõõgavendade orduna). Nurmekunda loodi oma kirikukihelkond ja 1234. aastal pandi siin ametisse vaimulik-plebaan Fredericus. Küllap ehitatigi kirik kohe alguses Pilistverre, ehkki kirjasõnas on teda esmakordselt mainitud küll alles tükk aega hiljem, nimelt 1454 (Pilszekon).

(Pilistvere kiriku noorusaeg võis mööduda veel Vana-Nurmekunna päevil, aga Eesti ajaloos on ta olnud hiljemgi õigel ajal õiges kohas. Näiteks taasiseseisvumise aegu sündis mitmeid rahvuslikke algatusi just siin)

Võiks siinkohal öelda, et edasine on juba ajalugu, aga enne pidulikku lõppsõna tunnen kohustust ära mainida veel üht Eesti muinaslooliselt olulist tõika, mis Nurmekunnamaaga seotud. Ajaliselt hüppan seekord hoopis 19. sajandisse. Siis elas ja tegi mehetegusid esimene eesti soost harrastajast muinasteadlane Jaan Jung. Ta sündis Pilistvere kihelkonnas Imavere mõisas ning siia kihelkonnakalmistule on ta ka koos abikaasaga maetud. Oma tegusamail aastail korraldas Jung Jakob Hurda eeskujul kirjasaatjate abiga üle-Eestilise muististe registreerimise, mille tulemusel tekkis esimene terviklik ülevaade meie kodumaa vanadest asjadest ja kohtadest. See info on tänapäevalgi väga oluline, sest paljude objektide asukohad on unustatud või ajaloo tõmbetuultes minema pühitud. Trükis jõudis Jung avaldada vaid osa kogunenud materjalist. Nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, kirjutas ta ka meeletus koguses ajalugu tutvustavaid raamatuid ja artiklikesi ning – taas esimesena – tõlkis Henriku Liivimaa kroonika maakeelde. Olles selleks tarbeks eelnevalt ladina keele selgeks õppinud. Nii et tema saavutustel on meil siin ajaraamatus igati põhjust peatuda. Tegemist on igatahes ühe kõige prominentsema nurmekunnakaga, kuigi see maanurk on olnud koduks paljudele kangetele.

(Jungide viimane puhkepaik Pilistvere kalmistul)

("Siin hingab Jumala rahus Jaan Jung". Tema ise)

Kui ma olin Navesti jõe paisul rannamõnusid nautinud (vesi oli aastaaega arvestades päris soe), jätsime Nurmekunnaga selleks puhuks hüvasti. Nähtavasti võib tuleval suvel taas olla põhjust sinnapoole kiigata. Kui olen ka käesolevale kirjatööle viimase punkti pannud, ongi kõikidel Eesti muinasmaadele ring peale tehtud. Kahtlemata on teemasid, millest vesta, veel palju-palju-palju, aga kuidas nendega uuel aastal jõuan rinda pista, on veel natuke vara öelda. Vihjan vaid, et üht-teist teemakohast on mitte väga kauges tulevikus ka ilmumas. Seniks aga lausun aitäh kõigile toredatele lugejatele ning soovin teile meeldivat pühadeaja jätku ja vägevat uut aastat!

Jõul

Head pühadeaega kõigile!

Pildil esimene katsetus karjala pirukate tegemise vallas. Tulid vist välja küll.

Järvamaa - Loppegunde

Järvamaa on üks neist Põhja-Eesti muinasmaadest, mille nimi on ajaloo koidupõlvest kandunud läbi sajandite vaeva meie päevini. Tema suurus ja kuju on küll mõnevõrra muutunud – kui muinasajal kuulus sellesse enam-vähem maa-ala Paidest Tapani (neid linnu toona küll veel polnud), siis hiljem haagiti sappa ka Türi ümbrus, vana Alempois. Tänapäeval on Harju ja Lääne-Viru maakonnad annekteerinud osa Järvamaa põhja- ja idaservast enda koosseisu, esimene Aegviidu ümbruse, teine Jäneda, Lehtse, Tapa ja Tamsalu kandid. Aga me ju teame hästi, et uueaegsed haldusmuutused võivad tulla ja minna, muinasmaad jäävad. Kuni ilmasambad varisevad ning aegade vool lõppeb.

