Ning kui mõtlema hakata
Oled kui lendav täht
Üksi, nii üksi
Kes küll järgi sull’ jõuaks
Lõpuks ikka ma maha jään
Ja su silmistki lasen
Sest väsin
Mul pole su hoogu

Ja mu väeti kaduva mälugi nõrkeb
Ilmaruumis muutub tolmuks veel üks väikene kosmos

* * *

Kui mul neile sõnadele veel viis ka kuidagi meelde jääks, kuni mõne pilli juurde pääsen, siis saaks sellest päris hea loo. (3 duuri, blastbiit ja üks taustameloodia). E, Dis, C. On vist? Helistik võib midagi muud ka olla. Taustaviis läheb niikuinii meelest, millest on muidugi kahju, sest see annab tuimale tampimisele õhulise kandvuse. Eks tuleb õigel ajal midagi muud ja paremat.
Hakkabki juba meelest minema.

Torm hakkab tõusma

Lõunast on oodata midagi pahaendelist.

All Shall Fall

Kui keegi oskab öelda, kuidas ma saaksin ennast registreerida ametlikult Blashyrkhi kodanikuks, siis oleksin ma ääretult tänulik.



Sest et Immortali uus plaat, mida väga-väga paljud lootust kaotamata tervelt 8 aastat ootasid, on nõnda hea, et ma ei tea mis. Nüüd tuleb veel plaadi minu kätte jõudmine kuidagimoodi välja kannatada.

Kuhu kadusid mu noorus ja südameveri

Vahepeal läks täitsa meelest, et...













Lugege läbi ja saage targaks

Kas sina pole kunagi mõelnud, et...

Külmade ilmade pärast
Kalkide hingede eest
Vahel ei leiagi rahu
Siinpoolsest maailmast
Vahel on pääseteid ainult
Üksainumas olemas
Vahel viib tallatud rada
Eemale lootustest

Teine hõim, olge te terved!
Külalislahkuse eest
Tänan ja soovin teil jätku
Enesetoitmise teel
Nüüd olen mujalgi juba
Veidi vaid maha must jäi
Lähen ja susi mind söögu
Tuleks kui tagasi veel

See Tallinna linn on ikka üks rahvaste paabel. Mina, kes ma seal põhimõtteliselt esimest korda elus käisin, arvan küll nii.
Bazaar.

Minek

Neli päeva pärast Maarjapäeva läks Anti aga Tartu linnast ära ning liikus palju põhja poole, kuni lõpuks vast isegi meri oleks vastu tulnud, kuid pööras siiski tükk maad enne suurde metsa ära ning jäigi sinna, otsekui oleks ta sõja eest peitu varjunud. Ja nõnda siis ei teadnud keegi tükk aega temast mitte midagi.

Alles mõne aja hakkasid taas tulema teated, et teda olla siin või seal Tartu tänavail nähtud. Siiski jäid üksikud tähelepanekud harvadeks ning võis arvata, et tegemist on mõneti juhukülalisega.

Ainult Anti ise teadis seal pimedas metsas, kus ta pidi maid ja kuid jagama oravate, rebaste ja kährikutega, kus ta on või mis ta teeb.