Kui viitsimist jagub, panen nüüd aasta lõpus üles veel mõned tagasivaated möödunud 365 päevale. Esiteks üks lugu 21. juunist, mil koos Andreasega käisime Tõrvas mängimas. Oli tore väljasõit. Lugu ise on aga oma paar aastat vana.
Meihemm!
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Järgnev ei lähe küll traditsioonilise soome-ugri muusika promomise rubriigi kategooriasse, aga kuna täna ootab mind eriti äge kontsertkogemus (kahtlemata ju!), siis viskan siia laulu ansamblilt, kelle vokalistiks on meie sugulasrahva madjarite esindaja Csihar Attila. Sõbrad, saage tuttavaks - Mayhem!
Kuidas Langenu mehed Valgas käisid
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
See oli tänavu septembri hakul, kui Langenu teist korda oma eksistentsi jooksul väisas Valga Rockiklubi. Tänu Pokule jäi sellest kõigest ka midagi filmilindile alles.
Lood: "1000 akent" ja "Ma pole haige" (fragment), sõnad ja viis Langenu.
Pilt: km2productions.
Lood: "1000 akent" ja "Ma pole haige" (fragment), sõnad ja viis Langenu.
Pilt: km2productions.
Tähed kuulutavad kadu
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Eksinud teelt
Leidmata suunda
Iga järgnev tund
viib eemale sealt, kust algasin kord
Sammud on sassis
ja segi
Nagu samuti mõte
ja meel
Rägastik rajal ja
südamesoppides eksitab, kaetab ja valetab teelt
Otsin nõu, sest
ise ei taipa
Tähed kõrgel,
nüüd juhtige mind
Lausuge, mis
sihti pean hoidma, et tagasi leiaksin enese ma
Refrään:
Tuhanded kirkad
Külmad ja kõledad
Eluta ilu nad kiiritavad
Tähed tummana püsisid
Kuid andsid mull’ mõista
Et midagi head pole tulemas siit
Jõuvarud on
ammendunud
Kurnatus närib
kõik seest
Pimedaks
silmadest kisub ja õhust jääb puudu, see kopsudest kaob
Hing närtsind ja
räbalais
Tükkideks
murenemas
Veel üks
uuestisünd ja ma olen tast täiesti ilma, ma tean...
Refrään:
Korra veel õnnele loodan
Pärin tähtedelt aru
Juhtige eksinut, näidake teed!
Säravail silmil
Hääletult justnagu naersid
Neil vastus jäi samaks, see hirmutas mind
Olge neetud, te
tähtede sugu!
Tarbetud
taevaraiskajad
Langegu viimne
teist alla ja maamudas kustugu imede lumm!
Näen, et
tagasiminekut pole
Häving ootab –
siis tulgu ta nüüd!
Ainult aga teid
endaga võtan, las tabada turm meid üheskoos!
Tähed kuulutasid kadu...
Tähed kuulutasid kadu....
Tähed kuulutasid kadu...
(Ulgurännuga 11.10.2014 Tartus, klubis Rock&Roll. Foto: K. Terandi).
Sirgutii@Läti 8. nov
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pean ka siia mainima, et tänavu 8. novembril sõidab Sirgutii Lätti, Idumea kanti. Esitame Lielstraupe kirikus klassikat ja eesti rahvamuusikat. Eeldan moshpitti ja wall of deathi!
Möll ja vereojad
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pean ka siin kuulutama, et Langenu, Mortferus ning Voodoo Ladies esinevad 15. novembril Voorel, Saare vallas, Jõgevamaal.
Vaigamaa vappub mis hirmus...
Kõik peavad kohale tulema.
Kõik peavad kohale tulema.
10 raamatut
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Vaikus ja tühjus on siin valitsenud, kõle tuul puhunud. Loodan tasapisi oma veebižurnaali taas ellu äratada. Kuna FB-sse kirjutasin soovi peale mind enim mõjutanud raamatutest, siis mõtlesin, et panen sama teksti siiagi üles.
Kümme mind enim mõjutanud raamatut (vabas kronoloogilises järjekorras):
„Loomade elu“ 1–7
Nõukogude ajal ilmunud seitsmeköiteline sari, kus juttu kõikvõimalikest elukatest alates ainuraksetest kuni vaaladeni. Põnnina olin neist teostest absoluutses vaimustuses ning laenasin pidevalt peretuttavatelt mõne köite, et sealt näiteks loomade pilte vihikusse ümber joonistada. Rõõm oli suur, kui tädi mullegi kogu sarja kinkis. Suur osa teadmistest loomade kohta pärineb just nimelt sealt.