Kokku 2000 adramaaga Järvamaa jagunes 13. sajandi alguseks kolme kihelkonda, millest kahe nime me ei tea. Kolmandat, Loppegunde’t, mainib Henriku kroonika. -gunde oli vanades Eesti maa-alade nimedes üsna sagedasti mainitud järelliide, mis võis maakeeles kõlada „-kund” või „-kunde” ja mida meie tunneme hulgale osutava liitena „-kond”. Näiteks sõnades „võistkond”, „fänkond” (mitte „fännnkonnd”), „lipkond”, „kihelkond” ja nii edasi. Muinas-Eestis kandsid seda liidet näiteks kihelkonnad Alistegunde (Halliste kant Sakalas) ja Normegunde (väikemaa Nurmekund Võrtsjärvest põhjas). Kuna kroonik ütles, et Loppegunde olevat Järvamaa kõige äärmine kihelkond vastu Virumaad, on seda nime tõlgendatud kui „Lõppkond” ning arvatud seda asuvat hilisemate Järva-Jaani ja Koeru kihelkondade alal Ida-Järvas. Samas on põhjas, Jäneda ja Lehtse vahel Läpi küla, mida keskajal kirjutati „Leppe”, samuti on Lehtse mõisa nimetatud „Leppede”, mis kõlavad Loppegundele päris sarnaselt. Nii et see muinaskihelkond võis paikneda samahästi ka Põhja-Järvas, hilisema suure Ambla kihelkonna tuumikmaadel, küündides ehk viimasest laiemalegi alale.

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Selle Järvamaa põhjanurgaga, arvatava Loppegunde maadega, ma 7. detsembril tutvust tegema läksingi. Võtsin jalgratta ja muu vajaliku kaasa ning põrutasin rongiga Tapale. Plaan oli sõita sealt rattaga läände Jänedale, edasi lõunasse Käravetele ning siis Ambla kaudu kirde suunas tagasi Tapale. Jah, tunnistan, et ajukäärudes ja paberil nägi see plaan välja tõesti üsna elegantne, kuid paraku poldud selles arvestatud ilmastikutingimuste esmapilgul üsna tähtsusetut faktorit. Tapa linnatänavatel polnud sellega esiti muret, ent samal hetkel, kui mõnus varjav hoonestus asendus lagedate väljadega, tabas mind ootamatult ränk vastutuul, mis oli Eestimaal juba mitu päeva hullanud. Ka metsa vahel jätkas vastutuul oma tõhusat tegevust, nii et tihtipeale jõudsin ratast käekõrval lükates kiiremini edasi kui pedaale suruda üritades.

Tee Jänedale viis mind läbi hilissügisese Lehtse ja Läpi, kus ma pikemalt ei peatunud. Põgusat tutvust sobitasin vaid ühe teeäärse muinsuskaitsealuse lohukivimürakaga (kivi oli nii kõrge, et lohke ma ei näinud). Neid iidammuseid lohukive on järvalaste maa täis, andes tunnistust, et see maa avastati ja asustati juba mitu tuhat aastat tagasi. Jälgi maa iidsusest kohtasin rännakul edaspidigi.

Esimesed 19 kilomeetrit läbisin ma kahe ja poole tunniga, mis pole teab mis eriline saavutus, kui sa just ei proovi seda distantsi läbida suvel uiskudega. Samas polnud ka kuhugi kiiret. Jäneda linnamäel [1] käisin esmakordselt kuus aastat tagasi, kui Albu valda tööle tulin ning ümbruskonda avastama asusin. Mäletan seda mõnusat septembrikuist õhtupoolikut, rahulikku maanteed, mida rattaga mõõtsin, kuusetuka taga pilgule avanevat vägevat linnust... Nii et tee oli tegelikult üsna tuttav ja ka suunaviidad aitasid kenasti kaasa. Mägi seisis seal, kus ennegi.

(Jäneda linnamägi kõrgepingeliinide säras. Künkal kasvavad ilusad gallen-kallelalikud männid)

Jäneda linnamägi on tõele aru andes ainuke täiesti kindel muinaslinnus Järvamaal. Jah, linnamäe-nimelisi künkaid leidub mitmeid, suisa palju, kuid nimega näib nende linnuselisus ka enam-vähem piirduvat. Võib-olla on neil vanasti sõdade eest varju leitud, kuigi rahvapärimus on selles osas jäänud katkendlikuks. Näiteks umbes viisteist kilomeetrit lõuna pool on Kaalepi küla lähedal Kodru raba ääres päris pirakas küngas nimega Linnamägi, kus ma samuti oma Albu-päevil kord kolama juhtusin. Inimtegevusele viitavaid jälgi ma künkal tähele ei pannud, ka tundus see asuvat normaalsest inimasustusest liiga kaugel, et kujutada endast mingit vähegi tõsiseltvõetavat admin-keskust... Aga läksin oma jutuga juba liiga kõrvale, sest praegu on meil rambivalguses ikka Jäneda linnamägi, mille puhul ei teki mingit kahtlust – linnus mis linnus! Juba esmamulje on vägev. Kõrged järsud nõlvad sunnivad üles saamiseks pingutama. Et asi veel keerulisem oleks, kuhjasid muinasjärvakad linnamäe õue servadesse mitmesse kohta kõrged vallid, mis ka tänapäeval kantsi kaunistavad. Kui võhmal rändur lõpuks oma jalgade tervise hinnaga üles oosiseljale jõuab, ootab teda lai lage plats, mille keskel on salapäraste puust ebajumalakujude ring. Tagumise, põhjapoolse valliharja taga peitub veel teinegi linnuseosa. Vasemal orus hingab vaikselt Kalijärv. 

(Künka servadesse on kuhjatud vallid selleks, et tervisematkajate tervis veelgi kehvemaks teha)

(Õu on päris suur ja tõtt öeldes on see vaid pool linnusest)

(Ebajumalakujud silmitsevad nukralt kustunud lõkkeaset. Hääl minu (puu-) peas ütleb, et need ei pruugi olla just kuigi vanad...)

(Murekortsud piki ja põiki puust palet)

(Puumees ei usalda kedagi)

Linnuse õuele töödest ja tegemistest ladestunud kultuurkiht pärineb oletamisi viikingiajast ja hilisrauaaja algusest. Kuna ükski neist umbes kahest või kolmest 13. sajandi kirjaoskajast, kes Läänemere idakalda ristisõdadest reaalselt midagi kirja viitsis panna, ei maini Jäneda linnamäge oma pamflettides, siis on ka arvatud, et see oli nondeks kirevate sündmuste aegadeks maha jäetud ja vaikselt võsastumas. Korralikke väljakaevamisi pole Jänedal läbi viidud, mistap igasugused väited linnuse täpsema kasutusaja ja otstarbe kohta on seni tegelikult üsna umbmäärased.

(Linnamäe lõunapoolne osa on kenasti võsast ja metsast puhastatud. Taamal Põhjala metsad ja Järvamaa piirimaad)

Järvamaa üleüldise linnustetühjuse tõttu on arvatud, et siinne valitsemismudel võis erineda nendest maadest, kus on teada tugevaid kantse. Esiteks ei pruukinud igal pealikul või tema suguvõsal oma isiklikku linnust olla – rahvast ja maad on võimalik juhtida ka tavalisest talust või mõisast (mõisategi algupära ulatub nähtavasti sügavale muistsesse põlve). Jänedal valiti ilmselgelt edevam tee ning ehitati oosile linnus, et vaadata maailma peale ülevalt alla. Seega, oli mujal Järvamaal pealikega lood kuidas olid – on isegi oletatud, et nende eluviis ei pruukinud tavaliste talupoegade omast kuigivõrd erineda – , siis maa põhjaosas, oletatavas Loppegundes, elas eliit seisuse kohustustele vastavalt. Laialt. Või pigem kõrgelt. 

(Kõrge otsavall varjab linnuse põhjapoolset osa, mis on endiselt metsa ja võsa all)

Termosega kaasavõetud tee kosutas teed jätkama. Võib-olla just tänu kuumale teele, aga võib-olla natuke ka tuule tõttu, mis nüüd hoopis seljatagant puhus, läks sõit ühtäkki lennukaks nagu mõte. Tuhisesin tuulispasana kagu poole ning jõudsin vaid hädavaevu teha lühikese peatuse Raudla külas, et pildistada teeäärset asulakohta [2]. Raudlast paistis Jäneda linnamägi üle välja kenasti ära ning küllap hoidis ka linnus Raudla rahva töid-toimetamisi valvsa pilgu all.

(Raudla asulakoht on täpselt Pärnust Aegviidule viiva maantee kõrval)

Raudlast põrutasin edasi Kukeverre, kus küla keskel on samuti leitud muinasasula jälgi ning sellest mõnisada meetrit eemal keset põlde kaks-kolm kivikalmet [3]. Ühel neist käisin 2010. aasta kevadel, sel korral võtsin ette käigu teisele, millel nimeks Huntaugu mägi. Asend oli hästi valitud – avatud maastiku pisut kõrgem koht, mis tõmbas juba kaugemalt tähelepanu, kui osata vaadata. Muistsed kivikalmed olid monumendid, esivanemate põlvkondade ja põlisuse maamärgid, midagi antiikmaailma püramiidide ja mausoleumide sarnast. Nad olid nähtavasti mõeldud kestma igavesti ning arvestades mõningate kokkuveetud kivide suurust, võtsid muinasinimesed oma ülesannet väga tõsiselt. Huntaugu mäe kivikalmet kaevatud pole ja nii on meil hea võimalus pisut fantaseerida selle vanuse üle. Lõuna-Eesti puhul oleks lugu üsna lihtne – enne rooma rauaaega naljalt kividest matusepaiku ei valmistatud (peale üksikute erandite), pärast rooma rauaaega samuti mitte. Põhja-Eestisse jõudis kivikalmete mood aga juba tuhatkond aastat varem, mil meie maal laiutas veel pronksiaeg. Toona olid kalmud piiratud kividest ringiga, mille keskel oli sageli kividest laotud „kirst”. Viimaseid võis kiviringis olla rohkemgi. Enamasti asuvad kivikirstkalmed, nagu neid kutsutakse, rühmiti koos. Nad on omased Põhja-Eesti rannikule ja Saaremaale, aga sisemaal leidub neid harva. Nii et pigem on Kukevere kalmed siiski rooma rauaajast, nagu väga paljud varemgi muinasreisidel kohatud kivikalmed, millest siin blogis juttu on olnud. Kuid nad räägivad siiski selle kandi pikast asustusloost, mis ulatub kaugemale aegade taha kui keegi meist mäletada suudaks.