Valter Ojakäär „Popmuusikast“
Kui hakkasin varateismelisena senisest rohkem muusikast huvituma, siis oli see teos minu teejuhiks popmuusika ajaloorägastikes. Kodus on 1983. aastal ilmunud trükk. Praegusel ajal pakub wikipedia küll põhjalikumat teavet, aga alus pärineb Ojakäärult.
Henno Käo „Kuningas, kuninga kass ja teised“
Lastekirjandusse kuuluv raamat hõlmab Henno Käo kujutlusvõime paremikku. Ühes teoses on laantesügavikes elavad päkapikukuningad, nähtamatud inimesed, olendid teistest maailmadest ja kummalised ajarännakud. Muidugi tasub siin hea sõnaga mäletada ka teisi Käo pööraseid fantaasiaid „Oliüks“, „Dondijutud“, „Olematu saar?“ jm.
Robert E. Howard „Conan ja Musta Ranniku kuninganna“
Raamatu sain raamatukogust. Jutud vägilasejõuga kimmerlasest, kes pidevalt sattus vastakuti mõne hirmuäratava ebamaise kolliga, olid inspireerivad ning ärgitasid ennastki välja mõtlema karme vanaaegseid maailmaid, kus madistamine kuulus argitoimetuste juurde.
Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“
Kuigi Kivirähk muutus oma hilisemate ajalooaineliste teostega „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ järjest tõsisemaltvõetavamaks ja sügavamaks, olid Ivan Orava mälestused siiski minu jaoks maamärgiks ja õppetunniks, et minevikust, ükskõik kui valus ja karm see ka poleks olnud, on alati võimalik rääkida ka väga naljakalt ja jaburalt. Pingemaandaja.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“
Eesti rahvusliku fantasy ja horrori vanameister Juhan Jaik ei tohiks tutvustamist vajada, aga kui siiski vajab, siis soovitan lugeda. Kui tahab, on ta karm ja kalk („Laanemees“), kui tahab, muhe ja soe („Kuri kuumees“). Müstiline Kaarnakivi ise on aga justnagu meie oma lõunaeestilik Võimusõrmus.
Markku Koski „Beatles: ühe ansambli anatoomia“
Võtan selle raamatu ikka ja jälle riiulist, et üht või teist kohta üle lugeda. Lisaks ühele ansamblile (Beatles, kui see veel selge pole) on siin väga põhjalikult avatud viiekümnendate-kuuekümnendate-seitsmekümnendate ühiskonda, milles biitlid tegutsesid. Koski stiil on omapärane, peaaegu esseistlik, aga värvikas.
Henriku Liivimaa Kroonika
Võib-olla kõlab see natuke klišeelikult, ent lõbusatest juhtumitest Baltikumis 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul ei vesta keegi paremini kui lätlaste preester Henrik. Jah, ta on erapoolik, hoides selgelt ristisõdijate poolele, aga kroonikuna on ta olnud tolle aja osas siiski parim. Ilmselt paljudele ajaloohuvilistele eestlastele on Henriku kirjatöö mingis mõttes kroonikate etalon. Kahtlemata kirjutati ka hiljem mitmeid häid kroonikaid – mainin siin vaid sõdalasvaprust hindavat anonüümset Vanema Riimkroonika autorit, bestselleristi Balthasar Russowit ja põhjalikku Christian Kelchi.
Leo Kunnas „Gort Ashryn“ 1–3
Äge on, kui kirjanik lisaks kirjutamisele teab veel midagi elust ja olust. Kunnas teab väga palju militaariast ja sellega seonduvast. Lisaks on tal olnud piisavalt aega, et välja mõelda üks detailirikkamaid ja usutavamaid maailmu, mis siin Hüperborea nurgas eales sünnitatud. Kui juba kätte võtsin, siis läks kõigi kolme osa lugemine väga kiiresti.
Margo Vaino, Jaak Urmet „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika“
Ehkki kaugeltki mitte esimene rokibiograafia, mida lugenud olen, on see kõige põhjalikum. Lisaks Grapsile saab aimu ka sellest, mis toonases Eesti muusikaelus üleüldse toimus. Pealegi on lugu tõusust, hiilgusest ja langusest alati väga köitev ning toidab meie sisemist müüdinälga, mida me, enda arust suured uskmatud, ikkagi pidevalt tunneme.
Kümme mind enim mõjutanud raamatut (vabas kronoloogilises järjekorras):
„Loomade elu“ 1–7
Nõukogude ajal ilmunud seitsmeköiteline sari, kus juttu kõikvõimalikest elukatest alates ainuraksetest kuni vaaladeni. Põnnina olin neist teostest absoluutses vaimustuses ning laenasin pidevalt peretuttavatelt mõne köite, et sealt näiteks loomade pilte vihikusse ümber joonistada. Rõõm oli suur, kui tädi mullegi kogu sarja kinkis. Suur osa teadmistest loomade kohta pärineb just nimelt sealt.