(Kukevere Huntaugu mäe kalme on nagu juuksetukk hiiglase peas)

(Kalmelt on kena vaade taamal asuvale külale, mis paiknes sealsamas juba vanal ajal. Elavate ja surnute ilm on küll eraldi, kuid nad on lahutamatult seotud)

(Peitepilt: leia fotolt vana muinsuskaitsetahvel!)

(Teine kalme asub mõnisada meetrit ida pool, samuti pisut kõrgemal kohal)

Kukeverest sõitsin otsejoones Käravetele, mis on päris kena mõisaküla. Viie aasta tagusest ajast mäletasin, et siin asus ka väike pood. Nüüd selgus aga, et sellel hoonel pole enam katustki peal. Poodi polnud seal mõistagi samuti. Pidin oma lõunaproviandi täiendamise kavatsused edasi lükkama.

Käravete mõis on rajatud Ambla jõe kõrvale ning peahoone juures on väike sopiline ehisjärv. Järve ühe sopi

ääres, otsapidi kaldavees lamaskleb iidvana lohukivi [4], minu ammune tuttav. Sellepärast võtsin aega, et teda külastada ning teha mõned mälestuspildid. Näis, et tal polnud selle vastu midagi. Lohke tal väga palju ei ole, aga paar tükki leiab kivi kõrgeima nuki pealt siiski.

(Lohukivi leotab vees varbaid ja imetleb Käravete mõisa arhitektuuri)

(Paar õrna lohukest pole rändrahnule uuristanud mitte jääaeg, kes ta siia tõi, vaid entusiastlikud järvalased oma paar tuhat aastat tagasi)

Viimaks jõudsin oma matkal ka kohalikku keskusesse Amblasse. Siin asub Järvamaa üks vanimaid ja suurimaid kirikuid ning, mis minu jaoks sel hetkel veel olulisem, pood. Täiendasin toiduvarusid ning võtsin kursi kirdesse Tapale, et jõuda kell 15.12 Tartu poole sõitvale rongile. Kuigi edasiliikumine oli üpris jõuline, kippus külje pealt puhuv tuul sõitu kõvasti raskendama. Aga ratas, mis oli terve tee hädaldanud ning ähvardanud ketti maha visata, pidas siiski vastu ning viis mu õnnelikult Tapa linna tagasi. Umbes poole tunni pärast tuli Tallinna poolt rong, mis mind Muinas-Järvast Tarbatusse viis.

Sellega võikski oma lugulaulu lõpetada, kui mitte üks väike, aga tähelepanuväärne juhtum poleks aset leidnud. Nimelt tuli Tartusse jõudnult koju sõites rattal poole maa pealt kett lootusetult maha ning seda ei saanudki enam õieti peale, sest tagumine ketisuunaja oli käiguvahetuskangi lahtituleku tõttu viltu vajunud. Mul ei jäänud siis üle muud, kui ratas viimased sajad meetrid käekõrval koju tuua ning õnnetähte kiita, et see jama mul keset rännakut ei juhtunud. Vaat sellise õnneliku lõpuga lugu!

Mõhu

Aasta lõpp läheneb iga päevaga aina hirmuäratavama kiirusega ning et mul on jätkuvalt kurikaval plaan külastada aasta jooksul kõiki 13. sajandi alguse maid (vähemalt neid, mida tavaliselt ikka meie ajalookaartidel näidatakse), siis tuleb tegutseda otsustavalt. Üks neist, mida ma seni veel külastada polnud jõudnud, oli Mõhu, pisike ühekihelkonnaline väikemaakond Kesk-Eestis. Detsembrikuu kolmandal hommikul võtsin juhusel natist ning sõitsin bussiga Põltsamaale, mis asub just kunagise Mõhu keskpaigas.