Valter Ojakäär „Popmuusikast“
Kui hakkasin varateismelisena senisest rohkem muusikast huvituma, siis oli see teos minu teejuhiks popmuusika ajaloorägastikes. Kodus on 1983. aastal ilmunud trükk. Praegusel ajal pakub wikipedia küll põhjalikumat teavet, aga alus pärineb Ojakäärult.
Henno Käo „Kuningas, kuninga kass ja teised“
Lastekirjandusse kuuluv raamat hõlmab Henno Käo kujutlusvõime paremikku. Ühes teoses on laantesügavikes elavad päkapikukuningad, nähtamatud inimesed, olendid teistest maailmadest ja kummalised ajarännakud. Muidugi tasub siin hea sõnaga mäletada ka teisi Käo pööraseid fantaasiaid „Oliüks“, „Dondijutud“, „Olematu saar?“ jm.
Robert E. Howard „Conan ja Musta Ranniku kuninganna“
Raamatu sain raamatukogust. Jutud vägilasejõuga kimmerlasest, kes pidevalt sattus vastakuti mõne hirmuäratava ebamaise kolliga, olid inspireerivad ning ärgitasid ennastki välja mõtlema karme vanaaegseid maailmaid, kus madistamine kuulus argitoimetuste juurde.
Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“
Kuigi Kivirähk muutus oma hilisemate ajalooaineliste teostega „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ järjest tõsisemaltvõetavamaks ja sügavamaks, olid Ivan Orava mälestused siiski minu jaoks maamärgiks ja õppetunniks, et minevikust, ükskõik kui valus ja karm see ka poleks olnud, on alati võimalik rääkida ka väga naljakalt ja jaburalt. Pingemaandaja.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“
Eesti rahvusliku fantasy ja horrori vanameister Juhan Jaik ei tohiks tutvustamist vajada, aga kui siiski vajab, siis soovitan lugeda. Kui tahab, on ta karm ja kalk („Laanemees“), kui tahab, muhe ja soe („Kuri kuumees“). Müstiline Kaarnakivi ise on aga justnagu meie oma lõunaeestilik Võimusõrmus.
Markku Koski „Beatles: ühe ansambli anatoomia“
Võtan selle raamatu ikka ja jälle riiulist, et üht või teist kohta üle lugeda. Lisaks ühele ansamblile (Beatles, kui see veel selge pole) on siin väga põhjalikult avatud viiekümnendate-kuuekümnendate-seitsmekümnendate ühiskonda, milles biitlid tegutsesid. Koski stiil on omapärane, peaaegu esseistlik, aga värvikas.
Henriku Liivimaa Kroonika
Võib-olla kõlab see natuke klišeelikult, ent lõbusatest juhtumitest Baltikumis 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul ei vesta keegi paremini kui lätlaste preester Henrik. Jah, ta on erapoolik, hoides selgelt ristisõdijate poolele, aga kroonikuna on ta olnud tolle aja osas siiski parim. Ilmselt paljudele ajaloohuvilistele eestlastele on Henriku kirjatöö mingis mõttes kroonikate etalon. Kahtlemata kirjutati ka hiljem mitmeid häid kroonikaid – mainin siin vaid sõdalasvaprust hindavat anonüümset Vanema Riimkroonika autorit, bestselleristi Balthasar Russowit ja põhjalikku Christian Kelchi.
Leo Kunnas „Gort Ashryn“ 1–3
Äge on, kui kirjanik lisaks kirjutamisele teab veel midagi elust ja olust. Kunnas teab väga palju militaariast ja sellega seonduvast. Lisaks on tal olnud piisavalt aega, et välja mõelda üks detailirikkamaid ja usutavamaid maailmu, mis siin Hüperborea nurgas eales sünnitatud. Kui juba kätte võtsin, siis läks kõigi kolme osa lugemine väga kiiresti.
Margo Vaino, Jaak Urmet „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika“
Ehkki kaugeltki mitte esimene rokibiograafia, mida lugenud olen, on see kõige põhjalikum. Lisaks Grapsile saab aimu ka sellest, mis toonases Eesti muusikaelus üleüldse toimus. Pealegi on lugu tõusust, hiilgusest ja langusest alati väga köitev ning toidab meie sisemist müüdinälga, mida me, enda arust suured uskmatud, ikkagi pidevalt tunneme.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)