Teadaolevalt oli Mõhu üks tillemaid muinasmaid, millel Taani Hindamisraamatu andmetel oli kokku umbes 400 adramaad. Ainult Alempois oli sama väike, kõik teised maad ületasid neid oluliselt. Tõsi küll, Hindamisraamatus puuduvad Ugandi ja Sakala adramaad, samuti pole selles eraldi mainitud Jogentaganat ja Soopoolitset, nii et andmed jäävad ebatäielikuks. Mõhu omapärase nime päritolu arutluse jätaksin seekord päris reisikirja tahaotsa. Nimelugu nimelt on seotud ühe paigaga, mis mu matkal jäi lõppu. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Veel enne rännutee jalge alla võtmist tegin Põltsamaa jões väikese karastava supluse. Vedelas olekus vesi on alati plusskraadides, mistõttu pole lühikest aega mulistamine ka mittetraditsioonilisel rannahooajal sugugi paha. Ainult kaldaäärsele veele tekkinud õhukese jääkooriku pidin sügavamale pääsemiseks enne paari meetri ulatuses katki lõhkuma. Voolavale jõeveele aga nii kergesti jääd peale ei külmeta. Kolmest ujumistõmbest piisas selleks korraks täiesti ning kui riided taas seljas ja termosega kaasavõetud kuuma tee lonks samuti kõhtu jõudnud, oli täitsa erk ja värske tunne – ideaalne ettevalmistus ühe pikemat sorti matka jaoks.

Põltsamaa jõgi kandis vanasti saksa keeles nime die Pahle ning alev oli Oberpahlen (alamsaksa keeles algselt Overpale), mis maakeeli tõlgituna võiks olla Üle-Paala. 13. sajandi teisel poolel ehitas Liivi ordu jõe paremkaldale kivilinnuse, mille varemed jäid mu ujumiskohast täpselt teisele poole jõge. Linnuse ümber kasvas alev, mis on tänase Põltsamaa linna algus. Midagi oli siin nähtavasti aga varemgi, sest enne viimast sõda leiti linna piirilt araabia müntide aare, mille keegi oli millalgi 10. sajandi keskpaika nii hästi ära peitnud, et ise enam seda kätte ei saanudki. Või tabas peitjat enne varanduse üleskaevamist mõni teine nukker saatus. 

(Ujumiskoht Põltsamaa jõe ääres varahommikuses hämaruses. Teisel pool vett on keskaegne kivilinnus ja kirik)

Põltsamaa jõgi või õigemini selle üks kunagisi nimevariante (neid on teisigi) Paala või Paale on varasemaid ajaloolasi ka natuke sohu või õigemini jõkke juhatanud. Asi on selles, et Henrik oma kroonikas jutustas samuti ühest Pala/Paala jõest, mille ääres olnud Lembitu linnus Leole. Kui veel täpselt ei teatud, et see Leole on linnus Lõhaveres, Viljandimaa Suure-Jaani kihelkonnas, arvasid mitmed ajauurijad, et Lembitu kants asus hilisema Põltsamaa kohal. Hiljem tehti aga selgeks, et Pala nime kandis ennemuistsel ajal ka Navesti jõgi, mille juures Lõhavere asub. Põltsamaa jäi kuulsa Lembitu residentsi staatusest ilma.

Põltsamaalt liikusin põhja poole, kuni kümne kilomeetri järel jõudsin oma esimesse plaanitud peatuspaika. Selleks oli Kalana küla lähedal olev Otisaare linnamägi [1]. Kui läheneda lõuna poolt Kalanale (mitte segi ajada Hiiumaa samanimelise külaga; kui siiski seda teete, süüdistage ainult iseennast), siis näitab suunaviit vahetult enne külla jõudmist vasakule. Aktsiaselts Kaltsiidi hiiglaslikust killustikukarjäärist mööda ja õige pea ongi linnus paremat kätt tee ääres rändajat tervitamas. 

(Kalana Otisaare linnamägi näeb välja nagu harjutusnõlv algajale süüsahüppajale. Meie laiuskraadile vääriline suusailm on igatahes juba olemas)

Muidugi on mul siin ennatlik väita, et juba muinasajal iga külaline avasüli vastu võeti. Võis ka sama hästi juhtuda, et sellest sülest pillati tulija suunas mõni terav ese, mis pidi taktitundeliselt vihjama, et külaline pole hetkel kuigi oodatud – kas oli õu pühkimata, polnud lauale midagi head panna või oli tulijal peas muud mõtted kui head. Et ka seda viimast võis aeg-ajalt ette tulla – isegi neil muistsetel kuldsetel õnneaegadel – , sellest räägivad linnuse otsavallist 2000. aastal välja kaevatud kaks põlenud söetukkide kihti. Vanem ja sügavam neist pärines meie ajaarvamise 5.–6. sajandist ehk rahvasterännuajast, mil seljakule rajati esmakordselt kindlustatud objekt. Selle päevade arv sai nähtavasti üsna kiiresti täis. Hüljatud linnamäel ootas mõnisada aastat tasa ja targu ning ennäe! – inimesed tulid tagasi, et teha linnusele tugevamad kindlustused kui eales varem. Hilisem vallis peituv põlengukiht pärines minu muinasreiside lemmikajast ehk vahemikust 11.–13. sajandini. Henriku kroonikas on pajatus sellest, kuidas 1212. aasta talvel Vaigat ja Järvamaad külastanud ristisõdijad naasid tagasi lõunasse, teel Nurmekunda ja Mõhut põletades. Nendest ridadest lähtudes on välja käidud oletus, et Otisaare linnus võis olla üks neist issanda püromaanidele ette jäänud õnnetutest. Mul on ometi karvane tunne, et tulemaniakke leidus vanasti teisigi ja muudel aegadelgi. Miks muidu on pea kõikide linnamägede kaevamistel põlenud palgijuppide või vähemalt söelademe leidmine sama kindel kui tähtede triiv taevavõlvil? Ega siis ristisõdijad jaksanud kõiki linnuseid ise maha kõrvetada – paljudel juhtudel oli keegi virgem neist mitusada aastat ette jõudnud.

(Vaade linnuse valliharjalt Mõhu maastikule. Udu omadused lähenevad kõikides parameetrites piimasupile)

Otisaare linnamägi ise on nunnu nagu pühademuna. Hooviala suurusest – ütleme, et hobusega pääses ringi keerama küll, aga kaugsõidurekkaga oleks olnud üks rist ja viletsus. Õnneks neil muinasajal rekkasid polnud. Nad poleks ka üles linnusesse pääsenud, sest mingit suurt magistraali mäele ei vii. Lõuna poolt, mis on ainus enam-vähem mõistlik suund, kust künkalaele püüelda, viis küllap mingi väike teeke üle vallikraavi ja läbi kaitsevalli või selle kõrvalt linnusesse. Mujal polnud valliga vaeva nähtud, sest orunõlvad ise on siin võõraste pelutamiseks piisavalt sügavad ja järsud.

(Linnamäe õu on tilluke, aga kindlasti armas. Kellelegi)

(Vallikraav hilissügiseses lõõsas)

Linnamägi nähtud, jätkasin matka lääne poole. Rännuilm oli võrratu – ootasin udu seest iga hetk välja kargavat mõnd stiivenkingilikku peletist, kes minust enesele verise, kuid hõrgu roa teeb. Aga tühjagi! Hoopis parem põlveõnnal hakkas usinast jalutamisest kergelt tunda andma. Hiljem see kerge tunne muudkui kasvas. Vähemalt niipalju oli vaevast ka tolku, et jõudsin ikka edasi. Esmalt Pisisaarele ning sealt edasi Uuevälja külla, kus olin plaaninud kohtuda ühe toreda kivikalmega.

Uuemas arheoloogiakirjanduses on sellest Sarapuumäe, Sarapiku mäe või Luigela linnana tuntud Uuevälja kivikalmest [2] juttu küll harva, aga 19. sajandi lõpukümnenditel käis siin päris vilgas muinashuviline tegevus. Kalmet kaevas nii Pajusi mõisnik Nikolai von Wahl (kelle maal muistis asus) kui ka Tartu Ülikooli ajalooprofessor Richard Hausmann. Neid motiveeris leiurõõm, mida vana matusepaik heldelt jagas. Käevõrud, spiraalsõrmused, sõled, ristpeaga ehtenõel, pronksspiraalid, ehtekettide tükid, noad, odaots, tuleraud, jäänael ja muu hea-parem, mis kaevajate kätte sattus, võisid näo naerule tirida küll. Nagu mitmed siin blogis varemgi tähelepanu saanud kivikalmed, oli Sarapuumäe omagi tehtud nähtavasti millalgi vanemal rauaajal, mil Vahemere ääres tegi ilma Rooma impeerium, kuid mitmed esemed pärinesid ka muinasaja lõpust, vallutuseelse Mõhu ajastust. Aga siis tuli ristisõda ja uued isandad ei vaadanud kivikalmesse matmisele enam kuigi lahke pilguga...

Mina sedapuhku Sarapuumäe peale ei jõudnud. Kuigi leidsin arvatava koha hõlpsasti üles, eraldas kivikalmet külateest lai küntud põllulaam. Otsustasin, et mu niigi niiskeks kippuvatele jalavarjudele oleks üks vihmamärg mullaretk ainult karistuseks ning kuna minagi juhtun vahel harva suuremeelsust näitama, loobusin mõttest künnivagude vahele ukerdama minna. Piirdusin kalmekoha pildistamisega kaugemalt. Nõnda jään vastuse võlgu küsimusele, mis seal kohapeal tänasel päeval näha on – kas kivid ja kalme ise ikka alles on, mitu tihu sarapuu- ja muud võsa sellel kasvab ja muud, mille vastu teadmishimuline lugeja põletavat uudishimu tunneb.

(Sarapuumägi ehk Luigela linn - kivikalmekoht, kellele sain tervitused hüüda ainult kaugemalt)

Plaanitud ajakavast hakkasin ma jõuliselt ette jõudma ning see valmistas mulle suurt rahulolu, mida ei suutnud varjutada ei külm vesine ilm ega süvenev kergustunne jalas. Lõunatasin peatumata otse teel, mis viis tagasi Pisisaarele (mis tegelikult on päris suur koht) ja sealt vallakeskusesse Pajusisse. Teel peatusin viivuks Wahlide mõisnikesoo kalmistul, millel on ka ilus korrastatud kabel, ning jõin hingekosutuseks teed. Mõisasüdames nautisin ma hunnitut vaadet Pajusi asulakohale [3] (vaata ka pilti!), mis on andnud vankumatuid tõendeid, et Pajusi on Mõhu maailmakaardil figureerinud juba alates rauaajast. Sealsamas pool kilomeetrit lääne pool voolab Põltsamaa jõgi. Ületasin silla ning saabusin Paremkalda-Mõhhu.

(Hunnitu vaade Pajusi muinasasulakohale. Igaks juhuks jäi kaadrisse ka selle taga olev mitte nii fotogeeniline Pajusi mõisa ait)

Marssisin joonelt Adaverre ning võtsin taldade alla matka kõige keerulisema lõigu – Tallinn–Tartu maantee! Vihma sadas, autosid traavis mõlemas suunas palju nagu sellel teel alati, tunne põlveõndlas muutus juba konkreetseks valuks. Plusspoole pealt leidsin, et mul on võimalus jõuda koguni varasema Tartu bussi peale kui ennist arvatud. Aga enne tuli läbi käia veel mõni tähelepanuväärne minevikumonument.

Kuigi Tallinn–Tartu maanteed peetakse üheks kõige igavamaks, mis Eestis leida (ja minu meelest üldiselt üsna õigustatult), oleks siiski väär uskuda, justkui poleks siin peale eessõitva auto tagatulede midagi muud vaadata. Näiteks Adavere alevikust lõunas oleva Kalme küla nimigi reedab, et siin on teispoolsuse kohalolek tavapärasest tublisti jõulisem. Teispoolsust tasub otsida täpselt sealt, kuhu tublid inimesed on maha märkinud Mandri-Eesti keskpunkti koos kõige juurdekuuluvaga – sümboolne kirjaga kivi, National Geographicu kollane aknaraam, igasugused sildid-viidad jm. Aga-aga! Sealsamas asub väike puudesalu, Kalmemägi [4], kust varematel aegadel on kohalik rahvas luid leidnud. Samuti olnud Kalmemäel vanasti hiiekoht ohvrikiviga. Kivi on seal muide praegugi olemas, maanteest diskreetses kauguses, nii et autoga mööda sõites jääb ta nähtamatuks.

(Kalme küla Kalmemägi on Mandri-Eesti keskpunktist vaid mõne meetri kaugusel. Sisuliselt asub just siin maailma naba)

(Ohvrikivi hoiab üldiselt madalat profiili. Sellest, mille alusel muinsuskaitsetahvlitele objektide dateeringud on tuletatud, pole ma täpselt isegi alati aru saanud. Uutel tulpadel pole aga neidki)

(Rajatis Kalmemäel, mille asukoha sobivuses tekkisid mul teatud kahtlused...)

Kalme küla Kalmemäe kalmistu võib oletamisi pärineda keskajast. Kohe teisel pool maanteed kesk põldu on aga teinegi matusepaik, muinasaegne kivikalme [5]. Koha pühadust kajastab hiiglaslik plakat, mis teatab, et Adavere Statoilini on ühe minuti teepikkus. Reklaami usaldusväärsuses on mul põhjust kahelda, kuna minul kulus Adaverest Kalmele jõudmiseks küll märkimisväärselt enam aega. Ent see selleks! Kivikalmel kasvavad kuused-kased ja muu võsa, aga läbipääsmatu oksterägu alt leidsin palju kive ja kummalise kaeviku-laadse kraavi. Hiljem Muinsuskaitseameti mälestiste registrist lugesin, et juba 1970. aastatel kalmet kaitse alla võttes oli see saladuslik sissekaeve olemas. Toona oli ta täidetud ka mingi olmeprahiga, mis praeguseks on meie kõigi õnneks kadunud – arvatavasti varastati üheksakümnendatel ära, nagu kõik ripakil asjad. Leidudest pole siit midagi teada, päris-väljakaevamisi pole kivikalmel samuti tehtud. Küll aga teadsid kohalikud elanikud põllus olevat kivikühmu Kirikuaseme nime all, mis on piisav, et kahtlustada teda suht-koht kõiges, eriti aga vanaaegseks matusepaigaks olemises. Oletamisi on kalme rajatud rooma rauaajal ning isegi kui sinna muinasaja lõpus surnuid enam ei maetud, arvan, et seda teati ja hoiti jätkuvalt au sees.

 (Teisel pool asfaldilinti piilub läbi uduloori kaamerat vana kivikalme)

(Tegelikult on Adavere Statoili vähemalt veerand tundi kõmpimist, kui mitte rohkemgi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin rääkida...)

(Mis on peidus okste taga? Veerevale kivile sammal peale ei kasva, kalmekivile kasvab. Nende kõrval on kummaline kraav, mis näeb veidi välja nagu sõjaaegne laskepesa)

Varasem buss tundus endiselt realistlik ja ahvatlev, sestap andsin jalgadele valu. Sõna otseses mõttes. Lisaks juba tuttavale paremale põlveõndlale, mis lõi lühikeste jooksulõikude ajal tuld nii et sädemeid lendas, hakkas endast märku andma ka vasak jalalaba. Vaimusilma ette ujusid kujutluspildid amputeerimistest ja tulevastest muinasreisidest ratastooliga rallides, aga siis mõtlesin jälle, et YOLO ning lasin samas vaimus edasi.

Ja ennäe-ennäe! Jõudsin oma viimasesse ihaldatud sihtkohta. Selleks oli Põltsamaa naaber Mõhküla [6]. Mingit konkreetset käegakatsutavat objekti polnud siin plaanis külastada, aga Mõhküla puhul loeb eelkõige nimi ise. Pole vaja olla eriline lingvist, et aimata nimede Mõhu ja Mõhküla kõlalist sarnasust ja ehk isegi seost. Sellepärast jätsingi Mõhu nimeloo targu jutu lõppu, et sellest siin õpetlike näidete varal lähemalt pajatada.

Esteks vaatkem, kuis on Mõhu nimi, mis ise muide on uueaegne tuletis, ära mainitud vanades keskaegsetes kirjakohtades. Henriku kroonikas Mocha. Taani Hindamisraamatus Møge. Tulles tagasi päris alguses mainitud Põltsamaa jõe vanemate nimekujude juurde, siis Pahle kõrval on ta kirja pandud ka kui Möhkjöggi, Mecho fluvius, Mächo=küllajåcki. Eelnevatest ongi (taas-) tuletatud eesti keelde muinasmaa nimi Mõhu. On esitatud ka teistsuguseid rekonstruktsioonivariante, millele pole palju elupäevi antud – näiteks Möga. Õpetatud pead on arvanud, et nimi Mõhu (ja/või selle variandid) on kuidagimoodi seoses leivaastja ehk mõhega, kuigi ausalt öeldes ei tee see seletuskatse meid mõhkugi targemaks küsimuse osas, miks just siinset kanti nõndaviisi kutsuma hakati. Ja kas Oskar Lutsu ühe teose tegelase nimi Mõhk (ei, mitte Kevadest. Suvest ka mitte..) on puhas kokkusattumus või siiski midagi enamat? Jäägu vastus praegu õhku rippuma. Aga eks ole sarnaseid nimemüsteeriume meie maal teisigi...

(Nüüd siis järgmine kord sellest sildist möödudes teate, et see räägib meile ühest vanast muinasmaast)

(Veel üks variant, antud juhul kahe K-ga. Kolme K-ga Mõhküla viita ma õnneks lähikonnas tähele ei pannud)

Viimaks jõudsin töntsil sammul Põltsamaale tagasi. Rõivad olid kergest, kuid pidevast vihmast niisked ning kui viimaks Türilt Tartusse sõitvale bussile sain (jõudsingi, näe!), oli läbitud kolmekümne üheksast jalgsikilomeetrist küll juba paras iiveldus peal. Õnneks ei kesta see küllastumistunne kunagi väga kaua, nii et juba järgmisel päeval lendasid mõtted järgmiste rändude plaanimisele, ehkki vasak labajalg oli ööga lausa paiste läinud. Mälestused Mõhu-matkast on igatahes siiani meeldivad. Isegi jalad ei valuta enam nii hullult, vähemalt on paistetus taandunud.